CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Monday, November 7, 2016

Veel traditsioonidest

M., kes ei soovi, et tema blogile lingitaks, kirjutas traditsioonidest oma nurga alt ja huvitavalt. Inspireerivalt, ma ütleksin. Ma mõtlesin siin ja jõudsin hoopis teiste mõtete ja hoopis teiste nurkadeni - aga aitäh inspiratsiooni eest.

Mina kasvasin kodus, kus traditsioone nagu ei olnudki. Jõule ei tohitnud mainida, sest isa kartis paaniliselt taas Siberisse sattumist - tal oli see tee juba kaks korda käidud, kartmiseks seega põhjust. Sünnipäevi ja muidu asju peeti mitmes jaos, sest vanaisa ja isa samas ruumis oldud ei saanud. Mu vanaisa kahjuks ei olnud kuigi meeldiv inimene, kui nüüd hästi leebelt vihjata ... Mingid asjad, jah, olid samad - vanaema kruttis vanast raadiost Soome jõulumuusikat, kui isa oli üles tuppa ära läinud, sünnipäevahommikul sain kuhja kinke, aga näiteks selline pühadepidamine nagu mu kursusekaaslasel oma perega ja nagu ma aru saan, nüüdseks laiendatud perekonnaga on juba aastaid olnud - igal aastal minnakse ülestõusmispüha hommikul ühte kindlasse kohta sinililli vaatama - oli minu jaoks müstika.

Oma Kodus ja Oma Mehega otsustasime tekitada Oma Traditsioonid. Sellepärast, et meile meeldib ja et oleks Oma. Midagi on nagu 15 aastaga tekkinud ka, aga see pole veel päris see. Ma loodan, et Õiged Traditsioonid on meil siis, kui näiteks Lillebror tuleb ükskord mitmekümne aasta pärast detsembris vanematekoju käima ja ohkab plekist küpsisekarpi laual nähes ootusärevalt (kui ta selleks ajaks pole veganiks hakanud, mine sa neid noori tea) - sest meil on üks kindel inglise päritolu küpsisekarp, mis advendiajal koduküpsiseid pakub. Piparkoogid pole kahjuks minu teema.

Traditsioonid ei tähenda muidugi mitte ainult jõule ja sünnipäevi, traditsioon võib tähendada ka mingeid muid sündmusi, mis turvaliselt tuttavalt aastast aastasse korduvad. Olgu selleks siis esimeste päikesesoojade maasikate pereliikmete arvu järgi viilutamine või vabariigi aastapäeva tähistamine aiatöödega (püüan sisse viia, mulle väga meeldib). Tähtis on see, et me teeme seda sellepärast, et meile pakub rõõmu ja me tahame. Mitte sellepärast, et peab. Viimased kaks lauset panen tallele ajaks, mil mõni laps otsustab jõulude ajal vanematekoju tulemise asemel näiteks Kanaaridele sõita. :) Mõned inimesed, muide, sõidavadki traditsiooniliselt jõulupühadeks palmi alla. Kui see nende südametunnistuse järgi õige on, kes võiks seda neile pahaks panna?

Jõulud ja muud kirikupühad on muidugi eraldi teema, et miks ja mis mõttega ja ... Muidugi tahaks Hollywoodi jõule, kus kõik lapsed ja muud pereliikmed tulevad lumesajus koju, kellelgi on kindlasti pruun mantel seljas, keegi saab šokeeritud, ja lõpuks on kõik ikkagi õnnelikud ... aga lõpuks on kõik ikkagi enda teha ja kujundada, ja mis siis sellest, kui pruuni mantli asemel on sinine jope?

On üks teine teema, mis on traditsioonidega väga seotud - alalhoidlikkus. Alalhoidlikkuse kõrgem tase on see hoidistetegemine, millest kirjutas Ritsik - et pruuniks tõmbunud lehtedega raamatust otsitakse välja Kõige Õigem Retsept ja samas raamatus on vanaema käekirjaga märkmeid ... Alalhoidlikkuse ülimat astet kohtasin aga hiljuti vanematekodus. Klikeaegse olemisega kilekotist tuli välja poolsurnud lõimepundar, juures silt "Muhu seeliku jääk, ca 3,5 m. Vaata sinisest kladest." Sinine klade oli alles. See seelikuriie oli kääritud ja kootud kunagi kuuekümnendate algupoole. Mida vana seelikulõimega peale hakata, ei tea, ilmselt tulid vanaema Mahtil uued kangad ja pensionipõlv ja vähidiagnoos ja lapselaps ja kolimine peale, vaevalt et ta oleks muidu lõime viiekümneks aastaks seisma mõistnud ... aga see on alalhoidlikkus.

Alalhoidlikkus on ka vanavanavanaisa kirves*, millel on aja jooksul vahetatud tera ja vart, aga endiselt on see sama kirvas. Alalhoidlikkus on perekonnamaja, kus elatakse, kui tulevad uued talved ja suved ja metsad laulavad taamal (või kuidas see Björndalis oligi). Alalhoidlikkus on see, et meie pole pidanud peaaegu mitte mingit mööblit ise ostma, sest Mehe vanavanaisa oli tisler - ja kui hästi läheb, saavad seda mööblit kasutada ka meie lapselapsed, sest täispuit on täispuit.

Mulle meeldiks selline alalhoidlikkus ja traditsioon - et ühel päeval, kui meie Mehega oleme lootusetult vanad, oleks siin Majas endiselt noori, kes elu ja vanad kombed üle võtavad. Kas ühel või teisel moel, küpsisekarbiga või ilma, see on nende otsustada - aga et vanavanaisa kirves ikka kasutusel oleks.

____________
*minu meelest on sellest kirvest juttu Pratchetti "Viiendas elevandis". Õige jutt.

6 comments:

Nell said...

Mulle meeldivad ka mõned traditsioonid. Näiteks lapsepõlvekodu, kuhu pühade ajal või niisama minna. Kuna minu lapsepõlvekodus selliseid mõnusaid traditsioone polnud ja pole lapsepõlvekodugi, kuhu minna siis tegeleme meiegi sellega, et lapsel oleks traditsioonid ja kodutunne, mida meenutada.

reet said...

Jah, kodutunne ka. Mõnes peres näiteks ei ole pühapäev täisväärtuslik, kui pannkooke ei saa, või on midagi muud lihtsat, aga ilusat.

Catharina said...

Väga armas jutt. :)

reet said...

Aitäh. :)

aika said...

oi mis vahva oli Sinu blogist sinililled leida :)

reet said...

Need teie sinililled on minu jaoks elav legend. :)

Post a Comment