Friday, December 30, 2016

Iseõppimise valu ja võlu

Ma olen väga vilets õpilane - selles mõttes, et keegi õpetab ja mina õpin. Kohe kuidagi ei sobi see, et õpetatava hulgas kipub ikkaolema midagi, mida ma juba tean, ja siis ei ole enam põnev. Hmmm ... kalarookimist või eeeee keevitamist muidugi võiks küll õpetajalt õppida, neist töödest ei tea ma kohe üleüldse mitte midagi. Aga kodumajanduslike asjadega on nagu on.

15-aastaselt õppisin ma ise ära Haapsalu salli kudumise - sest ma tahtsin. Mõni aasta hiljem niplispitsi, raamatu järgi. Mitte-kodumajandusest olen ise ära õppinud üsna talutava inglise keele (enam-vähem B2, ma arvan), sest oli vaja ja ma tahtsin ka. Taas kodumajandus - paljud ütlevad, et pärmitainas on keeruline. Mulle oli ka, kuni ma selle ära õppisin. Sest ma tahtsin. Söögiga on üldse nii, et kuhugi restoranikoka kursustele ei läheks ma ajades ka, kui need peaksid algama õigest liigutusest, kuidas muna pooleks koksata (nägin sellist asja ühes vanas filmis, kõigil õpilastel oli ees rest mune ja suur kauss ja nad muudkui koksisid ... huu). Üldiselt ei salli ma proovilappe ega katsetamisi, sest siis tekib hulk jama ja mingid materjalid lähevad raisku.

Muide, mis Haapsalu sallidesse puutub, siis nende puhul teen siiski erandi ja lähen ükskord imelise Liina Reesi kursusele, kui see juhtub asukoha poolest vähegi siinpool toimuma. Et teada saada, kas ma tegelikult ka oskan või ainult arvan, et oskan. Aga näiteks kuhugi rahvuslikku käsitööd õppima ei lähe, olen kunagi proovinud, tänan, ei soovi - tekkiski see moment, et midagi ma juba oskan, ja mul on siiani kuskil kapis see virn absoluutselt mõttetuid proovilappe kudumistehnikatega, mida ma arvatavasti iial kasutama ei hakka. Muude oluliste asjadega on nii, et lugeda ma oskan, järelikult oskan ka ise õppida.

Neil päevil õpin ma, kuidas kootakse linast köögirätikut. Sest ma tahan. Ja Vanaemal oli paar suurt ebamäärase vanusega linase lõime pooli, mille kvaliteet oli täpselt selline, et ära visata on veel vara (linane läheb halbades tingimustes seistes rabedaks, kui minu vanaema suri, jäi töötuba mitmeks aastaks kütmata ja ...), aga midagi head sealt välja tulla ei pruugi. Kesse siis õppimiseks tuttuut materjali kasutab!

Pärast mitut päeva häda ja viletsust olen saavutanud teadmise, et 1) ma ei oska enam pooli ajada (vokiga, noh); 2) ma pean kangakäärimist tõsisemalt harjutama, ei oska veel ühtlaselt; 3) käterätikule ilusate servade tagamine on kah omamoodi kunst, mida tuleb kohe ekstra harjutada; 4) hingpeenikese linase materjali tunnetamist tuleb kah harjutada. Kõik muu veel, aga poole olen ma neiuna ajanud kohe palju ja näe, tuleb välja, et ei oska ikka ilusti. Häda ja viletsuse tulemuseks on jupike toimset tolmulappi, sest käterätiks on see liiga vildakas ja ebaühtlane. Äkki järgmisest jupist saaks juba pimedas ruumis (sest ilus veel ei ole) jalgade kuivatamise räti? Kangas ju pikk ees, ehk tuleb lõpupoole kolm-neli niisugust kah, et sünniks inimestele näidata. Ma loodan. Vähemalt ei nõua keegi minult korralikult vormistatud proovilappi, täpsemat aruannet kudumise protsessi kohta ega sügele kuklas, et õppigu ma vaat see tehnika ka ära. Mina püsin hetkel labase ja toimse juures, tänan väga, nendega annab ka üht-teist huvitavat teha. Ja erinevalt mingist õppekavast, kus võib olla ka hulk mulle mittesobivaid tegevusi täiesti valel ajal (kirikindad, iiuuuu!), olen ma selle häda ja viletsuse ise valinud ja teadlikult kesktalvele ajastanud. Vaibandus on ju hetkel talvises madalseisus ja aiatöid kah eriti teha ei saa.

Ma nüüd lähen ja vaatan, äkki tekib jalapühkimise rätt.

2 comments:

  1. Ahh! Linase käteräti kudumine on minu silmis tõeliselt kõrge tase! Kord, kui ma ise ühel kursusel osalesin ja pärast lõputööde näitust vaatasin, olin pisarateni liigutatud ühe naise kootud kahest käterätist.(Kõik nikerdatud hällid ja motiividest heegeldatud pulmakleidid kahvatusid nende ees!).
    Ise alustasin just esimese päris-haapsalu-salliga. Teismelisena kudusin ka mingi, aga tol ajal polnud ju õiget lõngagi saada ja nagu nüüd tean, lõin silmad valesti üles jne. Nüüd ajan raamatust näpuga järge ja koon. Niipalju näpuga järje ajajat minus siiski pole, et oleks valge salli ette võtnud, hoopis punane on;)

    ReplyDelete
  2. Ma olen seda päris-Haapsalu salli, äärepitsiga kudunud vist ainult paar tükki, ikka valgeid.

    Mulle endale linased rätid, voodipesud ja rõivad üldse ei meeldi, aga kuna erinevalt kaltsuvaibast saab neid panna igasse kohvrisse, tundus arukas asi ära õppida.

    ReplyDelete