Lillebror osales Õpetaja Õunapuuhaldja kutsel algklasside jõulupeol. See oli tõeline päkapikupidu, igasuguste esinemiste teemaks olid talv, Vana ja päkad, ja põhiatraktsiooniks olnud teatrietenduse sisu oli ka ... et jõuluvana tuleb ja oioioi. Mängiti Pettsoni ja Finduse jõule. Tean toimunut hästi, sest olin samal ajal ühe erivajadustega lapse tugiisikuks, püüdes takistada teda teisi lapsi tagumast ... natuke õnnestus. Nüüd on selge, et tugiisiku töö on minu jaoks veel natuke vähem ihaldusväärne kui majast majasse käiva koduabilise töö.
Samal ajal käisid suuremad poisid trenni jõulupeol ja said lasta pikkvibuga, mis iganes see on. Meeldis. Natuke kehvemini läks puutööringi peoga, kus õpetaja oli jätnud mingi kokkuleppe sõlmimata või oli keegi midagi segi ajanud ... peolised saabusid ukse taha, aga koolimaja välisuks oli lukus. Siis oli pakke jagatud niisamagi.
Pakke saime Vallast, minu töö juurest ja pühapäevakoolist. Kommidest nüüd mõnda aega puudust ei tule ja ega keegi neid enam väga ei tahagi, paar päeva on juba söödud kah.
Minu töökohas on ilus komme pakkuda töötajatele ja klassidele alates x vanusest jõulukontserid kuulamise võimalust. Sel aastal laulis meile Marek Sadam. Meeldis väga, eriti kui silmad kinni panna (mul on meeste juuksekrunnidega mingi probleem ja kätest kinni õõtsumine teeb kahjuks merehaigeks). Aga niisama kuulata võiks teda veel. Emotsionaalsemad daamid visklesid naerust ja pühkisid mitte-naerupisaraid, mõneminutise vahega. Mina nii emotsionaalne ei ole, õnneks, noh, oma kadunud vanaema isiku olen pannud kuhugi ära, nagu Fitz pani oma kurbuse ja viha lohe sisse ...
Mees korraldas kaks piparkoogiküpsetamist, kuna esimene ports hingati 24 tunniga ära. Mulle ei meeldi piparkoogid endiselt üldse. Õnneks ei lõhna nad jahtunud peast vähemalt nii jubedalt.
Saime näha Väikest Inimest. Koguduse jõululõunal osales ka kahe nädala ja kahe päeva vanune TT, kes kogu minu poolt märgatud aja oli tudivas olekus ja väga armas.
Veel saime Kredexist kirja, et nad maksavad meile osa katusevahetusest kinni. Kui hästi läheb, siis suurema osa. Otsustasime hakata väääääga kokkuhoidlikeks.
Jagasime kingitusi. Lillebror oli kudunud mulle vaimustavad pajalapid, just selle, mida vaja. Jõugu Juht pani üsna tujutult kokku soovitud Lego ja arvas, et rohkem ta Legosid ei taha, aga paluks sünnipäevaks veel üks Edisoni robot. Um. Catharina, on Sul neid veel järel? Siis me mõtleks edasi. Unistaja on Lego Technicsi seeria muterdamistega paksult rahul ja arvas, et võib üldse kõik Legod kokku panna. Lillebror mossitas kõigepealt, miks ta sai ühe soovitud robotkala ja mitte loodetult kahte ... ja teatas tund aega hiljem, et ega see kala nii väga huvitav ka ei ole. Õppisime selgeks lauamängu "Ticket to Ride" ja leidsime, et see hea on. Teise Vanaisa poolt tulnud "Camel Up'"i õpime homme. Küllap on seegi tore. Järgmisel korral riisi valmistades katsetan udupeent aurutit, mille kasutusjuhend paraku ei ole nii peen, suure osa infot pidin netist juurde lugema. Mees saab nüüd lõpuks autoroolis olles või muidu ka kasutada hands-free peakomplekti ega pea enam seadust rikkuma.
Jõuluõhtul saime kirikus isegi päris hästi hakkama. Jõugu Juht ja Sõber olid videopuldis, Unistaja ja Lillebror liigutasid teiste laste laulu saatel suud. Mina sain kampsuni kohta komplimendi daamilt, kes tundus nii mulle kui Professorile ebamääraselt tuttav, aga kes see ometi oli ... Mees tegi paar pilti olukorrast, kus Lillebrori Sõbra Õde imbus poiste vahele istuma ja seal nad siis Lillebroriga plaani pidasid ... tegelikult ongi neil Plaan, aga kuna üks on seitsmene ja teine viiene, püüame me kogu ideed summutada mõtteks, et tuleks kogu aeg ... terve elu ... hea sõber olla. Igatahes otsustasime Mehega ära, et kõige tuvipaarilikumat pilti võivad nad kunagi kihlateatel kasutada, kui seda peaks vaja minema. Ma panen selle siis siia, kui tütarlapse lapsevanem on jõudnud asja üle vaadata ja loa anda ... või siis ei pane, kui ei lubata. K., ?
Lihatoite on õige mitmeks päevaks ja lund ei pea ka rookima. Elu on ilus.
Edit järgmisel hilisõhtul: Minule meenutab see pilt kõige rohkem neid vanaaegses stiilis postkaarte, kus poisslapsel on suur kaabu, saapad ja lühikesed püksid, ja tütarlaps on selline ülimalt armas ... Noh, nagu Lillebrori Sõbra Õde ongi. Lillebrori Sõber on ka heleblond, ema K. kutsub poisse mustaks ja valgeks koeraks. :)
Tundub, et olid tõesti nobedad jõulud ning soovin Kredexi puhul õnne. Haakides aga kinni ühest lausest, pean ma kohe küsima, et kas sulle muidu kaneeli- ja kardemonilõhn meeldib või on see piparkoogilõhna mitte meeldimine üldse mitte kindlate vürtsidega seotud? Mulle näiteks kohutavalt meeldib see lõhn (ja toores tainas), aga küpsetatult ma neid eriti ei taha.
ReplyDeleteMa olen nende vürtsidega kuidagi imelik. Kodune, päris võiga tehtud kaneelisai maitseb. Kardemonisai ka. Hästi õhukesed rootsi piparkoogid sünnivad süüa. Sakslaste pehmet Lebkuchenit ma söön hea meelega, küpsetada pole küll proovinud. Aga poetainast, paratamatult paksud piparkoogid, mis veel ahjus küpsevad ka ... öäk. Suure hulga glasuuriga võin neid suure nälja korral süüa, aga glasuurimata kujul ei lähe mitte. Küpsetamise lõhn, jah, ajab iiveldama, lapsest peale, ja ma tõesti ei oska öelda, mis selles nii halba on. Mind tainast ise kokku segama üldse ei kutsu, sellepärast ma ei oska ka öelda, kas läbinisti kodune piparkook oleks parem.
ReplyDeleteMis kaneelisse puutub, siis seda ma üldiselt eelistan mitte kasutada, näiteks paljude kookide puhul jätan kaneeli ära, aga ma ei saa kindlalt väita, et asi on lõhnas.
Võib-võib :)
ReplyDelete