Sunday, December 11, 2016

Üles ja alla

Seoses mõningate Vanaemaliste teemadega tabas mind õige mitu päeva järjest Breakdown Of The Närv. Õnneks sai see mööda ... juba neljapäeval asendus igapäevane juhuslikult valitud isikute/asjade peale karjumine peavaluga, mis on vahelduva eduga kestnud tänaseni. Eesti sügistalveilma kõrvalprodukti põskkoopapõletiku kõrvalprodukt, mis teha. Ma olen sellele peavalule andnud mõned aspiriinitabletid, mõikab küll. Põskkoopad khm, tühjenevad ka aktiivselt, taskurätikuid läheb palju.

Aga muidu ... on ikka hästi ka olnud.

Mees lappis ära teise tugitooli ja diivani käetoed, nüüd narmendab meil mööbel oluliselt vähem.

Jõugu Juht esines viletsasti prantsuse keeles, aga sai kunstiõpetajalt palju kiita. Ja prantsuse keele kohta arvas ta õhtul kodus, et kevadeks tahaks ikka viie peale osata. See on ju hea plaan.

Unistaja tõi pühapäevakoolist väga ilusa meisterduse, püüame seda koduste vahenditega järele teha.

Lillebror käis üksi botaanikaaias kilpkonni vaatamas ja "ühe mehega koos seal üleval ka, kus põrandast läbi saab vaadata". "Üks mees" oli olnud botaanikaaia töötaja - tore, et Lillebroril keegi toeks oli, sest tema kardab peaaegu sama palju kõrgust kui mina, paari aasta eest seal käies tuli tal trepist üles minnes mulle nii väga tuttav kramp ja JJ pidi haliseva väikevenna ära päästma (mina läksin altpoolt nii kaugele vastu, kui kannatasin, see kõrguskartuse hoog on päris hirmus asi, äketse ei saa edasi ega tagasi ja nii õudselt kole on!).

Mulle helistas Valla sotsiaalnõunik, seesama, kes oktoobris ette hoiatamata sisse sadas, et kustuda meie lapsi koduste laste jõulupuule, mis on küll, jah, rohkem nagu päris väikestele ... aga Unistaja (levinud nimi) ja see eeeee seitsmeaastane (Lillebrori nimi on vääääga harvaesinev) peaksid Valla poolt jõulupaki küll saama! Noh, aitäh.

Sõprade perekonda sündis inimene, poeglaps, keda nime kõlalise sarnasuse tõttu võiks hakata tulevikus kutsuma Onu Fjodoriks ... Kui tahta. Me kuulaks kõigepealt ära, millises vormis tema vanemad seda nime kasutavad (Suure Venna nimi näiteks on täispikkuses kasutusel, aga Suur Õde oli juba seespool seina lühendnimega ... on võimalusi).

Võtsime suurema jupi ühest päevast, et lihtsalt olla ja lastega mängida. Me siiski ei kasutanud päris kõiki Carcassonne'i lisasid, aga peaaegu. Ma jätsin triikimata pesu ja tegemata söögi - ja teate, kui tore oli! Isegi Unistaja, kes seda mängu muidu eriti ei armasta, pidas kõik neli ja pool tundi vastu.

Käisime Mehega koguduse tööharujuhtide, juhatuseliikmete ja muidu asjapulkade õhtusöögil. Oli osadus. Oli tore. Saime aimu, kuidas töötab Eesti vingeim pulmafotograaf (aga ta pildistab kasse ja osadusõhtuid ka, kui palutakse). Restoran oli ... huvitav. Ilus, jah, põhjalikult sisekujundatud ka. Sisekujundusest tähtsam osa oli söök ... Noh, salatit ja liha võib seal süüa küll, aga see Pierre'i šokolaadikook oli mitmes mõttes vapustav ... süda siiani läigib ja promilliga koogis ei tohiks tegelikult promilli tunda olla (ma siin tegelikult trükin nagu Bridget Jones pärast vingemat pidu sõbrannade seltsis, õnneks suudan enamiku trükivigu kiiresti prandada, aga koordinatsioon ei ole nagu päris see, mis peaks). Täna öösel me ei maga, Mees võttis veel kohvi ka ja pärast arutas, et ei tea, kui see oli niisama kohv, milline siis see päris espresso peaks olema ... Kohvi- ja šokohoolikutele jällegi võiks sobida.

Ah et lapsed? Nemad hoidsid vanemate restoraniskäigu ajal ennast ise, koos elektrooniliste lapsehoidjatega, ja olid rõõmsad. Suurte lastega on ikka väga tore elada ... ja nagu restoranis näha oli, on beebidega ka väga tore. IM, kes on vähem kui kaks kuud uus, väsis küll natuke ära, aga HS oma küpses peaaegu poole aasta vanuses uuris juba kõike ja kõiki suurte ümmarguste silmadega.

Homme toovad mehed metsast kuuse. Veel tuleb käia Vallas andmas allkirja, et meie, tänan väga, ühineksime pigem Linna suunas, mitte Suure Järve poole. Uudsevaibad tuleb üles pildistada ja loodusõpetust üle korrata, neljapäeval minnakse kontrolltööd tegema.


No comments:

Post a Comment