CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Sunday, October 15, 2017

Kopikakorjamisest

Neil päevil räägitakse laiemas blogosfääris vaesusest ja rikkusest ja sellest, kuidas sellesse suhtuda.

Ma ühtpidi ei arva, et avalikest kempsudest paberi pätsamine peaks olema elustiili-eesmärk, sest vabandage, keegi muu on selle paberi ikkagi juba kinni maksnud, aga teistpidi ei saa aru ka kellegi breketikommentaarist - et kuidas saab elada nii, et ei ole raha lapsele breketite jaoks. Viimane arusaamatus tuleb tegelikult pigem sellest, et ma pole breketite olemusest, kasutegurist ja paigaldamise näidustustest kunagi täpselt aru saanud ega pidanud sellega tegelema, meie lastele pole neid siiani soovitatud ja seega pole olnud vajadust täpsemalt teada. Ma pole vist viimased 30 aastat ühtegi ortodonti lähedalt näinud ka. Aga üks näide siia või sinna, elamine ilma hädaolukorra-fondita on halb mõte tõesti. Kui pole breketid, siis on täiskasvanute hambaravi või autoparandus või midagi muud sellist möödapääsmatut.

Meil oli siin paar keskmisest oluliselt hõredamat aastat. Otse loomulikult hakkab üks arukalt majandav pere selle olukorra otsa veel katust vahetama! :D Nii et augustikuus ei kõlvanud meie rahaline seis üldse mitte kuhugi, hädafondid olid ka tühjad ja enesetunne päris sant. Siis tuli september ja rahaline olukord läks märgatavalt mõnusamaks. Hakkasime lappima vahepeal tekkinud auke ja tasapisi kosuma. Optimaalse seisuni läheb veel päris jupp aega, aga autol on taas õhkupidavad rehvid, oleme hankinud juurde hädatarvilikke riideid ja jalatseid ja elutoas külitab uus vannitoaboiler. Viimane saab vast täna õhtul seinale ka, kui Mees talle sobivad kinnitused ära ostab, vana omad, nagu selgus, on teise laiusega või midagi.

Optimaalne seis oleks minu jaoks selline, et...
  • oleme täiesti laenuvabad ja Maja on põhimõtteliselt valmis;
  • on olemas neljakohalise suurusega hädaolukorrafond, kust võtta, kui meid tabavad breketid või midagi muud taolist;
  • saame tööstuskaupu ostes eelistada Euroopas toodetud esemeid;
  • ei pea toidupoes valima alati kõige odavamat lahendust, tähendab, saame tarbida ka koduaiaväliseid mahetooteid jne.
  • raamatupoes ja reisile minnes ei pea palju juurdlema, kas see on nüüd ilmtingimata hädavajalik. 
Viimase punkti kohta - eks me juurdleksime nii või teisiti, sest mulle on aastate jooksul pihku sattunud ka Väga Halbu Raamatuid, Mida Ma Koju Osta Ei Taha, aga reiside suhtes olen lihtsalt aastatega mugavaks muutunud ega tahaks enam minna ehku peale kuhugi, kust võib-olla tuleb pärast hoopis põgeneda (räpane hotell vms). Aga nii põhimõtteliselt.

Hõredate aegadega toimetulekust olen ma varem kirjutanud näiteks siin. Suurema osa nendest harjumustest tahaksin endale ülejäänud elu tarbeks alles jätta. Nädalamenüüga on hetkel küll hapusti, selle asja pean nüüd jälle korralikult ette võtma.

Mõtteviisi muuta on aidanud Dave Ramsey beebisammudega tutvumine, selle Las Vegase pereema blogi jälgimine ja see leht ka. Viimane oli küll varem parem ja kergemini loetav. Läks hästi, et avastasin kõik need inspiratsiooniallikad oluliselt enne, kui meil päris hõredaks läks. :) Ega me neist ühegi järgi ei ela, aga ideede saamiseks sobib hästi.

Hõreduse tipphetkel elasime hoopis nii: üks kuu korraga. Püsikulud olid ju teada. Eesmärgiks oli püsida elus, olles ära maksnud kõik arved. Et kõigil oleks kõht täis ja riie seljas. Ja võimalusel lõbus ka. Laste "elu ägedaim reis" ehk Legolandi-sõit toimus kõige väiksema päeva-eelarvega, mis meil kunagi on olnud, ja ikkagi olid lapsed väga õnnelikud ja täiskasvanutel ka enam-vähem tore. Et meid selle aja sees hoiti ootamatutest katastroofilistest väljaminekutest, on puhas Jumala arm ja õnnistus. Jah, meil oli abistajaid, mõni ingel kogudusest ja näiteks jõukas Ameerika tädi (päriselt ka), kes mõnikord toetasid. Aga see polnud muidugi ennustatav, peamiselt pidime toime tulema omade jõududega, need jõud tähendasid kehvemal ajal alla 1000 euro kuus. Nagu te näete, oleme veel elus. :)

Eile pidasime lastega kiire perekonnakoosoleku, üheks päevakorrapunktiks, mis meelelahutuslikke ühistegevusi tahaks lapsed teha praeguse hetke ja aprilli lõpu vahel? Sest maikuus tuleb loodetavasti suvi ja siis käib elu hoopis teise loogika järgi niiehknii, laagrid ja muruniitmine ja nii edasi. Pakuti välja kinoskäimist ja kodukino vaatamist, lauamängude mängimist ja Legolandi reisi. :D Seda viimast talvel küll ei tehta, aga natuke reisimist oleks tore. Tundub, et küsimus tuli poistele ootamatult, sest mitte keegi ei öeldnud, et tahaks Ahhaasse või Aurasse või midagi sellist, muidu on selleteemalisi ettepanekuid ikka esinenud. V-Spast räägitakse küll head, kes on käinud, kas sinna oleks mõtet lastega minna ja kuidas seal õhu kloorisisaldusega on (Mees sai pärast meie viimast basseinikülastust viis aastat tagasi sellise lämmatava astmahoo, et me oleme selle koha pealt veidi ärevad)? Kinno me läheme küll, kui trehvab film, mis kõigile sobida võiks. Võib-olla teatrisse ka. Rännuinstinkt, jah, piinab, aga talveajal on resimisvõimalustega nii, nagu on, kui vähemalt kaks pereliiget on koolikohustuslikud ja lähemates paikades tegelikult sama vastik ilm nagu kodumail. Ahiküttega majast talvel kauaks ära ei lähe ka.

Kokkuvõtteks, praegu on hea lootus, et läheb paremaks ja vähem hõredaks. Garantiid, et  enam kunagi uuesti hõredaks ei lähe, ei ole. Ei ole vist õieti kellelgi. Saab ainult elada, päevhaaval, sammhaaval, parimal selles hetkes võimalikul moel, tänulikult. Iga päev.

Boiler, koguduse aastapäev ja kooskudumine

Juba millalgi augustis, kui ma tundsin ennast üleni ületöötanuna ja terve maailm oli täis ehitusprahti, panin paika, et 14. oktoobrit ma naudin, sest see on kodune laupäev, mil vaibatellimustega on ühel pool, ehituspraht koristatud ja igasugused maksud makstud. Inimene võib plaane teha, aga kui ihu on nõder ja kudukamber külm, siis juhtub nii, nagu juhtub - ehk tellimustöödest on üks pisikene vaibakene veel kududa (ikka neid lipusiniseid, Taani), ehitusprahi teemal ma parem sõna ei võta, aga arvetega on selleks kuuks tõesti enam-vähem korras. Sellegipoolest olid mul laupäevale suured ootused.

Enne laupäeva käisime põhjalikult poes... ja poes. Unistaja sai talvejope kätte, aga oodatavast number suurema - noormehe õlad ei mahtunud õiges suuruses jopede sisse hästi ära. Lillebrori talvesaabaste asjus pälvisin halvustava pilgu ühelt müüjalt, kes püüdis mulle meie jaoks sobivast hinnast kaks korda kallimaid saapaid pakkuda. 60 eurot on kasvava lapse saabaste eest ülearu kõrge hind, eriti kui minul konkreetse saapafirmaga kogemus puudub. Kõige mõnusamaks kuulutas Lillebror hoopis ühed õuuuuudsed eksemplarid. See tähendab, et mõnes poes tuleb veel käia. (tennisetüüpi tald, krõpsud, botaselõige ja Kuomad on välistatud, see tähendab, et nii mõneski poes läheb meeldivalt kiiresti)

Jõugu Juht saabus reedel Vanaema juurde koos klassivend Semuga. Kuna Semu on hästi varakult pikaks kasvanud laps, aga JJ rohkem sinna alumise keskmise kaheteistaastase kanti, oli Vanaema selle peale sügavalt ehmunud - mis võõraid mehi see JJ talle koju veab? Kiiresti sai selgeks, et "mehe" sees on hoopis väike poiss, aga JJ-ga tuli meil sellegipoolest vestlus Vanaema külastamise reeglitest. JJ tegi mhmh ja jajah. Telefon on ju olemas, saab küsida, kas tohib sõbra kaasa võtta ja puha. Ppk-s olid puudu nii Lillebrori pärisõpetaja (neil sündis beebi) kui õpetaja abi, siis olevat asendusõpetajale abiks haaratud Jõugu Juht. Olevat olnud äge neid pisikesi kamandada. :)

Mees tellis autole lõpuks uued rehvid ja vannituppa vägeva boileri. Kuidas rehvid täpselt alla said, ma ei tea, aga boiler toodi meile lausa koju kätte. Peen värk. Nüüd tuleb vana boiler seina pealt alla ja uus (poole suurem) asemele saada... ma olen rõõmus, et sellega tegeleb keegi, kes ei ole mina.

Mina päästsin ära viis purki käärima pööranud mirabellikompotti. URR. Rimist ekstra ostetud kaante hulgas oli ilmselt praakpartii, sest need kaaned poleks hiirt ka kinni pidanud. Viis minutit mulinal keetmist ja lisasuhkur andis tulemuseks ilma tärkliseta kisselli moodi asja, mida sündis panna nii mannavormi kui kohupiima peale, ülejäägist - sest viis purki! - korjasin kivid välja ja pistsin ta sügavkülma. Mõnel muul päeval sulatan üles ja kannatab süüa küll.

Koguduse aastapäeval anti traditsiooniliselt süüa. Söök ise oli mittetraditsiooniline, Mees nimetas seda plohviks. Sündis süüa, aga mitte just pidusöögi tüüpi söök. Noh, vähemalt ei pakutud suppi, mis minu maailmapildis on enamalt jaolt näljaroog ja kindlasti ei passi pühapäevalõuna põhiosaks. Päris viit tuhandet meest ei söödetud, aga palukesi ehk ülejääke - sest inimesed ootasid traditsioonilist liha-kartulit-hapukapsast - korjati pärast sööki küll korvitäite viisi. Mina olin köögis nõudepesuteenistuses, sain musti ja puhtaid nõusid kah korvitäite viisi tõsta.

Laupäeval toimusid ka baptistiliidu (arvatavasti) kõige kauaoodatumad pulmad. Meie oleme peigmehega küll ikka sõbrad, aga tema pealinnakolimisest saadik päriselus harva kohtunud - mis teha, kui nii tema kui meie satume sagedamini kuhugi välismaale kui vastastikustesse kodulinnadesse. Pruuti ei tunne aga üldsegi, seetõttu rõõmustasime eemalt ja imetlesime sotsiaalmeedia vahendusel edastatud ilupilte. Soovime noorpaarile sellegipoolest palju rõõmu kõigis nende ühise elu hetkedes.

Aga see kodune laupäev, jah... Reede hilisõhtul kontrollides, kas telefon ikka oskab hommikul vakka püsida, vaatas vastu sõnum Karinalt Tuultepesast. Nemad tulevat Linna ja äkki ma tahaksin natuke kooskudumisega tegeleda? Hilishommikune telefonikõne pudrukeetmise kõrvale andis tulemuseks, et kui Karinale umbes sobima hakkab, helistab ta mulle ja mina lähen ikkagi Linna. Istusime "Anna Edasi" kohvikus, jõime pärnaõieteed ja kudusime. Lehe(täi)kirjaline sall hakkab valmis saama. Väga armas oli. Pärast teda Ahhaasse saates nägin ära ka nendepere ülejäänud liikmed, neli kaunist tütart ja Aleksei. Võib juhtuda, et me võtame Hiiumaa-kutset tõsiselt, aga seda eeldatavasti mitte käesoleva aasta jooksul.

Thursday, October 12, 2017

12 pilti 12. kuupäeval

 Mõtlesin, et prooviks nutitelefoni võimalusi. Välku mul pole ja pilditegemise oskus on üldse nagu on. No aga selle postituse eesmärk ei ole ilupildid, vaid asjad nii, nagu nad mulle päeva jooksul ette jäid.


 Kudumine autos, teel Linna.



 Tööl loen Piiblit netist. Tähendamissõnad on alati toredad.

 

 Töövahend lapsevanematega kontakteerumiseks.


Nende töövahenditega läksin koosolekule. 


 Kodus kütsime ahju.

 Valge Mini tahab süüa - jah, krõbinaid oli maas ka ja ta pääseb ise koti kallale, aga daamile tuleb serveerida. Nurrh!


 Inimestele serveeriti "nagu restoranis", arvas Jõugu Juht. Viimane "Tina" käskis kogu kupatuse kokku segada, aga ma otsustasin paigutada eraldi. Ülevalt keskelt: kartulid sibula-balsamicokastmega, lambsalat sellesama kastmega, sink, viinamarjad, kreeka pähkli pesto.
 Must Mimi magas meie voodis.


 Voodiraami küljes kuivatan talveajal Mehe triiksärke. Ma kavatsen neid laupäeval triikida ka!
 Siin pidanuks olema pilt magustoidust - kohupiimakreem mirabellikompotiga -, aga telefon kaotas pildi ära. Vaadake siis Mimi teise nurga alt.
 Lapsed vaatasid telekat. "Wissen macht Ah!" on sakslaste endi jutu järgi targutamise-saade, aga tegelikult jagab päris palju teadmisi.
Siin pidanuks olema pilt teetassist, aga ma tõesti ei tea, kuhu see kadus. Aspiriinipilti tegin täitsa teadlikult, sest sügis ja talv ja viirused ja nii edasi. Aspiriin on sihtotsatarbeliselt ära tarvitatud, vast läheb hommikuks paremaks.

Wednesday, October 11, 2017

Sünge mõte

Ma ei tea, kas seda teeb väljas valitsev oktoober või midagi muud, aga kohe kuidagi ei ole midagi head teile kirjutada. Juhtus hoopis muu. See isegi ei ole õelutsemine ega iroonia, vaid väga õnnetu fakti nentimine.

Arvatavasti Kõige Rumalam Inimene*, kes kunagi kõrghariduse on saanud -, vähemalt neist, keda mina tean - kommenteeris täna sotsiaalmeedias üht mullegi südamelähedast teemat. Kommenteeris poliitkorrektsel elame-kõik-virtuaalse-pilvekese-peal-tõe-väljaütlejad-on-pahad-pahad targutamise viisil. Õnnetuseks on Kõige Rumalam Inimene lisaks oma tähelepanuväärsele rumalusele ka tähelepanuväärselt ilus ja oskab ennast tähelepanuväärselt hästi müüa. Need viimased - ainsad positiivsed, kui soovite brutaalset ausust - omadused on andnud talle sooja koha kuskil kõrgel koos võimalusega oma poliitkorrektsuse taha varjatud rumalust hoolega laotada. See inimene kandideerib oma kodukandi omavalitsusse (tähendab, ärge valige väga ilusat naist, kui te ei tea, kus ta oma aju hoiab!) ja ma on põhjust arvata, et sihib kõrgemasse poliitikasse ka. Otsustasin paluda talle meeleparandust ja kolmikuid, sest see äkki peataks tema tähelennu, ma usun, et ta oleks päris tavaline ema, mitte midagi jubedat. Vaadake, suur rumalus iseenesest ei ole probleem, aga rumalus kombineeritud oskusliku edasipürgimise ja auahnusega on lausa ohtlik.

Ah et mis sellest kommentaarist sai? Noh, see suurendas minu soovi kuhugi palmi alla emigreeruda - vaadake aknast välja, võeh - ja ma pidin päris kaua alla suruma soovi öelda talle samas kommentaariumis, et inimene, sa oled juba suur tüdruk ja peaksid teadma, kuidas asjad tegelikult on, lõpeta rumaluste rääkimine. Kole kiusatus oli, aga ega see teda meeleparandusele ei tooks, mina olen nimelt - kuna ma ei pea oluliseks kutsimutsit ega karrrrjäärrri - teisejärguline inimene, minu eriala haridust peaksid jagama kutsekoolid (ütles Kõige Rumalam Inimene mulle kunagi isiklikult) ja üldse. Aga meeleparandust ja kolmikuid ma palvetan talle ikkagi!

***
K saab nüüd taas öelda, et sotsiaalmeediast eemalpüsimine on hea mõte - jah, andke MSN tagasi ja ma kolin sõpradega kontaktis püsimise sinna üle, FB-s jätan alles ainult kassipildid ja muu taolise.


________
*vabandage, aga ta on aastate jooksul näidanud, et on täiesti õppimisvõimetu. Kui asi just kutsimutsi kottidesse ei puutu.

Sunday, October 8, 2017

Talv on tulekul

Mulle ei meeldi "Troonide mäng" üldse, aga pealkirjaks kasutatud lause on geniaalne.

Talv on tõesti tulekul. Kõrgem Jõud sai kuulda meie meeste jalatsiprobleemist ja saatis meid Prismasse, kus müüdi sooja voodriga talvesaapaid mõistliku hinnaga. Ahnitsesime kokku lausa kolm karpi jalanõusid. Seejärel vaatasime läbi Lõunakeskuse ja Sepa turu. Lõunakeskuses ostis üks minu endine lapsevanem oma pojale stereotüüpset jopet*, meie vaatasime Unistaja jaoks ühe hoopis teistsuguse mudeli välja. Kuna Sepa turul suuremate poiste jopesid silma ei jäänud, tuleb väljavaadatud eksemplar ära osta. Veel poodlesime Humanas, mina sain endale kaks villast ruudulist seelikut (JJ ütles: "Emme, sul juba üks taoline seelik on,") ja pruuni velvetjaki, peaaegu samasuguse, nagu mul juba on. No aga neil punast ei olnud ju!

Kirikus kohtusime Ritsikuga. Hästi armas oli.

Reedel käis Lillebror üksipäini hambaarstil, sest mina ja Mees olime mõlemad tööl, aga neljapäeva hilisõhtul sai Lillebrori esihambaga hoogsalt kokku kas Unistaja pea või põlv (osalised ei suutnud kokku leppida, kumb see täpselt oli) ja selle tulemusena eraldus hambast kild. Või natuke rohkem kui kild. Jäävhammas, loomulikult. Esialgu pandi plomm, et äketse püsib. See hammas jõudis vähem kui kaks aastat suus olla, enne kui katki löödi. Urr. Matkal käis Lillebror ka, ja sõitis ise õhtuse bussiga koju. Kui ma talle kaks minutit pärast bussi eeldatavat väljumisaega helistasin, teatas ta hädise häälega, et jookseb parajasti Taskust välja, tal olla tarvis olnud kempsu minna...! Minu vererõhk kerkis natukeseks, aga järgmise helistamise ajal oli juba bussijuhi häält taustal kuulda - olevat olnud see meiekandi kõige toredam bussijuht, kes näeb välja nagu jõuluvana - ja Lillebror raporteeris, et ikka jõudis bussile. Huhh. Ju siis oli palju rahvast peale tulemas, et väljumine aega võttis.

Jõugu Juhi elu kohta võib öelda, et kuuendas klassis lokkab puberteet koos kõige juurdekuuluvaga. Ütleme, Christine Nöstlingeri raamatud kirjeldavad taolisi asju, võib-olla Berti päevikud ka. Kodus õnneks on ta päris mõnus laps edasi, kui just parajasti kriuks ja kräun peal ei ole.

Unistaja elab hetkel õndsa eelpuberteetiku elu ja on muidu heapoiss, ei mitte midagi põnevat. õne lapsega peab lihtne ka olema!

Mees alustas sügisest muruniiduhooaega, kui ma kräunusin, et, noh, talv tulekul on. Mõned kõrvitsad on endiselt väljas, peedid, porgandid, porrulaugud ja tomatite riismed ka. Äkki peab veel ilma.

___________
*mul on küll tunne, et filmides kannavad kõik veoautojuhid ja nende perekonnaliikmed niisuguseid jopesid - või olen ma vaadanud valesid filme?

Thursday, October 5, 2017

Mida sa õigupoolest päev otsa teed?

Kui telefon kell 6.40 piiksub, läheb mu sõrm valesse kohta. Küsin, kas Mehe telefon on piuksuma pandud, saan vastuseks jaatava mõmina. Kell 7.13 äratab Mees mind sõnadega: "Nüüd on küll tagumine aeg üles tõusta!" APPI. Edasine toimub nagu Poldekil ja Dudusil tädi Käetarga seltsis - ei tea, mis toimub, sest kiirustame õudselt.

Kiirustamise tulemusena jõuab Jõugu Juht koolimajja umbes kaks minutit enne esimest kella. Kas ta rõivistust ka õigeks ajaks üles jõuab, ma kontrollima ei hakka. Teel kabinetti peatab mind tütarlaps, keda ma võõraste vastu nimetan diskreetsuse mõttes Pipiks, ja küsib, millist kooki ei sööda. Selgub, et lehmakook ei ole õige vastus, peda-kook on. Pipi on logopeedirühmas küll, jah (millist peeti ei sööda? - logo-peeti, arvatavasti).

Otsustan tsirkuse õpetajate päeva siiski ka kasulikult tarvitada ja vehin poolvalmis kirjutada ühe iseloomustuse. Äketse astub sisse direktor, pistab mulle pihku käe ja punase roosi. Õpetajate päeva puhul. Ahsoo, aitäh.

Siis kostab koridorist müra ja kell näitab, et on vahetund. Las ta olla. Mõne aja pärast ilmub ukse vahele sotsiaalpedagoog, kes on ühtlasi ühe üheksanda klassijuhataja, ja mainib, et tegelikult võiksin mina ka osaleda või kohvi juua või midagi. Selgub, et olen esmaspäeval saabunud päevakava-kirja lugenud ja selle täielikult ära unustanud. Upsi. Ega ma eriline üritustel osaleja ei olegi. Järgmisel vahetunnil käsutab õppealajuhataja mind vasturääkimist mittesalliva häälega kohvikusse. No kui ülemused käsivad, siis peab minema...

Õpetajate kohvikus pakutakse mitmesuguseid küpsetisi ja kohvi. Aitäh. Siis teeb sotsiaalpedagoog häält ja suunab pedagoogilise kaadri osalema loomingulises jahis, mis saab hiljem nimeks vist "VUNK-tüüpi õpilasepõhine digipädevuspäev" või midagi taolist. Meid jagatakse kolmeks grupiks, tuvastatakse, et igas grupis on pilte teha oska, netivõimeline nutiseade, ja kästakse läbida kontrollpunktid. Kappan kaasa, sest pealt vaadata on tore. Oleme parajasti minu kabineti vastas suuremate õpilaste puhkeruumis ehk Akvaariumis lavastamas pilti "mida õpilased seal tavaliselt teevad" ja mina kurdan, et mängukaarte ei ole käepärast, kui helistab Jõugu Juht. Temal olla nüüd tunnid läbi, kas ta võib kesklinna ja... Tulgu minu juurest läbi, ma annan hommikul autosse ununenud mütsi kaasa. Laps traavib koos Klassivennaga õnnelikult minema. Mina kulgen järgmisesse kontrollpunkti, kus tuleb lavastada parim spikerdamismoodus. Kuna meid on palju, lavastavad teised, mina ja mõned õpetajad veel jagame oma kooli- ja ülikooliaegseid spikerdamiskogemusi. Neid on. Kas peaks piinlikkust tundma?

Natuke aega hiljem kogunetakse aulasse. Üliandekas kaheksanda klassi noormees kannab ette väga ilusa muusikapala, mis on tema enda komponeeritud. Selle päeva "direktor", kes on üks kooli kõige toredamatest poistest, alustab oma kõnet parimas Ottokar Domma stiilis: "Täna on tähtis päev. Mõned tunnid jäävad ära." Siis eraldatakse kõigile õpilastega igapäevaselt kokkupuutuvatele täiskasvanutele käsitöö...asjandus ja plaksutatakse. Kõige valjema aplausi saab koolitädi. Tõepoolest, hea õpetaja on väärtus, aga hea koolitädi on varandus (just mõtlesin välja, tohib tsiteerida). Minul on oma varasest kooliajast kõige helgemad mälestused just koolitädist.

Pärast aktust polegi midagi teha. Mõned õpetajad lahkuvad kepseldes. Mõned tunnid, jah, jäävad ära. Mina mõtisklen omaette ühest ja teisest asjast, suhtlen sotsiaalpedagoogiga ja loen Internetti läbi, seekord rõhuga haapsalu sallidel. Vahetevahel tundub ajaraiskamine iga hetk, mil ma pitsi ei koo, aga tegelikult pean ma mõtlema karpaalkanali peale - see on kardetavasti ka minul olemas - ja tegema igasuguseid muid asju ka.

Mees tuleb järele, ka temal said tunnid läbi. Neil täna tsirkust ei peetud. Käime Vanaemale näitamas, et oleme veel elus. Enne poistele trenni järgminekut jõuan läbi lipsata raamatukogust - kui mul vähegi aega on, loen kiirusega üks "telliskivi" päevas (lugemise ajal saab kududa), nii et raamatukogus käin sageli. Majast väljudes näen paari meie toredat "üheksandikku", kes vaatavad mind üsna huvitatult. Jah, kujutage ette, haridustöötajatel on väljaspool kooli ka elu.

Trennist antakse lapsed. Koduteel ei juhtu midagi huvitavat. Kodus pakutakse õhtusöögiks makarone tomatikastmega, sest see läheb kiiresti ja kõik on näljased. Magustoiduks saab haarata eilse kaneelisaiapäeva tähistamise jääke. Kuna Lillebror läheb ülehomme matkale ja peab õigeaegse rongilejõudmise huvides ööbima Vanaema juures, on tarvis kokku panna tema varustus. Kaisulooma pole vaja, aga pidžaamat ja matkasaabaste moodi asju küll. Minevatalvised sõdurisaapad on lootusetult väikesed. Kiire saapaproovimine annab tulemuseks, et uusi saapaid vajavad kõik kolm poissi, Unistaja ainukesena mitte kohe oktoobris, vaid kuu või paari pärast. Nii et oktoobris saab toimuma suurem poodlemine (Unistaja talvejope, Lillebrori ja JJ saapad, minu käekott, Mehele ports uusi särke... Võeh.). Lillebror saab metsa minna Unistaja üleminevatalviste kodusaabastega. Need sobivad poris sumamiseks küll, ekstra matkasaapad, eriti täiesti uued, oleksid kasvavale lapsele ühekordse ürituse jaoks liig mis liig, rahakoti mõttes niiehknii, aga pole ju ka teada, kuidas need uued saapad pärast kilomeetrist kõndimist käituksid...

Saapateemaline ärevus teeb energiliseks, lähen kudukambrisse ja koon lõpuni ühe eksemplari lipusinisest tellimusest. Kokku on praeguseks valmis kolm ühikut viiest, tellijad tulevad Eestisse kahe nädala pärast - loodan õigeks ajaks valmis saada. Kudukambris on külm ja nagu selgub, ka pimedavõitu. See ruum ei ole praegu talviseks töötamiseks sobilik. Ega ma pärast lipusiniste valmissaamist seal eriti kududa ei kavatsegi, meile endile elutuppa ainult ühe meelespeasinise, sest olemasolevad helesinised eksemplarid aastast 1997 hakkavad algosakesteks lagunema. Muidu on nii, et kingsepp on paljajalu ja kangur vaibatu, see ei passi hästi.

Vahepeal on mehed eluruumid soojaks kütnud. Jõugu Juht istub arvuti taga ja selgub, et vestleb klassikaaslastega videochatis või midagi taolist. Noh, kui nad minu kommentaari sellele kuulsid, siis kuulsid. JJ-l videovõimalust ei ole ja nii ongi hea - ameti eripära tõttu olen saanud teada igasugustest huvitavatest küberkiusamise võimalustest, veebikaamera (te-le-fon, ütles JJ) teeb selle väga kergeks. No aga vast meil seekord nii hullu kuuendat klassi ei ole kui tookord*...

Unejutuks loen "Tindisüdame" teist osa pealkirjaga "Tintenblut" ehk "Tindiveri". Võiks isegi saksa keeles ette lugeda, aga selle raamatu puhul läheb "silmadega saksa keeles, suuga eesti keeles" päris libedalt. Kuigi oleks tore, kui keegi oskaks pakkuda hea vaste sõnale "Kobold". Mingi jeekim või härjapõlvlane ta on, aga mis täpselt eesti keeles, ei tea. Puu-, taime- ja linnunimetused pakun ka umbes, aga see loost arusaamist ei mõjuta.

_________
*oli üks rumal lugu. Väga rumal. Igas mõttes. Sellest hoolimata said kõik asjasse puutunud lapsed täiskasvanuks ja võib arvata, et nad on päris toredad inimesed.

Wednesday, October 4, 2017

Kuidas me praegu koduõpime

Päevadel, mil mina olen tööl, koduõpivad Lillebror ja Unistaja iseseisvalt. Suutäishaaval, harjutushaaval. Midagi tuleb, aga midagi on olnud ka sellises vormis, et paari päeva eest pidasin mõlema noormehega väga tõsise ja pahase jutuajamise. Küsimus ei ole oskamises ega oskamatuses, vaid käekirjas ja kogu ürituse üldises tulemuslikkuses. Jutuajamise järel nuusati nina ja tekitati mõned eeskujuliku välimusega tööd.

Päevadel, mil ma olen kodus, loeb Lillebror ikka Lassie raamatut edasi ja areneb. Kui nüüd Lassie läbi saab, tõmbame eestikeelsele emmele-ettelugemisele joone alla. Siis teeb Lillebror Õpetaja Õunapuuhaldja saadetud töölehti ja muid taolisi asju. Inglise keelt õpime ka ja Lillebrori kiituseks peab ütlema, et ta küll ise lauseid ei moodusta, aga minu poolt genereeritud lihtsaid mahakirjutamise-lauseid (nagu Suuremate Poiste Esimeses Koolis tehti) tõlgib päris edukalt. Niigi palju kasu "Growtopia" mängimisest. Lillebrori häda on, et ta on ülearu terane. Ausalt. Vaatab matemaatikaülesandele peale, mõtleb korraks ja teab vastust, aga teine klass peab õppima ülesannet juppideks võtma ja küsimusi esitama. Me just vaevlesime mitu minutit traadilt õhku ehmunud pääsukestega - no mitte ei tulnud pähe midagi nii triviaalset, et võiks küsida, mitu pääsukest ära lendas! Olen asjast niimoodi aru saanud, et ülesande juppideksvõtmise oskus aitab edasi tulevikus, kui ei arvutata enam teps mitte viit pluss kolme pääsukest, vaid näiteks basseini täitumise kiirust või midagi sellist. Muide, Jõugu Juhil oli sama häda ja on natuke siiamaani - mis nendest vahepealsetest etappidest, kui vastuse peast kätte saab!

Unistajaga koos loeme kindlasti inglise keelt ja harjutame prantsuse keelt. Suvevaheaja jooksul on tal väga palju keeleoskust ära hajunud, aga tema suur pluss on leplikkus - kui emme ütleb, et nii hääldatakse, küllap siis nii peab. Muret tekitab endiselt Unistaja tegutsemistempo. Olen kunagi tööalaselt kohanud noormeest, kes tegi kõik asjad ära õigesti ja hästi, aga vajas tegutsemiseks sõna otseses mõttes poolteist korda rohkem aega kui teised lapsed. Kui Unistaja samasse kanti läheb, pole midagi väga hullu peale selle, et eksamiteks ja muudeks ajaliselt piiratud üritusteks tuleb õppida kõik äärmiselt selgeks, et mõtlemise peale aega ei peaks raiskama ja saaks vastused kohe (kujutage siinkohal ette aegluubis liikuvat pliiatsit) kirja panna.

Mõnes asjas oleme kooli tempost eest - huhh!, mõnes asjas maas (ah sa piiks). Õnneks on veel aega. :)

Tuesday, October 3, 2017

Teisipäevane tusk

Hea: öökülma pole veel olnud. valge kass istub süles ja on nurrrrrrh! Õhtuseks näksiks pakutakse saia (jah, ma endiselt ei karda valget jahu) metsmaasikamoosiga.

Halb: väljas on kole külm. Kurk valutab ja jõudu on vähe. Skyscanneril ei ole koolivaheaja ajaks midagi piisavalt odavat pakkuda, aga rännuinstinkt kiusab ja oktoobrivaheaja puhul julgeks reisile minna*, siis vast ei külmu torud ära.

Inetu: mis paralleelreaalsuses ma elan, et EKRE minu meelest Eestimaa kristlaste ühendpartei ei ole? Ühtelugu ütleb see või teine, et EKRE on kristlik partei. No ei ole, kuidagimoodi ei ole. Pr Malle Pärn ja mõned muud kristlased seal on küll, aga ma pole esinumbrite hulgas ühtegi inimest tähele pannud, kelle elus Vaimu viljad avalikuks tuleksid - armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus... Ikka küüned enda poole ja saama peal väljas, nagu enamik karjääripoliitikuid olema kipuvad. Professor kandideeris viimati IRL nimekirjas, ja A., kes on Linnas üks minu jaoks väga vastuvõetav kandidaat - üks kõige lugupidamiseväärilisemaid mehi üleüldse, aus, tasane ja helde meelega -, kandideerib seekord üldse ühe valimisliidu nimekirjas, erakonnaväliselt. Üks toretuttav meie kogudusest on sotside nimekirjas ka, aga EKRE nimekirjas ei ole ühtegi mulle tuttavat kristlast - ja neid ma tunnen ikka päris palju. Saage ometi aru, et see K seal tähendab "konservatiivne", mitte "kristlik"! Ja konservatiivne ei ole automaatselt kristlik või vastupidi. Urr.

Sellele viimasele lõigule võiks küll Iibise kombel pealkirjaks panna: "Oma plokki kirjutan mis tahan!" Küll need EKRE omad ka vast ühel päeval meeleparandusele tulevad. Ma loodan.


________
*vajadusel saab pedagoogiline kaader koolivaheajal palgata puhkust võtta või mingeid paberitöid jms asju, millega muidu vaheaega sisustada, ette ja järgi ära teha, vaat kooli ajal, tunniplaaniga seotuna, oleks täiskoha puhul tõepoolest inetu mööda maailma ringi kolistada.


Edit hiljem: Tuleb välja, et EKRE sees ongi mingi kristlik eraklubi või midagi. Need minu tuttavad, kes EKREt toetavad, on küll jah ka kristlased. Mind tegelikult üldse ei huvitagi, mis neid selleks ajendab, meil pole ühtegi põhjust omavahel poliitikast rääkida. Aga kurjaks, oi, kui kurjaks teeb see seisukoht, et kristlane, järelikult EKRE pooldaja, või et EKREst, järelikult kristlane. See on umbes sama rumal, on mulle selgeks tehtud, et kui feminist, järelikulr rämedalt räuskav tädi, ja kui rämedalt räuskav tädi, järelikult feminist. Üks blogilugeja ja eraelus sõber ütles hiljuti, et tema olla kristlik feminist. Ma tean vähemalt ühte aeg-ajalt juhuslikult siia sattuvat lugejat, kes selle peale silmad pungi ajab ja natuke aega lõriseb - no jõudu! Aga mõnel asjal siin maailmas ongi musta ja valge vahel värvid ka, harjuge ära. Ja mõni asi on ühemõtteliselt hea või ühemõtteliselt halb. Seljavalu halb, soe ahi hea. Näiteks.

Rääkige parem, mida sügisesel koolivaheajal kuskil mitte väga kaugel (kuhu sinna ja tagasi minek viiele piisikese autoga üle 150 euro ei maksaks - Tallinn, Riia?) tubastes tingimustes teha saab. Loomaaed ja mereäär on toredad küll, aga juhul, kui sajab pussnuge ja pisikesi poisse, siis ei ole õues eriti lõbus olla.

Sunday, October 1, 2017

TMI nädal

TMI tähendab too much information. Seekord õnnetuseks üldse mitte heas võtmes. Ühe nädala jooksul sain lausa mitme inimese kohta teada asju, mida ma polnud siiani päriselt uskunud. Kuigi "asjad" olid erinevad, olin ma nad siiani paigutanud kategooriasse "ega see siis pärispäriselt nii olla ei saa". Selgus, et saab vägagi. Mul oli selle kõige pärast - võõrhäbi ja muusugune šokeeritus - füüsiliselt paha olla. Empaatiavõime võib mõnikord ka tagurpidi toimida. Mingisugune rahu saabus alles pühapäeval kirikus leivamurdmise ajal. Kui armulauateenistuse ajal palves olles rahu ei saaks, siis oleks suhe Jumalaga ikka väga untsus, arvan mina. Eriti, kuna tuleb palvetada igasuguste inimeste eest... ka nende eest, kelles oled parajasti jõudnud südamest ära pettuda. Ega nad siis halva pärast! Nad lihtsalt... ma arvan...ei tea paremini. Ja kes nüüd muretsema hakkas - mitte ükski kurvastus ei sündinud minu jaoks lähedase inimese või tööalase kontakti pärast, ma niisama omaette pettusin ebamääraselt tuttavate ja puruvõõraste pärast info tõttu, mis õige mitme erineva kanali kaudu minuni jõudis.

Tööalaselt kohtusin hoopis mitme armsa lapsevanemaga ja pidasin nii mõnedki konstruktiivsed vestlused.

Kodualaselt oli nii, et maasikapeenrad on nüüd lõpuks korras, küüslaugud maas ja enne järgmist vihmaperioodi katsume vähemalt vannitoa aknaaluse korda saada. Küpsetasin õuna-mandlikooki, mis nägi välja umbes nagu see, aga retsept oli natuke teistsugune... mandlisem. :) Mees puhastas ja remontis pliidi. Et seda pole nüüd paar päeva kütta sobinud - segu tahab kuivada -, laotasin sinna kuivama oma selleaastase küüslaugusaagi. Jah, jäin ülesvõtmisega hiljaks, aga kuigi pooled küüslaugupealsed said katuselammutamise käigus lömastatud ja teine pool uppus umbrohusse, on küüslauku ikkagi hämmastavalt palju. Loodan selle portsu abil valmistada hulga aromaatseid - nagu Kreeka talupoegade buss, ütles Gerald Durrell sellise asja kohta - ja tervislikke toite.

Käisime kodumasinapoodides, sest mul on uut pliiti vaja. Selgus, et kõigepealt tuleb ära mõõta olemasolevad ahjuplaadid ja nende mõõtude järgi pliit valida. Valikutes on praegu üks täismõõduline, eraldiseisev Beko ja integreeritav Miele ahi koos mingi odava no-name pliidiplaadiga. Kõigil ülejäänutel oli praeahi nii pisike, nagu oleks mõeldud dieetipidavatele poissmeestele. Urr. Õnneks ei pea seda asja kohe homme ära otsustama.

Mehed ja poisid käisid Teadlaste Ööl. Kogeti eksperimente elektriga.

Perekondlikult käisime Teisel Vanaisal külas. Selle tagajärjel pean ma Jõugu Juhi homme hommikul äratama kell pool seitse, sest tema-mehikene oli võtnud ignoreerida lapsevanemlikku jutlust teemal "Õpi alati kõik asjad ära esimesel võimalusel, kes teab, kas eelmisel õhtul aega on!". Noh, me läksime täna pärast kirikut otse ja jõudsime pool tundi tagasi, aga suure osa ajast kõlas Kräun: "Mul on ajalugu tegemata." Korraline töövihikutäitmine, mis oli teada juba nii umbes kolm vaba õhtut varem, ei tohi olla perekonnaelu mõjutav tegur. Punkt. Aaaga tegelikult ei pea ma last koduvanavallatul kellaajal äratama mitte homme, vaid juba täna, nii et olgu teil sealpool ka hea öö!


Saturday, September 30, 2017

September saab läbi

September on olnud üks intensiivne ja üsnagi pahupidine kuu. Või kuidas nimetada olukorda, kus ilmastik lubab kuu algusepoole töid teha alles kuu lõpus? Igatahes on septembrikuu eesmärgid suuremalt osalt täidetud.

Sünnipäev peetud. Väliüritused käidud. Maasikapeenrad korras ja küüslaugupeenar ka (täna tegin, khm). Natuke hoidiseid valmistatud. Metsas käidud. Teadlaste Ööl osaletud. Arved makstud ja õige pisut raha purki pandud ka.

Tegemata on Võrumaa-reis, mis jääb ilmselt hoopis kevadesse - ilmad ei paista enam õueskäimisi ja piknikupidamisis soosivat. Majatagune olukord edeneb, aga mitte piisava kiirusega. Taani vanapaari lipusinised vaibad on ära alustatud, aga siis tulid aiatööilmad ja... Kuna materjal on olemas, saab alates esmaspäevast asjaga kiiremini tegutseda. Ja tibupojake käib viis päeva nädals kodust ära.

Tibupojakesega on nii, et õppetöö mõttes on kõik peamiselt väga hästi, mõnel päeval ka hästi ja eile oli midagi rahuldavat ka. Seda viimast juhtus vist paljudel teistelgi, sest õpetaja on tunni kommentaari kirja pannud, et olukorda on võimalik parandada. Koolis käitumise mõttes on arenguruumi, aga me oleme pidanud tõsiseid vestlusi, mida on õpetajatel ja kaasõpilastel õigus ühelt healt poisilt oodata. Vast mõjub. Ühe vestluse pidi pidama ka Klassijuhataja, aga see probleem ei olnud ainult JJ-ga seotud. JJ on leidnud üks kuni kolm uut sõpra, ma pole nende sõprusastmes päris kindel - vara ju ka veel. Koolipäevade jooksul ajab JJ oma asja ja mina oma asja. Emaga kogemata koridori peal kokku juhtumine pojakest alguses natuke segas, aga eks harjub sellegagi. Logistika on põhimõtteliselt paigas. On osaletud klassi väljasõidul, mille kohta osaleja ise arvas, et "suht norm" (see olevat tema eas tavaline kiituseväljendus, ütleb kolleegide-teisme-emade tugigrupp). Mamma on maksnud sellesama väljasõidu, mõned lisavihikud - kesse oskab enne kooliaasta algust ennustada, mida täpselt tarvis läheb! - ja ettehaaravalt teatriraha. Kodused ülesanded tehakse pärast esimese nädala tahtejõudude võitlust ja koolist saadud positiivset kogemust nohinal ära. Usun, et lapsühik ongi igapäevaselt koolielus osalemiseks küps. Erilist väsimust ka pole näha, kui noormees õhtul õigel ajal ehk natuke enne kümmet voodise läheb, jääb esimesel võimalusel - no vendadega sama tuba ja... - ka magama, aga hommikul ärkab niipea, kui ma lastetoa ukse avan. Unistaja ja Lillebror magavad reeglina rahulikult edasi. Olmeliselt on küsimus ainult koolitoidu piisavuses - kell 11 süüa on paras aeg, aga trennimineku ajaks olevat kõht tühi. Nii käib JJ koolis, kotis karbike võileiva või muu sobiva näksimisega.

Ülejäänud perekond on olukorraga kah enam-vähem kohanenud. Varane hommikune tõusmine ei vaimusta meist kedagi, aga pole olnud kuulda, et keegi kuhugi tõsiselt hiljaks oleks jäänud või keset päeva ootamatult uinunud. Söögikordade ja pesupesemiste graafik on hetkel nihkes, aga see on tegelikult kõige väiksem mure. Peaasi, et kõht on täis ja kapist puhas riie võtta. Koduõppimine küll lonkab kahte jalga, sest emme on kas kangatoas või aias ja koolitööst saab tehtud ainult hädavajalik. No aga aega on, suuremalt jaolt püsime graafikus.

Oktoobris on lootust:
  • tunda rõõmu koolivaheajast;
  • teha veel natuke hoidiseid;
  • pidada Mehe sünnipäeva;
  • võib-olla külastada Teist Vanaisa Kuurortlinnas;
  • teha mitmeid sise- ja välitöid, võib-olla isegi saada vannituppa taas kuum vesi* - soe dušš, mmmmm;
  • rahaliselt mõningal määral kosuda, sest koolirahvas saab oktoobris täispalga, septembris traditsiooniliselt ei saa;
  • nautida kuumi suppe ja lõhnavaid teetasse;
  • tegeleda korralikult koduõppimisega.
Neile, keda see peaks huvitama - lugesin JJ kohta käiva jutu asjassepuutuvale noormehele ette, ta ütles, et seda tohib rääkida.
________
* ühe suvise välgutabamuse tagajärjel hukkus meie vannitoaboiler. Oli teine niigi vana. Nüüd oleme juba üle kahe kuu pesnud ämber-kopsik süsteemiga, sest uue boileri ja suurema lammutamise jaoks, mida boilerivahetus endaga kaasa toob, polnud kohe raha ega aega. Inimene saab puhtaks ka endale kopsikust vett kaela kallates, aga kraanist tulev kuum vesi on ikka mõnusam.

Tuesday, September 26, 2017

Pool aastat pitsitamist

Taipasin praegu, et ei olegi kokkuvõtvalt kirjutanud, millist kasu või isiklikku arengut minu kevadine Olustvere vahet seerimine tõi. Või kas üldse tõi.

Niisiis. Märtsist aprilli lõpuni käisin Liina Langi koolitusel Olustveres. Koolitus oli väga tore. Koolitumise koht nii tore ei olnud, sest Olustvere asub eikusagil ja meie asume eikusagil ja kahe eikusagi vahele jääb üle saja kilomeetri, kui külavaheteid mööda otse sõita. Õnneks on külavaheteed enamasti asfalteeritud. Järgmisel korral lähen sinna ainult millegi samaväärse või parema nimel!

Koolitumise käigus valmis üks - väikesed valearvestused - keskmisest suurem piibelehesall. Selle ma jätan endale, sall on juba juubelil käinud ja puha. Koolitumise ajal sai peaaegu valmis teinegi sall, hagakirjaga, laia äärepitsiga. See sall on hetkel boneeritud ja ootab, millal mina, broneerijaproua ja raha kõik korraga samasse paika satume. Läheb kingituseks piduliku sündmuse puhul, ütles broneerijaproua.

Teise kommerts-sallina kudusin piibelehe number kaks, see muster meeldib mulle nimelt väga. Piibeleht number kaks sõitis pärast Hansalaata Ameerikasse.

Kolmas kommerts-sall on välgukirjaline ja ootab karbis oma aega. Ma ütleksin, et ta on selline väikese hapra inimese sall. Tehniliselt - nagu kudumise ühtlus ja muud taolised omadused - olen ma sellega kõige rohkem rahul.

Neljas kommerts-sall oli karukellamustriline, ui, see muster on raske - aga ilus, mulle tegelikult endale hästi meeldib. Sai jälle laia, aga lihtsa äärepitsiga, sest see karukell on küll üsna pretensioonikas ja nupuline, aga nii suure silmuste arvuga, et keskosa pidin kuduma jupi maad kitsama kui kooksin näiteks piibelehele või mõnele muule, mille silmuste arv on märgatavalt väiksem. Karukellasall lahkus minust Linna sügislaada ajal, üks noor ja kaunis blond naine, kelle juurde tundus kuuluvat mitte-eestikeelne mees, otsustas ta omale saada. Tuli, katsus salle, kuulas ära minu jutu sallide kohta ja ostis. :) Küsis, kas pärast pesemist peaks triikima. No mul läheb sallidega hooldusjuhend kaasa, kolmes keeles, ma rohkemaid eriti ei oska. Karpe sallide jaoks ostan Tasku alt kunstipoest, ilusad värvilised, aga kahjuks aknatud. Mis siis.

Tähendab, laadal on kaasas käinud neli salli ja  tundub, et jõululaadale Linnamuuseumis - kui seda peaks korraldatama, siis sinna me läheme - tuleb neist kaasa ainult see välgukirjaline. Ja pilte pole ühestki, see on hirmus lugu küll.

Peaaegu valmis on kolmas piibeleht, mille keskosa kudusin rannas kivi otsas väga tänulikult ilusa suveilma eest, aga äärepits ei tahtnud kuidagimoodi külge hakata. Panin salli ja pitsi nördinult kotti ja otsustasin, et las ta ootab... ja siis läksid ilmad ilusaks ja mul pole olnud aega ega tõsist motivatsiooni selle salliga korralikult tegeleda. Noh, hetkel pole kiiret ka.

Pooleli on praegu mittestandardne nahkhiiremustriline, mille suur häda ei ole ei mustris ega mittestandardsuses, vaid lõngas. Mulle ei istu meriino! Kui ma olen kümme minutit kudunud, siis harjub käsi ära ja edasi ei ole enam paha, aga pealehakkamine on hirmus eneseületamine, meriinotunne on iiuuu. Libe! Nii et arvatavasti ei hakka ma ka siidilõngast pitsi kuduma, pole lootustki.

Veel on pooleli lehekirjaline sall, mille mustri kohta kolleeg ütles (ma ju koon õppenõukogus ka), et see on igalehepealsuurlehetäikiri. Muster on imelihtne ja jäi kiiresti pähe, aga eks ta üks vanainimese kampsuni muster ole. Hea turvaline autos või laadal või koosolekul kududa, aga väga ei vaimusta ja seetõttu ei lähe ka hästi edasi.

Pontšode, Dawanda poe ja põhitööna pitsitamiseni on veel palju arenguruumi. Pitsiraamatuid veel juurde ostnud ei ole, ohutuse mõttes (enne katuseüllatuse-võlad ja muud augud, siis hobivärk) pole raamatupoes õieti käinudki. Saara kirjastuse leti juures Haapsalu pitsipäeval tegin ka kinnise suuga "Mkmm!" ja vantsisin edasi. Õnnestus küll kiusatusele vastu panna. See-eest huvitusin ühest kleidikudumise-kursuse reklaamist FB-s. Mitte et ma tahaksin hakata kleite kuduma, lõiked ja mõõtmine ja iiuuu, aga kleidisaba ja pontšo ei tohiks teineteisest ideeliselt palju erineda. Pontšod on mul endiselt hinge peal, poepidamine ka, aga kesse teadis, et mu niisama igaks juhuks laatadele kaasavõetud sallid kohe minema jalutavad!

Kudumiskiirusega on nii ja naa. Kui muster meeldib, siis läheb nobedamini, kui ei meeldi väga, siis venib, nagu see lehetäikiri mul praegu.

Vardaid pole ka juurde ostnud. Nahkhiire all on kinni ühed ringvardad, teistega koon lehekirjalist. Autos ja kus iganes mujal kududes on ringvardad lihtsalt silmuste mahalibisemise mõttes turvalisemad kui lühikesed! Mis siis, et Hansalaada ajal ühe vanaproua käest ütelda sain, et õiget Haapsalu salli tohib kududa ainult puuvarrastega - no tema polnud KnitPro vardaid varem näinud. Ma tol hetkel ei hakanud seletama ka, et vaadake, turvalisus ja mugavus ja nii. Ega ta poleks ilmselt seletamist kuulata tahtnudki, ta tahtis mulle lihtsalt ära ütleda. Mõnel inimesel kohe on vajadus niimoodi... Kui ma aga vardaid juurde hangiksin, jätaksin kohe kõrvale nii lehekirjalise kui nahkhiire ja alustaksin uut karukella, sest see meeldib mulle palju rohkem. Tähendab, tuleb enne poolikud tööd valmis saada. Küllap ma saan.

Lõnga tellin LõngaLangi poest. Minu kudutempo juures - ma ju ei tee seda põhikohaga! - jätkub ühest lõngapakist päris jupiks ajaks.

Pitsikudumise kõrvalnäht on, et pühapäevane mittetöine kudumine, mis peaks seisnema villaste sokkide ärapäästmises (säär on terve, aga kand puhta puru - haruta esimese tahedama kohani üles ja koo vana sääre külge uus sokk), on muutunud keeruliseks ja raskeks. Sokilõng on ju jäme! No aga küll saab, talv tuleb ja lastel on sokke tarvis. Mu enda punane kampsun seisab ka esimesest Olustvere-päevast saadik kuskil kastipõhjas.

Ah et mis ma siis veel peale pitsitamise teen, küsib keegi, kes siia täitsa juhuslikult sattus, ja miks ma seda põhikohaga teha ei taha? No vaadake, põhikäsitöö on siiamaani olnud kaltsuvaip ja sellega ma kohe kindlasti pean tegelema. Ja tegelikult käin ma natuke riigitööl ka ja täna ei teegi eriti käsitööd, vaid lähen pärast koduõpetamist aeda. Võib-olla on viimane ilusa ilmaga kodusolemise-päev sel aastal, kes teab. Ja erinevalt mereäärest ma aiakudumisega ei tegele, seal on käsi muudeks asjadeks tarvis.

Monday, September 25, 2017

Tule taevas appi

Vahel kujuneb inimestega suhtlemine niisuguseks, et selle peale ei oskagi muud öelda kui kasutada väljendit Kakslille kirjutatud reisiraamatust (Rincewindi vaba tõlge): "Urineeriv koer, urineeriv koer!"

Tähendab, on olemas mängud, mida mängitakse. Nagu Eric Berne'il või nii, ainult et suuremalt ja ilusamalt. Isik A käitub ühel viisil, selle peale reageerib isik B sotsiaalselt aktsepteeritaval moel, selle peale peab - jah, peab - isik A käituma samuti sotsiaalselt aktsepteeritaval moel. Kui aga isik A vastukäitumine on sirgelt ja ühemõtteliselt antud mänguga mittesobiv võte ja tegelikult sobimatu võte ükskõik millises mängus, välja arvatud äärmisel juhul otsesed ülemuse-alluva suhted, siis see jooksutab mind kohe vägagi kokku. Isik A on mulle nüüd küll kõike muud kui ülemus või alluv, täitsa võrdne inimene, keda ma isegi väga hästi ei tunne. Isegi siitkandi viimase aja suurima mömmi ja meesšovinisti, keda nähes ma eelistan teisele poole teed minna (aga ega ma teda rohkem kui kord aastas ei näegi, kui kehvasti läheb) käitumine, mille tulemusena ma ta mömmiks ristisin, oli kuidagimoodi aktsepteeritav, sest käitumise hetkel tajus mömm ennast kohaliku kunnina. Et ta ennast konna kombel ülal pidas, oli juba minu probleem. Aga see A... Vastanduda ja ennast kehtestama hakata oleks äärmuslikult ebaviisakas ja A tasemele laskumine. Seda ma nüüd küll teha ei taha.

Veel kord: "Urineeriv koer!"

***
Et mitte eraldi raamatuteemalist sissekannet teha, sest raamatublogiks ma siiski ei pürgi, soovitan siinkohal lugemiseks raamatut "Mees nimega Ove". See on põhimõtteliselt raamat minu isast, selle vahega, et minu ema on täitsa elus ja mina olen kah, ja minu isa on Ovest 25 aastat vanem ja ilmselgelt mitte enam nii vitaalne. Aga muidu on sarnasus täiesti väljakannatamatu. Ja kurbnaljakas.

Sunday, September 24, 2017

Suvi tuli tagasi. Natuke.

Kõigepealt tuli muidugi esmaspäevane uputus. Umbes kolm tundi kallas siinkandis vihma nii, nagu oleks keegi taevas vanni ümber ajanud. palju vanne. Tavaliselt teeb meie savine muld igasuguse vihma peale "lürps" ja on pool tundi pärast vihma praktiliselt kuiv, seekordne vihm kestis nii kaua, et kolmapäevalgi aias lirtsus. Umbes nii, et "naine tammus murus, ja kostis suurepärane lirts". Võib-olla peaks olema tänulik, et mitte spunk. Tänulik olin ma hoopis uue katuse eest, sest polnud üldse vajadust kaminasaali ja lastetuppa vettpüüdvaid mahuteid organiseerida.

Teine Vanaisa käis üle hulga külas, katust ja Unistaja medalit vaatamas. Ega ta siia tavaliselt kauaks ei jää, aga tore on ikka, kui isa oma esmasündinud poja elamise vastu ka huvi tunneb.

Jõugu Juht oli nädala alguses kõigepealt haige. Kuna teisipäeval pidi olema üks kontrolltöö ja kolmapäeval teine, aga neljapäeval lausa väljasõit, otsustasin poolhaige lapse esmaspäevaks koju jätta - et olgu enne olulisemaid sündmusi haige ära, siis on see asi tehtud. Tundub, et vist töötas. Neljapäeval käis JJ klassiga maisilabürindis. Seal oli olnud oluliselt vähem porine kui me kõik arvasime, JJ kurtis, et jalad hakkasid kummikutes higistama. Muidu oli olnud "suht norm", nagu JJ kõiki toredaid asju viimasel ajal kirjeldab.

Unistaja ja Lillebror käisid Lillebrori Sõbra sünnipäeval. Unistaja läks peolt edasi JJ Klassivenna (tuntud ka kui Semu) poole ööbima. Millalgi õhtul helistas Semu ema ja küsis murelikult, kas vastab tõele, et Unistaja tohib krõpsude ja koka peale kulutada kakskümmend eurot. Tal olevat see raha kaasas ja ta olevat avaldanud soovi, et kõik oleks perfektne. Tegin jahmunud häält ja ütlesin, et krõpse võib osta küll, aga rämpstoidusse üle viie euro investeerida ei tohiks. Hiljem selgus, et Unistaja oli siiski krõpse ja limpsi ostnud mõõdukas koguses, nii et raha jäi üle ja kõik said näksida.

Lillebror tegi Õpetaja Õunapuuhaldja poolt koju saadetud viie-minuti-testi liitmise peale. Sai 46 punkti. Arvesse võttes, et samal ajal arutasime meie Unistajaga Lillebrorist vähem kui meetri kaugusel mingit loodusõpetuse teemat ja Lillebror arvutamise vahele oma arvamust avaldas, pole see põrmugi halb tulemus.

Mina kudusin esimese lipusinise vaiba ja pistsin suure hulga maasikataimi varupeenardele. Õnnetuseks said varupeenrad otsa, taimed mitte. Tuleb leida mingi muu lahendus. Veel korjasin Vanaema aiast kolm ämbritäit kreeke, mille Vanaema usinasti kompotiks keetis. Vähese suhkruga, aga buberti peale kõlbab hästi. Ise ostsin täna turult kuus kilo mirabelle, millest on saamas 13 purki kompotti. Ohtra suhkruga, sest mirabellikompott meeldib meile kõige rohkem lihtsalt kompotina. Nurrrrrr.

Mees assisteeris kreekide korjamisel saega - Vanaema ja Vanaisa ei tee ealiste iseärasuste tõttu oma aiaga enam suurt midagi ja kreegipuid on seal ühemõtteliselt liiga palju. Pealegi saab mahasaetud puu otsast vilju palju kergemini kätte. Mõned puud jäid püsti ka. Kodus organiseeris Mees talvepuude riitaladumise. Poisid kräunuvad majapidamistööde peale oluliselt vähem, kui issi koos nendega tegutseb. Kuuri me neid vettinud halge kuivade ette enam viima ei hakanud, aga kuuri välisseina ääres on ruumi küllalt ja hiljem, kui tarvis peaks olema, kuivamisruumi toas ka. Esialgu loodame siiski õues tahenemise peale.

Must Mimi veetis laupäeva hilisõhtul üsna pika aja ukse taga valjusti kräunudes. Kui Mees ta lõpuks sisse laskis, tuli Mimi iseenesestmõistetava olekuga otse voodisse ja jäi sinna hommikuni. Mulle küll meeldib kass voodis, aga tervet ööd ettevaatlikult ümber kassi magada ei ole just kõige mugavam.

Uuel nädalal pole teada ei kontrolltöid ega väljasõite, küll aga on tulemas Teadlaste Öö ja veel suuremal hulgal aiatöid. Kui veel ilma antaks...

Wednesday, September 20, 2017

Kui hea raamat...

Ma loen tavaliselt liiga kiiresti, et võtta aega mõnest raamatust kirjutamiseks. Võib-olla ei peaks see nii olema.

Täna käisin metsas eesmärgiga Vanaema jaoks pilvikuid korjata. Eelmisel nädalal võis pilvikuid vikatiga niita. Täna oli neid umbes kaheksa. Aga selle käigu ajal mõtlesin Vanaema peale ja selle peale, kuidas temaga suhtlemine praegu on ja tuli meelde hiljuti loetud raamat.

Emma Healey "Elizabeth on kadunud" peategelane on kõrges eas vanaproua, kes ei mäleta, et ta ei mäleta... paljusid asju. Et aga sõbranna Elizabeth on kadunud, mäletab ta väga hästi. Vanaproua on väga mures ja ühtelugu segaduses. Samal ajal räägitakse ka peategelase õe kadumise lugu sõjajärgsel ajal. Kogu see lugu on väga kurb ja väga tüütu... ja väga hästi kirja pandud. Hea arvustus on siin.

Kui Sul on lähedane, kes on kaotamas mälu, olgu põhjuseks siis Alzheimer, dementsus või mis tahes nimega asi, siis see on üks neid raamatuid, mida võiks lugeda. "Ikka veel Alice" on teine raamat, aga minu meelest on Elizabethi-raamat sümpaatsem.

Vanaema ei eksi veel kuskil ära ega aja inimesi segi, aga tema kootud sokikannad on endiselt salongikõlbmatud ja nädalapäevad ei seisa kuidagimoodi meeles. Neljapäeva ta tunneb ära, siis tuleb Maaleht. Tegelikult käib see segadussesattumine tal kuidagi hooti, aga ma pole veel kindlat mustrit tuvastanud. Kurb.

***

Õige mitu aastat tagasi kirjutas Professor sellise artikli. Viimaste nädalate lemmikblogide-lugemiste valguses - ma loen kommentaare ka - mõtlesin, et seda võiks taas linkida. Isegi kui Professor artiklis pigem millelegi muule vihjas.

Oh püha lihtsameelsus. Või nagu Professor ühes eravestluses ütles selgelt eelteismelise tüdrukukese kohta, kes mingil vabaarmastuse-teemalisel demonstratsioonil olevat k*ndoomikeed lehvitanud vms: "Laps, laps, Sa ei tea, mida Sa teed."

Ma lähen nüüd jälle pärismaailma tagasi, kudukamber ja maasikapeenra korrastamine on kindlad asjad isegi siis, kui terve ühiskond otsustab kollektiivselt hulluks minna.

Sunday, September 17, 2017

Koolimure

Enamik vanemaid annab lapsed heauskselt kooli ja loodab parimat. Kui midagi kardetakse, siis rasket kotti, ülearu entusiastlikke või jällegi kurje õpetajaid või  äärmisel juhul mingis formaadis kiusamist. Tunni ajal toimuvast on kõigil mingi ettekujutus olemas, vahetunnis toimuva peale vist väga ei mõelda... või ei taheta mõelda. Ja et kehalise kasvatuse rõivistu on kõige suurem kukevõitluste ja igasuguse muu jama kasvulava, ei oska vist mõistlikud emad arvatagi. Isad aga, mõistlikud isad vist suruvad selle mälestuse alla, mittemõistlikud aga on teinekord uhkedki veel. Küll sai kooli ajal nõrgemaid paika pandud ja üksteisega mõõtu võetud!

ÖÄK. Sada korda öäk. Eel- ja päristeismeliste poisikeste omavahelised suhted, kui neid poisikesi on suurem hulk ühte elementi kokku sunnitud ja täiskasvanut vahel karjatamas ei ole, on üks kõige nõmedamaid asju muidu tsiviliseeritud ühiskonnas. Kes on kunn, kes on konn, kellel on suurem muskel või vingem telefon, kes on juba karvasem (see võib olla nii voorus kui puudus), kes kellele mida oskab öelda... Üks igavene kemplemine käib ja vahele minna pole üldjuhul sobiv, aga kehalise kasvatuse rõivistusse suuremate poiste käitumist korrigeerima minna olevat isegi meesõpetaja jaoks võimatu. Et siis arvatakse eiteamida.

Meil on mõned mõttes vedanud, et Jõugu Juhiga samas klassis on Semu, kes on JJ-st tegelikult ligi aasta noorem ja küpses eas ema ainukese pojana ka mõnes mõttes lapsem. Täna oli JJ ja Semu vahel mõningane konflikt, mille tulemusena kandis Semu mulle ette kõik JJ koolipatud eesotsas sadamatöölist vääriva sõnavaraga. Siit ja sealt on neid sõnu ennegi koju toodud ja ka seletatud saanud - ma ei saaks oma tööd teha, kui mõne ropu sõna pärast ära minestaksin!-, aga mõte sellest, et meie laps võiks ükskõik mis olukorras kasutada vanderõnu või lausa roppusi, on muidugi vas-tu-võe-ta-ma-tuu. Eriti kuna Vanaisa inetud sõnad piiduvad k**** ja s***-ga, ja Mees ei vannu üldse... vähemalt mitte eesti keeles. Kui on hirmsasti vaja emotsiooni väljendada (soovimatu kontakt haamri ja pöidla vahel vms), siis saksa keeles, aga see piirdub ka Sch****-ga. Minu kuuldes pole ühtegi inetut sõna kunagi kasutanud ka Teine Vanaisa. Ja ärge tulge ütlema, et poisslastel on vajadus... Vajadus ennast tõestada, jah, muidugi, aga roppude sõnadega ei tõesta midagi.

Võtsin õhtul Jõugu Juhi letti. Kui ta tavaliselt ajab vastu või õigustab, miks just nii oli vaja, siis seekord oli ta täitsa vait. See on tema puhul vääääga ebaharilik nähtus. Siiamaani on ta peamiselt olnud vait siis, kui magab. Ta ei maganud. Pikapeale tuli ebalev kaebus, et ka Semu kasutab sõnu, mille tähendust ise ei teagi, aga teab, et tegu on inetusega. Üsna pahane seisukohavõtt minu poolt päädis JJ poolt hoopis ootamatu reaktsiooniga: "See kooliskäimine on mulle vist ikka liiga raske, tahaksin uuesti koduõppele!" Möh. Ei pidanud kaua urgitsema, kui noormees kurtis, et nii raske on olla teistsugune kui teised.

Oeh. Ei tea, kas see on ealine iseärasus või lihtsalt kohanemisraskused, aga mõnevõrra jahmatav oli seda kuulda küll. Jõugu Juhile on pisikesest peale õpetatud, et hea käitumine on kohustuslik sõltumata sellest, mida teised teevad... ja et kui ka kõik teised teevad midagi, ei tähenda see veel, et tegu oleks automaatselt hea asjaga. Näide täiskasvanute maailmast - et meil on massiliselt kärgperesid, ei tähenda, et see oleks tegelikult parim peremudel kõigi jaoks. Näide koolist - et kuuenda-seitsmenda klassi poiste univorm mingil hetkel on hallid dressipüksid, ei tee seda moenikastust iialgi vastuvõetavaks. No ja kui ka kõik teised mingil hetkel oma mahlaka sõnavaraga praalivad, ei saa see iial, üldse mitte kunagi olla lubatud heast perekonnast poistele (nende hulka kuulub ka Semu)!

Ülehomme kohtun mingis vahetunnis kindlasti Klassijuhatajaga. Ka tema meelest on ropendamine vastuvõetamatu. Küll me midagi välja mõtleme - või on Klassijuhatajal juba mõni mõte varasematest klassidest valmis, kes teab, minul küll on -, nii et kõigil klassi poistel oleks ühiselt ja anonüümselt piinlik ja vähemalt mõnda aega ei oleks kellelgi enam tahtmist inetusi rääkida. Personaalne pragamine toimib ainult jooksva vahelejäämise korral ja mitte iialgi siis, kui seda tehakse nii-öelda kogu kollektiivi ees.

Jõugu Juht käib vähemalt detsembrini koolis edasi ja - ma väga loodan - võidab endale klassi poiste hulgas koha mingil paremal viisil kui koledate sõnadega. Ja kui see koht on olemas ja asjassepuutuv noormees eluga rahul, siis jääb üle ainult koera saba, see tühine kolm ja pool aastat põhikooli lõpuni. Homseks päevaks ma kirjutan talle kirja selle Piibli kirjakohaga, kus Jeesus ütleb, et inimest rikub see, mis suust välja tuleb. Koguduse mehed on talle siiski autoriteetideks ja küllap ta leiab mõnel hetkel ka võimaluse kellegagi vestelda sellest, kui imelik on olla teismeline kristlane tavakoolis. Mees kahjuks pole seda läbi teinud, tema tuli kirikusse koos minuga pealtkahekümnesena, aga meil neid kristlikes peredes kasvanud lugupidamiseväärilisi mehi leidub. Tänu Jumalale.


Edit "ülehomme": Klassijuhataja ütles, et tema juba teab ja seda hoopis teistest allikatest. Nii et ei ole ma midagi ainuke, kes häiritud on. Teema võetakse üles. Vahetunnis kuulsin ka mina ühe hoopis teise klassi poisikeste suust karvaseid sõnu, olin paraku trepivahe jagu eemal, ei saanud ropendajatel kõrvu pihku võtta. Räägin ka nende klassijuhatajaga. Laste sõnavara on kogu kooli asi!

Nüüd võib sügis ametikult saabuda

Ei, mul ei ole maasikataimed varupeenrasse kolitud... ega majaümbrus ehitusprahist puhas. Borš on keetmata ja osa seeni alles metsas. Hoopis Õunaõuepäevad olid ära ja sellega sai mööda meie selle aasta viimane kohustuslik kogupere-väliüritus. Kui sügises üldse midagi nauditavat on, siis nüüd saab meil olema aega ja võimalust seda ka nautida.

Õunaõuepäevade välikohvik meie kiriku ees on üks ütlemata õnnistatud ettevõtmine. Ilmaga läks hästi ka sel aastal. Oli palju toredaid inimesi ja head sööki. Tõsi, Professori Seljankal on siiski üks paha omadus - ta sai otsa. Tuli paar ebamäärast tellimust ja üks sallibroneering. Broneering sellepärast, et salli kinkida soovival proual, meile täitsa tuttaval inimesel ei olnud raha kaasas ja pealegi oli tulevane kingisaaja kohe käeulatuses, proua ei tahtnud vahele jääda. No aga ta on meie koguduse inimene, küll me selle asja korda saame. Nukumajja sobivas suuruses vaipa kahjuks ei olnud. Ma kevadeks koon. :)

Veel toimus sel nädalal vaesuspohmeluse hetk - arve peal on kohe palju raha, läheme poodi, aga ei tea, mida ometi osta. Avokaadosid - no aga müügil on ainult traditsioonilised Keenia lahinguavokaadod, millega vaenlastel päid lõhki visata. Kastanikreemi - see oli otsas, häbematu sihuke. Ju on teisedki taibanud, et see hea on. Veisefilee või millegi muu peale ma lihtsalt ei tulnud, pealegi ei oleks olnud aega liha menetleda. Piirdusime jogurtimagustoitude ja paari purgi poemoosiga. Raskelt, õige raskelt läheb see hõreda eelarve pealt tagasi normaalsusesse lülitumine, aga see on muidugi hea, siis jääb rohkem raha raamatute ja reisimise jaoks.

Käärisin ja ajasime üles kaks kangast - ühe päris kitsa, teise laia. Üks Taani vanapaar ootab pikisilmi lipusiniseid vaipu, nüüd on vähemalt mingi lootus, et nad ikka saavad need kätte ka.

Korjasin aiast esimese kõrvitsa. See on SUUR. Veel korjasin natuke pirne ja tegin pirnikooki. Ega see meie vanapirnipuu eriti pirne ei anna ja needki on enamasti poolest saadik ussitanud, aga ühe koogi jagu aastas ikka pirne saab. On ka tomatite ja pilvikute kõrgaeg. Tomatite järel kasvuhoones käin üksi, aga metsas pilvikuid korjamas käisime Mehe ja Lillebroriga. Oli tore, ainult et sealkohas oli mets tihedalt ämmelgavõrke täis. Öäk.

Jõugu Juht ilmutab vaheldumisi ägedat puberteeti ja hämmastavat vastutustunnet. Ma südamest loodan, et tasakaal kaldub ühel ilusal päeval vastutustunde kasuks ja niimoodi jääbki. Koolis, tänan küsimast, läheb normaalselt, on leitud üks sõber ja saadud posu "viisi".

Unistajal on endiselt sünnipäeva- ja võistlusepohmelus. Väsiud ihu puhkab ta, valides parima võimalikest tegevustest - lugemise. Mõne päevaga sai läbi "Krabat", nüüd võttis ta taas kätte seitsmenda "Potteri". Minu raamatukoihing lööb nurru.

Lillebror, jah, käis metsas. Muus osas ei ole temaga midagi väga põnevat toimunud. Mõnes mõttes on ka see hea.

Kassid on väga kassilikud. Must Mimi hammustas mind mõne päeva eest jalast - sest ma ei allunud tema korduvatele käsklustele kass sülle võtta ja kandsin kassi asemel kausitäit tomateid. Võimalik, et selle teo heastamiseks toodi järgnevatel päevadel mitu surnud kaelushiirt. Noh, need on need juhtmenärijad ja saiavirutajad, tagumine aeg, et keegi nendega tegeleb... äkki taipavad nüüd mujale kolida, kus oleks natuke vähem kasse ruutmeetri kohta.

Saturday, September 16, 2017

Vihakõnest

Paari päeva eest vaatasin uudistelehte, mis esindab peamiselt erakonda, mida ma tegelikult ei vali. Lihtsalt sellepärast, et peavoolumeedia räägib tavaliselt ühesugust juttu ja selle partei leht teistsugust - et teistsuguste vaatepunktide peale mõelda ja nii. Seal kasutati pealkirjas sõna "neeger". Kui nüüd kusagil mõni mitte-läbilugev automaatkorrektuur töötab, siis see blogi ilmselt blokeeritakse. Antud juhul absoluutselt ebaõiglaselt, muide.

Niisiis, pealkiri, mis jahmatas, sest väljaspool mõnede raamatute vanu väljaandeid me seda sõna ju enam eriti ei kohta. Mis siis, et Eesti kontekstis ei tähenda see sama, mida USA kontekstis. Küll aga tähendab see inimest, kes on teistsugune. Meie versus nemad. Hoopis erinev. Ja see, head inimesed, on tõesti jama. Ei ole nad kuskiltpidi teistsugused, neil on ka valus, kui nad porgandit puhastades noaga sõrme lõikavad, ja nad soovivad oma lastele täpselt samamoodi oma teadmisi mööda* parimat võimalikku elu nagu meiegi. Pruun nahk ja teistsugune juuksekarva struktuur ei tee neid vähem inimesteks. Teadmised maailmast ja sellest, mis igapäevaelus ilus oleks, vaat see on teine asi. Aga loru, kes ise mitte midagi teha ei viitsi ja ainult toetusi nõuab, võib olla ka heleblond ja sinisilmne ja elada täitsa oma kodumaal, selle jaoks ei pea aafrika päritoluga olema. Ega ma toda uudistelehte kuigi tõsiselt ei võtagi.

***
Paari nädala eest lugesin täitsa peavoolumeedia hulka kuuluvast ajalehest artiklit, kus kristlikke koole nimetati "usuhullude koolideks", vist juba pealkirjas. See, vabandage, on ehtne, riiklikult sallitud vihakõne. Päris ehtne. Aga näete, lubatud. Ja pole lugeda olnud, et keegi oleks selle peale nohki öelnud. Ma siis nüüd siin ütlen.

***
Eile sattusin FB-s sellisele asjale:
https://www.facebook.com/PaulJosephWatson/videos/1788966367797509/
Tundub, et selle vaatamiseks ei pea olema FB-sse sisse logitud. Muidugi on see sarkastiline ja üldistav, aga nii see tänapäeval kipub olema. Sõgedus lokkab, ütles Professor sellise asja kohta juba mitu aastat tagasi. Mis aga on saanud kokkuleppest, et minul on oma arvamus, sinul oma arvamus ja me ei hakka nende pärast sõda pidama? 

Urr.

_________
*ma olen lugenud küll, mis jõledus on tüdrukute ümberlõikamine, aga eks need emad seal korraldavad asju heas usus, et nii on õige. Näiteks.

Monday, September 11, 2017

Truudusest

Ritsikul on huvitav külalispostituste seeria. Huvitav just selles mõttes, et inimesed räägivad, kuidas nende suhted on kujunenud ja millist elu nad praegu elavad. Kus mujal saaks inimsuhete-uudishimulik lugeda nii ilusaid seletusi, miks ja kuidas ja... hoopis tundmatutest elukorraldustest, näiteks. Mind inspireerisid need jutud mõtlema hoopis truudusest. Mis siis, et mõnes Ritsiku poolt edastatud elus on sellel sõnal vist hoopis teine tähendus või ma ei ole isegi aru saanud, kas üldse tähendust on. No ja pole minu asi, eks igaüks elab nii, nagu välja tuleb.

Igatahes. Mina olen eluaeg arvanud, et kui kaks inimest omavahel mingi tõsisemat sorti kokkuleppe sõlmivad, siis annavad nad mõlemad endast parima, et kokkuleppe rikkumist ei juhtuks. Mitte nii, et näiteks üks lepib kokku ja teine arvab paari nädala pärast, et seoses sügise saabumisega on linna peal palju ilusaid rebaseneide ja eks ole seal kabelimäel käidud kah juba. Sedasorti inimene, antud juhul passi järgi meesterahvas, on täiesti mõt-tet-tuu ja muidugi mõtlematu - kui pole valmis mingeid püsivaid suhteid looma, siis ära neid loo, ole kena. Muidugi, oleks võinud hullemini minna, abielu ja laps ja siis... Ega neid vähe pole, kellel ongi hullemini läinud.

Nojah. Nagu ma ütlesin, on minu sügav veendumus, et abielurikkumine on asi, mida peaks teadlikult välditama. Sõnakõlks "truudus on juhuse puudus" sisaldab endas juba algusest peale valmisolekut, et juhused ikka tekivad. Ei teki, kui neid ei otsita, ausalt. Juhuse otsimise idu on ikkagi sees, kui lihtsalt niisama kunagiste kursusekaaslastega ööklubisse minnakse, abikaasat koju lapsi hoidma jättes. Juhuse otsimise idu on sees kolleegidega peetaval saunapeol - kui ei ole just rangelt ühesooline kollektiiv, lasteaed või nii, aga kesse teab, mis sealgi areneda ei või, ikkagi 21. sajand ja tõejärgne ajastu. Juhuse otsimine on kindlasti sees igasuguses paaristantsu-õhtus, kus kepseldakse ja õõtsutakse ka kellegi muu kui oma abikaasaga. Vabandage, baptist minus sai sõna, aga kui te näeksite, kuidas üks minu imeline kolleeg, kes on ühtlasi tantsuõpetaja, tantsida suudab, siis te enam ei arvaks, et seltskonnatantsus on midagi süütut. No võib-olla siis on, kui kumbki tegelikult üldse tantsida ei oska ega taha, aga tantsib sellepärast, et arvab, et peab. Muidu ei ole.

Meremehe Naine ütles kunagi, et talle pole pähegi tulnud, et tema elus võiks olla keegi teine. Ma võin umbes sama öelda. Meesterahvas kui sõber, seltsimees ja vend - suurepärane, kuhu kohvikusse me maha potsatame ja jutustame? Mõningane rüütellikkus mitte-abikaasast meesterahva poolt - aitäh, andke siia. Mehed, kellel ei ole õdesid ega tütreid, ei saa võib-olla nõrgema astja nõrkusest nii hästi aru kui need, kellel on näiteks ema, naine, kaks õde ja tütar (noh, nagu see JJ nimekaim, kes katuselammutamise ajal tuli maa peale mind manitsema, et naisterahvas ärgu nii raskeid asju tõstku. Ma vedasin tol hetkel viiemeetriseid roovilatte virnadesse ja arvasin, et ega need raskemad ikka ei ole kui keskmine krohvikott, aga muidugi oli sõbral õigus, järgmisel päeval ei tõstnud ma enam midagi raskemat kui keedupott, selg valutas hirmsal kombel.). Aaaga kedagi mitte-Meest meest katsuda rohkem kui palju õnne sünnipäevaks või õnnistust soovides? IIIIIIIIIIIIIIIIIIIK! ÖÄK ja nii edasi. Võeh. /judiseb/

Mille alusel ma arvan, et Mees mulle truu on? No ega mul palju alust ei olegi, aga ma tavaliselt tean, kellega ta väljaspool kodu koos viibib ja pole olnud põhjust kahelda. Minu teada ei ole ta ka ilmaski olnud piisavalt eee, puuduses, et peaks kuhugi... Või noh, kui ta ilmtingimata peaks soovima abielurikkumist ette võtta, siis olgu see teine naine vähemalt parem kui mina. Ilusamate juustega (see pole raske) või midagi.

Üks teine sõber ütles abielutruuduse kohta kunagi nii: "Noh, ma olen kaks nädalat Austrias (pastorite täienduskoolitus, baptistiseminar). Naine jääb lastega koju. Ega ma siis ei pea sel ajal hakkama mööda võõraid naisi üles ronima!" See ülesronimise-jutt tekitab muidugi huvitavat fantaasialendu, aga tegelikult on ta täiesti tavalist kasvu mees, nii meeter kaheksakümne kandis nagu paljud teisedki mehed. Eks ta tahtis sellega öelda sama, mida Ritsiku tänane külalispostitaja - hetkeline kergendus ei kaalu üles kaasnevaid probleeme, pealegi ei oleks see ronimine abikaasa suhtes austav.

Minu jaoks on truudus ja ka vallalisena suhete vältimine otseselt seotud austusega. Tänapäeval muidugi ka ohutusega, Viimast on Nick Hornby suurepäraselt kirjeldanud raamatus "Elu edetabelid" ja see stseen oli vist filmis ka, kuidas Rob ja Laura pärast mõningast lahusolekut taas üsna intiimsel moel kokku juhtuvad ja äketse tuleb pähe küsida, kas vahepeal ikka turvavahendeid kasutati... aga nii see ongi, eks ole. Kõige kindlam viis kaaslase elu ja tervist mitte ohtu seada on mitte jagada oma ihu kellegi kolmandaga.

Austuse juurde tagasi tulles - abielurikkumine on, jah, abikaasa mitteaustamine. Aga vallalisena juhusuhteid luua ja lausa otsida tähendab minu jaoks, et inimene ei austa iseennast. Minu elufilosoofias on keha tegelikult teisejärguline ja võime ihulikke soove alla suruda ja/või nende rahuldamist edasi lükata täiskasvanud inimeseks olemise üks põhilisi eeldusi. Näljasena poes käies ei hakka ma sööma enne, kui olen toidu eest maknud. Miks peaksin ma palju keerulisemate asjade puhul - vaata eelmist lõiku - ihulikke vajadusi rahuldama enne, kui kõik kokkulepped on saavutatud? Ja intiimsuhete puhul on vaja väga palju kokkuleppeid, üks Snickers ei saa mind vigastada ega hiljem lugusid lahti lasta, inimene... saab. Arvatavasti põrkub see mõte nii mõnegi lugeja elufilosoofiaga, aga las põrkub, elufilosoofiad ikka põrkuvad. Ma tegelikult ei ürita kedagi ümber veenda.

Tegelikult olen ma lubanud, et ei kirjuta öösiti ja praegu ma olen väsinud, aga ma räägin veel kaks lugu. Ilusaks seostatud tekstiks ma seda oopust siin niiehknii vormida ei jaksa ega viitsi.

Üks lugu.
Oma Saksamaa peres sain pereema armukadeduse objektiks täiesti kogemata - pereisal oli lihtsalt huvitav mitte-päris-juhmi Ida-Euroopa lapsehoidjaga õhtuti köögis teed juua ja juttu ajada. Proua muutus ärevaks, aga ma ei usu ilmaski, et härral oleks minu suunas mingi sobimatu mõte olnud - selle tõeliselt intelligentse mehe jaoks olin ma liiga kutsikas ja tema minu jaoks jällegi liiga mitteatraktiivne. Ega ma seda öelda ei julgenud, kui ärevil proua turtsuma hakkas, kuidas sa ütled teisele naisele, et hoia oma kole mees endale? Aga eks see näitab ka minu kutsiklust tol perioodil. Too paar läks hiljem lahku, lugesin seda kuskilt ajalehest - nad ongi seal kohaliku tähtsusega kuulsused -, aga ma ei usu eriti, et viga oleks olnud truudusemurdmises. Või kui, siis naispoole poolt. Mh, mehega elasin ma kaks nädalat kahekesi majas, kuni ema ja laps Kanaaridel puhkasid, minu türklasest boyfriend oli ärevil (jah, ma olen elus palju vigu teinud), aga pereisa tõi lihtsalt diskreetselt endale paar "Playboyd" ja küsis, mis kell mina õhtul linna pealt tulen, kui ta selleks ajaks juba magama läheb, siis ei pane välisust lukku.

Teine lugu.
Nii umbes viieteistkümnenda ja kahekümnenda, aga võib-olla kahekümne teise eluaasta vahel oli mul sõbranna, kes oli ilus, andekas, rõõmsameelne ja eeee lahke. Kuulasin tema pihtimusi piinlikkuse, tülgastuse ja põnevuse seguga. Viimase pärast on mul praeguseks veelgi piinlikum. Hea ja arukas sõbranna oleks vastandunud ja küsinud, mida teine õige mõtleb, et niimoodi elab. Mina ei olnud talle hea ja arukas sõbranna - vaadake eelmist lõiku, kutsikas, noh! Head uudised lahke anniga kaunitarist levivad noorte meeste hulgas kiiresti. Tagantjärele ei teagi, kas tema kavalerid vaimustusid niivõrd tema isikust ja ilust või rohkem sellest, mida võis õhtu lõpetuseks loota. Minu tolleaegsete standardite järgi oli neid kavalere igatahes üle mõistuse palju. Mingil hetkel viisid meie teed lahku. Ei mäleta, et oleks mingi suur draama olnud, ilmselt erinevad huvid ja erinevad eluviisid ja mis veel. Tema 20+ vanuses leitud paari-aasta-elukaaslane aga teretas mind ka pärast nende lahkuminekut veel kaua rõõmsasti ja ühel üritusel kokku saades mainis ka mokaotsast, mida oli mu sõbranna kohta linna pealt kuulnud. Ei olnud toredad jutud. Ma ei oska ette kujutada, mida üks täitsa normaalse mehe moodi mees oma pruudi kohta selliseid jutte kuuldes tunneb, aga ilmselgelt ei olnud see mõnus tunne. Endine sõbranna, muide, on ikka erakordselt kaunis naine ja FB andmetel õnnelik ema. Kuigi me pole oma paarkümmend aastat suhelnud - ausõna, ma ei kujuta ette, mida me võiksime omavahel rääkida -, on mul selle üle siiski siiralt hea meel.

Arvatavasti on lugejate hulgas neid, kes leiavad, et kaaslase mineviku pärast häiritud saamine on väiklane ja nii edasi... Jah, võib-olla, sõltub maailmavaatest. Aga kindlasti on kõige ilusam, puhtam ja usalduslikum see suhe, kus truudus abikaasale on alanud juba enne tutvumist. Minu tutvusringkonnas on õige mitmeid sellised paare, kelle elus ongi olnud ainult üks - see õige ja ainus. Kujutage ette, nad saavad elada kahtlusteta ja mureta, et neid võrreldakse kellegi teisega. Ja igasuguste häirivate mälestusteta. Ja olemata ise kellelegi mingeid häirivaid mälestusi tekitanud. Niisugust puhtust ja ausust soovin ma oma lastele küll. Väga.

Sunday, September 10, 2017

Hõbe. Ja muud kah.

Sel nädalal käis Jõugu Juht viis päeva koolis ja Mees viis päeva tööl. Päris harjumatu, eriti mõeldes, et see ilmselt jääbki mõneks ajaks nii. Veel käisid lapsed võistlustel ja vanemad laadal.

Jõugu Juht hankis koolist paar "viit" ja mõned suulised kiitused, millest vähemalt osa edastati otse emale. Ajalooõpetaja on temast endiselt ülearu vaimustunud, arvan mina. JJ ise seletas, et ta ei tõsta üldse kätt, kui ei ole täiesti kindel, et õiget vastust teab, aga teised tõstavad mõnikord kätt ka siis, kui nad täpselt ei tea, mis õige vastus on. Ajaloos teab ta õigeid vastuseid sageli. Koduülesannete teemal on toimunud ka tahtejõudude võitlus. Mina võitsin. JJ tuli järgmisel päeval rahuolevalt ja ütles, et päris mitmel lapsel oli kodutöö tegemata, aga temal mitte. Nunuh. Veel on JJ enda sõnul sõbrunenud ühe uue klassivennaga, kes eemalt vaadates tundub olevat tore poiss (ma ei tee nalja, kui ma ütlen, et seda klassi praktiliselt ei tunne).

Unistaja käis esimest korda uuel õppeaastal robootikas ja kogu oma vibulaskjakarjääri jooksul õige mitmendat korda võistlustel. Seal käisid tegelikult ülejäänud lapsed ka, aga ainult Unistaja tõi koju medali. See on päris ehtsast metallist, mis iganes metalli nad medalite jaoks kasutavad. Oma vanuseklassis vabariigi teine vibu olla on eriti uhke seetõttu, et siiamaani on enam-vähem kõik võistlused ära võitnud üks sileda olemisega Tallinna poiss, kes on Unistajast minu teada üle aasta vanem ja mitme aasta jagu rohkem treeninud. Seekord jäi tema Unistajast tahapoole. Kas see oli nüüd ühekordne sündmus või ettekuulutus millekski vägevamaks, näitab aeg. Unistaja igatahes arvas, et tema tahaks edaspidigi võistlustel käia. :) Loogiline, või kuidas?

Lillebror käis uuel õppeaastal esimest korda loomaringis ja tuli tagasi põneva infoga küülikute ja merisigade perekonnaelu kohta. Kellel olid sündinud pojad ja kellel ei olnud poegade saamine klappinud...

Mees hankis endale laupäevaselt laadalt, kus pool päeva sadas ja oli külm, korraliku peavalu. Kohe nii korraliku, et kiriku tehnikatiim pidi täna taas ilma oma juhita hakkama saama. Ei olnud tore. Tööalaselt pidavat olukord olema ootuspärane.

Mina tegin koduhaldjat ja tööinimest. Aiatöölist ja kuduvat naist. Nördisin piibelehesalli käitumise pärast, aga jäin laada käigus ilma karukellasallist. Mh, ma pean nüüd jälle uue karukella kuduma... aga mulle meeldib see muster, mis siis, et raske. Veel jäin ilma ühest XXXL-vaibast, sellest metsarohelisest. Tuli nimelt üks naine, riidetükike näpus, võrdles riide ja vaiba värve - sobis küll -, rääkis mulle oma elutoa sisustusest ja ohkas lõpuks, et vist peab selle suure vaiba ära võtma. Ega ma tegelikult ei sundinud. Veel käisid ostmas mitmesugused soomlased, üks saksa vanaproua koos tütrega ja juba püsikliendiks saanud noor kasahhi päritolu naine, kes elavat nüüd peamiselt Soomes, aga käib millegipärast meie käest vaipu ostmas. Noh, tal on hea maitse ja mulle meeldib, kui minu vaibad reisida saavad. :) Niisama astusid läbi vähem ja rohkem meeldivad sõbrad ja tuttavad, viimaste hulgas ka Serinah, kärus imekaunis lapsuke. Väikesed lapsed on üldse toredad, päeva esimese kaltsuvaiba valis endale üks varsti kolmeseks saav tüdrukuke.

Lapsi võistlustelt tagasi oodates tegime Mehega aega parajaks Kvartali all idamaises restoranis. Puhtast uudishimust tellisime thali-nimelise mitmesuguste roogade vaagna. Oli huvitav kogemus, aga rohkem me sellist asja ei tahaks. Lihatoitudel polnud vigagi, kapsasalati moodi asi oli ka täitsa kena, aga kookose-tšillikastmes - või mis iganes see üliterav asi oli? - aedviljad oli täielik jubedus, sest need maitsed lihtsalt ei sobi omavahel põrmugi, ja kokkade poolt halvaaks nimetatud lääge punane ollus*, mida ettekandjaneiu alguses salatiks nimetas, oligi salatina koos mingi lihalisega kahvli peal palju söödavam kui eraldi magustoiduna. Vaesed aasialased, mida nad küll sööma peavad... Me jääme ilmselt edaspidigi konkreetselt menüüst tellitavate roogade juurde, toiduüllatused ikkagi ei sobi meile kuigi hästi.

________
*mina kahtlustasin, et äkki ikkagi aivaa, sest halvaa käib siitmaa mõistes hoopis teistsugune, aga nüüd guugeldasin ja tõepoolest, põhjalikult ärarikutud porgandeid nimetavad nad seal halvaaks. Mh, nagu need välismaalased, kes Vanaema Weatherwaxi meelest sändvitšipettusega tegelevad, jätavad ära pealmise leivaviilu, eks ole. 

Wednesday, September 6, 2017

Nördiööbik

Selle nime pani hea kolleeg sügava nördimuse ja pettumuse seisundile. Niisugune asi võib näiteks tabada inimest, kes on planeerinud poolteist, noh, kolmveerandteist, äärmisel juhul kaks tundi uuele sallile äärepitsi külgeõmblemiseks, aga peab poolteise tunni pärast tunnistama, et kuskil on mingi kala, äärepitsi on lihtsalt liiga palju! - ja lõpuks selleks päevaks pitsitamisest loobub. See tähendab, et piibelehesall ei saa Linna sügislaada ajaks valmis. :(

Olin täitsa nördiööbik, nagu mu kolleeg selle kohta ütles. Nüüd tuleb veel mõtiskleda, kas jagan need õnnetud pitsisakid ikka keskosa külge ära, aga lihtsalt tihedamalt kui peaks, või koon uue äärepitsi, vähemate silmustega. Mõlemad variandid oleksid tehtavad, aga palun, mitte täna ega homme ega ülehomme.

Urr. Vähemalt on mul karukellasall, välgukirjasall ja hagakirjaline olemas. Ja laadakudumiseks alustan vist lehekirjalise, see tundub hea pisike muster ja kergesti päheõpitav. Aga nüüd ma jonnin kuni unejutuni ja ei koo üldse! Hoopis lõikan viimaste päevade produkti, siniseks värvitud kaltsumaterjali, ja viimistlen (loodetavasti) selle aasta viimased XXXL-laiuses vaibad.

Tuesday, September 5, 2017

Mida sa õigupoolest terve päeva teed?

Mingil öisel hetkel ärkan selle peale, et keegi trambib minu otsas. Must Mimi, tahab süüa. Kausi täitmise asemel teen ukse lahti ja tõstan ta õue. Esiteks on hiirtoit tervisele kasulikum kui krõbinad ja teiseks, khm, tahab Mimi kindlasti kempsu ka.

Uuesti ärkan, kui piiksub Mehe telefon ja Mees mulle kuklasse ütleb, et kell on seitse. Mis mõttes, ma ju panin enda telefoni varasemaks piiksuma? Ilmselt arvan seda ainult mina, telefon on vahepeal restardi teinud ja väidab, et järgmine äratus peaks toimuma kolmapäeval. Õnneks on kell seitse täna tõusmiseks hea aeg.

Kohv. Riidesse. Jõugu Juht üles. Lillebror ja Unistaja hakkavad ka liigutama, tegelikult peavad nemad ka täna Linna tulema, trennipäev. Pakin JJ-le kaasa veel paar tükikest õunakoogist. Õues on kaheksa kraadi. Ju läheb päeva peale soojemaks, arvan.

Autos koon piibelehesalli äärepitsi. Mees peatub Peetri kiriku Maxima juures ja kupatab Unistaja ja Lillebrori välja, ise Vanaema-Vanaisa juurde minema. Väike jalutuskäik hommikusel ajal ei tee ju halba. Siis sõidab Mees Linna teise otsa tööle. Kobin Mehe töökoha juures rooli taha ja sõidan risti tagasi, sest täna läheb JJ teiseks tunniks kooli, aga minul on hiljem autot vaja.

JJ lahkub parklast tõukerattaga, mina kohmerdan veel. Üleval kabinetis jõuan vaevalt hakata Internetti läbi lugema, kui saabub JJ Klassijuhataja. Annan üle laupäeval meile jäänud kampsuni. Muljetame laupäevasest Peost ja räägime natuke tööasjadest ka.

Vahetunnis lähen üht uut õpetajat otsima. Tutvustan ennast ja räägin, mis minust kasu võiks olla. Õpetaja arvab, et ma võiksin talle juba sel nädalal kasulikuks osutuda. Siis lipsan korraks kehalise kasvatuse ruumist läbi ja pöördun (ka uue) algklasside kehalise kasvatuse õpetaja poole lapsevanemana. Koduõppelaps, haige süda. Õpetaja arvab, et võiks võtta täisvabastuse, siis on asi lihtsam. On küll. Pealegi treenib Lillebror kogu aeg, kui vähegi lubatakse (keelatud on kihutusjooksud ja muu rahmeldamine, mis pulsi lakke ajab).

Siis vaatan läbi uute laste nimekirjad ja lapsevanemad. Avastan rõõmuga, et tunnen ühe uue lapse vanaema ja seeläbi natuke ka ema. Last ennast pole näinud, aga päritolupere on tal imetore, küll siis lapski korras on.

Teisel vahetunnil käin vaatamas, mida uus esimene klass sööklas teeb. Olukord on hämmastavalt rahumeelne ja toimiv. Ühel väikesel poisil pole lusikat ja üks imeilus tüdrukuke toetab mõlemaid küünarnukke lauale, endal käib suukene iga mälumisliigutusega muudkui lahti ja kini, mäts-mäts... Küll õpivad. Tutvustan ennast teisele uuele õpetajale, kes ülteb, et ta juba teab, kes ma olen, ta tundvat Õ.-d. Minu ajus toimub paigatundlikkusest põhjustatud lühis ja ma ajan otsekohe kaks endale teadaolevat Õ-d segamini, aga aru saan ma sellest alles õhtul. Oeh. Peab esimesel võimalusel vabandama ja seletama, meil tekivad niiehknii ka ühised lapsed. Igatahes tundub, et uued õpetajad on väga toredad.

Kiiresti Õpetaja Õunapuuhaldja juurde lipates märkan muusikaklassi ukse taga seltskonda lapsi ja alles mitu sammu möödas olles tuleb pähe, et küllap oli JJ ka nendega. Las ta oli, mina ajan koolis oma asja ja tema ajab oma asja.

Siis loen veel Interneti läbi ja kohtun sotsiaalpedagoogiga. Räägime uutest lastest. Ega esialgu palju rääkida pole.

Mingil vahetunnil kõlab ukse tagant madalahäälne ja täiesti tõsise tooniga tagumikkusaatmine. Ma ei hakka seekord välja kargama. Tegelikult peaks ropendajal kõrvad pihku võtma, aga kuni ma uksest välja jõuan... Püüa sa tuult väljal. Kui keegi mulle inetute sõnadega niimoodi vahele jääb, et ma tean, kes ta on, siis olen asjakohaselt kuri küll. Kool on akadeemiline asutus, seal räägitakse ilusat eesti keelt!

Kõht nuriseb, rahakotis vilistab tuul. Lähen ostan endale ühe saiakese, rohkemaks hetkel ei jagu. Kaardimaksete ajastul on mul sageli sularahaga väheke kitsas, ka täiesti otseses tähenduses. Teel sööklasse kohtun õppealajuhatajaga, ka temal on mõte, kuidas ja millal ma saaksin kasulik olla. Eks ma siis olen.

Siis on kell kaks läbi ja tarvis hakata lastetaksoks. Lillebroril lõpeb trenn 14.30. Lillebroril algab loomaring 14.30. Kuna laps teleporteeruda ei oska, peab tulema emme ja viima. Treener ütleb, et poisid olevat tualetis, aga pandagu neile järgmiseks korraks soojemad riided - jah, õues ei ole õhukese jaki ilm nagu eile, on üsnagi talvemantli-ilm. Lillebror ja Unistaja saabuvad, autosse, lähme. Econimicumini koperdab jalus mingi põrunud jalgrattur punastes viltides, lõpuks teen talle vihaselt piip - jalgratturi koht ei ole siksakitamas keset sõiduteed! Lillebror jääb ringi 12 minutit hiljaks. Vabandan õpetaja ees (Professori õetütar ja muidu ka kena inimene). Samal ajal vahetab Unistaja autos dressipükse inimese moodi riiete vastu. Siis viin Unistaja poolele teele robootikaringi ja saan Unistaja vahendusel JJ-lt sõnumi, et talle tuleks ka järgi minna. Ots ümber ja koolimaja juurde tagasi. Siis võtame Linna teisest otsast peale Mehe ja sõidame vanaemaga vestlema. JJ sööb midagi ja saab meie poolt varsti trenni viidud. Samal ajal saabuvad trenni mõned väikesed ja väga väikesed tüdrukud, Mees teab öelda, et need on uued. Minul tekib nostalgiahoog, kaks aastat tagasi olid JJ ja Unistaja uued, oskamatud ja teadmatuses, ja nendega samal ajal harjutasid mõned suured ja kompetentsed, nüüd on JJ uute laste seisukohast see suur poiss, kes Teab, Kuidas Asjad Käivad... Meie läheme poodi ja helistame Lillebrorile, et tulgu temagi pärast loomaringi samasse poodi. Telefon ei vasta. Hm, kas ta jättis telefoni jope taskusse? Ostudega tagasi autos, proovin veel. Tagaistmel trenniasjade kotis piniseb. URR! Lillebrori ei ole loodusmajas ega näha teel Vanaema juurde. Võtame peale Unistaja. Hoiatan Vanaema, arvatavasti saabub Lillebror sinna.  Käime Unistajale Humanast uusi trennijalatseid ostmas - täitsa ontlikud musta värvi ketsid - ja Mees juhib mu tähelepanu ühele seljakotile. Et JJ jaoks, tal praegu ei ole optimaalne. Lähem uurimine paljastab ühest seljakotivahest kivikesed, teisest paar tabletti, mingi soomekeelse pileti ja kõrvatropid! Ma ei tutvu lähemalt, kas kasutatud või uued. Niipalju siis kasutatud asjade poodide kontrollist, mis taskutes on. Mees käib veel kiiresti OnOffis Vanaema ja Vanaisa jaoks uut lauatelefoni ostmas. Vanaema juures vahetame telefoni hädise olemisega Lillebrori vastu. Lillebror võtab, kõrvad longus, vastu lühikese peapesu telefoni kaasaskandmise teemal. Ei vaidle üldse vastu. Trennist saame kätte Jõugu Juhi.

Koju jõuame märkimisväärselt hilje. Õhtusöögiks pakutakse praekartuleid sibula ja vorstiga, ja tomatisalatit. Kuni Mees kartuleid segab, riputan nöörile eile värvitud ja öösel teist ringi pesnud taevassinise kaltsumaterjali.

Pärast sööki käin korraks kasvuhoones. Valin tomatitranspordiks väiksema kausi. Selgub, et see oli viga, tomateid on natuke rohkem, kui kaussi mahub. Täidan nõudepesumasina. Unistaja jagab oma sünnipäevašokolaadi.

Jõugu Juhilt tuleb info, et homne esimene tund jääb ära, sest tunniplaanis on aps. Sisevõrk ei näita lapse päevikut ei mulle ega Mehele. JJ Semu ema on vahepeal FB-s küsinud, mis homseks õppida on, tema ei saa ka sisevõrgust infot. Sisevõrku tehakse nimelt parajasti ümber ja ilmselt on kuskil programmis viga, arvab Mees. Helistan Klassijuhatajale. Jaa, homne esimene tund jääb ära, aga seda kirjutas õpetaja sisevõrku ... Mis mõttes ei tööta? Kontrollime, ei näita ikka midagi. Klassijuhataja lubab listi kirja saata, lootuses, et list töötab.Istun kuduma, natukese aja pärast helistab Klassijuhataja, vaadaku ma meili - kiri on pikk ja informatiivne. Loodetavasti jõuab see teiste vanemateni ka.

JJ pakib koolikoti. Unistaja ja Lillebror nakitsevad teha päeval tegemata jäänud või lohakalt tehtud koolitöid, ise samal ajal poole silmaga multikat vaadates. (see ei ole õige, ma tean, õnneks ei olnud tegu raskete ülesannetega) Unejutuks loen paar peatükki Michael Ende raamatust "Simm Nööp ja vedurijuht Luukas". Peetakse õhtupalvet ja seejärel jagatakse musi-kalli-paid ja mõningast müramist issiga. Mina istun siia, loodetavasti serveerib Mees varsti teed ja siis koon veel tunnikese piibelehesalli teist äärepitsi.

Sunday, September 3, 2017

Võileib pauna, suudlus palgele ...

Arvutikella järgi kaks minutit tagasi algas Jõugu Juhi esimene ametlik eesti keele tund üle kolme aasta. Kolm tundi ja üksteist minutit varem ärkasin mina üles ja magama enam ei jäänud. Keegi peab ju paanikaosakonna eest vastutama!

Praeguseks teadaolevalt: on pandud ümbrispaberid õpikutele, töövihikute suhtes oleme äraootaval seisukohal, vihikute kohta ei tea üldse (no see on blogosfääris kirgi küttev teema, ma niisama mainin, kuidas meil on); on vanemliku järelevalve all pakitud koolikott; on lapsühik jõudnud koolimajja; on tehtud esimene abikõne - kuhu ma õigupoolest minema pidingi? Ei ole seljatatud ARNO süsteemi koolitoidu mõttes, vähemalt mitte tänase päeva jaoks. Direktor küll lubas poole suuga, et süüa saavad ka need lapsed, kelle vanemad ei suuda igipikka manuaali läbi lugeda - ehk siis vast meie laps ka.

Ja siinkohal tulen pealkirja juurde - Linna uus koduleht on äärmuslikult kasutajavaenulik. ARNO on samuti väga kasutajavaenulik. Kaks miinust antud juhul kokku plussi ei anna. Mis iganes sisselogimise ja registreerimise juhend peab olema selline, kus vähem kui kümne lausega antakse ära info, mida ma TÄPSELT tegema pean. Sammud paluks nummerdada. Mitte nii, et mul on mitu lehekülge manuaali koos jooniste ja muu jamaga. Ja mitte nii, et info kogu süsteemi täieliku uuendamise kohta tuleb vähem kui kuu aega enne registreerimise vajalikkust! Kujutage ette, et augusti lõpus on lapsevanematel muu elu ka, mille kõrvalt ei ole võimalik võtta kolmeks korraks tund aega (ja pool purki palderjani, vähema aja ja rahustikogusega ei tule arusaamisest midagi välja*), et uuendatud süsteemi selgeks saada. Rääkimata kõigist neist inimestest, kes ei kasuta internetipanka ega ID-kaardiga sisselogimist ega midagi taolist. Ja kõigist neist, kellel ei olegi kodus arvuti kasutamise võimalust ...

Urr.

Pakkisin JJ-le igaks juhuks kaasa karbikese sünnipäevakoogi tükkidega. Et oleks võileib kaasas. Prantsuse keele koolis võib leiva asemel kooki süüa küll (Marie-Antoinette'ile omistatud ütlus, et nälgiv rahvas söögu ometi kooki, kui leiba pole).

_________
*ma olen tegelikult dumbuser ja ei kavatse ennast ei neti ega nuti alal praegusest oluliselt targemaks harida, kui just surm silme ees ei seisa. Vanasti kõlbas kõiki asju registreerida koha peal, paberiga, miks enam ei kõlba?

Now the party's over, I'm so tired ...

Roxy Music'u laul "Avalon", mis nende sõnadega algab, on küll hoopis teistest asjadest, aga Pidu on tõesti läbi ja ma olen väsinud küll.

Pidu oli Pidu. 20 last: alla-aastased TT ja IM, kolmene neiu K, kuuene neiu E (B*), tuntud ka kui Lillebrori Sõbra Õde, seitsmene J, tuntud ka kui Lillebrori Sõber, kaheksased Lillebror, neiu M ja noormees K, kümnesed MJ (Laenulapse Vend), S ja neiu L, üheteistkümnesed N, W, Unistaja ja WP (R*), kaheteistkümnesed JJ, L, K ja neiu J, ja kolmeteistkümnene JK ehk Laenulaps. 11 lapsevanemat, neist neli paari ja kolm vanemat, kes oma teise poole ühel või teisel põhjusel pidid koju jätma. Ja vihm. Te ei kujuta ette, kui paha tunne on, kui kogu PLN on tehtud aiapeo tarbeks ja siis tuleb üritus algusest lõpuni toas pidada - kui teil just seda juhtunud ei ole. Varda otsas vorstigrillimine jäi lühikeseks ja märjaks ettevõtmiseks. Vahukomme ei saanud üldse grillida, sest nende ajaks oli väljas paras uputus. Vaba kulgemine oli piiratud kolme toaga. Hämmastaval kombel leidsid vist kõik endile tegevust, sest kööki, kus lõviosa lapsevanematest aega veetis, ilmusid lapsed harva, peamiselt mingi proviandi järele. Kogu üritust iseloomustas sõbralik kaos, aga Jäneseurg ongi minu ideaal (sest ilmselgelt ei jõua ma kunagi poleeritud hõbeküünlajalgade ja omavahel sobivate serviiside tasemeni).

Päeval enne Pidu käis Jõugu Juht üle hulga aja taas koolis. Tundub, et üritus õnnestus. Seda ütles Peo ajal ka JJ uus klassijuhataja. Tegelikult ei ole ka meie koolis kombeks kodukülastusi teha, Klassijuhataja Vanem Poeg on lihtsalt ühise trenniskäimise käigus jõudnud Unistajaga sõbraks saada. Ühine trenn tekkis tõesti emade mahitusel, sest Klassijuhataja Vanem Poeg otsis uut spordiala, millega tegeleda, ja mina soovitasin ...

Lõikasin Peo jaoks söögitegemise käigus sõrme. Tundub, et kudutööd see väga hullusti siiski ei sega. Kudutööd laiemas mõttes segab aga vägagi asjaolu, et katse Peol viibivaid kauneid daame sallimodellidena ära kasutada läks kõige virtuaalmaailma teed - nimelt suri Mehe telefoni (siitmaja parim pildikast, oleme tuvastanud) mälukaart vahetult enne piltide suurde arvutisse saatmist maha. Pildistamist tuleb vist korrata, ükskord ma saan need sallid ilusasti pildi peale niikuinii! Pildistamise käigus selgus küll, et ilmselt vajaks Lillebrori Sõbra Õde isiklikku salli. K., kui tal mingi lilleneiu-üritus või midagi muud taolist tulemas on, anna aegsasti teada, päris huvitav oleks minisalli kududa.

Korjasin umbrohu vahelt paar kilo päris adekvaatseid porgandeid. Need söödi Peo käigus kõige kiiremini ära - söömise kohast 50 meetri kaugusel kasvanud, enam ökomaks minna ei saa!

Koos septembrikuuga tundub olevat alanud ka uus hiirejahihooaeg - olen paari päeva jooksul ära visanud mitu surnud karihiirt. Et kassid niisama hiiri püüavad, ilma neid ära söömata, mulle tegelikult ei meeldi, aga arvatavasti on karihiirel vale maitse või lõhn. Muud hiired süüakse ikka enamasti ära.

Kuni Jõugu Juht koolis käis, tegelesid Unistaja ja Lillebror kodus iseseisvate töödega - eelmise aasta materjali kordamine. Õuduste muusika, ütles sellise asja kohta kunagi üks kogenum kolleeg. Oskavad küll, aga esmane teostus on siuh-siuh ja valesti. Eks me harjutame keskendumist edasi.

Saime paika esialgse huviringide jaotuse. Lillebror hakkab käima loodusmajas - veel on lahtine, kas ühes või kahes ringis - ja trennis. Unistaja hakkab käima trennis, robootikas ja puutöös. Jõugu Juht hakkab käima trennis - aga selle aegadega on keeruline, sest kool -, puutöös ja juuniorides. Kui hästi läheb, tuleb koolis programmeerimine või midagi muud taolist põnevat, aga seda me veel ei tea, kuidas läheb.

Ja praegu paneb koolilaps kotti kokku. Esimesel päeval tabab teda nii kehaline kasvatus kui kunst. Oeh. Ilmselgelt on vaja hankida suurem trenniriiete/spordiasjade kott, muu varustus esialgu kõlbab.

______
*kutsutakse hoopis teistmoodi