CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Tuesday, December 12, 2017

Ei ole 12 pilti 12. kuupäeval

No mis pilti sa hing teed, kui terve päeva jooksul valgeks ei lähegi? Tuleb kevad, siis teen pilte, õues.

Tänase päeva 12 hetke hoopis.

Hommik, autos. JJ arutab õnnelikult: "Mul on ikka hästi, kõik on olemas: head vanemad, nutitelefon, head hinded..." Noh, pakk tuli eile Hiinast kohale, aga tuleb vist tänulik olla, et vanemad eluks vajaliku nimekirjas enne telefoni olid. :)

Tänahommikune ema oli armas ja tal oli päris mure. Püüdsin aidata nii, nagu võimalik oli. Elame edasi.

Hambakliinikust helistati, arst olevat haigestunud, paneme teile uue aja. See punkt osutus õhtul eriti irooniliseks, ma varsti räägin, miks.

JJ Klassijuhataja, kes on ühtlasi Unistaja Matemaatikaõpetaja, ütles, et Unistaja arvutab ilusti, aga iseseisva töö ajal poimiseb omaette - loob enda ümber müratsooni, et ülejäänud klassikrabinat välja lülitada, arvan mina. Seda on meil teised autismispektri poisid ka teinud. Ainult et Unistaja jätab järele, kui teda paluda. Tubli ju!

JJ klassiõed olevat otsustanud, et tahavad kuskil lasteaias mingit üritust teha, asjad kokku rääkinud ja PLNi teinud. Täitsa omal algatusel. 12-aastased ei ole titad, ma olen seda alati arvanud.

JJ uues telefonis on lapsevanemad kirjas kui "Mamps" ja "Paps". :D

Lillebror väljus loodusmajast täpselt sel hetkel, kui ma maja ees peatusin.

Jäin JJ-le vahele Roald Dahli raamatute ostmisega - ärge Lillebrorile rääkige, valisin need kuuse alla just temale mõeldes. Tema alustas eile "Doktor Dolittle" raamatuga ja kurtis pärast teist peatükki, et ei ole ikka nii hea kui Roald Dahl. Kolmas peatükk meeldis õnneks juba rohkem.

Kinkisin abivalmile kolleegile purgikese sidrunikreemi. Kolleeg pakkus maitsta sõbrannale, kes seepeale keeldus tema juurest lahkumast enne, kui on retsepti saanud. Sidrunikreemi retsept on siin: http://toidutare.ee/v/foorum/alafoorumid/toidutare_kullafond/281/ Äkki läheb teil ka vaja.

Professori noorim poeg agiteeris Veeriku Selveris LHV-sse pensionisammast tegema, lips ees. Tutvuse poolest astusin ligi juttu ajama - oli aega. Tema-lapsukene oli rollis sees ja püüdis mind kohe pensioniteemal abistama hakata. Lõpuks ütlesin ma talle, et kulla laps - sest ta on hetkel 20 ja ma mäletan teda 1999. aasta suve Berliinist, mil Professor nii väikese lapse reisimise kohta ütles, et temal on vaja vaid kahte asja - tissi ja autosid vaadata* -, ma ausalt ei saa sellest asjast midagi aru, räägi Mehega. Mees sügas pärast kukalt ja arvas, et võiks need fondid ja asjad üle vaadata küll. No ta teab nüüd siis, kelle käest küsida. :)

Unistaja kirjutas muinasjutu laisast rüütlist Roonaldist, kes pidi pärast seitset aastat laisa punnkõhulise lohe juures popkornisöömist kaksteist penikormat koju astuma.

Õhtul lahkus objektilt järjekordne hambaplomm. Mul oli selle suhtes juba nädal aega kahtlane tunne ja ma muudkui rääkisin talle, et täna saad arsti juurde... Plomm otsustas ohjad enda kätte võtta. Noh, uus arstiaeg on ülehomme, sinnamaani on seal augus iseparandamise-hädaabikomplekti plomm. Vana plommi koht ei kartnud külma ega midagi, aga loodetavasti oskab arst sellega midagi kapitaalsemat ette võtta. Mees arvas, et kui külma ei karda, pole isegi ajutist plommi tarvis, aga mulle ei meeldi elada tuntava auguga hambas, ma tahan nüüd rahumeeli eileõhtust jõulupudingit süüa ja seal on purustatud mandlid sees. Vähemalt ei lisandu sinna auku nüüd midagi uut, mis võiks pahandust teha, augu servad on ju teravad ja üldse.

_______
* ma peaksin seda lugu vist Professori Poja Noorele Prouale** rääkima, hihii.
** ärge tehke nägusid, nende peres on noorelt abiellumine vist kombeks ja siiani on neil noorelt abiellunutel läinud hästi. Väga armsad on.

Sunday, December 10, 2017

Sabakergituse teine osa, ilupildid

Eile pildistas Mees kiriku kuuse all - pastori loal! - salle ja daame. Daamid on pildi peal kaunid nagu päriseluski, sallidel, khm, pole vist kah viga. Ainult et kiire oli, pigistasime pilditegemise kahe teenistuse vaheajale ja valgust anti siiski vähe - detsembripäike tuli välja alles siis, kui koduteel olime. No aga te saate vast aimu, mis asju ma siin nikerdanud olen. :)

 Lehekiri ehk igalehepealsuurlehetäikiri, seljas kannab kaunis Merike.


Karukellakiri, jälle Merikese seljas.

 Piibelehekiri, seljas kannab imeline Merle.

Välgukiri, ikka Merle seljas.

Kui kedagi just huvitab, siis edaspidi võin mustrist lähivaates ka pilte tekitada või sallid ära mõõta või midagi. FB käsitöö ost-müük-vahetus grupi jaoks peab niiehknii mõõtma.

Daamide kohta niipalju, et lisaks välisele ilule on mõlemat rikkalikult õnnistatud ka sisemise ilu ja Vaimu andidega (ja viljadega - armastus, rõõm, rahu, pikk meel jne). Lisaks on neil head mehed ja väga hästi kasvatatud lapsed. Merle vanem poeg käib meile vahel Laenulapseks ja Merikese vanema poja ehk Jalgpallihuvilise Sõbra headest mõtetest tunnen rõõmu juunioride tundi tehes. Kahjuks ei tahtnud pildi peale tulla Merle pruudi-ikka jõudev tütar, kes on armas nagu lillenupp ja oleks kindlasti ka haapsalu salliga väga armas olnud. Ehk mõni teine kord.

Käidud siin ja seal

Sel nädalal käisime erinevates paikades.

Unistaja käis koolis ja... veel koolis. Pärast kaht nädalat on ta kogunud kõiki võimalikke positiivseid hindeid ja seisukoha, et võib käia küll, jaanuaris läheks aga jälle, kui lastakse. Kui ta teise katse-poolaja ka niisuguses meeleolus on, eks me siis katkestame tema puhul koduõppe ära, aga kaks nädalat, sealhulgas teater ja jõulu-väljasõit on ju alles ees.

Lillebror käis arsti juures. Arst kuulas südant mitmesugustes olekutes ja ütles, et hetkel vahelööke ei tundu olevat, aga kardioloogi juurde pange aeg ja veri andke kah ära. Lillebror oli vereproovi-ideest mõnevõrra häiritud, aga kes ei oleks, kui teda kavatsetakse nõelaga torgata? Esmaspäeval tuleb helistada, siis saab teada, mida sealt verest leiti.

Jõugu Juht käis klassiga teatris, oli olnud tore. Veel käis ta koos Dudleyga Linna peal kolamas. Seal oli tal tore täpselt niikaua, kuni mina sellest teada sain, siis mõnda aega enam ei olnud tore. Kui JJ hiljem sõna sai, tegi ta niuks ja küsis, mida ta tegema peab, kui Dudley lihtsalt tuleb koos temaga bussi peale ja ei jää maha....? No minu teada peaks kuuenda klassi laps minema kõigepealt koju või kui kojuminek on keeruline, siis kokkulepitud vahejaama (JJ puhul Vanaema), sööma, panema ära koolikoti ja siis võib minna vanematega eelnevalt üldjoontes kooskõlastatud paikadesse. Dudleyl on kodu täitsa Linnas olemas, pole mingit kolmekümmet kilomeetrit nagu meil. Pealegi ei saa hirmraske koolikoti kaasatarimine seljale hea olla. Ma ausalt ei taha Tädi Petuniaga sel teemal vestelda, aga vist peaks, Dudley ei saa kohe üldse aru*, et Vanaema ja Vanaisa ei soovi peale isiklike lapselaste ühtegi rohkemat last oma pisikesse ülemöbleeritud majja.

Mees käis kollitamas. Väga väike grupp olevat, saab individuaalselt läheneda.

Mina käisin eeee peamiselt tööl ja Lillebroriga arsti juures. Ja kirikus juunioride tundi tegemas ja salle pildistamas, pastori loal. Neid pilte ma näitan eraldi, äkki homme.

Mehega kahekesi käisime koguduse tööharujuhtide ja juhatuse tänuõhtul. Väga ilus ja sõbralik oli. Nagu eelmisel aastal, anti süüa. Nagu eelmiselgi aastal, oli lihapoolis normaalne, aga kook oli... oli kah. Eelmisel aastal oli kook ohtrate promillidega, sel aastal täiesti promillitu, aga olemuselt selline, mida vanaema küpsetab siis, kui lapselapsed on juba nädal aega külas olnud ja enam ei jaksa midagi erilist teha. Ega söök peamine polnudki, peamine oli osadus ja seda jätkus. :)

Ilma kuskil käimata sain valmis neli salli, aga sellest ma juba kirjutasin ja kirjutan veel, aga Mees parandas diivani ära ja tõstis elutoa natuke ümber. Me pääseme nüüd taas ligi Maja kroonikale - nimelt on elutoa hiigelsuur puhvet elanud siin Majas teadmata ajast saadik, meie saime ta koos Majaga ja SeeKesSiinMajasEnnemElas on puhveti vasakpoolse ukse peale kirjutanud olulisemaid sündmusi, nagu millal kuldnokad tulid ja millal lumetorm oli ja et elekter pandi sisse 6. novembril 1968. Me peaks kah jätkama, et Internet pandi siis, kui pandi... ma kirjutasin selle kuhugi üles küll... ja asfalttee alates oktoobrist 2016. Kui kuldnokad kirjutamata jätta, siis mahub sinna veel päris palju. :)
______
*JJ on keelanud, mina olen keelanud, Vanaema on keelanud. Ikka läheb JJ-ga kaasa ja pookleb niikaua tänaval, kuni JJ temaga hulkuma tuleb. URR!

Tuesday, December 5, 2017

Mõnikord ma saan kurjaks

Mõnikord ma olen kuri. Mitte kellegi konkreetse peale, vaid hukas ühiskonna peale.Eile olin maenameiteamiks - küllap ma kuskilt midagi lugesin, ühegi kohtumisega see seotud ei olnud - kuri ja mõtlesin, et keegi võiks kirjutada raamatu laste kasvatamisest terve talupojamõistuse abil ja siis kogu eesti rahvale selgeks teha, et see on parem kui igasugused poliitkorrektsed ninnunännutused. Mis ainet tõejärgse ühiskonna inimestele sisse peaks andma, et nad seda uskuma jääks, on iseküsimus, aga meil on käes üks põlvkond lumehelbekesi, kes juba otsapidi toodavad omasuguseid ja lõppu pole sellel jampsil veel näha.

See raamat võiks endas sisaldada peatükke järgmistel teemadel:
  • Ekraanivaba elu võimalikkusest - see on tehtav ja isegi tore!
  • Lastele tuleb öelda, mis on õige ja mis vale.
  • Mida lapsed meile päriselt õpetavad ja kustmaalt jookseb piir õpetamise ja ninakuse vahel.
  • Miks lapsed ei peaks saama kõike, mida hing ihaldab (Dudley Dursley näitel). 
  • Kellel on peres tegelikult piisavalt infot, et suuremate asjade üle otsustada?
  • Oskus olla tänulik väikeste asjade eest (Prisma erakordselt nõmeda jõulureklaami näitel).
  • Asjaarmastamise kahjulikkusest koputusega keskkonnahoidlikkusele.
  • Müüt lapse väärikusest, soovitatavad sanktsioonid sigaduste puhul ja arusaam, et mõned enamik lapsi ei hakka iseenesest absoluutselt headeks.
  • Kodumajapidamistöödes osalemine ei ole enamikul juhtudel eluohtlik.
  • Ka laps on inimene, kellel on lisaks õigustele ka kohustused.
  • Vastutuse võtmine võib pakkuda paremat enesetunnet kui vati sees elamine.
Millegipärast käivad omavahel väga sagedase kombinatsioonina koos lapsevanema veendumus, et laps on olemuslikult hea olend, kellele ei tohi seada ühtegi piiri (ekstreemjuhul: laps on tulnud mulle midagi õpetama, järelikult tema määrab, kuidas meil asjad käivad), ja lapse õuuuudne käitumine. Vanusest sõltumata.

Lapsed on üldjuhul ülisuurepärased ja superlahedad tegelased, aga nagu Lillebrori Sõbra Ema hiljuti kirikus ütles, nad on ka inimesed. Väikesed patused inimesed. Tähendab, nad ei tea alati - ealistest iseärasustest tingituna -, mis on hea ja õige, nad eksivad kergesti ka siis, kui teavad, kuidas peab... ja valivad sagedasti kergema vastupanu tee. Kes meist ei valiks? Ainult et niipea, kui lapsuke väljub oma pere ülikaitsvast ringist, selgub, et väljaspool kodu on terve hulk inimesi, kes samuti eksivad ja eelistaksid lahedamat läbisaamist... ja kes ei pruugi soovida oma ego lapse heaks alla suruda, nagu seda teeb ehk üks keskmine vanaema. Üks sõber, kes meist varem lapsevanemaks sai, ütles kunagi, et lapsed saavad käitumist õppida kergel viisil ehk kodus ema ja isa käest, vajadusel ka nurgas seistes või mõnest privileegist ilma jäädes, või raskel viisil, hiljem, ühiskonna käest haiget saades. Olen üsna kindel, et selle sõbra teismelised ei ole lumehelbekeseks hakanud (pole ammu näinud, nende elukoha geograafiline eripära ja nii, aga sõber on ikka sõber).

Mina olin see laps, keda kasvatati vati sees, printsessina hernel. Ainukese lapse häda. Teisme-ea lõpus murdsin kuldpuurist jõuga välja, siiamaani lapime Vanaemaga neid haavu, mis tookord tekkisid. Kui mulle oleks seatud piire... antud natuke rohkem vastutust... võib-olla oleks minust saanud meeldivam inimene, ja varem. Igatahes ma arvan, et ma ei oleks olnud nii vastik laps, nagu olin. Brrr. Arusaamine enesekasvatuse vajalikkusest, kui see saabub nii umbes 15-aastaselt, ei ole kuskiltpidi mõnus ega enesehinnangut tõstev. Ja oleks see enesekasvatus siis lihtne, isegi kui soov ja tahtmine olemas on...! Puhas Jumala arm, ilma selleta ei tuleks midagi välja.

Kuidas aga kõiki neid hüpoteetilise raamatu peatükke kõigile lapsevanematele selgeks teha, on kunst, mida mina küll ei oska. Ma kasvatan tasapisi lihtsalt isiklikke lapsi, püüan kasvatada oma tööalaste laste vanemaid (ja nende lapsi), kui tarvis, ja lasen siin vahel auru välja. Äkki mõnikord õnnestub ka. Olge teie ka head.

Mida sa õigupoolest terve päeva teed?

Öösel ärkan 1.26, käin vannitoas ja rõõmustan, et magada saab veel päris kaua. Uuesti ärkan... mõtlen, et ju on kohe-kohe hommik, mis ma ikka kella vaatan. Lõpuks vaatan ja vannun vaikselt, sest kell on 6, aga just täna tohime magada seitsmeni. On lootust, et koolivaheajal unehäired lõpevad, mul on alati probleeme siis, kui pean kella pealt ja koduvanavallatul kellaajal üles ärkama.

Kell 7.10 tuigun kööki. Kohv. Sööme koos Mehega hommikust, äratan lapsed. Nemad täna kodus ei söö, sest millegipärast puudub täna tavaliselt väga palju suurem hulk õpetajaid ja teises kooliastmes on korraldatud e-õppe päev. Sõidame Linna, ühe heinamaa peal näeme söömas kitsede kollektiivi.

Kontrollin sisevõrgust, kuidas selle e-õppega on ja avastan enda pahameeleks, et mõned õpetajad on ülesandeid alles täna lisanud - no aga Vanaema juures ei ole ju arvutit! Helistan parajasti lastele, mindagu raamatukokku koolitööd tegema, kui ukse vahelt pistab pea sisse õppealajuhataja. Räägib, et talle olevat räägitud, et keegi laps... ahah, uurin seda asja.

Loen Internetti läbi ja uurin mõningate oluliste laste olukordi, kui heliseb telefon. Üks esimese klassi arvatavasti erivajadustega laps* segab aktiivselt tundi. Lähen appi, tee peal kohtan JJ Inglise Keele Õpetajat ja edastan ühe lapsevanema mure. Õpetaja lubab tegeleda. Arvatavasti erivajadustega laps seisab klassi jõulukalendri ees ja teeb arikuleerimata häälitsusi. Lähen tema juurde, silitan õlgu ja sosistan, et selline häälitsemine ei ole ilus, ole vaikselt. Laps - kindlasti hariduslike erivajadustega andekas, imeilus poisike - jääb vaikseks. Suundub mängunurka** ja mängib, kuulab sõna, kui ütlen, et ära kolista, mängi tasakesi... Klass loeb lausehaaval lugu kolmest põrsakesest, hiljem täidetakse töölehte. Küsin meile mängunurka ka töölehe ja vaatame selle suuliselt läbi, sosinal. Poisike loeb imehästi ja leiab kõik vastused naks-naks, mis teda ennist häiris, jääb selgusetuks. Tuleval nädalal läheb koolist väljapoole nõustamisele.

Siis... teen veel midagi, igatahes on see miski, mida ma peaksingi tegema. Kuna kella kaheteistkümneks tuleb üks poiss koos emaga, lähen juba veerand kaksteist sööma. Koolitoidu asemel valin fetasalati ja kiidan selle headust teenindajale. See ütleb, et tema teebki salateid... selge, kui teinekord salati sees lisaks aedviljale ja õlile maitse ka on, tuleb kiita.

Kella kaheteistkümnene poiss ja tema ema tulevad, teemaks õppimine ja pingutamine. Ehk hakkab midagi arenema. Lipsan pärast õppealajuhataja juurest läbi, saan teada, et tarvis on koostada dokumendid ühe suurema lapse kohta, läheb maenameimäletakuhu konsultatsioonile. Noh, ma olen esimesest klassist peale selle lapse emale rääkinud, et vaja on koolist väljapoole pöörduda, nüüd juba küsiti maenameimäletakuskohast õppealajuhataja käest, kus me enne olime, miks seda last varem pole abi saama suunatud. Urr. Paberid teeme muidugi korda.

Vestlen ühe klassijuhatajaga. Ta on väga, väga tore inimene. Tagasi kabinetis, heliseb telefon. Tere, olen teid püüdnud päev otsa kätte saada... Ma olen jah selline rändava eluviisiga psihholoog. Kella kolmene ema jääb tulemata, tuleb paari päeva pärast, kui väiksem laps terveks saab. Hea küll, armas temast, et ta helistas.

Sellest hetkest peale läheb palju asju plaaniväliselt ja segiläbi. Kulub teisipäevale omaselt palju bensiini ja vist natuke veel rohkem minu närvirakke. Mõtlen, et on see vast päev.

Mees töötl käes, Jõugu Juht veel mitte, käime rumalreklaamiga poes. Ostan korraga kohe palju sukkpükse, siis vast ei pea mõnda aega sinna enam minema - "Golden Lady" sukkpükste puhul on hinna ja kvaliteedi suhe minu kogemust mööda kõige parem, ma kannan sukkpükse septembrist mai lõpuni põhimõtteliselt iga päev ja meie suvede puhul umbes üle päeva ja mul on kassid... tähendab, sukad peavad olema odavas hinnaklassis. Vaidleme tänase õhtusöögi teemal, lõpuks otsustame katsetada pelmeene.

JJ käes, sõidame koju. Tuli pliidi alla. Lapsed teevad ahjudesse tule, Mees mässab pelmeenidega, mina teen salatit hiinakapsast ja hädisest kurgijupist, ja teist salatit lillkapsajäänustest ja hapukoorest. Salatid saavad head. Maitsen pelmeene nende loomulikul kujul ja saan aru küll, miks ma neid ei söö. Hapukoorega kannatab süüa, aga ma pean vist ikka sügavkülma toidu valmistegemise ära õppima, need poe kiirtoidud ei ole midagi asjad.

Siis õpib Unistaja kirjanduse teksti pähe ja Jõugu Juht teeb kah kirjandust, sest ei saanud päeval aru, mida tegema peab, Lillebror ilutseb niisama. Vaatan oma FB-sse ja ajan lapsed elutoast välja. FB ütleb, et olen võitnud poiste jaoks vinge jõulukingi, mille loosimises osalemist ma enam ei mäletanudki. No aitäh, kui see nii on, me mõtlesime neile jah jõuluks ekstra vägevat Lego kinkida, aga võidetud komplekt ületab meie planeeritud eelarve kohe päris suure summaga. Kui see nüüd nali ei ole, siis on see peris kena nali küll. :) Legosid ei ole kunagi liiga palju. Pärast lubatakse lapsed tagasi inimeste hulka ja pakutakse jäätist. Võidust, tsssssss! veel mitte sõnagi, ega ma seda enne hästi ei usu, kui kasti kätte saame.

Siis on unejutt ja head-ööd-musi ja siis tuleb JJ, kes tegelikult peaks juba uinuma hakkama, tõsise jutuga***. Ma suunasin ta olukorda Mehega arutama, lähen vaatan, mis sellest saab. On see vast päev!

________
*esimeses klassis on igal aastal neid, kelle kohta lasteaed pole öelnud või vanemad pole uskunud, et mingi probleem on, tulevad tavakooli ja siis me hakkame veenma ja paluma, et tehtaks kliinilised uuringud - et laps saaks vajadusel õigesse kohta ja vajadusel meie majas talle sobivama õppevormi.
**meil on paljudes algklassides tagaseina ääres miski nurk või kapp või lausa vaip, kus võib vahetunnis mängida.
***mitte midagi sellist, mida korralik palvetamine ei lahendaks.

Monday, December 4, 2017

Sabakergitus


Viimistlesin täna kolm salli ühtejärge. Neljas - välgukiri, vasakul üleval heleroosas karbis - oli juba varem olemas. Fuksiaroosas karbis on lehekiri, rohelises karukell, oranžis piibeleht, see, mille peale ma siin mitu korda nördinud olin.

Nüüd oleks tarvis ainult ilupilte teha ehk keegi kaunis daam, sallid ja Mehe telefon (sest te ju näete, millise kvaliteediga pilte minu oma teeb, ega meie päris-fotoaparaat kah palju etem ei ole, aga sellel on niiehknii aku tühi) korraga samasse paika saada. Soovitatavalt võiks seal olla hea valgus ja ilus taust. Huvitav, kas pühapäeval on kirikus juba suur kuusk paigas? Selle taustal võiks pilte teha küll, pealegi pidavat meil kirikus olema väga palju valgust, pühapäevases jutluses räägiti (läks täitsa teemasse see näide).

Nojah, ja kuna mind on ainult üks ja mul endal on sall juba olemas, siis võiks need sallid ka omaniku leida. Nobedam saaks karbi värvi valida, karp kuulub nimelt asja juurde. Haapsalu salli peab niiehknii karbi sees hoidma, muidu ei püsi nii ilus... eee ega mul enda oma küll karbis ei ole, ühes suures kinkekotis on. /häbeneb natuke aega nurga taga/ Täna öösel nägin seenekorjamist unes, tavaliselt tähendab see raha saamist. Nii et kui jõulusalli on vaja, siis te teate, kuskohast saab. Kui ilupildid tehtud saavad, siis näitan neid ka.

Sunday, December 3, 2017

Advent, Advent, ein Lichtlein brennt

See pidavat olema üks tuntumaid saksa advendisalme. Võimalik, siis, kui mina saksa kombeid põhjalikumalt õppisin, ei tunnistatud ei adventi ega üldse mingit jõulundust.

Nüüd tunnistatakse ja see on tore. Kodukaunistamise mõttes läksin seekord eriti kerget teed - Teise Vanaema pärandusena saadud neljaharuline (võib-olla) antiikne küünlajalg keset lauda, peotäis kunagi ürgammu ühe poepärja pealt nokitud hõbedasi männikäbisid ümber, küünlad jala sisse, valmis. Tegelikult oleks kõige kenam neli pisikest potsakat küünalt reas või ringis või midagi, aga ma unustan peaaegu igal aastal neid küünlaid osta. Hommikuks olid laua peale kommid ka tekkinud. Jõugu Juht üritas eelmisel õhtul kavala näoga küsida, kas meil majas kommi on, ta on valmis kontrollima... Oli küll, aga mitte seal, kus tema arvas.

Peale kommikontrollimise hankis JJ endale esmaspäeval pallimängus sõrmeliigese põrutuse või midagi taolist, aga laupäeval sellesama sõrmega karikavõistlustelt potsiku. Potsik on pisemat sorti, kolmanda koha vääriline, aga ikkagi karikas. JJ on ise olukorraga hirmus rahul, sõrme kohta palus ta küll homseks pallimängudest vabastuse kirjutada, sõrm olevat ikka veel valus. Veel sai JJ popi soengu, millega ta ise samuti hirmus rahul on. Minu meelest näeb ta välja nagu noor leninlik pioneer lastejutu illustratsioonilt aastast 1958, no aga mis mina sellest moodu värgist tean...

Unistaja sai samal laupäevasel võistlusel auväärse neljanda koha. Arvesse võttes asjaolu, et ta oli eelnevalt viis päeva veetnud harjumatus keskkonnas ehk koolis, esines ta väga hästi, lausa suurepäraselt. Kooliga on nii ja naa. Tundides töötavat Unistaja hästi kaasa, vahetunnis näen ma teda klassivennast nimekaimuga kulgemas - see käis mind lausa tänamas, et Unistaja nüüd koolis käib, seal klassis kipuvad poisid punditama ja see nimekaim pole ühegi pundiga sobitunud, muidu on väga hea, südamlik ja rahumeelne poiss, hommikuse tõusmise ja kodutööde tegemisega probleeme ei ole, aga need kodutööd... Oeh, need kodutööd. Viiendal ja kuuendal klassil on eesti keele ja loodusõpetuse õpetajad erinevad, see tähendab, et kodutöid antakse erinevat moodi ja nagu selgub, erinevas mahus. Viiendas rohkem. Jõugu Juht teeb igapäevaselt kodutöid 15-30 minutit ja imbub siis arvutisse. Unistaja rekord on kaks ja pool tundi higi, verd ja pisaraid. Muidugi, JJ oskab oma aega kasutada, Unistaja lahkub objektilt ehk kodutööde juurest sageli, et mööda maja ringi tiirutada, üle JJ õla arvutiekraanil toimuvat jälgida või pedantse põhjalikkusega pliiatsit teritada. Sealjuures ei nõua temalt keegi mingit sirge seljaga laua taga istumist ega midagi, peamiselt teeb ta koolitöid kõhuli elutoa vaiba peal.

Rääkides vaibast, uudsevaip on nüüd maas, oma klassikalisest 75x185 suurusest hoolimata meie elutoas imepisike - no aga kuidas seda kaks korda suuremat peaks pestama? Mul on PLN sundida perekonda elutuba põhjalikumalt koristama ja selle käigus liiguvad loodatevasti kõik praegu vales kohas olevad mööblitükid tagasi õigetesse kohtadesse ja küllap siis kaob ka suur lage plats, mis meil praegu elutoas on ja mille keskel see vaip tillukese ja äraeksinuna paistab. Värvid on tegelikult erksamad, ma ütleksin, et isegi harjumatult erksad, aga see elektrivalgus...



Ülejäänud kangas sai kah ühele poole, enne kevadet ma suure teljega midagi kuduma ei hakka, sest kudukambris on koletu külm. Veel sain valmis ja raamitud karukellasalli, alustasin pajulehesalli. Uhh, ma pole veel üldse selle mustriga kohanenud ja loogiline ei tundu ta ka! Küll hakkab tunduma, ma ei saanud hagakirjast alguses ka midagi aru.

Lillebror veetis sel nädalal kaks lõpmata pikka päeva koos emmega igavledes. Tal on tarvis õppida iseseisvalt tegutsema ja elama nii, et keegi temaga parajasti ei mängi, aga kerge see talle ei ole. Üks tuttav olevat näinud Lillebrori kulgemas Poiste Eelmise Kooli läheduses ja küsis hämmeldunult, kas ta käib nüüd ikka seal? Kui ma ütlesin, et ei, ta ilmselt kõndis trenni, olles startinud Vanaema juurest teiselt poolt jõge ja suundudes teisele pole raudteed, ahmis tuttav õhku ja küsis, et ta ju läheb siis Hurda peatuses maha, eks ole? Ei lähe Hurdas ega Hagijas, kõnnib kogu tee jala. Tuttav ahmis veel õhku. No aga südamele pidavat kõige parem treening olema rahulik kõndimine, pealegi pole Lillebror mitte kunagi kurtnud, et oleks väsinud või midagi.

Mees... sai kollituspakkumise. It never rains but it pours, öeldakse selle kohta. Nagu tal praegu tööd vähe oleks! Õnneks on tegu lühikese kollitusega, mida saab natukehaaval pärast tundide lõppu teha. Veel organiseeris Mees autoparanduse, mille tulemusena on meil taas töötav käsipidur. Kohe palju mugavam on, kui ei pea enam rihtima, kas masin jääb ikka otse seisma - no ja Vanaema-Vanaisa kodus käimine oli kole keeruline, neil seal mäe otsas on kõik igapidi viltu, vaata kui hakkab veerema...!

Uuel nädalal võtan ette kolme salli lõppviimistlemise ja pildistamise. Jõugu Juht käib klassiga teatris ja Unistaja osaleb e-õppe päeval, sest erinevatel põhjustel on enamik õpetajaid puudu. Kui eriti hästi läheb, sulab lumi ka ära.

Friday, December 1, 2017

Detsember saabus lumega

Ja meie majas ilma igasuguste päkapikkudeta. Esiteks sellepärast, et meil päkapikud ei käi, aga teiseks sellepärast, et hommikukommi antakse ikka alates esimesest advendist ja sinnani lubatakse veel kaks korda magada. Just nimelt lubatakse, sest kooliskäiva(te) laste ja kooliskäiva mehega majapidamises tundub uni puhas luksus, mida jagatakse jaokaupa ja häbematult vähe.

Teadaolevalt tähistame detsembris Jeesuse sünnipäeva ehk jõule. Pööripäevi pole minu meelest võimalik meeles pidada, ja vabandage, need meie peret ei huvita ka.

Veel on karta, et peame rookima lund, nagu tänane päev on ähvardanud. Tunnen tugevat solidaarsust Ritsiku vanematega, kes ka talve ei pidavat armastama.

Unistaja käib veel kolm nädalat koolis ja me püüame selle olukorra enam-vähem adekvaatselt üle elada, siis otsustame, mis edasi saab.

Unistaja ja Jõugu Juht käivad võistlustel, teatris (erinevatel etendustel) ja Kurgja  talurahvamuuseumis (erinevatel päevadel) või mis iganes asi see oli, peaasi, et Kurgjal. Arvatavasti osaleb ka Lillebror mõnel jõuluüritusel, mõtlesin ta koos ülejäänud klassiga näiteks jõuluetendust vaatama smugeldada, aga lihtsalt ei ole olnud aega Õpetaja Õunapuuhaldjaga sellest rääkida.

Meie Mehega käime koguduse töötegijate tänuõhtul. Eelmisel aastal oli väga tore, on põhjust arvata, et tore on sellelgi aastal.

Küpsetan virnade viisi küpsiseid ja muud head.

Võib-olla toimuvad mingid remondi- ja ehitustööd.

Õpime uusi lauamänge (khöh!) ja loeme uusi raamatuid - no ma loodan. Üks teatud isik õpib arvatavasti tundma uut tehnikat, aga ssshhh, sellest me veel ei räägi, sünnipäevakingi anname varem kätte (no mõelge ise, kui päris sünnipäev on esmaspäeval ja tuleb SELLINE kingitus, mis sellest koolinädalast siis saab!).

Mina käin hambaarsti juures. Seda sündmust ma millegipärast nii suure elevusega ei oota.

Võimalik, et osaleme mõnel tubasel laadal. Hiljemalt esmaspäeva õhtuks on mul kokku neli üleni valmis salli, need tuleks kellelegi maha parseldada ju!

Kui keegi oskaks pakkuda idee, mida Mehele jõuluks kinkida, oleks elu eriti ilus.

Thursday, November 30, 2017

Põltsamaa värskekapsaborš, lihata

Ostsin teisipäeval esimest korda elus purgisuppi. Selles mõttes, et oma perele, kodus söömiseks. Alfa-kursuse jaoks olen ma ükskord purgisuppi teinud küll, sest tervis vedas alt, aga süüa oli vaja teha. Lootsin, et äkki on purgisupp söödav ja sedamoodi lisandub meile üks kiirtoit, mida pika linnapäeva järel õhtuks süüa.

Lootus, noh, olevat viimane, mis kaob. Purgisupp sai perekonnalt hävitava hinnangu. Unistaja arvas, et selle supi parim omadus on, et teda on vähe. Lillebror ütles, et kümnest pallist annaks ta sellele umbes kolm. Lillebror armastab muidu peeti ja peeditoite... Jõugu Juht ütles, et peedimaitse käib kõigest üle - talle ei meeldi peet kuigivõrd. Mees arvas, et kui lisada korralikku suitsuliha (mul olid viinerid), soola, pipart, äädikat ja veel mingit maitseainet, siis oleks söömist väärt. Ta sõi selle ära küll, mis tal muud teha oli, aga nii järgmiseks korraks teadmiseks, et ärgu naine seda purki enam ostku. Minule meeldis, et suuremate jõunumbrite järel sain ma purgi ise lahti - sellel on see uus superkaas, mis peaks avamist lihtsamaks tegema. Porgandid maitsesid nagu konservporgand ja see pole üldse mingi õige porgandimaitse, peeditükkidel oli vale tekstuur. Maitse oli üleüldiselt... puudulik. Igav. Võis muidugi ära süüa, ega ta hamba all ei karjunud, aga rohkem me seda purki tõepoolest ei osta. Laua äärest öeldi korduvalt ja erinevate meesisikute poolt, et emme borš on parem.

Sel aastal olin ma sügisel laisk ja jätsin purgiborši keetmata, eks see maksab nüüd kätte. Jah, ma oleksin võinud sellele Põltsamaa supile lisada maitseaineid, aga päris õige on ju iga uus toit kõigepealt tema loomulikus olekus ära proovida, eks ole?

Kiiretest pika päeva õhtusöökidest pean ma kunagi eraldi kirjutama, aga te olge kenad ja rääkige, kas olete ostnud purgisuppe ja millised neist süüa sünnivad? Ma arvan, et vast mõni muu supp ei ole nii maitselage?

Wednesday, November 29, 2017

Esimese trimestri kokkuvõte

Tunnistus antakse pidulikult küll alles reedel, aga ma kasutasin ära koolis töötava lapsevanema võimalusi ja tutvusin hinnetega juba ära. Tegelikult lekkisid terve klassi hinded eile ühe hoopis muu seltsimehe abil välja - no ja ega keegi arvatavasti eriti ei üllatunud, lapsed oskavad oma seisudel hästi järge pidada, kes ise vähegi huvituvad. Jõugu Juht huvitub.

Hinnete poolest on JJ tulemus ootuspärane või üllatavalt hea, sõltuvalt sellest, mis ajahetke ootusi arvestada. Septembri alguses, kui me kodutööde pärast mõned tahtejõudude võitlused pidasime ja noormees õhinal uue eesti keele õpetaja laissez-faire süsteemi kirjeldas, lootsime, et suurema sundimise tagajärjel saab keskmiseks hindeks "4", sest asjad tuleb selgeks saada ja ära vastata ja punkt. Kui aga oskus on omendatud ja laps õigel ajal õiges kohas viibides viisakalt esineb, siis on alla "nelja" saada keeruline. Juhtus hoopis nii, et JJ hinded alustasid kõrgest punktist ja suurema osa ainete puhul sinna ka jäid, nii et hinnetelehte vaadates võis oodata täpselt seda, mis juhtus - matemaatika ja loodusõpetus "neljad", ülejäänud lausa "viied". Mitte et see oleks ekstra eesmärk olnud, JJ arutles ise ka, et imelik, ma lihtsalt lähen ja vastan ja õpetaja paneb viie...

Mis tal loodusõpetusega juhtus, ma ei teagi (peale selle, et ükskord ajas musträsta ja kuldnoka segamini ja teinekord oli vist kehvemini ntehtud rühmatöö või midagi), aga matemaatika kohta ütles Klassijuhataja, et teadmiste ja arusaamise olemasolu ei takista näpuvigu tegemast, ühte keskmisesse kontrolltöösse saab aga päris palju näpuvigu teha. Näiteks ei pane JJ mõnikord tähele, mis märk tehtes algselt oli, kaotab mitme tehtega ülesandes lõppvastuse arvutamisel mõne tehte vahelt ära või midagi muud taolist. Keskendumisega on tal eluaeg raskusi olnud, mis teha. Tuleb õppida, et töö põhjalik ülevaatamine pärast enda meelest valmissaamist on tegelikult kasulik.

Koolivälistest asjadest on osaletud kahel väljasõidul (maisilabürint ja teater), klassiõhtul ja karnevalinädalal, viimasel Harry Potterina. Küll ilma keebi, koolilipsu ja võlukepita (ei tahtnud kaasa võtta), aga täpselt õigete prillide (aitäh, Alice!), välgunoolearmi ja Daniel Radcliffe'i moodi näoga. Viimane on täitsa kaasasündinud, ei vajanud mingit pingutamist. Kogu kool käis mingil sügisesel hetkel Magalarajooni vahel orienteerumas ja miski tarbimisteemaline loeng oli neil ka, võib-olla midagi veel, mis meeles ei ole.

Tunnikäitumise kohta pole õpetajad erilisi kaebusi esitanud, vahel esineb lobisemist ja vahel tobedaid nalju, aga midagi traagilist ei tundu olevat.

Sotsiaalsed suhted on JJ meelest muidugi need kõige tähtsamad asjad. On leitud paar sõbra moodi poissi. Päris lähedaseks saamiseni nagu Laenulapse või Parima Sõbraga läheb muidugi aega, aga vahetundides on tore ja teinekord tahetakse pärast tunde kooli raamatukogusse või kuhugi mujale suhtlema jääda. JJ suhtleb täitsa vabalt ka tüdrukutega, vähemalt üks neist on lausa mingis tunnis pinginaaber ja ühega tullakse vahel koos bussi peale. Lemmikõpetajad on peaaegu kõik, eriti Klassijuhataja, Eesti Keele Õpetaja (kes, nagu selgus, ei ole tegelikult üldse nii liberaalsete meetoditega nagu JJ-le algul tundus - mulle sobib väga hästi), Ajalooõpetaja ja Kehalise Kasvatuse Õpetaja.

Et ema samas koolis töötab, olevat piiiiinlik! Ma ei saa ega pea vajalikuks JJ klassiga koolimaja peal kohtumist vältida, aga peale paari tervise- või logistikateemalise vestluse pole ma JJ poole teiste juuresolekul pöördunud. No kui laps läheb valusa, aga mitte ühemõtteliselt hullusti haige sõrmega kodust välja ja tuleb vahetunnis vastu, käsi valges sidemes, siis ju peab küsima, mis ja kuidas! Pealegi kui kõnealune laps peaks kolme päeva pärast minema karikavõistlustele... vibulaskmises. See pallivops tuli ikka väga valel ajal, aga loodame parimat, treener ütles, et reede õhtul veel saab otsustada.

Koolivigastustest veel niipalju, et vahel põhjustab sinikaid Kutt, kellega JJ on nii-öelda sama kaalu mees - ja kui nad tahavad omavahel madistada, siis ei ole sellest midagi hullu, poisid ikka võtavad mõõtu, ega nad paha või tülitsemise pärast -, aga vahel Dudley, kes on varakult pikaks kasvanud ja JJ-st umbes kaks korda suurem. Selle kohta on mul küll ütlemist olnud, teistel kooli töötajatel ka, sest ega Dudley ainult JJ-d ei togi. Ma ei ole nõus nendega, kes siinkohal jalalt jalale keksivad ja kisavad: "Koolivägivald, koolivägivald!" Väga paljud väikesed poisid maadlevad ja müravad meelsasti ja selles pole midagi halba, aga siis juhtub kasvuspurt ja nad lihtsalt ei tunneta enam oma jõudu ega saa aru, et nad ongi mõnest lapsest hästi palju suuremad. Varasem sõbralik müks muutub jõuliseks rusikahoobiks nii, et suure kere vangis olev väike poiss ei taipa üldse, mis juhtus. Pole mõtet selle pärast paanikasse sattud, tuleb lihtsalt rääkida ja võimalusel laps kuskile trenni ajada. Spordipoistel jõutunnetuse-probleemi kuigi sageli ei teki, ükskõik, kuidas nad kasvavad. Peaasi, et togija taipaks, et süütud müksud ei ole enam süütud. No kui me kõik muudkui sama juttu räägime, ehk siis taipab ka Dudley...

Maailmavaateliste küsimustega pole veel probleeme olnud. Eks igareedene juunioride tund kirikus aitab usu säilitamisele kaasa. Klassikaaslastest Semu ja üks tütarlaps olevat ka kristlased, aga sõber Kutt lausa põhimõttekindel ateist. No las ta olla, kuni nad selle pärast ususõdu pidama ei hakka. Eks me näe, kas ja mis ulatuses me kooli jõulukontserdil osaleme - iseenesest oleks ju tore kuulama minna, aga kui detsembris läheb nii külmaks, nagu üks pikaajaline ilmateade ähvardas, siis istun mina päev otsas kodus ja kütan kõiki ahje, mida kütta saab, mul on kontserdipäev nimelt koduseks plaanitud ja tänu minu kodusolemisele on meil viimastel talvedel olnud toas varasemast soojem (kui nüüd sarnaste kraadidega perioode võrrelda).

Vanemate olukord on selline, et palderjani pidin mina võtma ainult paaril esimesel päeval. Mis rolli mängis selles JJ kooliminek ja mis rolli kõigi asjade septembri algusesse kuhjumine, taustaks raske ja vastik suvi - te ei oleks ka rõõmsad, kui teil oleks pool maja pea kohalt maha lammutatud -, ei tea. Igatahes on elu praeguseks rahulikum. Hommikuinimesed me endiselt ei ole ja unevõlg annab ennast tunda, aga kui õnnestub sisemine laiskvorst maha suruda, siis saab nädalavahetustel isegi üht-.teist kodumajapidamises tehtud. Kuna JJ teeb kodutöid täiesti iseseisvalt*, maksimaalselt pool tundi päevas, ja kehalise kasvatuse asjad vahetuvad tema kotis ilma igasuguse vanemapoolse sekkumiseta, lihtsalt niisked käterätid materialiseeruvad kuidagi märkamatult pesukorvi, on tema kooliskäimine meie jaoks väga kerge, tuleb ainult tagada vajalikud riided, kirjatarbed ja raha. Viimast läheb, jah, üpris palju, eriti jõulueelsel ajal. No aga me elame üle. Kõige keerulisem on tagada, et ta õigeks ajaks kooli jõuaks, sest elukoha geograafiline eripära ja teeolud ja... Täna tõusingi enne kella seitset, et minna välja lumeoludega tutvuma, aga olud olid üllatavalt viisakad ja teegi polnud kuigi hull, ütles Mees. JJ ise eelistaks kooli jõuda kümme-viisteist minutit enne tundide algust, siis jõuaks Kutiga malet mängida või midagi muud lahedat teha, aga tavaliselt astub ta koolimajja sisse kolm-neli minutit enne kella. Jõuab õigeks ajaks klassi küll.

Tundub, et tegime õige otsuse. Ainult et kahe lapsega koduõpet pidada on jama ja ühega veel jamam, kui Unistajale kooliskäimine istuma peaks (ta on praegu küll rõõmus), läheb Lillebror varsti ka ja mul ei olegi enam väikesi koduseid lapsi... Hirmus lugu.

_________
*no Mees vahel toetab matemaatikas ja mina keeltes, aga seda juhtub ikka harva. JJ ise ütleb, et tõsiselt õppima peab ainult prantsuse keelt, muudes tuleb ainult kirjalik ära teha ja sellestki palju jõuab koolis valmis. Tuleb tuttav ette, ainult et minul polnud kooli ajal prantsuse keelt ka mitte.





Sunday, November 26, 2017

Lõpetused

Jõugu Juht lõpetas esimese trimestri. Hinded pandi välja ja tuleval reedel antakse tunnistus ka, on lootust, et enamik hindeid on "viied". Veel lõpetas ta kräunumise "Magic: The Gathering" kaartide teemal, lihtsalt läks poodi ja ostis endale mõned pakid, sest soodushind oli.

Unistaja lõpetab homsest ajutiselt koduõppe. Viimane ots läks küll nii üle kivide ja kändude, et kole kohe, aga eks me alates homsest näeme, kumb parem või hullem on. Koolimineku puhul sai Unistaja uue soengu - tavaline koolipoisi-tammetõru, esialgu ei midagi põnevat -, paar peotäit kirjatarbeid ja koti, kus spordiriideid hoida. Viimaseid ostsime kaks ühikut, Jõugu Juht vajas ka - aga kas te kujutate ette, kui võimatu on talveajal sellist kotikest poest leida! Võiks ju olla, asjad purunevad ka muul ajal kui kooliaasta lõpuks. Jyskis ja Koduekstras, kus minu loogika järgi just sellised juhuslikud ja tühised asjad peaksid müügil olema, ei olnud, supermarketites olid heal juhul ainult roosade printsessipiltidega... Eedeni kotipoes oli mitte-roosasid ka. See on üldse hea pood, ma sain sealt ka oma käekoti.

Lillebror lõpetas Lassie raamatu lugemise ja alustas saksa keeles Väikese Varesega. Loeb nii, et ludiseb, peaaegu õige hääldusega ja saab kõigest aru ka! Oi, küll ma olen rahul. Lillebror on ise ka. Noh, ta käis meil muidugi aasta aega saksa keele ringis, ja juba kuueaastaselt õppis väljendama tähtsamaid asju, nagu seda, et vaja on kindlust rünnata ("ATTACKE!" kisas Lillebror ja vehkis meie Hannoveri-sõprade laste puumõõgaga - mõõku jätkus kogu kambale, kui Jumal annab, saavad nad tuleval suvel taas omavahel võidelda). Aga ikkagi - laske oma lastel võõrkeelset telekat vaadata, siis nad õpivad iseenesest. Soovi korral suudab Lillebror ka saksa keeles natuke vestelda.

Minul lõpetati ühe hamba auk, millegipärast lõppes samal päeval ka näriv valu samas näopooles, täitsa kaugel hambast. Või meeldis sellele valule põskkooparöntgenis käia, kes teab. Veel lõpetasin karukellasalli keskosa. Kaltsuvaibakangast kahjuks ei lõpetanud, aga lõpetasin Maja äärest ehitusprahi koristamise. Nüüd peab veel Mees sealt rehaga üles käima, sest tema on tugevam riisuja, ja ülejäänud sodiga tegelema. Ülejäänud sodi on näiteks viie-kuue meetri pikkused roovilatid, mis on ilusasti neljas hunnikus ja ootavad mootorsaagi või naelte väljakiskumist ja taaskasutamist.

Mees vist ei lõpetanud midagi, Tema Koolis pannakse trimestrihinded välja hiljem. Tegelikult lõpetas ta meie pliidiotsingud, praeahi igatahes soojeneb eeskujulikult, hindele viis. Küpsiseid ja muud taolist teen ma ikka oma juurespassimise-Bekoga, sest sellel on kolm plaati, uuel üks plaat, mille laiusest kolmandiku moodustab serv. Mahtus ära ja pistikupesa oli ka vaba, nii et nüüd on mul köögis kaks pliiti. Väga peen, ainult et neid ei tohi korraga tööle panna. :P Ma hoian Beko seni paigas, kuni uuele plaate juurde saan... ja kuni Beko veel töötab, sest jõulueelsel ajal küpsetatakse meil küpsiseid kohe palju.

Täitsa ilma lõpetamata tegin midagi üle paljude aastate taas ja see ei olnud hea asi. Nimelt on Jõugu Juhil sõber, nimetagem teda Dudleyks*, kes ei ole omandanud eakohaseid sotsiaalseid oskusi. Reede õhtul juhuslikult kohtudes olin Dudley käitumist nähes kõigepealt tumm ja siis Väga Kuri. Ma olen talle ennegi Häält teinud, aga JJ ütleb, et paranemine on minimaalne. Tegin Häält (täitsa salongikõlbulikus versioonis, seisus kohustab), Dudley ütles, oih, palun vabandust. See vabandamine käib tal sama kergesti kui nõme olemine, nii et eriti ei mõjunud. Mul on halb komme nördimust veel järgmisel päeval läbi mõelda, puhisesin siis katuselaaste korjates omaette ja jõudsin tulemusele... et palusin Jõugu Juhil Dudleyga vähem koos olla, kui see vähegi võimalikuks osutub. Vahel nad ikka peavad samas elemendis viibima, aga sellest elemendist on toodud ka hulgaliselt Dudley asjatundliku abiga tekitatud sinikaid... JJ ohkas ja rääkis mulle omal algatusel ära, mida Dudley oli reedel linna peal veel teinud ja kes kõik olid pidanud teda veel manitsema. Et JJ-l olevat ka paha, kui sõber ennast niimoodi ülal peab. Nojah, asju saab õppida kergel viisil ja raskel viisil, Dudley peab kardetavasti õppima raskel viisil. Mulle kohe põrmugi ei meeldi töövälisel ajal võõraid lapsi kasvatada!

Pühapäeval tegime emmedega kohvikut ja meil oli taas õnnistatud nõudepesuosadus. Kohtasin ootamatult mitut toredat inimest ja nii mõnelgi hetkel sel nädalal tundsin, et elu on ilus... homme, muidugi, elan palderjani peal, kuni Unistaja teada annab, et on koolipäeva üle elanud.

_________
*esineb teatud sarnasust tuntud raamatutegelasega, aga tõele au andes mitte sajaprotsendiliselt, ja oma parematel hetkedel on Dudley mõnikord päris mõnus sell. Oleks neid paremaid hetki ainult rohkem!

Saturday, November 25, 2017

Mina, töökangelane

Kell on alles pool viis pärastlõunal, aga ma olen juba jõudnud keeta hommikupudru, sorteerida pesud, triikida Mehele kuus särki, teha Lillebroriga etteütlust, õpetada Unistajale õpikupaberite ümberpanemist, pidada Jõugu Juhiga kasvatuslikku vestlust, kududa ühe (1) rea karukellasalli äärepitsi, tuvastada kaks huvipakkuvat jõululaata ja - siin tuleb see töökangelaslikkus mängu - lõpetada Maja ümbert peenema katusesodi koristamise. Seda viimast tegin vihutsi, hambad ristis, et sssaaksss sssee ssssodi üksssskorrrd minema! Vahepeal palvetasin, et ikka jõudu jätkuks. Jätkus, aga nüüd ma olen kutu. Vaim oleks küll valmis küpsetama kolme sorti küpsiseid, keetma suppi, tegema kõrvitsakooki, kuduma ja tegema eiteamida veel, aga ihu on nõder. Küpsised jäävad homseks ja õhtusöögi eest hoolitsevad mehed, võib arvata, et nemad suppi keetma ei hakka. Kõrvitsakoogi võtan hiljem ette... kududa vast ikka jaksan, see ei nõua jalgadelt ja seljalt erilist tööd.

Niipalju siis laisast laupäevast, eks ole.

Friday, November 24, 2017

Mõned tähelepanekud ühest juhuslikult valitud päevast

Kui üks lapsevanem kasutab lapse kasvatamatusele vabandust "Ma olen ju ükKsikHema!", on tavaliselt tegu erakordselt raskestikasvatatava lapsevanemaga.

***
Kui üks lapsevanem ütleb, et hästi, võtan lapselt arvuti ära ja kannatan välja sellega kaasneva kodusõja, siis võib lootagi, et tegu on erakordselt tubli vanemaga, kes päriselt ka oma lapsest hoolib.

***
Üks kuuenda bee neiu tuli koolis trepi peal ja ütles mulle väga ilusasti naeratades tere. Ta pidavat JJ-ga hästi läbi saama. Ma loodan küll, on väga eluterve, kui sõpru on nii poiste kui tüdrukute hulgas.

***
Põskkoopapõletikku mul ikkagi ei ole, kestva peavalu põhjuseid tuleb otsida mujalt.

***
Julia Smirnova on endiselt väga armas hambaarst. Tuimestusest on endiselt kasu, kui puur poleks häält teinud, oleksin ma sinna tooli tukkuma jäänud. Üks röntgenipildi põhjal ravi vajav hammas valmis, kaks jäänud (sealhulgas see juureravi küsimus, urr).

***
Laps olemine ei ole vabandus ei lollusele ega jultumusele. Eriti kui kõnealune laps on juba mõne aasta pärast valimisõiguslik. Natuke väsitav on ka tööväliselt võõraid lapsi kasvatada - no aga keegi peab ju kasvatama, kui oma pere seda siiamaani teinud ei ole! Ja "oih, palun vabandust" ei päde, esiteks, mis su sitika vabandus koa maksab, teiseks, oleks aeg juba ära õppida, kuidas normaalsed inimesed käituvad! Urr.

***
Kui ma poes Linna parimat kunsttislerit nähes ainult teretasid ja ei naeratanud, siis oli asi tuimestuses, mitte pahas tujus.

***
Pliidi katsetamiseni ei jõua me täna ka.

***
Jõugu Juht saabus just juunioridest, oli kusagilt saanud niinimetatud helendavaid pulki. Demonstreeris üht randme ümber ja märkis, et ta on nüüd... jaaniussike. Las ta olla, jaaniussike on üks väheseid putukaid, kes mulle meeldib.

***
Unistajat tabab kohe esmaspäeval prantsuse keele kontrolltöö. Nädalavahetuse veedame sõnu pähe õppides.

***
Sügavkülma-aedvili on endiselt iiiigav, vaja on välja mõelda mingid uued kiirtoidud, mida ülearu hilja koju saabudes võiks valmistada.

Wednesday, November 22, 2017

Kuidas me pliiti ei saanud... ja midagi ikkagi saime

Juba üsna kaua on minu teeneline Beko pliit teinud kummalisi asju. Pliidiplaatidel pole häda midagi, kui need puhtad ka oleksid... see viimane on puhtalt minu enda viga. Aga praeahjul pole alumist kuumutust ammu enam olemas ja muidu on see kraadide värk kah... tunnetuse küsimus. Õigemini, läheb soojaks küll jah, aga see soojenemine võtab igavesti kaua aega ja temperatuurinupu numbritelt tuleb vähemalt viiskümmend kraadi maha rehkendada, siis saab ehk midagi õiget kokku. Juba Unistaja sünnipäeva ajal oli tunda, et usaldada seda praeahju enam ei saa.

Otsustasime, et on aeg hankida uus pliit. Eraldiseisev, sest mulle kui peamisele söögitegijale sobib nii, pealegi on sellise puhul lootust, et ahjuplaadid on normaalse suurusega (nagu Bekol), no ja sellise paikapanemine on ka oluliselt lihtsam kui integreeritava süsteemi puhul. Malmplaatidega, kui vähegi võimalik, sest minu liigesepõletik on üks ütlemata usaldusväärne asi, ükskord kukub see raske pann mul käest pliidi peale niikuinii!

Uusi malmplaatidega pliite peaaegu ei ole. Viljandis Uku keskuses oli vist üks imelik imeodav integreeritav pliit+ahi komplekt, aga tolles ajahetkes polnud meil ei autos ruumi ega pangaarvel raha. Mingid Bekod on olemas küll, aga tegelikult tahan ma Mielet... mis ei tee üldse eraldiseisvaid eksemplare ega malmplaate, ilmselt ei ole Saksamaal nende jaoks turgu.

Laupäeval olid lapsed trennikaaslaste sünnipäeva asjus Sõbra Keskuses bowlingut mängimas ja meil kole palju vaba aega. Kohe Sõbra Keskuse vastas on üks hästi sümpaatne kasutatud kodumasinate pood. Vaatasime huvi pärast sinna. Lahke poeproua seletas, et jaa, laia pliiti liigub harva, aga meil Elvas on üks Rosenlew, aga ma ei tea, kas tal pöördõhk on, vaadake pilti, selline... Võeti telefoninumber ja lubati teada anda, mis ja kuidas.

Esmaspäeval helistati mulle supisöömise vahele ja räägiti, et vaadake kodulehele, vaat see mudel ongi, pöördõhk on olemas ja see on täpselt selline nagu see Upo, mida te poes vaatasite... Seal oli üks Upo jah, aga see oli minu meelest kallis ja mingil põhjusel muidu vale, ma tegelikult ei vaadanud teda nii, nagu tõsise ostuhuvi korral vaadatakse. Paraku ei saanud meesterahvas teisel poole telefoni sellest aru ja muudkui kordas, et te ju nägite Upot, aga kodulehel on täpselt selline mudel olemas. Oli jah seal üks Rosenlew, malmplaatidega, hind 115 eurot, mis on kasutatud pliidi kohta veel hädapärast väljakannatatav. Kui garantii antakse? Jaa, muidugi, ütles mees telefonis. Mina-lollike unustasin täpsustada, kas garantii on ikka kaks aastat, nagu peab, pärast lugesin, et kaks kuni kuus kuud... garantii või asi.

Lõpuks leppisime kokku, et pliit tuuakse Elvast kohale ja Mees koos Jõugu Juhiga käivad täna sealt poest läbi ja ostavad ära.

Täna pärastlõunal helistas Mees ja ütles, et tead, see pliit... see pole küll see, mida me kodulehelt vaatasime. Esiteks, keraamiline, teiseks, hind 130 eurot. Võimalik, et too ebahuvitav Upo oli ka keraamiline, ma ei tea. No ja tegelikult ega ma Rosenlewi firmasse  eriti suhtuda ei oska, poemees ütles, et Rootsi firma, Wikipedia ütleb, et Soome, hm, põhjamaades osatakse küll väga häid raamatuid kirjutada, aga kas nad kodumasinaid kah teha oskavad, ma ei tea. Kõrvalepõikena: olen lugenud läbi nii "Minu Rootsi" kui "Minu Stockholmi" ja nendest raamatutest saadud mulje põhjal pole Rootsi üldse minu maitse, aga raamatud olid muidugi väga subjektiivsed, samuti nagu Blondiinmolly blogi, mida ma kunagi ikka uuesti jahmudes jälgisin. Ega ma Rootsist tõesti rohkem midagi ei tea.

Leppisime kokku, et praegu siiski pliiti ei osta. Mees ja JJ tulid koju, minul valutas pea, tundus olevat tavaline kolmapäevaõhtu...

Kella kaheksa paiku teatas Mees, et Soovis on kuulutus üleval, puhta olemisega pliit, lai, malmplaatidega, pöördõhuga, minu töökoha lähedal, kümme eurot, arvatavasti tahetakse lahti saada. Kirjutas, helistas, ütles JJ-le, et pangu see riidesse, nad käivad toovad ära. Poolteist tundi hiljem oli pliit köögis. Nimeks Esco, vanus sarnaneb minu eaka Bekoga, aga ei paista nii ärakõrbenud, kas elu sisse võtab, veel ei tea - pistikut ei olnud küljes, Mehel on pistik olemas, aga isoleerpael kaotsis või midagi taolist. Kui on kehv, siis oli see umbes 16 eurot (bensiiniraha ka) ja paar tundi maksnud õppetund. Kui töötab ainult mõned kuud, siis on ikka soodsam kui see keraamiline Rosenlew. Kui töötab kaua... no siis on mul aega Miele jaoks raha koguda.

Tegelikult meeldib mulle see Võru tänava pood endiselt, ta on selline absoluutselt pretensioonitu ja müüja on väga asjatundlik, kui neil seal mulle sobivat kodumasinat juhtuks olema, siis ma küll ostaks nende käest, isegi kui see on natuke kallim kui otse eraisikult osta. Lihtsalt meeldimise pärast. 

Monday, November 20, 2017

Lihtsalt emotsioon

Siiamaani tundub teismelise ema olemise juures kõige hirmsam asi olevat see, et tegelikult ei või tema asjadesse enam otse sekkuda. Noor inimene toimetab omaette, enda valitud seltskonnaga - siiani valib hästi, tundub mulle - ja lapsevanem tohib olla peamiselt hädapidur, kes on vaikselt varjus, kuni teda vajalikuks peetakse. Kuni vajalikuks ei peeta, tuleb olla vait - noh, kurguvalu kohta ikka tohib veel küsimusi küsida, ja kas kooliasjad on meeles, mõni asi vahel ei ole. Oma konfliktide ja sõprussuhetega saagu noor inimene ise hakkama, tegelikult vististi saabki. Aga mina olen ju kanamamma, tahaks pojakest tiiva all hoida...

Paar ööd tagasi nägin JJ klassikaaslasi lausa unes, nii kanamamma olengi. Ega midagi teadaolevalt halvasti ei ole, ma lihtsalt muretsen, sest see on emade amet. Kolleeg ütles hiljuti, et muretsemine on kujutlusvõime väärkasutamine... ma püüan seda meeles pidada.

Hoidku neid Jumal oma peopesa kumeruse sees! See on iiri õnnistus, mis sobib minu tänase ema-meeleoluga kõige rohkem kokku. Ma ei taha teada, mis tuleval nädalal saab, kui Unistaja kooliga liitub. Ma lähen võtan nüüd ühe palderjanitableti. Aga hoidku neid kõiki, jah, Jumal oma peopesas.

Sunday, November 19, 2017

Kuidas hüpata hüppenööriga?

Kolmapäeval saabus Jõugu Juht koolist teatega, et esmaspäevaks tuleb ära õppida hüppenööriga hüppamine. R ja R a-klassist hüppasid kolme minutiga mingi nelisada, mina sain ainult kuuskümmend! Tõsi ta on, me pole hüppenööriga hüppamist kunagi mingiks õigeks poistespordiks pidanud... aga mida meie Mehega ka spordist teame, eks ole. JJ hankis kusagilt vana köiejupi ja asus harjutama. Mürtse kuuldes läksin vaatama... ja sain kohe JJ hüppeprobleemile jälile. Need a-klassi spordipoisid hüppavad arvatavasti nagu kummipallid, hophophophophop, aga Jõugu Juht hüppab iga hüppe eraldi, kõrgele ja suure jõuga, nagu elevandipoeg. Ikka mauhti ja mauhti. Püüdsin talle tema tehnikaviga demonstreerida. Ärge seda liigesepõletikuga järele tehke. Parem põlv laseb tänaseks natuke jälle painutada.

JJ muudkui harjutas ja harjutas. Köiejupiga ei läinud väga hästi, aga me ostsime talle Magaziinist udupeene hüppenööri, mis ise hüppeid loendab, sellega hakkas natuke paremini minema. Areng on igatahes märgatav. Kas see kehalise kasvatuse tunni jaoks ka piisav on, ei tea. JJ arvas, et äkki õpetaja lubab ühe "mittearvestatud" hindega ikka trimestri ära lõpetada. Pole aimugi, süsteem on täiesti uus, varem pandi meil kehalise kasvatuse eest hindeid.

Unistaja käis vastamas loodusõpetust ja ajalugu. Nii vastamise kui elu esimese sõidu* linnaliini bussiga läbis ta edukalt, hindele viis.

Lillebror jällegi kõndis esimest korda elus üksipäini Vanaema juurest trenni. Ma pean ju ka harjutama, kuidas see üksiminemine käib, olevat ta Vanaemale öelnud. Täitsa tõsi! Jõudis õigeks ajaks kohale ja puha.

Mees vahetas köögis ära ühe torujupi, nüüd on seal poole aasta jooksul kolmas sama firma jupp. Meil veab endiselt praakeksemplaridega. Vähemalt praegu ei leki enam.

Mina kudusin valmis helesinise vaiba meile elutoa põrandale (vaipa näeb siis, kui maha lõikan) ja alustasin ülejäänud kanga mahakudumist. Siis läks üks pikk sidusenöör katki ja selgus, et mul asendusnööri ei ole. Selle peale läksin Abakhani poodi ja ostsin nad sobiva laiusega pesupaelast lagedaks.

Autol purunes käsipiduri tross. Autoparandajal oli laps haige (kui peres on üks vanem seotud tunniplaaniga ja teine eraettevõtja, siis on selge, kes laposega koju jääb) ja muudes parandustes ei olnud sobivat aega. Pargime praegu ainult hästi lameda maa peale, eelistatavalt ninaga vastu äärekivi. Kaua selline olukord kindlasti ei kesta.

Lisaks hüppenöörile ostsime Rimist väga suures koguses hommikusöögihelbeid ja Unistajale kolm särki. Seal oli taas kampaania 3=2, särgid olid ilusti ühevärvilised nagu peab. Kuhu see suur (=rääkida oskav) laps läheks, pilt kõhu peal! Õuuudselt paljud lasteriided on titekate või koledate piltidega. Urr.

Lugesin raamatut "Mõrv sidrunibeseekoogiga" ja küpsetasin koogi ka. Mulle selle autori kriminullid päris meeldivad. Tegevus toimub vähemalt esimestes raamatutes mingis Minnesota väikelinnas, kus küpseisepoe pidaja Hannah komistab ühtelugu surnukehade otsa. Veel on Hannah'l kass ja ema, kes püüab teda iga hinna eest mehele panna. Selline kerge ja - kui mõrvad välja arvata - üpris lustlik lugemine. Koogiretsept toimis ka täiesti. Retseptidega juturaamatud või muheda jutuga retseptiraamatud nagu Jamie Oliveril on minu jaoks üldse parim lugemisvara.

Uuel nädalal tahan tegeleda terve hulga tubaste asjadega, aga maja ümbert katuselaastude koristamine on lõpusirgel ja teisipäevaks lubatakse lund... eks näeb, mida jõuab.

___________
*meie sõidame tavaliselt autoga või käime jala, alles sel aastal on üldse tekkinud olukord, et lapsed ühistransporti kasutavad. Bussiliiklus Linnas toimib hämmastavalt hästi.

Wednesday, November 15, 2017

Pärast põgusat blogituuri...

...on mul teemale "elust maal" lisada ainult üht: Inimesed, pidage kasse!

Meie Maja juures oli kunagi viljakuivati. Kuivatiga juhtus... maeiteamis, müürid on alles ja kuuluvad nüüd meile, aga sealne hiirepopulatsioon jäi alles ja tuli koos Maja ja kuivati alusmüüriga meie valdusesse. Esimesed kaks aastat oleksime olnud põlvini hiirtes, kui poleks olnud kasse. Tänu neile oli meil lihtsalt väga palju hiirte surnukehi, aga hiirte tõttu oli jällegi vähe põhjust kassitoitu osta. Hiljem on jah, hiiri natuke esinenud, aga minu meelest on isegi see seltskond, kes harjakapi kaudu saia käis varastamas, praeguseks kellegi kassi poolt murtud ja unustatud. Must Mimi ja Valge Mini on hommikuti tuppa tulles alati väga näljased, ilmselt on siitkandist hiired otsa saamas.

Varjupaigad on kasse täis, kellel vähegi võimalik (no kui just väga tõsist kassiallergiat ei ole, Mehel ametlikult on, aga ta elab koos kassidega täitsa hästi), minge ja võtke endale tubli kass söögile ja seebile.

Tuesday, November 14, 2017

Erinevuste küsimus

Tegelikult peaks lapsele igasuguseid puberteedi ja suhete ja muu taolise kraamiga seotud asju rääkima siis, kui ta ise küsib. Probleem on selles, et teisme-eas (ja enamasti juba varem) ei taha lapsed küsida, vaid hangivad oma teadmised sealt, kust ei tundu piinlik. Näiteks sõpradelt, vanematelt vendadelt (ma ei taha teada, mida Lillebror juba kuulnud on!) või internetist. Sõprade teadmised ealiste iseärasuste tõttu lünklikud, vanemate vendadega pole asi põrmugi parem, aga Internetis ei uurita mitte tõsiseltvõetavaid lehekülgi, vaid ikka neid, kus pildi- ja khm, filmimaterjal on võimalikult teatraalne ja lõpuks ei anna seda infot, mida tarvis on, küll aga hulgaliselt väändunud seisukohti, näiteks, et normaalsetel naistel kasvavad karvad ainult peas - keegi noor inimene teadis rääkida noorest mehest (no ikka 16+), kes arvas, et loomuliku karvakasvuga tütarlastel on mingi haigus, sest Internetis olevatest khm, filmiarhiividest on tema näinud, et naistel ei ole karvu... Näiteks.

Inimeseõpetuse tundidest ei ole ka palju kasu, sest muist küsimusi jääb küsimata ja nii mõnigi lapsuke ei taipagi enda ebamäärast arusaamist kahtluse alla seada. Oli mul üks poisu, võinuks kehvema vedamise korral juba ise isa olla, üsna sageli pidin talle ütlema, et homseks aja palun habe ära... aga magas öösiti jube halvasti. Unehäired olid alanud viienda klassi inimeseõpetuses, kui seal räägiti, et tulevad märjad unenäod. Poisu ei olnud just eriti helge pea, aga seoseid luua oskas. Öö pluss märg pluss uni tähendab, et ta hakkab puberteedi tõttu voodisse pissima... Kolm-neli aastat läks, enne kui ta minu käest taipas küsida, mida õpetaja tookord õige mõtles. Kivi südameltlangemise kolks oli lausa kuulda, kui tädi psihholoog asja ära seletas. Poisu on nüüdseks juriidiliselt ja ihuliselt täitsa täiskasvanud, loodan, et tal läheb hästi, ainult ma ei tea, kellelt ta nüüd oma keerulisi küsimusi küsib.

Lapsevanemana ei tahaks, et lapsed sõpradelt või internetist ebamääraseid teadmisi saaks. Ikka usaldusväärselt täiskasvanult tuleks küsida... aga küsivad nad küll jah. Päris nii ka ei saa, nagu Priit Aimla vestes kunagi, kus poisslaps küsib õpetajalt, millised erinevused on poiste ja tüdrukute vahel, ja õpetaja saab aru küll, et "Tüdrukuid ei võeta sõjaväkke" ei ole piisav. Lõpuks soovitav, et sa mine koju ja küsi isa käest, las seletab sulle poiste erinevused ära, tüdrukute omad vaikib maha. Sõpradel pealegi ei pruugi kamba peale piisavas koguses isasid ollagi ja tegelikult võiks inimene teada igasuguseid erinevusi. Teoorias igatahes, sõltumata sellest, kas ta elu jooksul kunagi praktikani jõuab. Elud võivad ju igasugust moodi minna.

Probleem on aga selles, et... mina kui endine tüdruk oskan tüdrukute erinevusi seletada küll, ja olen aktuaalsele puberteetikule seletanud ka. Et sinuvanused tüdrukud kasvavadki praegu kiiresti, lähevad täiskasvanud naiste kujuliseks, aga see võib olla väga ebamugav ja nii nagu poistelgi, võib kasvamine toimuda laiusesse enne kui pikkusesse... ja mõned tüdrukud häbenevad hirmsasti oma kasvamist ja valivad sellepärast ka niisugused lohvakad pusad, nagu neid koolimajas palju näeb - ausalt, hallid dressipüksid on seitsmenda-kaheksanda klassi poiste "koolivorm"*, aga ülearu suur must pusa on kuuenda-seitsmenda tüdrukute "vorm", juba aastaid. See läheb hiljem üle, kui noored on oma ihudesse nii-öelda sisse elanud, aga perioodil, mil muutused toimuvad mitte isegi kuude, vaid nädalatega, mähkutakse turvalisuse mõttes lohvakatesse riietesse. Rannariietega (noh, peaaegu) koolitulemine on üheksanda ja vanemate klasside komme.

Aga poiste erinevustest ei tea ma ausalt mitte midagi, igasugune kogemus poiss-olemisega puudub. Seda unenägude asja, nojah, olen ju seletanud ja saame hakkama, aga muud teemad? Mees on küll endine poiss, aga mitte eriline rääkija. Saunas nad kah ei käi - muidu ma kujutaksin ette, et mehed istuvad lava peal, higistavad ühiselt hämaras ruumis ja tekib usalduslik õhkkond, poeg julgeb küsimusi küsida, aga Mees ei kannata üldse kuumust... No ja kui teha mingeid remondi- või ehitustöid, siis on parv nooremaid vendi ninapidi juures ja kuidas sa selles olukorras ikka midagi isiklikku küsid. Noorematel tekib ju otsekohe hihihii ja uh-hah-haa ja isa ütleb selle peale, et lõpetage lollitamine ja sellega on vestlus läbi. Hakka või sauna ehitama, või mingit tünnivanni või midagi. Need nooremad ei ole kodust piisavalt sageli ära ka, et sobivaid olukordi tekiks - sest ega päris nii ei saa, et läheme pooleks tunnis kahekesi midagi ehitama ja selle aja sees räägime kõik meestejutud ära, siis jäävad kõik küsimused küsimata.

Õnneks on praegu veel üsna palju niisugust aega, mil asjassepuutuv puberteetik isaga kahekesi autos istub, äkki nad seal räägivad maailma asjadest, inimestest ja muust taolisest, mis päriselt oluline on... ega keskendu ainult arvutimängudele ja muudele tehnikateemadele, mida ma nende puhul söögilauas kuulen. Äkki.

____________
*ma saan aru, et arvatavasti mugav ja pealegi on kasvueas, ebaproportsionaalselt kasvavale poisile peaaegu võimatu normaalseid pükse leida, aga kole on see ikkagi. Muidugi, seda toredam on vaadata siis, kui poisid ükskord päris riided selga saavad, samm on kohe sirgem ja olemine rohkem täismehe moodi.


Sunday, November 12, 2017

Talveuni

Lillebror tegi sel nädalal Väikevenda, aga ilma Karlssoni abita, või siis Pelle Melkersoni, aga ilma köieta. Jõugu Juht vestles FB-s parajasti isiklikku vestlust, kui Lillebror kihistades üle tema õla vaatas ja vanematele vestluse sisu ette kandis. Et inimesel ka vendi peab olema, arvas JJ, aga ei saanudki väga koledat puberteedihoogu. Eks neid õpetati koolis ka, et ära kirjuta chatis midagi, mida teised ei tohiks näha, sa ei tea, kes seda veel võib lugeda... Täiesti õige jutt, eks ole.

Koolist tuli veel selline info, et ajalooõpetaja soovib Jõugu Juhti olümpiaadile saata. No miks mitte, kui noormees ise valmis ja huvitatud on. Ajaloost siiamaani õnneks on ja see edeneb ka täitsa hästi.

Unistajal edeneb peamiselt trenn ja kommipoes käimine. Mõnel päeval on ta täitsa tavalise lapse moodi ja mõnel päeval kohe nii autistlike joontega, et kole kohe. Eks me näeme, mis meie koolieksperimendist saab.

Mees nautis isadepäeva peamiselt kulinaarsest aspektist, hiliseks hommikusöögiks tegid lapsed pannkooke, varaseks õhtusöögiks tegin mina lasanjet. Pärast saab veel šokolaadivahtu. Mandlitega kringlit Mees ei lubanud teha, sest hambamure on temalgi. Millegipärast tulevad plommid ära eelistatavalt reede õhtul. :S

Maksime ära enamiku arvetest ja muuhulgas oleme nüüd ka katuseüllatuse-võlast vabad. Juhuu, täpselt.

Ostsime paar jõulukinki, mõned raamatud ja Jõugu Juhile lühikesed püksid kehalise kasvatuse tunni ajaks. Noormees oli ise poes kaasas, sest muidu ei osteta õiget sorti pükse. Ka avaldas ta soovi saada endale kiilas külje ja ripptukaga soeng, vaadaku ma üht klassivenda, siis tean, mida ta mõtleb. No ma siis vaatan. Eks seda oli arvatagi, et koos kooliminekuga tulevad uued soovid välimuse ja riietuse osas. Esialgu, tundub, on tegu mõistlike soovidega.

Mina käisin, jah, hambaarsti juures ja muidu olin üpris kasutuskõlbmatu. Alates umbes neljapäevast hakkas endast märku andma kodanik Kolmiknärv ja see, kujutage ette, teeb maailma veel süngemaks kui see juba on ja enesetunde sandiks. Lõpuks ma andsin närvile aspiriini ja võimaldasin tal pühapäeval koju jääda, see vist sobis, vähemalt täna on teine rahulikum olnud. Arvatavasti ei ole aspiriini kasutegur seotud mitte otseselt närviga, vaid põskkoopapõletiku moodi asjaga, mille vastu ta mingil põhjusel aitab ja see omakorda jätab siis ärritamata närvi.

Raamisin piibelehesalli. Kui nüüd otsad peidetud saavad, siis on mul karpides taas kolm salli ja tarvis ette võtta üks pildistamine.

Kuna pühapäevad on igavad - ei saa pitsi kududa - otsustasin kududa pühapäeviti paar salli võimalikeks kingitusteks. Tulevaasta juunis saavad kaheksakümmend nii minu ema, blogis tuntud ka Vanaema nime all, kui meie armas pisike proua Lore Gummerbachist - emal on õigustatud ootus endale sall saada ja proua Loret, kui Jumal päevi annab, näeme tuleval aastal kah. Ja juubelikingiks ju ometi sobib üks haapsalu sall?

Friday, November 10, 2017

Pan Rabakana (hoiatusega, meditsiiniline)

Te ju ikka teate raamatut "Ferdinand Vahva"? See on teatavasti üks tõeliselt vahva raamat ja muuhulgas peab selle peategelane, vahva Ferdinand, külastama ka hambaarsti. Hambaarst aga räägib - või laulab? - talle lugu pan Rabakanast, kellel hakkas hammas valutama, hei!

Minuga nii hullusti nagu pan Rabakanaga ei läinud, sest vaesel Rabakanal taheti lausa viimane hammas välja tõmmata. No ja enne igasugust arstipoolse tahtmise avaldumist ei valutanud seal ka midagi nii palju, et üks või paar ibuprofeeni päevas poleks olukorda maha rahustanud.

Siiski ei ole sõnad nagu "juureravi", "kroon" ja "400-500 eurot" need, mida eluaegne pigem hambaterve inimene oleks valmis ükskõik millal kuulma - noh, iga asja jaoks olevat ükskord esimene kord. Hammas käitus ju nagu minu arvates üks normaalne natuke katkine hammas ikka käitub!

Röntgenipildilt näidati, et natuke katki on naaber, murehammas on päris katki, kohe lõualuuni välja. Arsti suured silmad läksid veel suuremaks, kui ma ütlesin, et valutase jääb halvematel päevadel 4-6 palli kanti kümnepallisüsteemis, külma ega sooja ei karda ja öösiti, tänan küsimast, magan täitsa rahulikult. Et sellises olukorras hammas ei pidavat normaalsete inimeste jutu järgi üldse elada laskma, mina siiamaani märganud ei ole. Ilmselt tuleb tänulik olla, et plomm nüüd ära tuli, muidu oleks see auk seal moorinud eiteakuikaua ja siis... Kui praegu on niisama võeh, siis oleks hiljem ilmselt olnud erakordselt võeh.

Esimest korda elus elasin üle ka tuimestuse. Arst arvas, et seegi on sinna nelja valupalli kanti... ei olnud, kaks-kolm oli. Noh, kalaluu on teil ju ikka igemesse torganud? Ma ütleksin, et umbes sama, luu võib isegi hullem olla. Ainult et maitse, mis tuimestusega koos tekib, on JÄLE. Peaaegu sinna prooviplommides kasutatava nelgiõli kanti, kuigi sellest võikamat asja vist hambaravis olemas ei ole. Hiljem rääkida ja süüa - siis, kui juba lubati - oli huvitav kogemus ja ma eelistaksin seda võimalikult harva kogeda... aga head-ööd-musi ajaks sain kontrolli kogu näo üle tagasi ja ilmselgelt oli tuimestusest kasu.

Kasu oli tuimestusest sellepärast, et ühe korra kogu surkimise juures oli AIH. Korraks. Arst pomises: "Vabandust!" ja ega siis enam aih ei olnud ka. Kui ma pärast küsisin, kas te läksite vastu närvi, ütles arst, et ei... ta olevat olnud juba närvi sees. Kujutage ette, arst susib oraga hambanärvi sees ja on ainult korraks AIH! See tänapäeva tehnika on ikka õnn ja rõõm.

Hädaline ise moorib hetkel miskisuguse ravimi all ja annab endiselt neljapalliselt teada, et talle olukord väga ei meeldi. No ma olen talle natuke ibuprofeeni andnud, öösel ta igatahes mind üldse ei seganud (segas unenägu äratuse helinast, kas võib midagi jaburamat ette kujutada!). Hoopis rohkem häirib miski ülemises lõualuus, mille kohta röntgen ei öelnud midagi. Võimalik, et on hoopis minu igasügisene põskkoopapõletik, see võib valu ja häiritust üsna kaugele jagada, liigesed on ka jälle õnnetud. :(

Kahe nädala pärast uuesti, sama arst, samamoodi õhtune aeg. Nii et jõulupliidi saamine on küsitav, kardetavasti saan hoopis jõuluhamba. No aga kui sellest kasu on... Väljatõmbamine ei ole minu jaoks esialgu veel valikutes, nii meeleheitel ma ei ole.

Arst oli Tasku Maxillas Julia Smirnova, tundus hästi noor* ja hästi õrna käega, seletas ilusasti, mida tarvis ja mida ta millal kavatseb teha. Kuulas ära ja üritas eripäradega arvestada. Ma lähen tema juurde arvatavasti ka pärast aktuaalse hädalise kordasaamist.

Kui nüüd sellest kogemusest midagi järeldada... regulaarne hambaarsti juures käimine on ikka kasulik küll. Kuigi patsientide liikumine arstide vahel võiks olla nagu kuningavõimu edasiandmine, et vana arst läheb pensionile ja samal silmapilgul tekib inimesele uus arst - see aitaks, ma arvan, mitte ainult minu hambaravi regulaarsusele kõvasti kaasa. Kuigi uue arsti puhul pole vähemalt peatset pensionileminekut karta. Seegi hea.

_____________
*meie senine hambaarst on noori kiitnud, et need olevat eriti ettevaatlikud, kuna kardavad haiget teha. Tema enam väga ei kartnud jah, aga eks tema tuligi ajastust, mil hambaid raviti umbes nagu sepahaamriga või nii.

Thursday, November 9, 2017

Pealt kuuldud

Treppi mööda üles tulles kuulsin koridorist rõõmsat ruigamist. Kuuendal beel pidi täna asendusõpetaja olema, aga tund toimub ikkagi samas kohas, kus peaks ehk minu kabinetist kaks ust edasi. Asendusõpetaja polnud veel jõudnud. Jäin enda ukse juurde seisma ja ruigavat pundart vaatama - tavalises novembripimeduses ja üldises energia kokkuhoiu režiimis oli koridoris hämar, ega ma täpselt ei eristanud, kes on kes.

Äketse kostab õpilastepundist valjusti ja selgesti: "Lõpetage kaklemine! Jõugu Juht ja Klassivend, lõpetage kaklemine!" Huvitav, et ei lisatud, et JJ, su ema vaatab pealt. Ja veel kord. "Jõugu Juht ja Klassivend!"

Eks ma õhtul kodus uurin, kas tegu oli päris kaklemise või poistevahelise sõbraliku togimisega. JJ ja Klassivend on sama kaalu mehed ja minu teada JJ kodust väljaspool peksja poiss ei ole, Klassivenna kohta ei oska arvata. Ja kelle hääl see oli, pole ka teada, sest kuues klass on veel selles vanuses, kus madal tüdrukuhääl ja poisihääl võivad veel täitsa sarnased olla.

Muidugi on ka võimalik - ja lausa vägagi tõenäoline -, et keegi tahtiski väga minu tähelepanu JJ isikule tõmmata. Ei ole kerge see "õpetaja lapse" elu, eks ole. Aga kuna pärast surnukehi maas ei vedelenud ja kogu uksetagune pundar koos asendusõpetajaga rahumeelselt klassi voogas, võiks oletada, et minu ükskõiksus olukorra vastu oli enam-vähem adekvaatne käitumine. Niipalju kui üks ema oma lastega seonduvate asjade suhtes üldse adekvaatne olla saab. :)

Sunday, November 5, 2017

Liiga palju. Õnneks mitte kõiges.

Mõtlesin otsasaava nädala peale ja tundsin, et paljusid asju oli nagu... liiga palju.

Liiga intensiivsed tööpäevad.
Liiga palju suhtlemist inimestega, kellega ma üldse suhelda ei taha.
Liiga ootamatu leinateade (poiste puutööõpetaja, Eesti purjetamise Grand Old Man kutsuti taevakoju).
Liiga pimedaks on ilm läinud.
Liiga külm on - ja ärge öelge, mis sa kesktalvel teed, ma olen juba praegu üdini läbi külmunud!
Liiga palju pärmi tänase pitsa tainas.
Liiga pehme pannkook Lõunakeskuses.
Liiga vähe raha pangakontol, kuigi ikka rohkem kui mõnikord on olnud.
Liiga ebamäärane pühapäevane katse juunioridele teenistuse ajal tegevust pakkuda. Neil nimelt pühapäevakooli enam ei ole, aga täispikk teenistus jääb neile keeruliseks, mind paluti mingit vestlusringi aretama. Järgmisel korral ma ehk juba natuke tean ka, mida teen!
Liiga vähe on alles musta meriinot nahkhiiresalli lõpetamiseks.
Liiga vara tuli välja üks hambaplomm ja liiga vähe on mul olnud aega, et hambaarstile aeg saada. Õnneks toimib hambaparanduse-hädaabikomplekt* minu hammaste puhul ka, ega me enne uut nädalat niiehknii poleks arstile jõudnud minna.

Õnneks oli mõni paras asi ka ja see oli hea.

Lillebror käis vastamas ja kui koonuse mittetundmine välja arvata, on muud asjad täiesti järje peal.
Unistaja ja Jõugu Juht käisid sünnipäeval, kuhu kutsuti küll üsna lühikese etteteatamisega, aga ega meil ei olnudki sel päeval midagi erilist kavas. Täiesti ootuspäraselt anti batuudikeskusest pärast tagasi kaks auravat last, ei madistamisest liiga väsinud ega ka igavlenud.
Jõugu Juht osales kooli kostüüminädalal tagasihoidliku Harry Potterina - kostüümiks prillid ja otsmikule maalitud välgunool. Keegi klassikaaslane oli öelnud, et ta olla Daniel Radcliffe'i nägu - on küll, kui õige nurga alt vaadata.
Must Mimi tuli täna hommikul voodisse ja oli nurrrrrr.
Sain õmmeldud kaks (2) salli. Lehekirjaline sai ka raamitud, piibeleht ootab veel.
Pajulehekirja tööproovi peal on näha küll, et on pajulehekiri. Vaat see on muster, mllest ilma venitamata üldse aru ei saa!
Karukellasall edeneb tasapisi.
Mees käis autoga remondis ja jõudis just parajal ajal, muidu oleks hakanud lagunema veel järgmine jupp.
Mainitud autoremondi jaoks jagus raha küll.
OnOffis on lahke müüja, vist Karin, kes viitsis meiega kohe põhjalikult pliitide hingeelu arutada. Ehkki me ütlesime, et ei osta täna midagi.
Lumi sulas ära ja täna pakuti lausa novembripäikest.

_________
*jah, see on peamiselt mõeldud mägimatkal, üksikul saarel või jõuluõhtul äratulevate plommide kiireks ja hädapäraseks asendamiseks, aga meie senine hambaarst lasi seda analüüsida ja ütles, et on antiseptilisem ja muidu ka kabedam kui tavalised plommid... ja muidugi ei kavatse ma sellega jääda, kuni hammas hakkab häda tegema, homme helistan ja panen endale arstiaja.

Wednesday, November 1, 2017

Tere, november

Novembris on tavaliselt pime ja see ei ole hea. Teisest küljest võttes on november rahulik uimane kuu, kus pole mingeid pidustusi ega oluliselt üritusi. See on hea. Isadepäev siiski on, aga seda me kuigi suurelt ei tähista.

Selle aasta novembri olemuse määrab kindlasti kuu lõpus saabuv uus trimester, mille puhul liitub kooliga ka Unistaja. Esialgu ajutiselt, aga eks me aasta lõpus teeme kokkuvõtteid ja vaatame, mis täpselt edasi saab.

Veel juhtub, et Lillebror käib koolis vastamas.

Kuni lund ei ole (minevanädalane sulas ära, nii tore!), teeme välitöid.

Saadame paar pakki siia ja sinna.

Tänahommikuse tunde järgi peaksin mina ära otsustama oma hambaarsti isiku* ja teda külastama. Ei midagi hirmsat, tänan küsimast, aga ühe plommi kohal on kuidagi avaram kui peaks ja plommimaitset viskas ka, küllap murdus ära nurk või midagi sellist - aga mulle ei sobi laguneva plommiga pikalt elada.

Saame elutoa põrandale uue helesinise vaiba.

Valmib kaks salli, see nördimust tekitanud piibeleheline ja nahkhiir loodetavasti ka.

Kui Mees jaksab, siis teeme ka sisetöid, näiteks teisel korrusel.

Võimalik, et näeme JJ trimestritunnistust. On põhjust loota, et see tuleb heade hinnetega.

JJ käib teatris, kui ma õigesti mäletan. Perega koos võiksime ka kuskil käia, aga teatris ei tundu midagi mõistlikku olevat. Tuleb uurida, mida teater ja kino pakuvad.

Maksame ära viimase jupi katuseüllatuse-võlast. Ostame jõulukingitusi.

Kuna ilm on kü-hü-hülm, kütame hoolega. Ma lähen panen nüüd ahjul siibri kinni.

_________
*ma pole endiselt otsustanud, kelle juurde konsulteerima minna. Ega need hambad igapäevaelus palju ei häiri ka, kui see probleemne (juureravi ja väljatõmbamine mõlemad võivad ärritada kolmiknärvi ja sellega ma ei ole nõus iial riskima, nii et ka arsti poole pöördudes kavatsen - vajadusel - jalgu trampides nõuda mingit alternatiivset lahendust.) korraks häirib, siis ma annan talle ühe ibuprofeeni ja siis on kuu aega jälle rahulik.

Sunday, October 29, 2017

Koolivaheaeg

Sügisene koolivaheaeg on alati häbematult lühike. Kui järele mõelda, siis on seda tegelikult kõik koolivaheajad.

Traditsiooniliselt korraldatakse koolivaheaeg Mehe sünnipäeva ajaks. Meile sobib. Sama traditsiooniliselt valmistan mina selle päeva puhul lasanje ja sachertordi. Seekord tuli tordikreem oluliselt paremini välja kui lasanje valge kaste, tavaliselt on vastupidi. Traditsiooniliselt peame me Mehe sünnipäeva ajal võõruspidu lastega, aga täiesti mittetraditsiooniliselt oli lausa kahe sõberpere lapsi tabanud palavikuga tõbi, mille tõttu õnnestus täitsa kogemata järgida vana head preisi kommet "pool kooki külalise kohta". Oli rahulik istumine, täitsa ebaharilikul moel oli täiskasvanuid sama palju kui lapsi (tavaliselt on lapsi oluliselt rohkem).

Traditsiooniliselt võtan ma sügisesel koolivaheajal üles oma ökoporgandid. Sel aastal sai lõppkoguseks umbes 25 kilo - oodatav kogus, arvestades hoolikat kompostimullaga rikastamist, peenrapinda ja seemnete arvu oleks olnud 40 kilo. Oligi vilets toidukasvatamise-suvi. Päeval pärast porgandite ülesvõtmist sadas maha lumi. Karta on, et seegi hakkab traditsiooniks saama, mitte et see meist kellelegi meeldiks. Lumi on tänaseks küll enam-vähem ära sulanud, hea seegi. Enne jõule meie teda ei vaja, sadagu suusakuurortide ja karukoobaste kohal. Sulalume ja külaliste puhul katuse uurimine andis tulemuseks, et kord juba ümbertehtud katuseakna juures on väike leke. Mees arvas, et võtab ehitajapoisiga ühendust mõnel tööpäeval uuel nädalal.

Mängisime lastega "Aliast", mille käigus ilmutas Unistaja positiivset ootusärevust peatse koolimineku suhtes. Halleluuja. Halleluuja veel - seekord suutis ta juba täiesti mõistlikul moel lihtsamaid sõnu seletada, varem on tal alati olnud kramp, milline oleks see Täpselt Õige sõnaseletus?

Jõugu Juht käis Linnas juunioride kokkusaamisel. Kuna bussi saabumise ja juunioride tunni alguse vahele jäi paar tundi vaba aega, käis ta mööda elektroonikapoode ja helistas korduvalt Mehele, kräunudes nutitelefoni teemal.

Lillebror käis matkal, kus olevat olnud väga tore. Seekord toimus matk meie kodu lähedal, Mees viis ta maalingutega bussipeatusesse ja sai sealtsamast õhtupoole kätte, ringijuhendaja olevat ta lahkesti üle tee ka aidanud. Ju siis oli palju liiklust.

Ühel päeval olin täitsa üksi koduhaldjas ja olles pool päeva mõelnud, mida ma ometi oma eluga peale hakkan, jõudsin järeldusele, et koduste päevade jaoks on vaja rohkem kui üht eesmärki. Mis siis, et suurema hulga tööde päevaplaani võtmise puhul jääb midagi tegemata, otsustusvõimetult pöialde keerutamine on lõpuks veel hullem.

Saturday, October 28, 2017

Urr

Ma arrrrmastan pähkleid. Sarapuupähkleid. Lapsepõlve lemmikkomm oli pähkel sokolaadis, teate küll, see plasttopsis asi, mida ilmaski saada ei olnud.

Pähkliküpsised, šokolaad pähklitega, pähklikommid, pähklikate ahjuliha peal - jah, aitäh, andke siia, mis mõttes teie tahate ka?

Mõne aasta eest märkasin veidrat olukorda "Kalevi" pähklišokolaadiga. Maitses küll ("Kalevi" šokolaad pole tegelikult kuigi mõnus, aga pähklitega koos kannatab ära süüa), aga pärast sügeles suu ja kurgulagi. Fazeri kollane tervete pähklitega šokolaad seda ei põhjustanud. Täna tegin pähkli-šokolaadikooki - külalised tulevad, khm. Alko1000-st olime ostnud ühed odavad pähklid, arvates, et pähkel on pähkel. Maitsesin ühe pähkli ära. Sügelus. SÜGELUSSÜGELUSSÜGELUS! Kui kurgus imelikult kratsima hakkas, otsis Mees mulle ühe allergiatableti sissevõtmiseks. Enam ei kratsi, tänan küsimast, sügeleb ka juba poole vähem. Aga see kook jääb minust ilmselt söömata.

Samasugune sügelus tabab mind mõnikord nektariine süües. Pritsitud, ma arvan... Kas pähklid on ka pritsitud? Igatahes on mul mõne aja pärast plaanis hankida kuskilt mõni mahepähkel ja proovida. Kui siis midagi ei juhtu, on mul allergia ikkagi säilitusvahendi või taimekaitsevahendi või mis iganes asja vastu, mitte pähklite vastu*. Ma loodan. Kevadel istutasime ju aeda mõned noored sarapuud...


__________
*umbes 20 aastat tagasi tehtud allergiatestidest ma pähkliallergiat ei mäleta, mandlid, kreeka pähklid ja muud pähklised ei tekita ühtegi probleemi.

Thursday, October 26, 2017

Puhas kut piimanõu

Kolleeg rääkis hiljuti, et tema teismelise tütre ellu on tekkinud noormees, kellega koos praetakse pelmeene ja tehakse muusikat. Või midagi taolist. Ilus olevat vaadata, kuidas noored on õnnelikud, kiitis kolleeg ja ohkas sealsamas, et nüüd ongi kätte jõudmas see aeg, mil väike tütar emast päriselt eemale oma elu peale hakkab minema... Sest ega need minemised enamasti ju järsku, kohe homme või öösel-läbi-akna ei käi, ikka sammhaaval. Kolleegi tütar on mõnevõrra vanem kui Jõugu Juht, tähendab, ka kauem jõudnud teismeline olla ja eks neid samme ole juba varemgi astutud, aga ilmselt seni veel mitte nii selgelt.

Jõugu Juht on kuuendas klassis ja nagu ma siin varemgi olen maininud, on neil seal käsil äge puberteet. Klassipildil, mis vaheaja alguseks koju toodi, on küll veel kõik lapsenägude ja -naeratustega, aga meie kooli varasemate kuuendatega oleme näinud, et see jääb viimaseks lapsenäoliseks klassipildiks. Seitsmendas on nad juba hoopis teistsugused. Toredad küll, aga mõtted ja tunded juba hoopis teised.

Esimene kooliveerand on möödunud, võiks ütelda, turbulentselt. Ka klassis valitseva ägeda puberteedi tõttu. Nii mõnigi emotsioon ja isiklik mõte on koju toodud, aga üht-teist räägivad ka õpetajad, kui klassi üldine olemine jutuks tuleb... no ja mul on ka silmad ja kõrvad peas, kuigi ma JJ klassi sihipäraselt passimas ei käi ega temalt kodus kooliasju kuigi intensiivselt välja pinni - räägib ise, millest peab vajalikuks rääkida, valdav osa aruteluteemadest on hetkel teoreetilised. Klassis üldiselt valitsevad emotsioonid on aga täpselt nii intensiivsed, õhulised ja absoluutselt surmtõsised nagu nad saavad olla, kui ollakse üksteist kuni kolmteist.

Jõugu Juht muidugi ei ole veel eas ega olukorras, kus lapsevanem selgelt märkaks, et laps vääramatult ja tagasipöördumatult eemalduma hakkab, aga alguses mainitud kolleegi jutt pani mind mõtlema selle peale, mida siis õigupoolest peale hakata, kui see esimene armastus päriselt kätte jõuabki? Ise ilus nagu sinine lill sarapuupõesa sees, kui nüüd eesti filmiklassikat tsiteerida. Noh, nagu Bettan ja Bettani Poiss ETV Karlssoni-etenduses - "Kas meeldin sull...?" Mõtetega jõudsin vaat nii kaugele.

Esiteks, ei tohi naeruvääristada. Selle jaoks on inimesel nooremad vennad (Lindgreni-lainel jätkates, Pelle Melkerson jaaniööl köie otsas kontrollimas, kas Malini ja järjekordse kavaleri vahel on ikka kõik kombes), mitte vanemad! Mina rääkisin Vanaemale seitsmeaastaselt,,, ja rohkem ei rääkinud enam midagi. Ei olnud ilus olukord. Kui noor inimene on armunud, siis peab lapsevanem asjasse suhtuma sõbralikult ja toetavalt. Ja nagu igas muuski olukorras, tuleb lapsevanemal olla kaine mõistusega täiskasvanu.

Teiseks, lapsega tuleb rääkida. Nii ausalt, kui võimalik ja lapsevanem suudab - lapse tunnetest, aga ka vanema enda tunnetest ja kogemustest umbes samas eas. "Miks issi sulle meeldima hakkas?" on meil vist küll juba kümme korda küsitud ja üle räägitud - et me olime alguses niisama sõbrad, aga issiga oli väga huvitav, sest ta teadis nii palju huvitavaid asju... Ja see, kuidas ma viiendas klassis ühest hea südame, aga vähese mõistusega poisist sisse võetud olin ja kohutavalt kartsin, et keegi sellest teada saab, on kah üles tunnistatud.

Kolmandaks, lapsel peaks olema tunne, et ta ei pea oma elu vanemate eest kramplikult varjama. Kui sümpaatiaga mäkki minekuks võib ausalt ema käest raha küsida ja omavahelisi jutuajamisi julgetakse pidada elutoa diivanil, nii et lapsevanem samal ajal ümber nurga köögis blogituttavatega kohvetab (pealt nähtud ühes Kuurortlinna suurekoeralises, valgekassilises, köögisohvalises kodus), on teismeliste hormoonide tõusulaine tõenäosus palju väiksem - arvan mina -, kui siis, kui peab nurgataguseid mööda hiilima. Ja seda üle pea kokku löövat tõusulainet tuleks ikkagi iga hinna eest vältida, kuni pole valmisolekut armastuse vilju üles kasvatada. Põhikooliõpilastel reeglina ei ole.*

Neljandaks, mingi ülevaade peab olema, kus, kellega ja mis asjaoludel laps tegutseb. Ühtpidi sellesama tõusulaine vältimiseks, teistpidi sellepärast, et suurte laste vanemad peavad olema nagu hädapidur - märkamatud, aga valmis appi hüppama niipea, kui abi vajatakse. Kui lapsevanem umbes teab, mis toimub, kus ja kellega, oskab ta hädapiduri-valmisoleku vajadust natukenegi ennustada ja sahmerdab hädaolukorras õiges suunas. Kehtib ka muude olukordade puhul, mitte ainult armumise tarbeks.

Suuremate laste vanemad, mis häid nõuandeid teil lapse esimeste armumiste toetamiseks veel pakkuda on?
__________
*kes nüüd tahab midagi Püha Kondoomi teemal öelda, siis... ausalt, põhikooliealistel ei pruugi olla aega selliste asjade peale mõelda. Kui äketse juhtub, siis juhtub kõik, korraga ja ootamatult. Sest tunded on laes ja vanemad on sobival moel kodust ära. Parem on juhtumist vältida ja noortele kinnitada, et need, kellel teismelisena ei ole mitmekesine ja põnev intiimelu, on siiski täiesti normaalsed.

Wednesday, October 25, 2017

Käsitöölise kurtmine

Tegelikult on mul eelkõige vaja tähtaega, mitte aega. Aaaga... paar lisapaari käsi kuluks ka ära. Hetkel on valmimas ja vajavad tähelepanu:
  • see piibelehesall, mis vajab ainult kokkuõmblemist, raamimist ja viimistlemist;
  • lehe(täi)kirjaline, mille teine äärepits on kohe varsti valmis;
  • nahkhiiresall, mille keskosa on kah põhimõtteliselt lõpusirgel - lõpuks ometi - ja äärepitsi muster on juba välja valitud;
  • mõned rullikesed kaltsuvaipu, tarvis sõlmida, "kõrvadest" puhastada ja mõõta.

Ja ma tahan kududa:
  • elutuppa suure helesinise vaiba ja midagi veel, et laiem kangas ikka selle aastanumbri sees maha saada - kudukambris ei ole kütet, muide;
  • hulga väikesi kempsuvaipu, väikese telje saaks sooja ruumi kolida;
  • karukellasalli ja pajulehesalli ja nuppudega hagakirjalise ja mõned alternatiivsed piibelehed ja Sofia ja...
  • ja tegelikult ma alustasin kunagi veebruaris endale punase kampsuni kudumist. Ma isegi tean, kus see alustus asub, aga siis tuli Olustvere ja pitsitamine ja...
Tahaksin, palun, Mrs Weasley kudumisvardaid. Kampsuni nad kooksid mulle ikka valmis?

Muidugi, kurtmisel on põhjus, pakiautomaat saatis sõnumi, et LõngaLangi poest on mulle lõngapakk, homme on Mees Linnas ja toob lahkesti ära. Tegelikult ei midagi erilist, tavaline valge sallilõng, aga see tähendab, et ma saangi karukellasalli ära alustada... kui ma homseks ühed vardad vabaks saan. Täna õhtul koon äärepitsi!

Sunday, October 22, 2017

Esimesed öökülmad

Kuna üsna sageli peab autot jääst puhtaks kraapima juba septembri teises pooles, tuleb vist tänulik olla, et sel aastal esimene korralik öökülm alles 20. oktoobril saabus. Keegi lubas küll veel vananaistesuve, aga ju see lubadus ei olnud tõsiseltvõtmiseks. Külmade saabumise puhul viskasid kõik meie vahtrad üksmeelselt lehed maha. Kui nüüd tammed ka raagu läheksid, siis saaks riisuma hakata.

Ebaharilikest ilmanähtustest käis meil muidugi teisipäevane pimedus, mille puhul üks meie baptistilapsukestest oli arvanud, et äkki tuleb nüüd Jeesus tagasi (=maailma lõpp). Päris kole oli tõesti, aga järgmisel päeval läks jälle valgeks ja nädala teises pooles oli lausa päikeseline.

Jõugu Juht käis klassiõhtul. Olevat söödud palju magusat ja tantsitud. JJ demonstreeris, kuidas keegi tantsis ("Larry tantsis ja Spiro tantsis. Ja siis tantsisin mina ja siis tantsis Larry. Spiro tantsis." - vaba tsitaat ühest Gerald Durrelli Korfu-raamatust, jutustajaks märkimisväärselt ebakaines olekus vend Leslie). Minu meelest kukkus peamiselt välja karglemine. Ühtlasi tõi JJ koju toreda uudise ühe koolikaaslase kohta, mille üle saab üks baptistimamma ainult rõõmu tunda.

Unistaja õngitses laupäeval diivani alt sussi. Sussiga tuli kaasa vägev pind, mis kinnitus eemaldumatult Unistaja nimetissõrme küüne alla. Kirikus perearsti nähes küsisin, mida sellise olukorraga peale hakata. Arst tegi hirmsat nägu ja ütles, et mingu me EMOsse välja võtma, tema homse vastuvõtuni oodata polevat hea. Tunnike ootamist ja kolm nõelaga songimist (Mees läks sisse, mina minestan selliste asjade peale ära) hiljem võis Unistaja demonstreerida professionaalselt seotud sõrme ja paberit, kus põhidiagnoosina oli kirjas "teisiti täpsustamata torkehaav (sissetunginud) võõrkehaga, välispõhjus: naha kaudu sisenenud võõrkeha või-ese kodus puhke- või vabaaja tegevuse juures". Et "vaba aeg" tulnuks minu poolt heakskiidetud keelereeglite järgi lahku kirjutada, on minu probleem, aga see meditsiinikantseliit on küll oeh. Kästi jälgida, ega põletikku ei teki, vajadusel pöörduda perearstile. Võõrkeha pind olevat väljunud kolmes jaos ja Unistaja ei olnud kogu olukorra üle just rõõmus. Mina ka ei oleks.

Lillebroriga käisime poes ja omandasime paari talvesaapaid. Kõige mugavamateks kuulutas Lillebror tumesinised valge servga saapad. Polnud just minu esimene eelistus, aga kuna üldse kõigist kõige mugavamad olid mulle oma välimuse poolest vas-tu-võe-ta-ma-tuud ehk botaselõikelised, siis las olla see ebapraktiline valge.

Mees sai seina boileri ja umbes viiendal katsel (täna) ka kõik vajalikud toru- ja voolikuühendused vettpidavateks. Oleks varemgi saanud, aga kõigepealt oli väsimus ja siis oli posu kontrolltöid parandada. Hetkel soojendab boiler esimest korda pidulikult vett, katsetasime valamukraanist, ei ole enam kaevukülm - no150 liitrit kuumaksajamine võtab ka oma aja.

Mina sain valmis ja andsin üle taani vanapaari lipusinised vaibad. Loodetavasti sobivad sinna, kuhu need maha pannakse. Võtsin üles peenratäie ökoporgandit, muist on veel maas, tuleb uuel nädalal üles võtta. Lugesin sotsiaalmeediast ühe tuttava poliitiliste eelistuste kohta. Ei üllatunud. Mis siis ikka, ega me poliitika pärast tuttavad ei ole. Samas allikas võttis üks sõber sõna usuteemal ja ma sain kurvaks. Et me siiski ei jaga päris sama usku, sellepärast. Sõber on sõber ikka edasi, aga... ma siis nüüd palvetan tema pärast rohkem.

Käisime meile teadaoleva mesiniku käest mett ostmas. On väga tore osta midagi otse tootjalt. :) Mesi on vist küll ainuke asi,  mille puhul me oleme alati püüdnud osta võimalikult kohalikku kaupa. Muu toidukaup kipub kahjuks tihti olema paljureisinud või khm, sisse rännanud.

Kõige tähtsam on muidugi see, et reede õhtul algas pidulikult koolivaheaeg. PLN on mitte kuhugi reisida, aga tegeleda koristamise ja aiatöödega, pidada Mehe sünnipäeva ja võib-olla tõsta ümber lastetuba. Paaril päeval peab tööl ka käima ja natuke koduõppima.

Wednesday, October 18, 2017

Võimalikud arengud

Jõugu Juhi kooliskäimine on vähemalt akadeemilise koha pealt alanud päris hästi. Tibude lugemiseks on veel vara, aga hinded on noormehel neljad-viied, kooliasjad üldjuhul meelde tuletamata tehtud (kuigi vahel tuleb karjatada, et kõigepealt õpid, siis lähed arvutisse) ja et tal täna matemaatikas kontrolltöö oli, avastasin mina viis minutit tagasi e-päevikusse vaadates. Loodetavasti laps teadis, mida ja kuidas töös teha, aga eks me näeme seda pärast. Primaarne pole mitte hinne, vaid arusaamine, kuid JJ-lt me ootame abiküsimist, kui millestki aru ei saa, ja iga kontrollimise ajal parimat selles hetkes võimalikku esinemist. Nii et alla "nelja" oleks tegelikult häbiasi saada.

Viimasel ajal on ka Unistajalt tulnud ebamääraseid sooviavaldusi, et tahaks vast ikka kooli. Võrreldes sellega, et ta mõne aasta eest sügavalt südamest ütles, et ei taha enam kunagi elus koolis käia, on edasiminek märgatav. Võib-olla kohe pärast vaheaega, arvas Unistaja. Mina arvasin, et me äketse ei ole selleks asjaks veel päris valmis, mõnes aines oleme kooliasjadest maas ja üldse. Mees pakkus välja, et võiks detsembrist teha proovikuu. See ei kesta pikalt, aga saab kogu koolimahvi koos rutiinivabade päevadega kätte, kui aga ei sobi, jätkame pärast vaheaega rahulikult koduõppega, nagu poleks vahepeal midagi juhtunudki. Igatahes tuleb seda asja arutada õppealajuhatajaga, sest meil on küll igasuguseid proovimisi ja olen-ajutiselt-välismaalt-siin-käiks-kaks-nädalat-teie-koolis erandeid olnud, aga kindlasti ei tohi luua olukorda, mis õpetajaid ja teisi lapsi häiriks. "Aga kui ma päeva jooksul ära väsin?" küsis Unistaja. Mina arvasin, et siis paneb pea laua peale ja puhkab, ja tõin positiivseks näiteks meie sõbra Salzburgi külje alt, kes on diagnoosiga Asperger ja on väsitavaid olukordi lahendanud ka nii, nagu pildil näha - kes saksa keelt ei oska, seal on kirjas: "Palun mitte segada! (Ma ei ole praegu suhtlemisvõimeline)". Õpetajad on neid väsijaid ja muid erivajadusi ju ennegi näinud.

Lillebror kräunub niiehknii juba aasta aega kooli. Mitte nii intensiivselt nagu Jõugu Juht seda tegi, ja tundub, et võtab tõsiselt vanemate vendade kirjeldusi sellest, et koolis ei ole kogu aeg imetore paradiis, aga siiski avaldab soovi kollektiivis tegutseda. Selle asja peale tuleb veel mõelda, sest ühtpidi on ta minu maitsele veel natuke väike ja ebaküps, et ise enda asjade eest vastutada, aga teistpidi see süda... Kehalisest kasvatusest on ta küll täiesti vabastatud ja õpetajad väga hirmsat ringitormamist ei luba, aga noh, ma olen kogenud, kui väga vaikne on lastehaigla erakorralises vastuvõtus öösel kell pool üks, ja kui hirmutav on tegelikult see, kui laps rinnus valusid kurdab. JA mida kardioloog tema eluea kohta ennustas, kui ta beebi oli, Lillebror on selle piiri ilmselt juba ületanud. Tõsi, iga järgnenud kontrolli ajal on kardioloogi kulm aina vähem kortsus ja lubatakse isegi koolisporti teha - kui ta ennast üle ei pinguta. Näidake mulle palun mitte-ülekaalulist, liikumisest vaimustunud kaheksa-aastast poissi, kes oskab ennast teistega koos madistades tagasi hoida, palun, siis ma usun ka, et selline asi on võimalik.

Logistikat see asi muidugi palju ei muudaks, kuigi trennide ja ringidega tekiks küsimusi, teisipäevane trenn on see kahtlane asi. Majandusliku poolega (väljasõidud!) saaksime kindlasti hakkama. Praegu ennustatavatest murekohtadest number üks on Unistaja autistlikud jooned, number kaks Lillebrori süda, number kolm mõlema noormehe valmisolek iseseisvalt vastutada (lapse kooliskäimisel assisteerimine ei peaks tähendama väga suurt lisakoormust lapsevanemale, JJ puhul võtsin ma ainult kaks-kolm korda palderjani ja seda isikliku sisemise ärevuse vastu, ega ma nooremate puhul ka ei tahaks rohkem rahusteid pista) ja number neli, nagu on viimasel ajal selgunud, laste oskamatus mõelda nii, nagu peab mõtlema koolis.

Kunagi loeti meil ülikoolis loengut "Laste mõtlemine koolis ja väljaspool kooli". Eve Kikas oli vist õppejõud. Ma ei mäleta, kas ma selles osalesin, kahtlustan, et mitte. Igatahes on nii, et teatud tüüpi ülesannetega ei suuda kumbki laps lihtsalt ja loomulikult hakkama saada. Lillebror mõtleb kastist välja ja kohe kuidagimoodi ei paindu andma triviaalseid vastuseid. Lihtsat täislauset lihtsalt ei tule, eriti veel mitte etteantud sõnadega! Unistaja aga mõtleb kasti geomeetrilisse keskpunkti ja läheb lihtsa küsimuse peale absoluutselt krampi, sest vastus ei saa, ei tohi olla lihtne! Sel nädalal piinlesime selle kallal, mis riik asub vanade kreeklaste algse asuala kohal tänapäeval. Pärast pikka ja vaevarikast pinnimist nuuksatas Unistaja lõpuks hirmunud sosinal: "Kreeka!" ja oli omadega emotsionaalselt täiesti läbi. (jah, ta tunneb Euroopa kaarti, lihtsalt hakkas otsima küsimuse tagant mingit varjatud keerulisust, aga on väga frustreeriv muudkui otsida seda, mida pole olemas) Eks see on ammu teada olnud, et süsteemis toimetulekuks peab inimene suutma anda vastuseid, mis sobiksid süsteemiga, sõltumata sellest, mis sobitub süsteemivälise maailmaga, ja et meie perele Süsteem väga ei meeldi, on kah teada... aga samal ajal oleks nagu praktiline, kui lapsed oskaksid ka Süsteemi loogika järgi mõelda. Tavakool, jah, treenib lapsi uutest õppekavadest ja muust toredast hoolimata endiselt andma teatud tüüpi vastuseid. Ma ei karda, et mõni mu lastest loodusõpetuse kontrolltöö koomiksivormis kirjutaks (mulle on kunagi 10. klassi psühholoogiatunnis kirjalikul vastamisel stressiteemaline koomiks joonistatud, sisu oli puudulik, aga loomingulisuse eest tõstsin hinnet), aga teatud kohanemisvõime kuluks ju ära. Et kui ühel päeval tudengieas või umbes nii tuleb rahateenimiseks kuskil vabrikus kaste tõsta, siis oskaks moka maas pidada ja teha, mis ülemus käsib, isegi kui see tundub mõttetu, omas kodus võib oma peaga ka mõelda.

Homme räägin õppealajuhatajaga, tema teab seda laste keset õppeaastat kooli integreerimist kõige paremini. Palvet võib küll pidada, et teeksime õiged otsused, sest kooliga mittesobivaid, aga kooli sunnitud lapsi olen ma oma kooliajal ja tööasjus lähedalt näinud ja kohe kuidagi ei tahaks endale koju selliseid.

Sunday, October 15, 2017

Kopikakorjamisest

Neil päevil räägitakse laiemas blogosfääris vaesusest ja rikkusest ja sellest, kuidas sellesse suhtuda.

Ma ühtpidi ei arva, et avalikest kempsudest paberi pätsamine peaks olema elustiili-eesmärk, sest vabandage, keegi muu on selle paberi ikkagi juba kinni maksnud, aga teistpidi ei saa aru ka kellegi breketikommentaarist - et kuidas saab elada nii, et ei ole raha lapsele breketite jaoks. Viimane arusaamatus tuleb tegelikult pigem sellest, et ma pole breketite olemusest, kasutegurist ja paigaldamise näidustustest kunagi täpselt aru saanud ega pidanud sellega tegelema, meie lastele pole neid siiani soovitatud ja seega pole olnud vajadust täpsemalt teada. Ma pole vist viimased 30 aastat ühtegi ortodonti lähedalt näinud ka. Aga üks näide siia või sinna, elamine ilma hädaolukorra-fondita on halb mõte tõesti. Kui pole breketid, siis on täiskasvanute hambaravi või autoparandus või midagi muud sellist möödapääsmatut.

Meil oli siin paar keskmisest oluliselt hõredamat aastat. Otse loomulikult hakkab üks arukalt majandav pere selle olukorra otsa veel katust vahetama! :D Nii et augustikuus ei kõlvanud meie rahaline seis üldse mitte kuhugi, hädafondid olid ka tühjad ja enesetunne päris sant. Siis tuli september ja rahaline olukord läks märgatavalt mõnusamaks. Hakkasime lappima vahepeal tekkinud auke ja tasapisi kosuma. Optimaalse seisuni läheb veel päris jupp aega, aga autol on taas õhkupidavad rehvid, oleme hankinud juurde hädatarvilikke riideid ja jalatseid ja elutoas külitab uus vannitoaboiler. Viimane saab vast täna õhtul seinale ka, kui Mees talle sobivad kinnitused ära ostab, vana omad, nagu selgus, on teise laiusega või midagi.

Optimaalne seis oleks minu jaoks selline, et...
  • oleme täiesti laenuvabad ja Maja on põhimõtteliselt valmis;
  • on olemas neljakohalise suurusega hädaolukorrafond, kust võtta, kui meid tabavad breketid või midagi muud taolist;
  • saame tööstuskaupu ostes eelistada Euroopas toodetud esemeid;
  • ei pea toidupoes valima alati kõige odavamat lahendust, tähendab, saame tarbida ka koduaiaväliseid mahetooteid jne.
  • raamatupoes ja reisile minnes ei pea palju juurdlema, kas see on nüüd ilmtingimata hädavajalik. 
Viimase punkti kohta - eks me juurdleksime nii või teisiti, sest mulle on aastate jooksul pihku sattunud ka Väga Halbu Raamatuid, Mida Ma Koju Osta Ei Taha, aga reiside suhtes olen lihtsalt aastatega mugavaks muutunud ega tahaks enam minna ehku peale kuhugi, kust võib-olla tuleb pärast hoopis põgeneda (räpane hotell vms). Aga nii põhimõtteliselt.

Hõredate aegadega toimetulekust olen ma varem kirjutanud näiteks siin. Suurema osa nendest harjumustest tahaksin endale ülejäänud elu tarbeks alles jätta. Nädalamenüüga on hetkel küll hapusti, selle asja pean nüüd jälle korralikult ette võtma.

Mõtteviisi muuta on aidanud Dave Ramsey beebisammudega tutvumine, selle Las Vegase pereema blogi jälgimine ja see leht ka. Viimane oli küll varem parem ja kergemini loetav. Läks hästi, et avastasin kõik need inspiratsiooniallikad oluliselt enne, kui meil päris hõredaks läks. :) Ega me neist ühegi järgi ei ela, aga ideede saamiseks sobib hästi.

Hõreduse tipphetkel elasime hoopis nii: üks kuu korraga. Püsikulud olid ju teada. Eesmärgiks oli püsida elus, olles ära maksnud kõik arved. Et kõigil oleks kõht täis ja riie seljas. Ja võimalusel lõbus ka. Laste "elu ägedaim reis" ehk Legolandi-sõit toimus kõige väiksema päeva-eelarvega, mis meil kunagi on olnud, ja ikkagi olid lapsed väga õnnelikud ja täiskasvanutel ka enam-vähem tore. Et meid selle aja sees hoiti ootamatutest katastroofilistest väljaminekutest, on puhas Jumala arm ja õnnistus. Jah, meil oli abistajaid, mõni ingel kogudusest ja näiteks jõukas Ameerika tädi (päriselt ka), kes mõnikord toetasid. Aga see polnud muidugi ennustatav, peamiselt pidime toime tulema omade jõududega, need jõud tähendasid kehvemal ajal alla 1000 euro kuus. Nagu te näete, oleme veel elus. :)

Eile pidasime lastega kiire perekonnakoosoleku, üheks päevakorrapunktiks, mis meelelahutuslikke ühistegevusi tahaks lapsed teha praeguse hetke ja aprilli lõpu vahel? Sest maikuus tuleb loodetavasti suvi ja siis käib elu hoopis teise loogika järgi niiehknii, laagrid ja muruniitmine ja nii edasi. Pakuti välja kinoskäimist ja kodukino vaatamist, lauamängude mängimist ja Legolandi reisi. :D Seda viimast talvel küll ei tehta, aga natuke reisimist oleks tore. Tundub, et küsimus tuli poistele ootamatult, sest mitte keegi ei öeldnud, et tahaks Ahhaasse või Aurasse või midagi sellist, muidu on selleteemalisi ettepanekuid ikka esinenud. V-Spast räägitakse küll head, kes on käinud, kas sinna oleks mõtet lastega minna ja kuidas seal õhu kloorisisaldusega on (Mees sai pärast meie viimast basseinikülastust viis aastat tagasi sellise lämmatava astmahoo, et me oleme selle koha pealt veidi ärevad)? Kinno me läheme küll, kui trehvab film, mis kõigile sobida võiks. Võib-olla teatrisse ka. Rännuinstinkt, jah, piinab, aga talveajal on resimisvõimalustega nii, nagu on, kui vähemalt kaks pereliiget on koolikohustuslikud ja lähemates paikades tegelikult sama vastik ilm nagu kodumail. Ahiküttega majast talvel kauaks ära ei lähe ka.

Kokkuvõtteks, praegu on hea lootus, et läheb paremaks ja vähem hõredaks. Garantiid, et  enam kunagi uuesti hõredaks ei lähe, ei ole. Ei ole vist õieti kellelgi. Saab ainult elada, päevhaaval, sammhaaval, parimal selles hetkes võimalikul moel, tänulikult. Iga päev.