CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Tuesday, August 15, 2017

Vestlused lastega. Olnud ja tulevased.

Hoiatan juba ette, et midagi head ega lõbusat siit hetkel küll ei tule.

Olnud I
Mina: "Unistaja, kuidas sa nii väga palju tead filmidest, mida sa meie teada näinudki ei ole?"
Unistaja: "Eeee ..."
Jõugu Juht kõrvalt: "Ta vaatab oma arvutiajast tasuta filmide lehekülgi, Laenulaps õpetas ja tema vanemad lubavad tal küll kõike vaadata!"
Mina: "Unistaja, tegelikult ei ole õige, et sa vaatad arvutiajast filme, millest meie issiga midagi ei tea. Õige oleks nii, et vanemad teavad ka, mis filme lapsed vaatavad*. Ja et Laenulapse vanemad tal kõike vaadata lubaksid, seda ma ei usu, nad lihtsalt ei oska arvata, et Laenulaps teeb telefonis midagi, millest ta emale-isale aru ei anna ...**"

Tulevane I
Mina ja Mees: "Poisid, kuna youtube'is näidatakse igasugust rämpsu ja koledusi, mida mitte ükski laps vaatama ei peaks, sest koleduste autorid saavad muidu reklaami eest raha ja nii edasi ja nii edasi /sisesta siia pedagoogiline jutt/,  läheb youtube teie läpakates kinni. Suures arvutis jääb alles ja siin võite te südamerahus oma asju vaadata ja Jõugu Juht võib oma videosid teha. Nii on."
Poisid: "Määääääh."

Taust: "Suur arvuti" on elutoas, kus saab lastel millal iganes üle õla vaadata ja lapsed teavad seda. Läpakad on kaminasaalis ja uksest tulija ei näe, mida vaadatakse. Unistajal, kes liikuvatele piltidele iial vastu seista ei suuda, on ühtelugu läpaka taga istudes klapid peas ja nii kui ma toast läbi kõnnin, käivad klapid siuh ära ja läpaka kaas jooksuga kinni ... See ei ärata just usaldust, teades, et Unistajal puudub tema arenguliste iseärasuste tõttu igasugune inetusefilter. No ja "paroodiate" vaatamisest on nad ennegi vaimustusega rääkinud, peamiselt huvitab neid siiani küll "Sõrmuste Isand". (meie lapsed tegelikult ei tea üldse Jänku-Jussi) Samas on youtube vägagi hea abivahend millegi näitamiseks või näiteks muusika kuulamiseks, ja JJ püüab oma mänguvideosid üles laadida ... Mitte et youtube oleks ainuke koht, kustkaudu inetusi näeb, aga see on poistele kõige paremini teada.


Olnud II
Mina: "Jõugu Juht, sa küsisid ennist, kas sa ikka hakkad septembrist koolis käima ... On sul sellega seoses mingeid küsimusi või uusi mõtteid tekkinud?"
JJ: "Nojah, ma olen natuke mures, kas ma ikka sobin nende lastega seal klassis. Äkki ma ei saa nendega läbi."
Mina: "Ära muretse, seal on head poisid. Ja kui mõni hakkabki ütlema, miks sul nutitelefoni ei ole*** või ...."
JJ: "Jah, siis ma ütlen, et mu ema ei luba."
Mina: "Ja siis nad ütlevad, et su ema on imelik, las ütlevad."
JJ: "Nojah, ma siis vist ikka võin minna sinna kooli."

Tulevane II
Mina: "JJ, me peame veel kooliasjadest rääkima."
JJ: "?"
Mina: "JJ, kui sa nüüd koolis hakkad käima ja mõne õpetaja suhtes tekib probleeme, tunned, et õpetaja on ebaõiglane või nii, siis sa ei hakka õpetajale vastu rääkima. Tuled koju ja räägid kodus ausalt, mis juhtus, eks ole? Siis mõtleme koos, kuidas olukord oli ja arutame asjad läbi."
JJ: "Määh, sa tead, et ma ei räägi vastu."
Mina: "Tegelikult ma tean, et sa räägid vastu."
JJ: "Kas ma võin nüüd arvutisse/õue minna?"

Taust: JJ läheb praeguse plaani kohaselt klassi, kus on sõbralikud, aga paraku nutihuvilised lapsed - kuskohast neid mitte-nutihuvilisi poisse võttagi? Teda tundes ma usun, et ta saab kaasõpilastega läbi. Teda tundes pelgan ma aga, et ta õpetajatega nii hästi läbi ei saa****, eriti kehalise kasvatuse õpetajaga, kes on eluaegne sportlane ja nõuab poistelt pingutamist. JJ on meieperele omaselt pigem muffinivormis ja viitsib sporti teha ainult niikaua, kuni see on lõbus ega aja lõõtsutama. Kodustes kestvusalades nagu puulõhkumine ja oksasaagimine on ta päris hea, aga koolisport nõuab hingeldamist ja võistlemist ... Mainitud kehaline-kasvatus muigas kunagi päris muhedalt, kui ma avalikult välja ütlesin, et sport on minu meelest tühikargamine ja liigutamisel võiks praktiline tulemus ka olla, näiteks õigeks ajaks bussile jõudmine või hunnik lõhutud puid, aga ega ta sellepärast mu lapsele allahindlust ei tee - ja ega ma seda ei tahakski -, omajonniajajast laps aga võib hakata klähvima.

******

Vaat sellised murelikud mõtted.
_________
* me lubame üsnagi viletsaid madinafilme ka, lihtsalt ei taha, et nad kogemata mingi roppuse otsa satuvad.
**Laenulaps on äärmiselt tore ja intelligentne poiss, aga Interneti ahvatlustele ei suuda temagi vastu panna ja tänu oma intelligentsusele on ta varakult ära õppinud, et mida ema-isa ei tea, see ei pane neid ka muretsema ...
***endiselt ei ole. On lubatud, et alates 14-aastasest võib saada, varem ei või. Punkt. Aga kuna kõigil sõpradel ja tuttavatel on, siis tunneb JJ ennast ebamugavalt - sõbrad-tuttavad arvavad ekslikult, et nutitelefoni omamine kuulub lapsepõlve juurde.
**** meil on väga toredad õpetajad, aga lastel ikka vahest tekib mingi kriuks ja jonn ja siis ... Ja JJ-l on see jonn üsna kerge tekkima. Mütsiga löömisest (ma oskaaan, aitab juba!) rääkimata.

Sunday, August 13, 2017

Puhkus ja katus

Nädala alguses oli mul nii palju tegemist, et ma ausalt ei mäleta, mida kõike me tegime. Võimalik, et ei teinud suurt midagi erilist. Siis tuli vihmane ilm ja ehitajad kadusid taas paariks päevaks ära. Kui Kuurortlinna poole liikuma hakkasime, helistas Mees ehitajale - jaa, nemad tulevad homme, siis lõpetavad töö. tore on, aga homme pole meil kedagi kodus ... Pandagu tööriistad esikust teise kohta ühe mittelukustatava ukse taha, küll nad usuvad, et siia keegi vargile ei tule ... No see oli nende endi risk, eks ole.

Päev hiljem olime just ühes imetoredas Jäneseuru-tüüpi kodus õunapuu all Kristiina Arneemaga juttu ajamas, kui ehitaja helistas, et nemad olevat nüüd valmis. Nojah. Meie tuleme siis, kui tuleme, siis vaatame. Etteruttavalt - vaadata polnud siin suurt midagi, augustis on kell 11 õhtul pime. Hommikul vaatame nii, et me midagi näeme ka.

Käisime rannas. Nii põhjalikult, et lapsed said nelja päeva jooksul viis korda ujuda. Päikesega, pilvedega, äikesega - see sähvis küll oma viis-kuus kilomeetrit eemal -, vihmaga, tuulega. Meie Mehega ujumas ei käinud, jahe tundus. Selle asemel hankisime hoopis kergemat sorti päikesepõletuse. Selleaastase suve peale on isegi päikesepõletus üsna nauditav nähtus. Kumbki meist ei ole seekord leevike, aga minust saaks päris tubli punarind ja Mehest näiteks punajalg-tilder.

Sõime jäätist.

Käisime külas, mitte ainult selles imelises majas Kuurortlinnas, vaid ühes teises imelises majas ka, hoopis teises kohas - väänasime koduteed nii, et saaks ära külastada kodumaa pinna pial käimasolevad ameeriklased. Kes teab, millal neid jälle näha saab.

Jalutasime linna peal. Seekord oli Jõugu Juht eriline jalutamishuviline, sest tema omandas Kuurortlinnast triki-tõukeratta ja tahtis sellega kangesti üle äärekivide hüpelda.

Nagu tõelised maakad, külastasime ka tivolit, mille me rannast puhtjuhuslikult leidsime.

Külastasime lausa kaht suveüritust. Augustiunetus, pean tunnistama, ei olnud üldse nii tore nagu vaimustunud sõprade ahhetustest võiks arvata. Oli kole palju rahvast ja vabaõhuüritusele mitteomaselt üldse mitte õhku. Mulle lihtsalt ei sobi põrmugi äikese-eelne õhurõhk. No ja kuivõrd meie lapsed on harjunud, et massiüritused on Linna kevadine ja sügisene laat, kus nad teavad umbes iga kanalisatsioonikaant ja reklaamtulpa, aga nüüd olime äketse Kuurortlinna massiüritusel, kus kõik on võõras ja turvalisuse huvides tuleb pidevalt ema seelikusabast kinni hoida ... muutusid nad oluliselt rõõmsamaks, kui me äikesepilve alt välja sõitsime ja lapsed õhtusele ujumisele viisime. Mina sain olla arhetüüpne eesti ema, põlvini vees, nii et eespool mainitud seelikusaba märg, ja hoida käterätikuid, et lõdisevaid pardipoegi ükshaaval sooja rätikusse mässida.

Haapsalu Pitsipäev ... oli kah. Palju vähem rahvast kui Kuurortlinnas, mis oli tore. Ainult et pitsi nägi kah loodetavast vähem. Moedemonstratsioonid mind ausalt ei huvitanud, eemalt on kõik pitssallid ja -kleidid ilusad kohevad pilvekesed, ma tahaks mustrit mudida ... No aga nüüd on ära käidud ja ära nähtud. Linnuses jalutasime ka ja kui linnuse servas olev mänguväljak on tõesti kiiduväärne asi ja vastupidiselt minu ettekujutusele sobis isegi 12-aastasele väärikale mootorsõidukitõukerattajuhile, oli lausa häbiväärne see kirev ja vägagi hillbilly batuudimaastik, mis väärika lossi südames ennast laiali oli laotanud. Vabandage, sellisesse kohta käib peenemat sorti välirestoran, mitte selline ... hunnik.

Pärast piiskopilossi ja pitsipäevaga tutvumist käisime Paralepa alumise tuletorni jalamil piknikku pidamas. Haapsalu Kaubamaja Coopi saiakesed on väga head, kaubamaja ise meenutab kohati kõige rohkem Sepa turgu ... aga eks ta pigem passaaž on. Seejärel said lapsed Vasikaholmi rannas ujumas käia ja mina vaimustuda Haapsalust kui ülinunnust linnakesest. Kunagi tahaksin ma seal hm, mõned päevad veeta, kui seal parajasti ühtegi üritust ei ole. Pealegi jäi Iloni Imedemaal ja kuskil peenes restoranis käimata, ja kas te teate, et seal on olemas päris ehtne kommipood, mille ette kõnniteele on kirjutatud Tipi ja Täpi kuulus kommilaul? Ka sinna jäi minemata.

Homme, jah, tutvume kohe hommikul katusega ... ja siis ma hakkan aknaid ja põrandaid pesema ega koo neljandat päeva järjest mitte sentimeetritki kaltsuvaipa! Piibelehesalliga tegelen küll, sest tänu usinale rannakudumisele õnnestus teda kohe jupp maad pikemaks saada.

Rannakudumine, kivi peal. Kive oli meie reedeses rannas kohe palju.

Wednesday, August 9, 2017

Vaarikad!

Kui ma laps olin, olid vaarikad minu lemmikmarjad. Koduaias oli neid häbematult vähe, aga naabrimehel, mmm ... Mitte et korralik laps oleks tohtinud naabri vaarikavõsasse maitsma minna, ma niisama kõõlusin aia vahel ja vesistasin suud. Mingil ajahetkel hakkas Vanaema aru saama, et laps vajab vaarikaid, ja me saime korra või paar kolme kvartali kaugusel (umbes seal, kus mõniteist aastat tagasi eramajaks maskeerunud bordell oli) tuttavas vaarika-aias korjamas käia. Talongiajal juhtus aga selline ime, et üksik naabrimees, kes muidu teregi ei öelnud, tuli ja ütles, et temal pole moosi jaoks piisavalt suhkrut, meil peres mitu inimest ja seega rohkem suhkrutalonge, korjaku me tema vaarikavõsa tühjaks ja saagu endile moosi. Umbes siis hakkasid naabrimehe võsavaarikad tasapisi ka meile imbuma. Teise aiaserva oli Vanaema ise kolm põõsast istutanud ja neilegi meeldis seal. Veel mõni aasta hilisemasse aega jääb olukord, kus Vanaema pani moosi vaikselt pliidile hauduma ja läks ise "Santa Barbarat" vaatama. Võimalik, et ta vaatas midagi veel, igatahes oli moos pärast erakordselt paks, lausa kõva. Ei mäleta, mis vahenditega me teda purkidest üldse kätte saime. 

Kui me Maja ostsime, olid vaarikad sireliheki otsa juures ... olid kah. Mõnel aastal rõõmsamad, mõnel nirumad. Vanaema tuli külla, vaatas ringi ja käsutas, et vaarikatest pead küll lahti saama, neid pole kellelegi vaja ...!* Mina tegin "!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!" ja Vanaema imestas, kas sa tõesti tahad vaarikaid oma aeda? Kujutage ette, et tahtsin küll. Pikapeale Vanaema leppis ja isegi istutas paar meie sordi taime (sordinime ei tea, aga hästi suured marjad on) endale aeda. Meie vaarikad on endiselt mõnel aastal rõõmsamad, mõnel nirumad. Sel aastal ajavad nad palju noori võrseid, on lootust, et äkki tuleval aastal on ka meil rõõmus vaarika-aasta. Jutt käib muidugi nendest, mis Suure Lammutamise ajal lendavate roovlattidega pihta ei saanud, muist kahjuks said.

Viimastel aastatel on Vanaema oma vaarikad peamiselt rahule jätnud. Ei puhasta, ei harvenda. Lõikab ainult vanad varred ära ja millegipärast kärbib noorte varte latvu - keegi olevat talle öelnud, et nii tekib rohkem kõrvalharusid. Mina jällegi olen aru saanud, et ladvakärpimiseks on oma aeg ja õige koht, terve teadus - nagu suurem osa aiandusest. Vanaema vaarikad ei lase ennast sellest segada ja kannavad nagu pöörased. Kasvavad ka. Nüüd on vaarikavõsa Vanaema aias. Enamasti teeb see mulle rõõmu ja ma käin hea meelega korjel. Õnnetuseks meeldib vaarikavõsa ka mitmesugusele kohalikule faunale. Eelmisel nädalal sain korjates nõelata pahuralt maamesilaselt, kes minu rõõmuks jäi ellu ja lendas minema, olles oma toimetamised vaarikavarre otsas ära toimetanud. Maamesilaste vastu pole ma üldse allergiline, see on tore. Veel on vaarikate vahel, sees ja peal hulgaliselt tigusid ja rohkem kui natuke neist maandub korjamise käigus marjaämbris ... mitte et keegi sihipäraselt tigusid korjaks, lihtsalt see võsa vahel ragistamine raputab varsi ja ... Aga millegipärast tundub mulle, et talvel ei taha keegi oma pudrutaldrikust moosi seest leida hästi läbikeedetud ja hoidistatud tigu. Vaarikaussid on omaette nähtus, vähemalt on nad eluaeg ainult vaarikaid söönud. Täna leidsin vaarikaussi endal kohast, kus daamid filmides raha, võtmeid ja lõhnastatud taskurätikuid hoiavad ... Ja kodus avastasin, et tänase marjaportsu ühe vaarika seest vaatas vastu paks hall taguots. Pikema koputamise peale kukkus taguotsa omanik, mingi kuuejalgne putukas, laua peale ja jäi selili lesima, jalakesed kenasti kõhu peal krõnksus. Mõni aeg hiljem oli putukas siiski minema hiilinud, kes ta oli ja miks ta arvas, et kõige parem on olla peadpidi vaarika sees, ei tea. Veel käivad vaarikate vahel lesimas kohalikud kassid, aga nende puhul on ainus õnnetus see, et nad on hirmus pelglikud ega taha minuga rääkida.

Vaarikatest keedetakse meil eelkõige moosi. Tavalist vaarikamoosi. Ja vaarika-šokolaadimoosi. Ja kui korraga trehvab olema vaarikaid ja soodushinnaga nektariine, siis ka Lillebrori lemmikut, vaarika-nektariinimoosi. Viimane on üks väheseid kohti, kus ma moosisuhkrut kasutan, nimelt tuleb kooritud nektariinidest ja vaarikatest kummastki eraldi hästitarretuv moos keeta ja need siis vaheldumisi kihtidena purki panna. Mõnikord tuleb isegi välja, ilus triibuline purk jääb.

Vaarikaid saab ka edukalt sügavkülmutada, aga vaarika-toormoos sügavkülmutatud kujul jätab meid, hm, külmaks. Veel saab vaarikatega teha muffineid ja vaarika-kohupiimakooki (mul on mingid kogused teised, kohupiima vähem, aga idee on sama). Üks kolleeg pakkus kunagi vaarikamahla, aga seda pole ma teha proovinud. Kas teile meeldivad vaarikad ja mida te nendega teete?

________
*umbes samasuguse tooniga oigas ta minu esimeses omaette korteris külas käies, et laps, sul pole ju ainsatki laudlina ega linikut ...! Fakt, et mul polnud 13-ruutmeetrises kööktoas ainsatki lagedat kummuti- või lauapinda, ei omanud tähtsust.

Sunday, August 6, 2017

Vaarikalõhnaline nädal

Sel nädalal korjasin vaarikaid. Ja siis korjasin veel vaarikaid. Ja siis ... oleksin veel korjanud, aga üks pilv tuli ja väänas ennast vanaema vaarikavõsa kohal välja ja ma läksin tuppa tahenema.

Vaarikatest tekkis muidugi Moos. Täpsemalt, üks Moos on hetkel pliidil. Veel korjasin ja menetlesin mahlaks mõningal määral punaseid sõstraid. Käisime Mehega mustikal, tähendab, mina korjasin ja tema näitas, kuskohast korjata ... ühe koogi jagu. Mustikaid jäi sinna veel, aga seal olid sääsed ka. Meie kodu juures sääski metsas eriti pole ... ega mustikaid.

Veel käisime seenel, tähendab, ükskord mina üksi ja teine kord koos Mehega. On kukeseente kõrgaeg. Samuti on algamas tikrite kõrgaeg. Tundub, et sel aastal siiski eelmise aastaga sarnast tikriuputust ei ole. Tänu Jumalale väikeste heade asjade eest.

Kudusin palju kangast. Samuti kudusin valmis karukellasalli keskosa.

Õues toimuv meenutas paaril päeval põrgu eeskoda - kõik kohad olid täis tolmu, sodi ja poolpaljaid ehitajaid. Ärge öelge, et mmm ... musklid, need pole üldse minu huviala. Siis lubati vihma ja ehitajad kadusid mitmeks päevaks ära ... aga kui vihm tuli, tuli teda ka ühe katuseakna vahelt hoolega sisse. Nii hoolega, et miskite tihendite, kraede ja muhvide vahele tekkis korralik mitmeliitrine veekott ja kui Mees seda kehitama läks, siis juhtus see, mis sellistes olukordades ikka juhtub. Mees kuivas ära küll ja väga ettevaatliku pitsitamise ja mudimisega õnnestus veekoti sisu ämbrisse ümber paigutada. Kui ehitajad täna taas välja ilmusid (just sel hetkel, mil me perekondlikult kirikuteele asusime), olid nad üllatunud ja veetsid suurema osa päevast aknaümbrust kohendades. Eks me järgmise suure vihmaga vaatame, kas sai ära kohandatud. Mõnes mõttes on see heagi, et viga nüüd välja tuli, Mees ütles, et pärast eterniidi paikapanemist (selle akna ümber ainsana eterniiti veel polnud) poleks leke nii kergesti välja paistnud ja salaleke teatavasti tekitab salakõdunemist.

Lillebrori röövikust koorus liblikas, kelle pea meenutas kahtlustäravatal moel vapsikut.

Unistaja otsustas ära, milline ülemise korruse tuba talle sobib - Jõugu Juhi omast suurem!

Jõugu Juht niitis vabatahtlikult muru, sest me ostsime lastele kadunud jalgpalli asemele uue. Tänu sellele on poisid suurema osa ajast õues ja mängivad palli. Kui just ei saja ... järelikult väiksema osa ajast.

Mees tuli ükspäev uudisega, et tema puhkus saab läbi nädal aega varem kui minul. Ma võtsin selle peale palderjanitabletti, sest täiskohaga riigitöö on küll pikas perspektiivis stabiilset sissetulekut pakkuv - ja stabiilne sissetulek on vägagi tervitatav, isegi kui ta kuigi suur ei ole -, aga ma olen nii ära harjunud, et ta sätib oma vabad päevad minu omadega sobima ... Eks ma siis hakkan korralikuks koduhaldjaks. Pealegi on neid kollitusi viimasel ajal olnud nii vähe, et lausa koledasti ... eks näeb, mil moel see kõik meile heaks tuleb.

Uuel nädalal paluks korralikult suve, sest mingil päeval me läheme mere äärde.

Saturday, August 5, 2017

Mida sa õigupoolest terve päeva teed?

Sõidan autoga tuttaval tänaval. Vajutan pidurit ja auto teeb koha peal pirueti. Ärkan pahurana. Ei ole välja puhanud, aga uni on täiesti läinud. Mees arvas viimati, et tegelikult peaks need rehvid suure sügiseni välja vedama, aga talveks on igal juhul uusi vaja. Miks ma siis peaksin unes nägema olukorda, mida arvatavasti ei teki?

Uni ei tule tagasi. Tegelikult ongi kell nii kaugel, et korralikud inimesed tõusevad üles.

Riputan õue masinatäie pesu ja panen järgmise täie pesema. Lapsed on vahepeal tühjendanud nõudepesumasina, ka see läheb uuesti tööle - eelmisest õhtust oli päris palju nõusid jäänud.

Puder. Kohv. Pudru peale korjan peotäie vaarikaid ja lõigun kaks banaani, igaühele natuke.  Internetti läbi lugedes leian lingi sellistele koomiksitele.

Pärast hommikusööki lähen kudukambrisse lõpetama eile poolelijäänud oranži vaipa. Akna taga sajab alla esimene pilvetäis vihma. Kui pesumasin valmis saab, lähen riputan ka selle pesu lisaloputuseks õue - ega nad ju palju märjemaks ei saa ... Mina saan küll märjaks, sest pesuriputamise ajal hakkab sadama teine pilvetäis.

Mähkun pleedi ja lõikan kuhjakese kollast kaltsumaterjali, sest Plaan on kududa kollane vaip. Poole kudumise peale kutsutakse mind sööma. Mees on laste asjatundliku abiga valmistanud makaronivormi. Käin salati jaoks tilli toomas ja vaatan süngelt oma peenraid, mis taas mattuvad umbrohu sisse. No ei ole aega, mis teha. Söök vähemalt on hea.

Kollase vaiba tagumise otsa kudumise ajal tuleb akna taga alla kolmas pilvetäis vihma. Huvitaval kombel on muist pesu õhtuks siiski kuiv.

Siis lõikan kilo roosat ja halli kaltsumaterjali, sest tahan ühe halli tellimuse uuel nädalal Kuurortlinna ise ära viia, aga laia kanga ülesajamiseks tuleb enne kitsam kangas eest ära saada ja roosad vaibad sobivad alati.

Et sinnasamasse Kuurortlinna sõitmiseks midagi teha oleks, alustan ära uue piibelehesalli. Karukellasalli keskosa sai eile valmis, aga mul ei ole praegu aega ega tahtmist hakata äärepitsiga jändama. Siis teen, kui kangakudukiire möödas on.

Õhtusöögiks valmistavad lapsed pannkooke. Sööme neid moosiga ja mee-võikastmega. Viimase jaoks õnnestus Mehel osta mett ühelt peaaegu-siitkandi mesinikult. Vahepeal olime jupp aega meetud, sest laadahind oli kõrge ja plastämbrisse pakitud mett mina ei salli - minu meelest ei käi päris asjad ja plastik omavahel kokku.

Lugesin kaltsulõikamise ja sallikudumise kõrval läbi raamatu "Uju koos uppujatega". Ma loengi niimoodi, ülikiiresti, diagonaalis. See raamat väärib teist korda ülelugemist. Need norralased kirjutavad vist üldse hästi ... ja kui mul ühel päeval raha on, siis ma kavatsen selle raamatu osta. Olen varemgi nii teinud - lugenud raamatukogust laenutatud raamatut, leidnud, et see hea on, ja siis endale ka ostnud.

Pärast õhtusööki vajas Lillebror assisteerimist pesuvee tekitamisel. Suuremad saavad ise hakkama, aga temal ma ei taha lasta äsja keenud veega kõndida, mis siis, et vahemaa on lühike.

Pesu korjamise ajal tiirleb mu jalgade ümber väike must kass. "Kräu!" (tõlge: "Ära kanna pesu, kanna kassi!") Korjan kassi teise kätte. Enne tuppatulemist panen Mimi maha ja pälvin veel ühe, seekord solvunud kräu. Mimi tuleb siiski tuppa ja keerab ennast meie magamistuppa magama.

Helistan emale. Mitu päeva pole rääkinud, kes teab, kuidas neil läheb ... tundub, et hetkel läheb hästi. Siis saab päris õhtu ja saab Garfieldi film telekast ja saab arvatavasti natuke veel piibelehesalli.

Tuesday, August 1, 2017

Kuidas teha vähem tööd?

Loode4tavasti ei ole pealkiri lõpmata eksitav neile, kes otsivad võimalusi päevade viisi voodis lebades ajakirju lugeda ja selle kõige juures veel kohvikutoitu süüa. See on siin ikkagi koduperenaiseblogi.

Mul on koolifüüsikast vähe meeles, aga minu meelest oli füüsikaterminite järgi töö seotud asjade ühest kohast teise liigutamisega. Asjade punktist A punkti B liigutamist tuleb meil siin kohe palju ette ja see võtab omajagu aega, tähendab, see on ka töö. Kodus on töö kõik, mida peab tegema ja mis võtab aega, eks ole.

Niisiis.
  • Üks sõbranna kunagi meil külas olles hämmastus, et keldrisse lihakõrvast tooma minnes võtan ma üksiti korviga kaasa eelmisel päeval täidetud purgid. Et tema küll ei oskavat niimoodi. Paar aastat hiljem ta tänas mind selle mõtte eest, olevat päevadesse kohe jupi aega juurde saanud. Mõte oli sõbranna sõnastuses selline: Kui tuled, too, kui lähed, vii. Ehk kui ma niiehknii kuhugi teel olen, võin ma sihtpunkti kuuluvad asjad ka kohe kaasa haarata. 
  • Üks teine kallis inimene, armas pisike vanaproua Lore Gummersbachist ütles kunagi kuldsed sõnad: Sa ei pea pealt vaatama, kuidas muna keeb. Tõesti ei pea. Kuni muna keeb, saab midagi laua pealt ära panna või hoopis laua peale tõsta. Imetleda õuest leitud röövikut. Otsida valmis järgmise söögi retseptid. Mida iganes. Ühesõnaga, kui toit ennast enam-vähem ise keedab, saab samal ajal teha midagi veel. Sama on laste koduõppimisega - ajalooliselt on olnud kombeks, et lugema õpitakse ema voki kõrval, käsitööinimesed saavad kindlasti laste veerimise vahale sokki kududa või midagi sellist. 
  • Majas on teisi inimesi ka, tähendab, üks emajõud ei pea tegema kõike üksi. Seda võib nimetada ka lapstööjõu ärakasutamiseks, aga tegelikult on väga tore, et ma olen viimase aasta jooksul kandnud tuppa vähem kui kümme sületäit puid - puuvedamine on praeguseks puhtalt poiste töö ja seda tehakse ilma suurema virisemiseta. Kui mina olen puid vedanud, siis sellepärast, et noh ... ma oleks muidu kuuri poolt tühjade kätega tulnud (vaata esimest punkti).
  • Ja minu lemmikasi: prioritiseerimine. Mõnd asja jõuab jooksvalt ja kogu aeg. Mõnd asja peab jõudma ja punkt. Mõni asi ... ei ole nii tähtis. Ja mis siis. Kui peenras on olukord "see porgand või?", last ta siis olla, mul ei ole aega ega jaksu mulda kahvliga kobestamas käia! Kahvliga kobestas minu ammulahkunud keemiaõpetaja, üksik inimene, kellel oli umbes kolm ruutmeetrit peenart ja palju vaba aega ... Tolles peenras polnud tõesti ühtegi umbrohuliblekest. 
Ma nüüd lähen ja teen natuke aega mittemidagit, jalutan ümber Maja ja vaatan katuse edenemist. Vahepeal on vaja provva ka olla. 

Monday, July 31, 2017

Suvi kestab veel

Kui seda viletsat suusailma saab muidugi üldse suveks nimetada.

Juuli saab kõigest hoolimata kolme tunni pärast läbi. Augustis tuleb jälle - nagu enam-vähem igal aastal - ära teha kõik see, mida juulis ei jõudnud, ja august on ju teatavasti lühike kuu, sest pärast riigipüha tuleb hakata tõsisemalt töölkäimise ja kooliasjade peale mõtlema. Oeh.

Augustis saame Majale katuse peale.

Augustis käime kindlasti mere ääres, Teise Vanaisa juures Kuurortlinnas. Muu puhkuse jaoks sel aastal aega ja raha ei ole, sest katus.

Augustis veedame ühe päeva, sõites laevaga eksootilisse paika - nimelt on Suure Järve peal pisike saar, kuhu tuleb koguduse töötegijate väljasõit koos peredega. Ma oleksin eelistanud mõnd paika, kuhu maismaad mööda pääseb, aga samas võiks ju korra elus sealgi ära käia ... ja omal algatusel ma enamasti laevade peale ei lähe.

Augustis tuleb valmistada hoidiseid, sel aastal tulevad vaarikad väga hilja, aga metsast tuleb veel tuua hästi palju seeni, hankida ja marineerida paprika ja nii edasi.

Augustis tuleb tegeleda maasikapeenarde uuendamisega. Millal, inimesed, millal? Mul on mõned tellimused kududa, tahaks veel siin ja seal käia, Maja ümbrust kasida (kui see parajasti betoonitolmupilvi täis ei ole) ja keegi peab süüa ka tegema.

Augustis tuleb tegeleda ka kooliteemadega. Ma lähen võtan nüüd ühe palderjanitableti, sest kõik on endiselt nii lahtine, et hirmus. Peame palvet, et langetaksime õiged otsused.

Tegelikult tahaksin ma augustis väga puhata ja mängida. Lihtsalt niisama. Nojah, selleks me sinna Kuurortlinna lähemegi, loodetavasti antakse kuu keskpaiku veel tõsiseltvõetavat suveilma. Vähemalt ei pea me sel aastal Unistaja sünnipäeva augustis (mitte et teine september augustist kuigivõrd edasi oleks).

Veel tahan ma augustis kududa valmis piibelehesalli ja nahkhiiresalli ... ja juulis valmima pidanud karukellasalli ma lihtsalt pean valmis saama. Ma siis lähen nüüd ja koon natuke. Kui keegi teab, kuidas endale mõned kätepaarid juurde kasvatada, siis on õpetused teretulnud.

Sunday, July 30, 2017

Juuli viimane nädal

Olukorrast katusel - ehitajad, hullukesed, veetsid mitu päeva roovitust loodi ajades. nagu Majas midagi muud loodis oleks! No aga võib-olla on loodisolemine katuse seisukohast oluline, ma ei tea. Aknad on paigas ja tunduvad üldisel taustal jube väikesed. Ma juba unistasin, et kogume aasta või kahe jooksul raha ja paneme vaat siia ja siia ja siia veel aknaid. Tõenäoliselt nii see saabki olema.

Olukorrast Maja ümber - hakkab looma, tänan küsimast. Nädalajagu tööd tuleb muidugi veel teha.

Olukorrast kassidega - on harjumatu olla ainult kahe kassi omanik. Sassut ei ole juba kolm ja pool päeva, aga elus on endiselt kassikujuline auk. Lillebror küll juba küsis, millal me nüüd kassipoja võtame - mitte sellepärast, et Sassule kohe asendus hankida, aga me rääkisime kunagi talvel tõesti kassipoja võtmisest. Selle mõttega, et siis viitsivad Mimi ja Valge Mini temaga mässata, õpetada ja nii, paari aasta pärast on nemad ka kümnesed ja kassipoeg oleks liiga tüütu ... aga Sassule ju ei saanud mingit titte selga elama võtta! Võib-olla päris sügisel, siis on kevadeks kaelakandja ja saab õue lasta.

Korjasin Vanaema aiast palju ja meilt ka arvestatava koguse mustsõstraid ja menetlesin need viljalihaga mahlaks. Köögis lõhnab pool pange vaarikaid, samuti Vanaema aiast. Tema ise enam eriti moositada ei taha.

Käisime Kontserdil. tegelikult peaks seal käima igal aastal, aga mõnikord lubatakse vihma ja mõnikord on meil midagi muud teha ... Jõugu Juht küsis, kas terve Linna rahvas on kokku tulnud. Unistaja tundis rõõmu, kui mõni pala oli teistest lühem. Lillebror valmistas kaselehest ja oksajupist musketärimõõga. Mina ütlesin poistele, et see on ausalt ainus klassikalise muusika üritus aastas, mida me neile peale sunnime, kannatagu ära. Surusime kontsad murusse ja tundsime ennast nagu käiku lõksujäänud kaevurid raamatus "Perekonnata" (seal jäävad kaevurid üleujutuse ajal kaldkäiku lõksu ja kaevavad endile siis lambikonksude ja muude käepäraste vahenditega astmed, et mitte vette libiseda ja uppuda), ainult õhku oli rohkem ja muusika oluliselt parem. Meist umbes kümme meetrit vasakul istus väga ilusa seelikuga naine, kes minu kahtlustust mööda võis olla Iibis - aga ma kuidagi ei suutnud ligi ukerdada ja küsida, vabandage, kas Teie äkki olete Iibis ja see sinise särgiga poiss Väikevend? Pealegi ei usu ma, et selline ootamatu lähenemine tema kontserdielamust oleks oluliselt paremaks teinud.

Kontserdiväliselt kohtasime kenasid ja natuke vähem kenasid inimesi. Kenade hulka kuuluvad vaieldamatult Mafalda ja Loreida. Natuke vähem kenad (et mitte midagi hullemat öelda) olid valdavalt sellised Liivimaa parimad ratsutajad, kes arvavad, et ühel või teisel alal edukas olemine tähendab automaatselt õigust inimestele kõigil valdkondades ülevalt alla vaadata. Moorisin selles kogemuses ja jõudsin järeldusele, et kristlasena on jube lihtne palvetada kellegi meeldiva inimese eest, aga tegelikult peaksime palvetama kõigi kunagi kohatud inimeste eest, sõltumata nende meeldivusest või suhte intensiivsusest. Et nendegi käsi hästi käiks, eks ole. Eestpalve jõudu ja inimeste positiivset muutumist ajas on nii mõnegi tuttava puhul nähtud, miks siis mitte? (antud lõigus ei ole juttu mitte ühestki mulle teada olevast blogilugejast)

Lugesin raamatut. Charles Bukowski "Sink leiva vahel".  Esimene mõte oli, et tahaks originaalkeeles ka näha, et teada, kas keele äärmuslik vulgaarsus on seotud tõlkija isikuga või pidigi see nii olema. Selles mõttes, et inetud sõnad on minu meelest erineva inetusekaaluga, aga selles raamatus olid valitud pidevalt ikka need kõige inetumad ... Muidu oli tegu koleda looga. Õnnetu poisike, õnnetu lapsepõlv, vilets seltskond, kohutav akne (tänapäeval on sellise asja vastu vist mingi hormoonravi olemas, ma oletan?)  ja ülemäärane huvi s*ksuaalsuse vastu - mitte et ma oskaksin öelda, mis on teismeliste poiste puhul paras mõõt, aga tavaliselt on poisslaste elus midagi veel peale mõtte, kuidas kellelegi tädile seeliku alla piiluda ... Suure Depressiooni aegsest elust on minu meelest palju sümpaatsemaid raamatuid, "Vihakobarad" näiteks, aga eks raamatu sümpaatsus sõltub ikka sellest, mida inimene raamatust leida loodab.

Uuel nädalal menetlen punaseid sõstraid.

Thursday, July 27, 2017

Sassu

Juunis 2002 võtsime mustale Saarale seltsiks ja loodetavaks aretusprojektiks (et mis juhtub, kui omavahel saavad pojad kaks musta kassi) isase musta kassipoja. See oli hädise olemisega, läksime veel samal päeval loomaarsti juurde kontrolli. Loomaarst määras kassipojale parasiiditõrje ja ütles: "Mul on teile kingitus ka. See kiisu leiti hiljuti siitkandist sirelipõõsast nutmast, leidja pidas teda mõned päevad, aga omanikku ega tahtjat ei leidnud, tõi siia, äkki keegi tahab. Te olete täna õhtul viimased, kui teie ei võta, siis ma panen ta magama ..." Puuris oli triibuline kassipoeg. Emane. Kolme kassi omanikeks hakata polnud küll plaanis, aga me olime tõepoolest loomakliinikus vahetult enne sulgemisaega ja maal on kasside jaoks palju ruumi ... Loomaarst pani kassipojale nimeks Alexandra, millest sai koduseks tarvitamiseks Sassu.

Musta kassipoja nimeks sai Mau, aga Saaraga nad plaanipidamiseni ei jõudnud, sest enne, kui Mau puberteeti jõudis, lipsas Saara õue ja jäi kadunuks. Sellest peale olen ma sügavalt veendunud, et toakass peakski jääma toakassiks.

Sassu ja Mau kasvasid üles kui õde-venda. Mau jäi kõutsiks - et oleks tahtmist külakasse eemal hoida -, Sassu käis pooleaastaselt operatsioonil. Mau elu jäi lühikeseks, ta jäi kadunuks siis, kui üks naabrimees endale tapjakoerte karja kasvatas ja need küla peale lahti laskis. Samal ajal hukkus ka varjupaigast võetud must Esme. Sassu pääses.

Üksiku kassi elu oli kurb ja nii me võtsime sügisel 2008 uue musta kassipoja, kelle nimeks sai esialgu MiniMii, aga kui Lillebror rääkima õppis, lühenes see sujuvalt Mimiks. Esimest korda MiniMiid nähes tegis Sassu: "Khhhhh!" ja läks kohevaks, aga varsti nuusutas üle ja otsustas, et on kass küll. MiniMii oli kaks kuud ja kaks nädalat vana, kui Sassu - meie liikuv hiirelõks - otsustas noorele kolleegile hiiretööd õpetada, tõi poolsurnud hiire ja andis kassipojale kätte. Mimi on nüüd väga tubli hiirepüüdja.

Umbes 12-aastaselt hakkas Sassu ilmutama vanaduse märke. Mõtles pikalt, enne kui ahju otsa hüppas. Eelistas aina rohkem sooje kohti. Aasta tagasi märkasime, et Sassu ei kuule enam peaaegu midagi. Enne jõule hakkas teda kimbutama nohu ja liivakasti jäetud "annetused" muutusid aina ebaharilikumaks nii konsistentsi kui värvi poolest. Loomaarst laiutas käis - 15-aastane kass, põhihädaks on vanadus. Lõpuks oli Sassu väga, väga kõhn. Karv püsis ilus ja meeleolu sõbralik, aga söögiks sobis ainult kiisueine želeeosa. Päikeselaigud ja pehmed kohad meeldisid ikka veel.

Täna hommikul tuli Sassu üsna kebja sammuga sööma. Kui me lõuna paiku Linna läksime, tõstsin ta õue. Sassu sättis ennast kuhugi käiguteele lesima, Mees oli suunanud ta muruplatsi serva heki all - et katuse-ehitajatele jalgu ei jääks. Kui me koju tulime, lesis Sassu ikka samas kohas. Väga rahulikult. Väga kangelt.

Sängitasime ta taha-aeda noore valge sireli alla. Olgu vikerkaaresild talle sile astuda ja jooksku taevastel pööningutel palju rammusaid hiiri!

 Noor Sassu Esme ja Mauga.
 Lisaks hiiretele püüdis Sassu edukalt ka vesirotte.
Veel hea tervise juures ja täisjõus Sassu.
Kaks kuud tagasi nägi Sassu veel päris hea välja, pildil hoiab teda Lillebror.

Wednesday, July 26, 2017

Palav hakkas, tulin tuppa jahtuma ...

Kaevame endiselt Maja sodikihtide seest välja. Esimese ringiga hakkame lõpule jõudma, esimese ringi eesmärk on saavutada redeli toetamise võimalus ükskõik millisest kohast Maja servas. Teise ringiga alustame muidugi kohe, kui esimene ring valmis ... sest siis saab ka otse Maja vastas olevast kihist lahti.

Kui katus on peal, on mul ilmselt võimalus tegeleda suuremat sorti aiakujundusega, sest Maja ümbruse taimed, nii meeldivad kui ebameeldivad, on suuremalt jaolt lömastatud või muudmoodi katki. Õnneks oli meeldivaid nende hulgas vähem ja roosid on veel elus, vaatasin järele.

Katuseüllatuse koha pealt on lugu nii, et üllatusega tegelemine ei tule mitte mõnevõrra, vaid Mitu Korda Kallim kui meil raha on. No aga viis minutit pärast üllatuse teadasaamist, kui me olime ikka väga üllatunud (nagu "breakdown of the närv" üllatunud), sattus õuele lahke inimene, lausa sõber, kes ütles olukorrast kuuldes, et null problemo, kui te oma jõududega kohe praegu ei saa, ärge pangalaenu võtke, ma saan teile kah laenata. Mitte et see parim lahendus oleks, parim lahendus oleks olla inimene, kellel on absoluutselt alati ja igas olukorras riidekapi põhjast kingakarbist sajaliste pakk võtta ... aga selline võimalus rahustab ikka, sest selle inimesega meie suhted rahaasjade ajamise tõttu ei halveneks, seda ma usun küll. Paraku ei ole katuseehituse puhul võimalik töid ajutiselt pooleli jätta nagu, ütleme, siseviimistluse puhul - et elame kolm kuud, makulatuur seinas, ja tapeedi paneme alles siis, kui raha ja aega tekib. Eks näeb, kuidas see olukord laheneb, praegu veel tundub, et lahendus tuleb.

Eelmises lõigus kirjeldatud olukord tähendab muidugi, et (kui lahendus ei seisne lotovõidus või milleski muus taolises) lähikuude elu saab olema eeee, säästlik. No aga me püüame enamasti niigi mõistlikud olla, eks nüüd tuleb siis olla mõistlik vahetpidamata. Minu lemmik-vanaproua, armas Lore Gummersbachist tsiteeris mulle kunagi oma ema, kes olevat sõjaaegses ja -järgses olukorras öelnud, et kartulite ja kohupiimaga saab palju rahvast ära toita. Eestlased pidavat igale poole panema hapukoort, mis minu sisikonnale ka paremini sobib kui kohupiim, nii et mina toidan pere ära kartulite ja hapukoorega ... ja seente ja marjade ja aiast tulevate aedviljade ja soodushinnaga lihaga. Praegu ongi just see õnnis aeg, mil aiast hakkab köögivilju ja marju tulema, tähendab, parim aeg vaene olemiseks. (see viimane oli natuke mõruvõitu muigega öeldud)

Ja mis puutub õndsusesse ... ma tahtsin siin ükspäev "Kristiina Lauritsatütrest" kirjutada. See on raamat, mida ma iga mõne aasta tagant uuesti üle loen ja iga kord erinevaid mõtteid mõtlen, vastavalt ilmselt isikliku elu suhestumisele raamatus toimuvaga. Noorena vaimustas mind muidugi Kristiina ja Erlendi armastuse lugu, vahepeal ... ei mäleta, aga seekord märkasin rohkem Ragnfridi ja Ramborgi elude traagilisust. Elada abikaasaga, kes pidevalt kellegi teise peale mõtleb ... või üldse kellegi peale suure armastusega ei mõtle, oleks kole küll. Aga praegu ma tahtsin hoopis tsiteerida proua Åshildi. Sõnasõnalist tsitaati pole mõtet minult loota, aga see kõlas umbes nii: "Ei sünni kurta kehvade päevade üle sellel, kes on oma rõõmupäevad ära kulutanud!" Kui kehvade päevade all mõelda rahalist jõukust, siis tõesti, me oleme olnud praegusest märgatavalt varakamad ja pole osanud seda hoolega hinnata, noh, rohutirtsu kombel või nii. Mis meil siis praegu ikka kurta, pealegi - taas sama proua ütlus: "Häid päevi näevad mõistlikud inimesed, aga parimaid need, kes julgevad olla meeletud!" Maja on kõigest üks meie meeletustest ja kas te kujutate ette, kui vaimustav on käia teisel korrusel ja näha, milliseks need ruumid võivad ükskord saada ... kesse julgeb öelda, et meil on midagi muud kui parimad päevad? Eriti kui saab kaasa võtta musta kassi.



Elu on põhimõtteliselt ilus.






Monday, July 24, 2017

Oeh

Selgus, et katuseüllatus tuli ja vastavalt Murphy seadustele on ta mõnevõrra kallim kui meil puhverraha varutud on. No eks me leiame selle raha kusagilt mujalt millegi muu arvelt. Aga eestpalved on jätkuvalt teretulnud.

Otsustasime, et vannitoaboilerit ei hakka vahetama enne, kui on ära toimunud Suur Suvelõpupidu ehk Unistaja sünnipäev. Esiteks asja rahalise külje pärast, teiseks sellepärast, et see vahetus ei ole kahjuks niisama lihtne, et keerad torud naksti lahti, tõstad boileri maha, uue asemele, naksti torud kinni ... Meil on boiler esteetiliselt seina taga, nii et tema vahetamine tähendab suuremat sorti lõhkumist ja see omakorda võtab palju aega. Ämbri ja kopsikuga pesemine toimib küll, oleme kõik katsetanud ja päris lõbus on.

Kui tuleb olla üle mõistuse säästlik, on endiselt kõige lihtsam vaadata, mis kapis on ja mis poes soodushinnaga on, sest toitu vajab inimene iga päev, näiteks uue käekoti ostmist saab edasi lükata. Hommikul sõime putru puuvillasalatiga (tore sõna Durrellilt) ehk koduste maasikate ja Rimi soodusmüügist saadud nektariinidega. Muide, need nektariinid ei olnud vist kuigivõrd pritsitud, eelmisel aastal ajasid Rimi nektariinid mind hullusti köhima, seekord pole häda midagi. Lõunaks tegin igaühele salativõileiva (mitte päris sellise, nagu nurgamaja lähistel koolis vastu tahvlit visati) - aiast peotäis rukolat, teine lehtsalatit, natuke rohelist sibulat, peotäis suhkruherneid ja kaks nektariini, kastmeks tilk mett, teine sinepit, sorts oliiviõli, sorts veiniäädikat ja näputäis soola. Igaühele ports salatit ja üks juustuviil saia peale. Niisama-võileiba sai ka juurde teha, kes soovis. Isegi Lillebror, kes rukolat ei armasta, sõi rahulolevalt! Õhtuks sai suvikõrvitsapirukat, sest needki olid soodushinnaga (meie omad veel ei kasva, pole lootustki, liiga külm), ja kaneelisaia. Homme süüakse õhtul kindlasti kukeseenevormi, sest neid siin on.

Pärast katuseüllatusest teadasaamist ohkasin ja läksin metsa. Mida sa sellises olukorras ikka muud teed? Pealegi on vaja pärast mitu päeva kestnud sodivedamist midagi hingele ka saada. Seeni, jah, juba natuke on. Mustikaid oli küll seekord rohkem kui eelmine kord ... kolm tükki rohkem. Tähendab, kui ei ole just kole palju vaba aega, siis mustikaid sel aastal meie kandist ei saa.

Sodivedamisega on nii, et edeneb. Kui meie elu oleks nagu Ameerika perekomöödias, siis oleks lastel vähemalt temaatilised t-särgid kirjaga "Team Mommy" ja "Team Daddy", aga kuna meist õnneks filmi ei tehta, jaguneb seltskond selle järgi, milline lapsevanem parajasti abilist vajab (issi on populaarsem, sest temaga saab raskeid asju vedada).

Tahtsin veel kirjutada raamatust "Kristiina Lauritsatütar" ja mis seosed mul seda seekord lugedes tekkisid - või mida mul oleks selle põhjal öelda Inimesele, Kes Enda Arvates Meie Elust Kõike Teab, aga mulle eksponeeriti just üht erakordselt liivast juuksepahmakat ja selle kasimisel kopsik-ämber süsteemiga on küll emme abi vaja. Tegelikult mulle meeldib ema olla.


Sunday, July 23, 2017

Ui jeerum ehk aktiivne puhkus

Kuigi mul on hea meel, et Maja on reede hilisõhtust saadik kilesse mässitud ja homsest hakatakse eterniiti panema, oli see nädal ikkagi natuke intensiivsem kui mulle meeldiks.

Esmaspäev oli veel päeva moodi päev. Teisipäeval viisime poisid laagrisse. Laager asus sama koha peal, kus eelmisel aastal, aga poiste magamiskamber oli teises kohas. Lapsed paika pannud, nägin tuttavat nägu. Tere, M, kas sina oled ka seekord laagris? M mõtles pikalt, mis tädi see on, lasteaia-meenutuse peale ütles, aaaa, nüüd tean. Nojah, ega me ammu näinud ei olegi. Pärast rääkisid poisid, et ainult Unistajal oligi M-ga ühine huvi olnud, nimelt meeldib mõlemale mutantkangelane Wolverine ... aga muidu olla M õhtuti pahandust teinud. Erivajadustega laps on erivajadustega laps, tuleb leppida. Ja õpetada, õpetada, õpetada ... ükskord õpib temagi.

Semudest oli aga laagris veel üks ja teine ja kõige tähtsamana Lillebrori Sõber, kelle jaoks see oli üldse esimene kord. esimene kord laagris ja esimene kord ilma veresugulasteta kusagil ööbida ja ... noh, kui ta auto pealt maha tuli, oli see esimene kord ka näost näha. Meie olime sel hetkel lahkumas ja Unistaja tuli meid saatma. Vana laagrihundina võttis ta kohe Lillebrori Sõbra oma tiiva alla ja noormehe samm läks kohe tiidsamaks. Pärast rääkisid kõik tuttavad vanemad, et peamine laagrimulje oli ÖÖMÄNG. Milles iganes see seisnes. Ka meie lapsed mainisid ÖÖMÄNGU esimese asjana, kui küsisime, kuidas siis oli ka.

Teisipäeva õhtul nautisime lastevabadust, aga midagi rahulikku ja õndsat selles ei olnud, sest ...

kolmapäevast ma juba kirjutasin.

ja neljapäevast. Üks sõber naaksus FB-s, et asbest. Ega see jah eriline tervisetoode ei ole, aga tema on minu mäletamist mööda suitsumees ja õllepudelisse ka ei sülita ... Ja kui seltskonnas viibiv ehitusinsener asbesti peale ääd ega mööd ei ütle, siis arvatavasti ei ole see ühekordne lõhkumine eluohtlik.

Reedel enam lammutamist ei olnud, aga oli vaja koristada. Et ehitusmehed redeliga Maja ligi saaksid. Kibuvitsatihnikut meil enam ei ole, minu küüslaugupeenrast on järel riismed ja täna avastasin ühe suurema ja koledama hunniku alt murtudsüdame jäänused. Oeh ... Mis teha, vettpidav katus on ka omaette väärtus. Kuna Mees oli teinud tihedalt tööd kaks päeva jutti ja mina polnud kah päris niisama istunud, võtsime reedel aega ka per'miis ja provva olemiseks. Väga tore on pealt vaadata, kuidas teised inimesed tööd teevad.

Laupäeval saime lapsed laagrist kätte. Neil oli ettekujutus, et on suvi (koduteel oli 13,5 kraadi sooja ... kell kuus õhtul) ja lõbustused võiks joonelt edasi minna, tahaks ujuma ja arvutisse ja üldse. Mul oli tunne, nagu lööksin laste nina ees vanglauksi kinni, sest koristamist oli Maja ümber veel kohe väga palju ja ilma lapstööjõuta ei tule kuidagi toime ... Eks mõnel mehikesel veniski suu kapsarauaks. Paraku tuli just pärast õhtusööki vihm ja vihma järel sääsed. Küll saime käia pööningut vaatamas. See meeldis kohe väga. :)

Pühapäeval oli hommikupoole ikka pühapäev ka, aga avatud talude päevale me taas ei läinud - igal aastal on midagi olulisemat teha. Seekord siis koristamine. Unistaja ja Lillebror korjasid laaste ja ladustasid neid ühte kuuri - esiteks on saja-aastane katuselaast suurepärane tulehakatus, teiseks ei oleks meil nendega midagi paremat peale hakata (ehitusprügi konteineri siia metsa taha tellimine maksvat mitusada eurot ja selle raha eest saaks näiteks uue boileri). Mina korjasin ja sorteerisin eterniidiprügi. Seda me ladustame ühes tühjas laudas, kus tuleks laudaga ükskõik mille tegemisel igivanast virtsast läbiimbunud põrand/pinnas umbes poole meetri sügavuselt välja võtta. Mees jupitas, vedas ja ladus riita roovlatte (tunde järgi saaksime me neist aastase kütte, aga korralikumad hoiame alles - kuiv tugev puit läheb kusagil ikka tarbeks) ja Jõugu Juht lammutas tuulekoja katust. Elevust tekitasid tobe must Mimi, kes kuidagimoodi katuseharjale pääses ja siis õnnelikult mööda kilet alla turnis, et räästasse kräunuma jääda - tema sain kile vahelt õngitsedes kätte, kassid on teatavasti vedelikud ja mahuvad igalt poolt läbi - ja spontaanselt saabunud külalised. Üks põhilisi lammutusabilisi, see meie peaaegu-naaber - mis see viisteist kilomeetrit maailma mastaabis ära ei ole - ja tema armas abikaasa. Koos koeraga. Kui meie läksime pööningut imetlema, tuli koer ka. Ilus karvane saksa lambakoer. Õnneks ei oodanud nad ei kooki ega kohvi. Seda me pakume neile mõnel teisel korral ... sest Maja ümber on tegelikult endiselt hirmus prahirägastik ja homseks peaks vähemalt esikülg ligipääsetav olema. Enne, kui ehitusmeestel igale poole ligipääs olemas on, ei saa ei külalisi vastu võtta ega provva olla. Ega maasikaraiesmikule - nuuks - ega kukeseenele - nuuks - ega kudutööle - nuuks - ega elutuba koristada. Viimase põrandale on ühtlase kihina laotatud kogu poiste laagriatribuutika. Las ta olla, ei karju talla all ega torgi kedagi.

Homme tuleb taas muudkui koristada ...

Hiljem: avaldasin juba ära, siis tuli midagi veel meelde. Blogituuril lugesin rõõmustavat uudist ühte peresse väga oodatud beebi küpsemisest - tulevane ema olevat normaalne rase. :) Ja jätsin kommenteerimata ühes teises kohas, sest kuigi minu seisukoht olnuks blogija poolt õhkuvisatud küsimuse suhtes ainuõige* ja kristlasena teist valikut ei ole - mis mõttes teine valik, öäk -, ei soovi ma astuda diskussiooni tõejärgsete inimestega, kes abielurikkumist normaalsuseks peavad. Pealegi tuleb kõigepealt vastu võtta Jeesus, siis alles saab vabaneda patust ... ja seda, millest vabaneda, oleks neil inimestel, kes oleksid kohe kindlasti mulle vastu hakanud vaidlema, kohe kuhjaga. Muidu nad ei vaidleks. Mõistujutt jah, aga kes seal luges, see saab aru küll.

________
*mõnes küsimuses ongi ainult must ja valge olemas ja vahepealseid võimalusi ei eksisteeri, harjuge sellega, täiskasvanud inimesed, nagu te olete.
Lisatud hiljem: mitte sellepärast ainuõige, et mina ütlen nii, vaid sellepärast, et võtaksin lihtsalt kokku minust ja Teist palju targemate inimeste seisukohti antud küsimuses.  Vabandust, oleksin pidanud seda juba eile õhtul ütlema.

Thursday, July 20, 2017

What a difference a day makes ...

Üleeile oli selle koha peal veel paksult sammaldunud eterniit, kole aken ja kõige all pehkinud laastud. Täna on paigas niinimetatud aluskile, mis jääbki sinna, kus on (ühe koha peal tuleb kilesse auk, meister unustas nimelt tööhoos katuseakna ära). Soojustusevatindus (mis iganes selle korrektne nimi on) tuleb selle alla, seestpoolt ... siis, kui me sellega tegelema hakkame. Meie eelarve ja hetke võimaluste juures pidavat see olema kõige mõistlikum lahendus.

Kinni ehitatud katusealustest tulid muuhulgas välja karbike püssikuule, mitmed apteegipudelikesed, ilmasõja-eelne "tulitikkude" karp ja kiri emale, autor ja ema nimi teadmata. Nüüd selgusid ka mõned konstruktsiooni eripärad, mis mulle kohe üüüüleüldse ei meeldi, aga võimaldavad arvatavasti tekitada vähemalt ühe hm, salakäigu - nagu peaaegu täiuslikus kollases majas on.

Maja ümbrus näeb välja, nagu ... nagu oleks seal lammutatud katust. Köögi akna all kasvanud põõsad meile niiehknii eriti ei meeldinud, aga mis Jõugu Juhi maasikapeenrast ja minu roniroosist järel on, selgub hiljem. Metsviinapuu kasvab loodetavasti tagasi.

Wednesday, July 19, 2017

Rindeteated

Katusetööde algus lükkus tänaseks, lootuses, et meie poolt välja valitud ilmateade räägib tõtt.

Eile õhtul oli selline tunne:

(pilt kusagilt Internetist ja vähemalt "Sõrmuste Isanda" austajad teavad, et nii ütles Theoden Kuning, kui algas üks filmi suuremaid lahinguid)

Täna hommikul polnud tunne palju parem. Isegi abivalmis kogudusevendade tulek ei parandanud tunnet, et tuleb midagi suurt ja hirmsat.

Mees lõhkus koos ühe abistajaga ühes Maja otsas, teised kaks abistajat lõhkusid teises otsas. Töömeetodid, muide, olid täiesti erinevad, aga lõpptulemus üsna sarnane.

Katuse anatoomiast: kõige peal oli sammal, siis eterniit, selle all Maja originaalkatus ehk saja-aastane laast. See tegi olukorra keeruliseks, sest laastukatuse roovitus on pärast laastude eemaldamist nagu siil ...

Kui ma kööki süüa tegema läksin, oli tööjärg just köögiakna kohal. On natuke nagu häiriv, kui katuselaastud aknast muudkui mööda lendasid. Lõunaks pakuti karjasepiruka moodi asja ja kohupiimakooki. Lõuna ajal käis siit üle ka kohaliku tähtsusega vihmasabin koos tugevamat sorti tuulega - see puhastas ka natuke katust.

Pärast lõunat arvasid mehed, et naisjõust võiks ka abi olla. Mõtlesin Lindale eesti rahvuseeposest ja tarisin eterniiditükke ja roovitust. (Lahke, leebe Lindakene /rabas rüppe roovilati,/ vinnas vaevaga virnadesse, / kuhjas käbedalt kuuri alla ...) Selg teeb nüüd naksti.

Õhtupoole tuli abiväge juurde, puhanud kätega. Kus siis hakkas töö lendama! meie koguduse juhatuse esimees tegeleb tööalaselt ehitusjärelevalvega, küllap ta teab, kuidas majad on kokku pandud ja kuskohast lahti saab võtta ...

Kui katusemeister vihmakaitset paigaldama saabub, oli ta natuke jahmunud. Majaesine oli ju laaste ja naelu täis, teda ei võinud sisse sõita lasta, aga sõitmist keelas mingi tolmune, punases maksikleidis* ilmutis. Kas lammutustööde puhuks tuleks kanda mingit muud värvi maksikleiti?

 Päris õhtuks oli tulemus selline:

Ja siis asus meister vihmakindlat katet paigaldama:

See, mis allesjäetud roovlattide vahelt paistab, on jah taevas, Maja katus on armsasti murtud lõikega.

Homme tuleb teine pool, oeh ...


______
*seenelkäimise-pükstel tuli nööp ära ja rohkem mul pükse ei ole, mille sisse ma mahuksin. Kodused riided on niiehknii vajadusel ka tolmulapi funktsioonis ja ühel hetkel jõuavad nad kõik kaltsukotti niikuinii ...





Tuesday, July 18, 2017

Kui antakse, siis kuhjaga ... ehk nii palju siis pesukausiromantika vältimisest

Eile avastas Mees köögivalamu alt lekke. Sealtsamast, kus ta kolm kuud tagasi põhjaliku ümberehitustöö tegi. Selgus, et täiesti katki on kolm kuud vana ... asjandus, mis jämedamast veetorust vee erinevate tarbimiskohtade vahele ära jagab. Loodetavasti vahetatakse see poes ümber.

Eile õhtul läksin pesema. Vesi oli ebameeldivalt jahe ja kuidagimoodi soojemaks ei läinud ... Vannitoaboiler on omadega läbi. Boilerdab küll hoolega, aga veetemperatuur sellest ei muutu. Võib-olla on see küttekeha loomulik eluõhtu - sest boiler on oma 11-12 aastat vana ka -, aga võib-olla kuidagi seotud minevanädalase välgutabamusega (täna selgus netiantenni vahetamise käigus, et meie wifiasjandus on ka hukkunud, ilmselt välgulöögist).

Ei viitsi enam nutta ega naerda. Veeasjanduses on kõige olulisemad veepump, äravoolusüsteem ja pesumasin (just selles järjekorras!), kõik muu on kuidagimoodi asendatav. Soojaveeboileri saab asendada külma veega karastamisega, kes tahab, või - ma arvan, et see osutub populaarsemaks - veekeedukann-pesukauss-kopsik süsteemiga. Kuni tekib uue boileri hankimiseks vajalik raha ja vannitoas suurema lammutamise jaoks vajalik aeg. Sest boiler ja torud ja muu jama on ilusti seina taga, nagu peab. Küll need raha ja aeg tekivad, alati on tekkinud.

Aga kui ma kuhugi puhkama (nagu puhkama, mitte uusi ja põnevaid elamusi kogema või kellelegi seninägemata sõbrale külla) lähen - Kuurortlinna Teise Vanaisa juurde vast ikka -, siis palun, ärge püüdke mind mingite õueduššide või lilleliste silmapesukaussidega võluda, see ei toimi kohe üldse mitte.

Sunday, July 16, 2017

Millal meile suve antakse?

Tegelikult oli suvi neljapäeva ennelõunal. Mõned tunnid. Ma käisin Linnas lahtiste kingadega ja panin kampsuni ainult poodi sisse minekuks (külmletid!) selga. Turult ostsime migratsioonitaustaga kirsse ja põliseesti kurke, ühe päeva hapnenud, Kuusiku talu omasid. Siis tulime koju ja ma korjasin igaks juhuks nöörilt ära pesu ja peenrast maasikad ... ja siis rebenes pilv. Vihmaga me oleme harjunud, seda antakse viimasel ajal peaaegu iga päev, aga seekord lõi äike kohe väga lähedale. Käis kõmin ja PLAKS. Väga ... elektrilise loomuga PLAKS. Hukkusid printer ja netiantenn. Õnneks oskab Mehe tahvelarvuti oma mobiilset Internetti jagada.

Kohtusime kenade ja vähem kenade inimestega. Võtsime vastu külalisi - Lillebrori Sõber perekonnaga. Tänu sellele sai mõni nurk elamisest keskmisest puhtamaks.

Ajasime vaibaäri. Olin kunagi ühest õuuuudsest hõbeniitidega villasest lõngast kudunud vaibakese, mõeldes Maria Petrovnale - minu meelest eelistab just vene kogukond sisustuses säravaid detaile. See vaibake läks aga täitsa eesti peret käpa all hoidva musta kassi külje alla. Mis võiks mul selle vastu olla, et minu kootud vaibakese peal lesib kass?

Käisin metsas. Paar peotäit kukeseeni ja topsitäis metsmaasikaid, täitsa kodulähedaselt raiesmikult. Maasikaid korjates on väga hea palvetada ja Jumalaga rääkida, tuleb välja. Ausalt öeldes tundsin seal suuremat Jumala ligiolu kui täna kirikus. Eks see pühapäevane jumalateenistus ongi vahel rohkem enda joone peal hoidmiseks, isiklik suhe areneb rohkem omaette palvekambris olles. Või metsas.

Kirjutamise vahepeal käisin õues pesu riputamas. Villased sokid ja kampsunid. On kord juba selline suvi, et villaseid sokke ja kampsuneid tarvitatakse ja siis peab neid ka pesema. Kätel hakkas külm ... kell on kümme õhtul ja on juuli keskpaik. Ma paluks nüüd mõned nädalad päris suve, nii et ka täispalkmajas soe hakkaks ja ujumaminek hea mõte tunduks ... ja et ei juhtuks enam seda, mis täna juhtus. Nimelt astusin salati jaoks tilli tooma minnes porgandipeenrasse, sest umbrohu alt ei ole jälle võimalik vahet teha, kus on peenar ja kus peenravahe. Umbrohi kasvab ju vihmaga kõige paremini. Urr.

Saturday, July 15, 2017

Printsess hernel

Lutsumaja minia (see minu eakaaslane, mitte see päris uus) ütles mulle juba õige mitu aastat tagasi: "Puhkus. Käib. Metsas." Nojah. Hiljuti tuli emmede hulgas jutuks, kus puhatakse, ja meie pastoriproua unistas rabajärve ääres istumisest, kõik kohalviibinud noogutasid innukalt kaasa ... peale minu. No ja üks sõbranna, kes peresuhete tõttu üsna sageli saare peal käib, märkis, et Hiiumaa on veel päris, Saaremaa on liiga ära maniküüritud.

Hiljem ma juurdlesin selle ütlemise kallal ja mõtlesin, et tegelikult mulle meeldibki maniküüritud paik. Selline, kus on asfaltteed. Ja kus saab kontsakingadega käia. Ja kus on väikesed kenad söögikohad ja mõni teeviitade ja infotahvlitega ajalooline paik ja mõnusad kõverad tänavad. Saare peal käija sõbranna naeratas selle kirjelduse peale (naeratus on telefonis kuulda!) ja ütles, et sa kirjeldad praegu Haapsalut. Täitsa võimalik, ma pole Haapsalus väga ammu käinud. Ahsoo, kui ilm ujumist võimaldab, siis paluks peene valge liivaga randa ka. Kruusatee- ja pesukausiromantika pole kohe üldse mitte minu jaoks.

Enne kui te kõik ennast õhku täis tõmbate, et Midagi ütlema hakata - vaadake, see Eestimaa puhas ja puutumatu loodus tuleb meil siin uksest, aknast ja põrandapragudest sisse. Mul ei ole tõesti vaja koduväravast kaugele välja minna, et kruusateed kogeda, ja ilma vee ja igasuguse kanalisatsioonita elasime me siin alguses kah. Vajadusel saaks uuesti elatud, aga puhkuse mõttes ... ei taha. Kui puhkusele minna, siis ma tahaksin ideaaljuhul tõesti kuhugi nunnusse linnakesse, kus saab tänaval Opel Corsaga tekitada üheautoummiku ja kus on veel pagariärid ... või kui loodusesse, siis Kuhugi Hoopis Mujale. Tähendab, kõrge männimets, väikesed järved ja voored on meil siin kodus täitsa olemas, paluks merd ja mägesid ja muud taolist harjumatut kraami. Iseasi, kui Puhkuse Paigas on toredad inimesed, keda kohata, siis ma elaksin paar päeva ka täitsa tavalise männimetsa ja - vajadusel - silmapesukausi üle.

Sellegipoolest ei läinud me ka sel aastal koguduse laagrisse. Inimesed, jah, neid me armastame seal väga, aga koht ja olme* ja ... ei ole meie koht, eriti mitte minu koht. Poisid oleksid nõus isegi telkima (brrrrr), kui saaks mitu päeva koos sõpradega  madistada. Küllap me mõne aasta pärast läheme nendega jälle sinna. Kui jälle päris suve antakse.

_____
*ma tean, et algusaastatel oli seal olme väga hirmus ja praeguseks pole põhjust viriseda, aga ikkagi ... ma ei puhka seal.

Wednesday, July 12, 2017

12 pilti 12. kuupäeval

Tegelikult kavatsesin ma teile täna näidata, kuidas ma pärnaõisi korjan. Aga ilm on selline, et pärn ütleb, et õitsege ise. Siis ma mõtlesin, et mis ma ikka allergiaravimit ja põrandapesemist pildistan ... aga õhtuks tuli päike nii välja, et tegin aias tiiru ja mõtlesin, et näitan seda, mis meil 12. juulil aias toimub.

 See takjas kasvab rahulolevalt ja enesekindlalt keset küüslaugupeenart.
 Liilia on isehakanu, ilmselt istutas ta sinna kibuvitsavõpsiku külje alla SeeKesSiinMajasEnnemElas.
 Naadiõit tohib süüa!
 Vabandust, kibuvitsaõis sai udune.
 Noored kured toimetasid täna pesal.
 Kurgirohi sai ka udune, aga tagantpoolt on näha, et mu lavendel õitseb.
 Antakse lootust, et saame sel aastal esimest korda oma aia kirsse.
 Maasikaid saame juba mitmendat aastat.
 Veepüstolid on lootusrikkalt õues, aga mängida tohib nendega ainult palava ilma korral.

Tuulekoja posti küljes on kuresulg. Mis nende puidupragudega ikka muud teha.
 Eestpoolt näeb see katus praegu välja selline ...
... ja tagantpoolt selline.

Tuesday, July 11, 2017

Maasikad ja mida meie nendega teeme

Kui Sa peaksid olema üks neist inimestest, kes ei armasta maasikaid*, siis tule homme õhtul tagasi, täna ma midagi Sinu jaoks huvitavat ei räägi.

Kui ma olin laps, oli minu suhe maasikatega ebamäärane. Suvised värsked maasikad olid muidugi õnn ja rõõm. Neid osteti turult. Talveks aga keetis Vanaema moosi teemal "terved marjad siirupis" ja pahandas minuga kevadeni, miks ma seda ülimagusat ollust ei tahtnud. Vanaema on muide pühendunud suhkrupõlgur, välja arvatud siis, kui asi puudutab moosi. Olukord paranes siis, kui Vanaema kursusekaaslane, arvatavasti üks väheseid nõukogudeaegseid taluperenaisi tutvustas Vanaemale maasikakompoti olemust. Ma täpselt ei tea, kuidas seda tehti, aga selle maitse oli märgatavalt värskem ja mõnusam kui Vanaema moodi keedetud moosil. Sellest hetkest algas meil kompotiajastu, mis oma tipp-perioodil nägi välja nii: ühel suvehommikul saabus 30-40 kilo maasikaid, mis tuli kõik korraga ära puhastada. Laps aitas, muidugi. Siis tulid maasikad panna purki - lapsel on väikesed käed, eks ole - ja algas kompotitamine, mille ajaks lubati lapsel minna raamatut lugema. Talvel imbus mainitud laps sageli keldrisse ja pätsas kompotipurgi, mis kuidagi kummalisel viisil kähku tühjaks sai.

Kui ma juba Mehega koos elasin, selgus, et tema armastab kõigist puuviljahoidistest kõige rohkem maasika-toormoosi. Kui me endale korraliku sügavkülmaga külmkapi saime, oli selge, millega sügavkülm suvel täita. Siis me saime lapsed ja vajaduse sügavkülmas muudki hoida. Ja veel natuke hiljem jõudsin ma otsusele, et turult maasikaid osta on tore küll, aga äkki võiks proovida neid ka ise kasvatada. Tuttavalt saadud mõnikümmend taime kasvatasidki endale juba esimesel suvel marjad külge ja siis sai selgeks, et maasikaid tuleb kasvatada kohe palju. Jaanuari alguse lumetu külm mõjus küll minu peenradele üpris hullusti, aga isegi sel aastal on meil natuke maasikaid. Saab süüa ja saab moosi.

Maasikaid pannakse hommikupudru peale. Ja jäätise peale. Ja smuuti sisse. Ja tehakse maasika-sidrunikooki. Mõned inimesed panevad maasikaid salati sisse ka, mina pole proovinud. Ja loomulikult süüakse maasikaid niisama. Päikesesoojadena kohe pärast korjamist või õhtuseks magustoiduks kausi seest. Maasikaid saab külmutada tervelt. Selleks tuleb muidugi valida kõige ilusamad maasikad, sest külmutatud maasikate peamine eesmärk on saada tordikaunistuseks. Loomulikult külmutatakse maasikaid püree ehk toormoosina, väikestes karpides. Keedetud moosidest armastame meie maasika-sõstramoosi, sest see ei lähe ülearu magusaks, ja maasika-rabarberi-banaanimoosi, sest see on huvitav. Lihtsalt niisama, suhkruga keedetud maasikamoosi võib muidugi ka, aga see tuleb kindlasti läbi mikserdada. Terved marjad siirupis ei ole moos ega midagi!

Kui maasikad on oma marjasaagi andnud, jätan ma nad tavaliselt rahule. Alles augusti teises pooles lähen vaatama, mida nad teinud on ... tavaliselt on nad teinud hulgaliselt pojakesi. Pojakesi jätkub endale ja teistelegi jagamiseks, mis kusagil kohta ei leia, läheb näiteks hernepeenrasse talvituma - niiehknii on kevadeks veel taimi vaja, sest sugugi mitte kõik maasikapojad ei taha uues peenras kanga sees talve üle elada. Kui aga elab, siis annab juba esimesel aastal saaki. Muide, juttu, et üle kolme aasta pole mõtet maasikataime peenras pidada, võib täitsa tõsiselt võtta. Minu kolmanda aasta taimed kasvatavad küll rohkelt marju, aga need on esimese ja teise aasta taimede marjadega võrreldes alati tillukesed ja krimpsus. Pealegi tahab maasikas aeg-ajalt väetamist, aga mis sa sinna kile alla väetad ... Ikka uus peenar, umbrohi välja, paks kiht kompostimulda peale, kile kõige otsa ja taimed kile sisse. Ja kui hästi läheb, saab juba järgmisel suvel päikesesooje marju.

____
*räägitakse, et selliseid inimesi on olemas. Igasuguseid inimesi on olemas.

Monday, July 10, 2017

Appi

Paari tunni eest helistas üks sõber ja uuris, kusmaal katuseküsimus on. Mina teadsin ainult, et kui ilmad ilusaks lähevad, siis ...

Pool tundi pärast sõbra kõnet helistas katusemeister ja ütles, et nädala pärast alaku lammutamine, lubatakse ilusat ilma.

Mul on küll hea meel saada vihmakindel katus, aga mõte sellest, et pool maja pea kohalt ära lammutatakse, on natuke nagu õudne või nii. Kui me tuulekoja tugipalkideni lahti võtsime ja uuesti ehitasime (põrand ja rinnatis, tähendab), nägi see välja, nagu Majal oleks esihammas välja tõmmatud. Kuidas saab välja nägema ilma katuseta Maja? Nagu giljotiini alt läbi käinu või lihtsalt kiilaks aetu? Mitte et väljanägemine antud olukorras oluline oleks, lammutamise fakt on see, mis mind hirmutab. Täiesti irratsionaalne emotsioon, eks ole. Asja eesmärk on ju, et pärast saaks pilgutada silmi nagu Huxley hea uue ilma liftipoiss (oli ta delta või mis?) ja öelda vaimustunult: "Oo, katus!"

Oeh. No aga kes lammutamist kardab, see elagu uusarenduses või milleski muus remontimist mittevajavas elamus. Ise me selle lobudiku endale kaela võtsime. Nooruse uljus, nagu üks teine sõber sellise teo kohta ütles. Pealegi on see üks hea lobudik, mulle täitsa meeldib (ma aknaplekke ei hakka igaks juhuks katsuma, need võivad samamoodi pihku jääda nagu Tisleritalus). Peaasi, et seal katuse all herilase- ega vapsikupesa ei oleks.

Laadapohmelus

Kui ma tänahommikuses poolunes juurdlema hakkasin, mis siis eelmisel nädalal õieti juhtus, ei tulnudki peale kahe viimase päeva midagi meelde. Kas nii saab olla, ehmusin ja mõtlesin natuke veel.

Esmaspäeval kudusin lõpuni ekstralaia kanga. Viimaseks vaibaks sai kollane, pikkusega 3 meetrit 30 sentimeetrit. Kus majas selle jaoks põrand on, ma veel ei tea, aga küllap seegi vaip ühel päeval oma põranda leiab.

Teisipäeval oli suvi. Kohe peaaegu terve päeva jagu suve, kujutage ette. Vihmamärga heina on väga hea rohida. Nüüd paistavad peedid, till ja herned jälle välja, vahepeal oli peenarde kohal ühtlane roheline mittesöödav mütsak.

Neljapäeval käisime Linnas ja ajasime asju. Kümnes eri kohas käimine väsitab ikka ära küll. Täiesti plaaniväliselt ostis Mees mulle sõbrapoest leivaküpsetusmasina. Mitte et see eluks hädavajalik oleks, aga võimalus natuke laisem olla on ka tore.

Kolmapäevast ja reedest ma juba kirjutasin.

Nädalavahetusel oli Linnas Laat. Endiselt, oma kauba turvalises ringis võin ma laadal olla, aga põhitänavale rahvamasside sekka kliendiks minna ... tänan, ei. Võib-olla oligi see laat liiga suur, ei tea. Kaupleja seisukohast võttes oli tulemus normaalne, aga mitte midagi väga erilist. Kui välja arvata asjaolu, et Dawandasse ma veel sallipoodi ei tee, vähemalt üks piibelehemustriline võiks ka olemas olla ... Sest reedel lõppviimistluse saanud piibelehesall sõidab Ameerikasse. Selle kingitusega on siis korras, märkis salli omandanud vanaproua. Kui ma ülejäänud sallide tuules laperdamist vaatasin - ja kohev pitssall laperdab tuule käes väga ilusasti -, siis mõtlesin, et haapsalu sall ei ole mitte ainult ühe inimese vaev ja peotäis kvaliteetset lõnga. See on ka legend, sümbol ja unistus. Unistus sellest, et kusagil on meri hülgehall ja ühel Timmul on kuldne kuu selgas ... ja vanamemm ketrab ja nii edasi. Umbes nagu ameeriklaste tänupüha kalkun, mis minu arusaamist mööda sümboliseerib praeguseks pigem perekondade turvalist kokkusaamist kui algset sõpruse sõlmimist põlisrahvaga, ainult et kalkuni kasutamine on lihtsam ja seda ei pea mitu aastat säilitama.

Ostlejana esinesin siiski natuke ka. Omandasin õnnelikult lausa kaks purki oma lemmik-kätekreemi (õige nimi on kätevõie, aga mul ükskõik, mis ta nimi on, see sobib näole ja kätele ja teeb mu nahaga imet) ja Unistaja juhendamisel käntsaka juustu. Unistaja nimelt arrrrmastab juustu, käis ja maitses kõike pakutavat ja suunas mind siis parimat sorti ostma. Oli hea küll jah. Meie kõrval oli OÜ Marjarull, mille kauba kohta ekspertgupp poiste kujul arvas, et seda võiks kohe palju osta.

Lillebror veetis suurema osa ajast pargis miniloomaaia juures ja Jõugu Juht tegi seda, mida need suuremad poisid laadal teevad ... pole aimugi, mida, aga ta oli eluga rahul.

Inimestest. Ma arrrmastan endiselt neid laadalisi, kes tulevad, esitavad soovi, tutvuvad pakutavaga ja ostavad. Hoopis teistsugused tunded on nende vastu, kes tulevad, vaatavad pikalt ja põhjalikult ja siis lubavad, et ... "Ma koha praegu kaasa võtta ei tahaks, aga ma tulen kindlasti pärast tagasi ja siis ostan vaat selle!" Mis sa lubad, ütle kohe, et ei ole kindel, aitäh, ma mõtlen veel. Sest tagasitulijaid on lubajate hulgas vast viis protsenti.

Tuttav seebimüüja kurtis, et tuttavaid liigub vähe. Nii tundus mulle ka, aga laupäeval juhtus mööda kõndima üks väga kallis inimene, kellega veedetud kümme minutit korvasid muude sõprade puudumise kohe kuhjaga. Vahel viib elu teise linna ja teistsuguse elu juurde, aga mõne sõbra puhul on taaskohtudes tunne, nagu poleks aastaid vahepeal möödunudki ... ainult laste ülelugemise käigus võib selguda, et mõni on juurde tulnud või mõni vahepeal vankrilapsest koolilapseks kasvanud.

Mittetuttavatest liikus kuulsaid ja kummalisi. Mõni näitleja. Üks eks-haridusminister, keda eemalt tulemas nähes ma vaibastendi taha põgenesin ja mõtlesin, et kui tema daam peaks avaldama soovi vaipa osta (daam peatus teisel pool stendi ja vaatles põhjalikult), kuidas ma siis ütlen, et ... kenade inimeste jaoks on hind niisugune, aga teie puhul tuleb ülbusemaks juurde? Daam ongi võib-olla päris kena inimene, aga see mees, jah ... No ja üks paar, kelle ühise elu lugu on kõigil inimestel võimalik nii mehe kui naise seisukohast lugeda ... aga kelle elust ja selle kujunemisest mina küll hästi aru ei saa. Ega polegi minu asi saada, peaasi, et nad ise oma eluga toime tulevad ja kõik asjassepuutuvad lõpuks rahul on.

Veel oli meie vastas üks pink, mis nagu magnetiga tõmbas ligi kohalikke alkohoolikuid. Üht korrapäraselt kustuvat meest viidi ära küll politseiga, küll ilma, aga ilmselt oli see pink tema vabaõhubüroo või midagi sellist, äraviimisest hoolimata naasis ta iga mõne tunni järel oma pingile. Üks (vist) mitte-purjus vanamees jällegi kõndis laupäeval laada peal ringi, rinnal kahetsusväärne kole-keelumärk ja tekst "Ei p****le". Alles õhtul kodus lehte lugedes mõtlesin, et oma meelsuse avaldamiseks oli see onku ilmselt vale linna valinud - kuigi ta oleks võinud seda natuke viisakamas vormis teha.

Täna sain lõpuks arvastatavas koguses maasikaid. Kui kaks päeva korjamata jätta, siis küpseb kausitäis kokku küll. Õhtul keedetakse meil järelikult natuke moosi, sest ühed minevaastased valged sõstrad on endiselt sügavkülmas ja midagi muud kui maasika-sõstramoosi ma nendega küll teha ei oska. Valge ja punane sõstar pole õnneks maitse poolest kuigi erinevad ka.

Friday, July 7, 2017

Tänane to-do-list, täiendustega

  • magada nii kaua, kui jaksan - linnuke;
  • tutvuda pangaseisuga - linnuke;
  • plaaniväliselt (plaanivälised on edaspidi kaldkirjas) tunda sügavat kahetsust, et tuleb mõistlik olla, sest pangaseis lubaks otsekohe minna puhkusele Prantsusmaale - linnuke;
  • olla mõistlik ja mitte puhkusele minna, sest homme on laat ja elektriarve ja muud kumminaalmaksud vajavad maksmist - linnuke;
  • valmistada hommikusöögiks putru puuviljasalatiga - jäi ära, sest täitsin esimest punkti väga kaua;
  • viimistleda mõned uudsevaibad - linnuke;
  • vaibad mõõta ja nimekirja kanda - linnuke;
  • helistada Vanaemale, sest nimekirjas on puudujääke - linnuke;
  • vaibanimekiri korda saada, vaibad sildistada - linnuke;
  • viimistleda, mõõta ja karbistada kaks salli - linnuke;
  • tunda rõõmu niidetud kuuriesisest ja kuuri tekkinud puuriidast - linnuke;
  • lapsi eelmise punkti eest hoolega kiita - linnuke;
  • öelda lastele ka, et me tegelikult ei tahaks olla see pere, kes kusagil ei käi, sest me ehitame, aga siin ja praegu ja täna tuleb selline pere olla, aga esimesel võimalusel me ikkagi läheme kuhugi - linnuke;
  • kuulata ära kolmehäälne ood Legolandile - linnuke;
  • suruda alla soov öelda, et Legolandis oli lastel ju tore küll, aga tänan väga, ühegi igava tüütu mõttetu lõbustuspargi pärast me küll kuhugi reisima ei hakka* - rasvane linnuke;
  • korjata päikesesooje maasikaid - linnuke;
  • õmmelda Mehele hansalik ürp - jäi ära, sest Mees otsustas nii ja väga hästi sobivat kangatükki polnud kah käepärast;
  • kirjutada sallide hooldusjuhised eesti, inglise ja saksa keeles - linnuke;
  • valmistada õhtusöök - jäi ära, sest perekond hääletas üksmeelselt jäätisesöömise poolt;
  • katsetada Mehe poolt eile sõbrapoest leitud ja ära ostetud leivaküpsetusmasinat - linnuke. Ma otsustasin, et tahan tuttava leivaküpsetushobilise käest juuretist ja katsetada, kuidas see kodune pärisleib ka välja kukub. Mulle muidu juuretisega leib ei meeldi, aga äkki ma olen siiamaani valet sorti leiba söönud? Täna küpsetasin muidugi veel pärmiga, täitsa tavaline nisujahusvamm kukkus välja nagu leiva-automaadis ikka (mulle endale meeldib rohkem prantsuse leiva tüüpi saialine, kõvema kooriku ja tihedama olemisega), aga katsetamiseks sobis muidugi hästi.
  • avastada kell üheksa õhtul, et ei oskagi midagi rohkemat-suuremat teha. Täitsa tobe lugu. Ma lähen lõikan natuke kaltsuvaibamaterjali.
__________
*ma tegelikult ei usu lõbustuspargi-reisidesse ega rannapuhkusesse. Kuhugi kaugemale minnes võib ühe päeva ju kusagil karussellide peal käia ja tund-paar päevas ujuda, aga reisimise mõte on näha midagi, mida kodus ei ole - ajaloolisi ehitisi, kaunist loodust, teistsugust linna- ja külakeskkonda ... 

Wednesday, July 5, 2017

Mida sa õigupoolest terve päeva teed?

Hommikul võrdlemisi vara helistas keegi Mehele, nii et mina ärkasin ka üles. Kuna tänahommikune hommikusöök nõudis pikemat ettevalmistust, oligi õige aeg üles tõusta. Eelmisel õhtul olin olnud tubli ja pärmitaina kerkima pannud, see tuli nüüd kukliteks vormida ja ahju pista. Tainas käitus hästi, polnud kausist lahkunud ega midagi.

Kuklimätsimise ajal mõtlesin, et see laste laenamine on tore küll, aga pikapeale läheb natuke väsitavaks. Ma ei oska ju kuuele inimesele igapäevaselt parajas koguses süüa teha! Ja kambakesi süüakse ära just need asjad, mida saaks järgmiseks päevaks ka jätta, nagu grillitud liha või koogilised, aga mitte-soojendatavaid asju* nagu kartulivorm või läätsesupp jäetakse järele. Mitte et see loogiline ei oleks, eks ole. No ja ilmad on kehvad, gäng imbub ühtelugu ekraanide ette, saaksid nad siis õues olla või midagi ...

Siis kõlas lastetoast ulg. Kiire uurimise käigus selgus, et Lillebror oli Laenulast haigettegeval moel tüüdanud ja Laenulapse keelamist ignoreerinud, mille peale Laenulaps Lillebrori enda küljest eemaldas. Kogenud suure vennana tegi ta seda küll ettevaatlikult, aga Lillebror solvus ... Saatsin Lillebrori järele mõtlema, kas see, kui suuremad ei luba ennast terroriseerida, on ikka ulgumist väärt asi. Eks Lillebror kannatabki rutiinivaba elu all kõige rohkem, suuremad passivad poole ööni üleval, ega siis Lillebror varem magama ei saa ... aga kaheksane väsib ikka rohkem kui kaheteistkümnene. Kui saaks neid eraldi tubadesse majutada, võiks Laenulaps ju lausa pool suve meil olla, aga hetkel on kogu kamp ühes toas, selge, et mõni nõrgem lüli ära väsib.

Hommikused kuklid hingati minema. Mina asusin kuduma välgukirjalise salli teist äärepitsi - sest kudutöös ma eile tubli ei olnud, aga tahtsin salli täna ära raamida. Pits sai valmis, kuigi kuidagi vastumeelne oli see tegevus. Ega hall ilm ka asja paremaks ei teinud. Kudumise vahele käisin õues pesu riputamas, mõeldes, et ega see pesu märjemaks ikka ei lähe ... aga kujutage ette, ei sadanudki, oli lihtsalt pime ja külm. Täheldasin küll arengut - silmuste mahakudumine pole mulle kunagi eriti meeldinud, aga mida rohkem ma seda teen, seda nobedamalt läheb. Niigi palju motivatsiooni. Vahepeal käisin Liina Instagramist pitsimotivatsiooni otsimas, aga täna oli seal hoopis mingi puupilt. Mh.

Laotasin salli ja pitsi ilma motivatsioonita lauale ja hakkasin õmblema. Ma ei salli endiselt õmblemist, aga ei jõua ära kiita lukustatavaid silmusemärkijaid, nendest on kohe kõvasti kasu. Ka äärepitsi õmblemises olen arenenud, sain pitsi sallile külge ühe tunni ja 53 minutiga - esimesel korral läks kuus tundi ja kümmekond harutamist, higi, verd ja pisaraid.

Lõunaks pakuti ahjus üleküpsetatud juustusaiu. Pärast lõunat läksin kõigepealt kasvuhoonesse. Brr, külm oli. Külmast hoolimata ajavad tomatitaimed kasve ja malts vohab. Tomatid kastetud, kuulsin mäud. Must Mimi tuli suure jooksuga minu juurde, keerles jalus ja ootas süllevõtmist. Ikka kohe kauaks. See pole esimene kord, kui ma pean Mimi süles tuppa tooma, sest maha pannes üritab ta iga hinna eest jalgu jääda või minu jalatsite peale pikali heita (nagu mingi napakas lind ühest Durrelli raamatust, aga ma ei mäleta, mis maailmajaost see lind püüti või mis raamatust).

Nüüd sai sall raamile. Kena kõhn sall, taas kommerts-suuruses.

Mis ma nüüd pidingi ... Ahsoo, Mehe kääbikukostüüm, Hansalaada tarbeks. Tegelikult ei ole otseselt kääbikukostüüm, aga "Sõrmuste isanda" kääbikutest inspireeritud küll. Tikitud kraega särk ja kuldnööpidega sametvest, valmistatud kunagi hästi ammu sama ürituse jaoks ja pandud kindlasse kohta ... Kindlasse kohta. Tund aega hiljem olime pahupidi pööranud kõik kindlad ja ebakindlad kohad. Tundus, et mu närvid on thükkideks rebitud, thükk-ki-dheks re-bi-thuud ... aga kostüümi ei kuskil. Te ju teate, kui väga ma õmblemist ei salli! Minu enda krahvinnakleit on õmmeldud 22 aastat tagasi vööümbermõõdule 58 cm ja niiehknii selga ei mahu, ma juba proovisin, tuleb midagi kombineerida olemasolevatest materjalidest**, oleks siis Meeski nõutavas vormis ... Otsustasime, et otsime talle homme sõbrapoest mõne vesti ja ma õmblen sellele mingid põnevamad nööbid ette, heledate pükste ja valge särgiga koos näeb see siis ehk välja nagu äraeksinud meeskooriliige või midagi sellist. Ikka parem kui igapäevane tänavariietus.

Sügavalt nördinuna tegin parajaks Mehe püksid (miks arvatakse, et laiema kondiga mehed peavad olema keskeltläbi kaks meetrit pikad? Ma olen aastate jooksul ikka väga palju püksisääri pidanud kohendama ...) ja asusin söögitegemise juurde. Lapsed, kellel oli hommikuse pikema arvutis mängimise tagajärjel kohustus endile ekraanivaba tegevust leida, vaatlesid õues, kuidas Mimi vesirotti lahkab ja sööb, ja käisid vahepeal jalgrattamatkal kohaliku kirikuni ja tagasi.

Õhtusöögiks pakuti vorstipallikestega (toorvorstist välja pigistatud jupikesed, pannil praetud) tomati-oakastet ja makarone, magustoiduks rabarberi-maasika-hapukoore-jogurtikooki. Küpsetatud, mitte tarretatud. Lõikasin oma kilo kaltsumaterjali ja loodan veel ära alustada karukellamustrilise salli. Pürjeliproual peab laadal midagi valget ja pitsilist kududa olema.

_______
*no teoreetililiselt saab neid soojendada küll, aga esiteks mulle ei meeldi ja teiseks sööme me praegu kõik koos, aga järele jääb keskmiselt üks ports ... ja nii sageli neid järelejäämisi kah ei ole, et saaks ühe söögikorra ainult ülejääkidest teha.
** mul on pikk linane kleit, selle all valge särk ja üleviskamiseks päris ehtne kapuutsiga keep, ehk annab keskaegse pürjeliproua mõõdu välja? Peakatte küsimus on niiehknii rist ja viletsus.

Monday, July 3, 2017

Esimese maailma probleemid

Mees: "Köögis on probleem. Rullbiskviit sai otsa."

Mina: "Sotsiaalmeedia pöörab liiga palju tähelepanu proua presidendi ninale."

Lillebror: "Mu fidžet-spinneri LED-lambid ei põle nii hästi, kui peaks."

Laenulaps: "Speed 1 /film/ oli nagu parem kui Speed 2 /seda me vaatasime täna/."

Unistaja: "Mu kummikud on suurevõitu."

Jõugu Juht, veetis suurema osa päevast erinevate ekraanide taga: "Ma ei saa piisavalt palju arvutis olla."


Ma ütleksin, et kui inimestel on peamiselt sellised mured, siis on elu vist päris hea?

Sunday, July 2, 2017

Ootamatult on meile saabunud juuli

Täna Linnast koju tulles näitas autotermomeeter isegi korraks 20 kraadi sooja.

Nädala vaieldamatu kõrghetk oli õhtusöök elava muusikaga. Hea seltskond, võõrustamisanniga pererahvas, suurepärane toit ja kamba peale kokku 13 last kollases majas, mis on tuttavatest majadest kõige lähemal täiuslikkusele (kuna puudub ahikütte võimalus, jääb päris-täiuslikkusest natukene puudu).

Samal õhtul tuli ka sõnum, et saadetud pakk on mere taha kohale jõudnud ja sobis. Tore.

Käisime seeneluures ja selle tulemusena sõime üheseeneomletti - munarooga, kuhu oli sisse hakitud üke pisike kukeseen. Vist on veel vara. Metsmaasikaluure andis tulemuseks mõnevõrra rohkem saaki, aga raiesmikule tuleb ka nii umbes nädala pärast tagasi minna, sest muist maasikaid on küll juba punased, aga nende maitse pole veel nii rikkalik nagu täiesti küpsetel metsmaasikatel.

Lasteriiete probleem on hetkel ootel, aitäh vihjete eest. Pärast kolmes poes käimist leidsin sõbrapoest ühe hädisevõitu särgi. Netipoodidega mul kogemused ja seega ka ostujulgus puuduvad, tahaks ikka riiet näpu vahel mudida ja üht-teist lapsele selgagi proovida, enne kui ostuotsus teha.

Küll aga sain tänu Lõngalangi poele teada, kuidas need postikapid pakisaaja seisukohast töötavad. Kujutage ette, see kapp on tõesti äärmiselt kannatlik ja seletab kõik ilusti ära, vajutad "ava" ja kapiuks avanebki. Ja koodi sissetoksimisel peale pöördus kapp "Lugupeetud SeejaSee", ei öelnudki "Jou, sina!" või midagi muud koledat ja noortepärast. Õige pakisaatmine ja -saamine käis tegelikult ikkagi postkontoris, pruuni pitsatilaki ja vineerkastidega, aga Postimajagi pole enam selle õiges kohas ega algse funktsiooniga ... Kõik mandub.

Kudusin lõpuni välgukirjalise salli keskosa ja laupäeva õhtul ühe jutiga pool äärepitsi ka. Ma vist arenen, enam ei lähe äärepitsi silmuste loomisele pool päeva ja mahakudumine käis ka üsna kähku. Tegin tööproovi kõige ilusamale vanale mustrile - karukellamustrile (vabandust, Rohelohe). See on raske ja harjumatu, võib-olla mingi nurga alt vaadates isegi raskepärane, aga mulle ikkagi hirmsasti meeldib, nii et järgmine sall tuleb karukelladega.

Ühel päeval nädala sees tuuseldas Mees midagi siinpool Maja ja mina sättisin ennast parajasti rohima minema, kui sisse tormasid hirmus erutatud lapsed. "Issi, issi, meile toodi puid!" Nagu meil vähe tegemist oleks, oeh ... Minu poolest võivad need halud südamerahus seal hunnikus seista, hetkel pole aega. Jõugu Juht tõi meile taas Laenulapse, kui poistel igav hakkab, saadame puid vedama.

Sassu on endiselt elus ja ootab endiselt igaõhtust kiisueinet. Päeviti varustab teda hiirtega must Mimi. Päriselt ka, tuleb ja toob Sassule hiiri. Sassu sööb tänulikult, nii et vurr väriseb. Hiirtoit on tervislik.

Saturday, July 1, 2017

Hapukoorekreem

Kui majas on pannkooke (lapsed tegid) ja maasikaid (Jumal laskis kasvada, ise korjasin), aga ei ole ei vahukoort ega Nutellat ega midagi, mis selle koogisöömise natukenegi huvitavamaks teeks ...

Vaja läheb ca 250 g hapukoort ja 3-4 spl kakaojoogipulbrit, minul oli Nesquik. Pane ühte kausikesse kokku, sega. Siis paiguta vastavalt oma kunstimeelele kookide ja maasikate peale, söö. Lapsed sõid, nii et kõrvad liikusid. Sama asi sobib teinekord saia peale ka.

Friday, June 30, 2017

Tädi Juuli

Teate küll seda luuletust, et maasikatest, vaarikatest moosi keetis tädi Juuli ... Mnjah, mis sel aastal vaarikatega saab, me veel ei tea, aga maasikatega on nii, et kaks ja pool tundi enne tädi Juuli saabumist on neid meie peenardelt nopitud ja ära söödud 650 grammi jagu ja kas üldse arvestatavas koguses juurde tuleb, pole teada - tähendab, tuleb ikka, aga natukehaaval. Moos tuleb sellegipoolest, aga kardetavasti rändeminevikuga marjadest.

Veel tuleb juulis
  • katuseküsimuse lahenduse algus, kui mitte rohkem - pole teada, mis päeval täpselt katusemeister eelmiselt objektilt vabaneb, aga lepingus on kirjas, et septembrikuuks peab katus peal olema, tähendab, arvatavasti tahab ta ise ka meie Majaga peale hakata;
  • piiblilugemise laager ja sellega seoses viis lastevaba päeva. Ma kohe ei kujuta ettegi, mida me selle ajaga peale hakkame;
  • kolm olulist laata, kus tuleb käia ... neljas ehk homne Lähedalasuvas Kuurortlinnas toimuv laat jääb meie jaoks ära, sest lubatakse vihma ja me tõepoolest ei saa endale lubada seda, et sada meetrit kaltsuvaipa märjaks saab - kus me neid kuivataks?
  • väljasõit metsmaasikaraiesmikule;
  • võib-olla väljasõit mere äärde, kui vähegi suveilma antakse;
  • aiatööd, loomulikult;
  • loodetavasti õietolmuallergia lõpp selleks aastaks (atsih, tänan küsimast);
  • mõned seeneretked.
Midagi muud küll praegu lubada ei julge. Mustikakorjamisega on nii, et seeneluures käies luurasin mustikaid ka ... ei olnud õisi ega rohelisi marjakesi varte küljes. Äkki olid valed varred?

Sotsiaalmeediat eile ja täna täitnud laulupeoga on aga nii, et meie lapsed vist ei teagi, et see toimub. Me oleme vägagi mittetantsiv ja mittelaulev perekond ja pole näha, et see muutuks. Teiste muljeid loen küll meelsasti, aitäh.

Tegelikult võiks nüüd päris ehtne suvi saabuda ja mõneks ajaks jääda. Aitab talvest, nagu minu Californias elav tädipoeg Michael meie praegust ilma nimetas. Muidugi, kõik sõltub perspektiivist ja loodetavasti on Eesti päristalv (öäk) veel mitme kuu kaugusel ...

Lapse tulevikule mõeldes

No mitte just väga kaugele tulevikule, aga ikkagi. Palun ette vabandust nende ees, kelle meelest on sündsusetu juuni lõpus kooli peale mõelda. Õues, muide, on täna heal juhul oktoober või aprill, aga mitte päikesest küllastunud ja maasikalõhnaline juuni, nagu peab.

Teoreetiliselt peaks Jõugu Juht sügisest hakkama taas igapäevaselt koolis käima. Kus ja mis logistika järgi, see on endiselt lahtine - nagu enamik asju meie elus. Igatahes on tal Emme Koolis koht olemas, aga vajadusel saaks Kohalikku Kooli ka. Või mida iganes.

Istusin enne telje taga, kududes nädala aja jooksul kolmandat roosat vaipa, ja mõtisklesin, mida üks taasalustav koolijüts kõike vajab.

Esimeseks päevaks - lilled õpetajale! Sest klassijuhataja (lähtume Emme Koolist) on vaieldamatult daam, aga üks poisslaps peaks kasvama džentelmeniks ja õpetajale lillede viimine ei ole häbiasi. Veel on ainult esimesel päeval, aga edaspidi üpris harva vaja heledat ühevärvilist või äärmisel juhul tagasihoidliku triibuga triiksärki, mis oleks paras ja triigitud. Leiab, võib-olla on isegi midagi taolist olemas. Lips - olemas, Mehe kapis. Tumedas toonis, paraja pikkusega pükse läheb edaspidi kah vaja, soovitatavalt mitut paari, ja mõistlikke musti tänavakingi ka. Meil ei käida endiselt ei dresside ega tossudega linna peal. Kuna ma veste silmaotsaski ei salli ja väikeste poiste seljas näevad pintsakud ka enamasti imelikud välja - ja pintsaks oleks tõepoolest ühekordseks kasutamiseks -, peaks jaheda ilma puhuks varuks olema veel üks ilus ühevärviline kampsun, soovitatavalt hall. Midagi sellist on tal olemas.

Esimeseks nädalaks - ui jeerum. Kardetavasti tabab teda esimese nädala jooksul nii kehalise kasvatuse kui kunstitund. Kunstiõpetaja vast hoiatab harvaesinevamate vahendite suhtes ette, aga kehalise kasvatuse jaoks on vaja leida täiskomplekt dresse, mugavad spordijalatsid ja käterätik. Sellest varustusest on olemas ainult viimane. Mingid ebamäärases suuruses uued dressipüksid on vist kusagil olemas ka, kunagi allahindlusega ostetud, aga need jalatsid oleks paras peavalu isegi ilma minu veendumuseta, et spordiriided ja -jalatsid ei vääri üldse mitte mingi raha väljaandmist, sest on ühemõtteliselt koledad. Veel on esimeseks nädalaks vaja koolikotti, mis mahutaks umbes nagu kõik asjad ja peaks vastu mitmesugusele väärkohtlemisele. Mingi pinal ja kirjatarbed on meil olemas. Ja oih, vahetusjalatsid ma oleks peaaegu ära unustanud. Kuuendas klassis vast veel kõlbavad sandaalid.

Esimese nädala jooksul selgub muidugi ka vihikute-kaustikute vajadus. Hetkel tundub see mulle absoluutselt ennustamatu kogus, aga loodetavasti annavad õpetajad lahkesti teada, mida täpselt tarvis läheb. Arukas oleks mingi ports koju valmis varuda.

Hiljem ... noh, loodetavasti ei lähe kuuenda klassi poisil enam vaja kastaneid ja lapsevanemat informeeritakse vajaminevatest koolitarvetest enne, kui eelmise päeva õhtul kell pool üheksa. Kindlasti läheb vaja raha, sest tuleb ekskursioon sinna ja teater siis ja  jõulupakiloos ja oeh ... Mõnes mõttes võiks ju hakata kõigi nende ekskursioonide jaoks koguma (59 sendi olukord on praeguseks mööda, tänan küsimast), aga mõeldes vajaminevate esemete hulgale, tuleks hoopis poodi minna, rahakott puuga seljas. No ja teatavasti kasvavad 12-aastased poisslapsed kahe kuuga ennustamatus suunas ja ennustamatus mõõdus ...

Oeh. Selle jutu taustal tundub veel aastaks koduõppele jäämine kõige lihtsama lahendusena, aga te teate küll seda kitsa ja laia tee asja ...