CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Sunday, December 31, 2017

Aasta viimane nädal

Noh,. kõigepealt me pidasime jõule. Esimest ja teist püha. Siis... läks Mees tööle. Olles harjunud kooliga, kus õpetajate puhkamist (vabadust koolivaheajal ise oma tööd korraldada) peetakse palju olulisemaks kui mingeid koosolekuid, mille tulemusena tavaliselt tekib üks koma neli otsust, nõudis see olukord meilt natuke või natuke rohkem kui natuke kohanemist. Esimesel päeval läksime küll kõik Linna kaasa, kes sõpradele külla, kes asju ajame, nii et ei olnud väga hull... väga hulluks läks asi siis, kui reedel üldse mitte mingit päevavalgust ei antud ja Mees oletatavast ajast kolm tundi kauem Linnas oli... No aga ma elasin selle üle, ainult söögitegemise ajastatus oli täitsa jube. Rännuinstinktihoog oleks tulnud peale nii või teisiti.

Rännuinstinktile lootuse andmiseks käisin muude asjade ajamise käigus ka oma ID-kaarti uuendamas. Ega mind selle vanaga enam kuhugi üle piiri ei lubatakski. Passilauas oli väga palju rahvast (ütles daam laua taga, kuhu ma pärast poolteisetunnist avalikku sallikudumist lõpuks jõudsin). Mina seljatasin pildiautomaadi ja tõdesin, et peeglisse vaatamine ja endast piltide tegemine ei ole hea mõte, sest ma näengi välja nii, nagu näen. Siis otsisin ühe sõbraliku, kerget laudalehka levitava väga vana mehe kõrvale vaba pingiotsa ja asusin avalikult kuduma. Alles poole kudumise pealt tuli mõte, et ma olen ju politseimajas ja mul on käes vardad, mida saaks hea fantaasia korral pidada teravateks esemeteks (või kui keegi on Robin Hobbi raamatuid kudunud, toatüdruk Lacey vardad...). Ilmselt ei olnud kellelgi head fantaasiat, või olid need politseinikud kah aru saanud, et kuduv naine on enamasti õnnelik ja õnnelikud inimesed ei ründa kedagi...

Aga Mees oli hirmus kaua Linnas hoopis sellepärast, et kui ma olin ära koristanud lastetoa raamaturiiuli (mis enne koristamist nägi välja nagu antikvariaadinurk paremat sorti muinasjutufilmist) ja lauamängude kapi ja lastetuba endiselt suur probleempiirkond oli, helistasin ma Linnas viibivale Mehele ja ütlesin, et ilma riiulimaterjalita ärgu koju tulgu. Või umbes nii. Parema osa laupäevast valmistasime riiulit - Mees lihvis ja kruvis, mina peitsisin. Siis selgus, et enne mänguasjakastiriiuli* kasutuselevõttu on tarvis mänguasjakastides mingi süsteem luua... lapsed on selle juba peaaegu loonud, nüüd jooksin mina kui ülemsorteerija kokku. Uuel aastal saab valmis! Sest vaadake, kaheksa aastat tagasi kolmele väikelapsele sisustatud tuba on vahepeal küll natuke arenenud, aga lapsed arenevad palju kiiremini kui tuba ja seetõttu... tuleb muutusi sisse viia võimalikult olemasolevate vahenditega. Kesse teab, millal sinna katuse alla toad tegelikult valmis saavad, seal on veel x+n tööd. Üks neist koristamine, seda poisid laupäeval taas ka tegid - pikkade hammastega, aga tegid, eks nemadki mõistavad, et iseenesest kogu sodipodi pööningult ära ei kao.

Pühapäeval pakuti detsembripäikest! Ja spontaanset nõudepesuosadust ja Vanaema-Vanaisa juures koogisöömist. Veel pakkus auto kummaliselt käituvaid pidureid, see nii tore ei olnud. Eks meil poisid tahtsidki pigem kodus olla ja uue aasta "erilise vungiga" vastu võtta. Kogu viimaste kuude taskuraha on investeeritud kõikvõimalikesse paugutajatesse... Helistasin naabritele ja küsisin, ega nende valge hobune kartma ei hakka. Naabrinaine ütles, et hobune Elsa on turvaliselt laudas ja teda ei huvita, mis väljaspool lauta toimub, uuel aastal ikka paugutatakse. No ma loodan. Kassid hoiame toas ja loodetavasti hoiavad kõik lähemad ja kaugemad naabrid (lähim on natuke rohkem kui 100 meetri kaugusel) oma peniloomad ka toas, sest eelmise aastavahetuse moodi omadega segaduses koerkülalist küll ei tahaks.

Uuel nädalal lubatakse jaanuaripäikest, Laenulast ja hernesuppi kalli vend Professori poolt oskuslikult suitsutatud ribilihast. On kuidagi eriti sümpaatne, et aasta algab esmaspäevaga.


________
*päris ära panemiseks on vara, Lillebror on veel mängueas, samuti Laenulapse Vend, Lillebrori Sõbrast ja kõigist muudest noorematest seltsimeestest rääkimata - ja näiteks Legodest ehitavad nad vahel ikka veel kõik hea meelega.

Thursday, December 28, 2017

Peaks tegema aastakokkuvõtet

Sakslased nimetavad praegust perioodi "zwischen den Jahren" ehk aastatevaheliseks ajaks. Vanaisa jällegi ütles kunagi, et tema jaoks on jaanipäevaga suvi läbi. Suvega on siinkandis detsembrikuus asjad kehvad, aga minul on ka alati tunne, et pärast jõulu teist püha võiks sellele jõulutamisele ja talvele üleüldiselt joone alla tõmmata ja asuda tegelema kevadiste asjadega. Viimastel aastatel on päris talv, niipalju kui seda antakse, tulnud alles pooles jaanuaris... võeh.

Igatahes. Varasemalt pruugitud aastakokkuvõtte-formaat on ennast minu jaoks kuidagi nagu ammendanud, aga midagi uut pole kah asemele tulnud, märgin niisama olulisemad punktid ära.

Inimesed.
Eelkõige omad ja ammu tuntud lähedased, aga ka mitmed imetoredad blogituttavad. Sohvasurfareid me sel aastal ei võtnud, ise ka kuskil öömajal ei käinud - Teine Vanaisa ei loe! No ja imetoredad kudumiskursuslased.

Asjad.
The Katus, muidugi. Kui midagi nii suurt ja iseenesestmõistetavalt maja külge käivat saab asjaks nimetada. Veel KnitPro kudumisvardad ja pakiautomaadid.

Seltskondlikud üritused.
Õhtusöök elava muusikaga, juunis ühes peaaegu täiuslikus kollases majas Linna külje all. Kooskudumine. Aitäh.

Reisid.
Nii vähe ja lähedale pole ammu reisinud. See-eest avastasime natuke kodumaad. Käisime Piirissaarel- te pole Piirissaarel käinud? Ah nii... ja Haapsalus. Puhtjuhuslikult avastasime muuseumiöö ajal Roela käbikuivati. Nii et oma õue all võib kah huvitavaid paiku olla.

Raamatud. 
Hetkel tundub, et peamiselt Joanne Fluke'i raamatud, sest seal on ühendatud kriminull, segane armastuslugu (no otsustagu see Hannah lõpuks ära, kas talle meeldib rohkem politseinik või hambaarst!) ja retseptid! Aga ka "Elizabeth on kadunud".*

Toit.
Praegu ei tule nagu meelde, et midagi väga erakordset oleks avastanud. Ikka sidrunikreem, lihapallid, lasanje ja igasugust sorti koogid. Igatahes peab toit olema väärt, et teda süüa, see on võimalik ka vähese eelarvega.

Raha.
Ui jeerum. Kõige alumisest nullist kuni olukorrani, kus kõik on makstud ja kuu on läbi ja arve peal on ikka veel mitme poeskäigu jagu raha... Väga õnnistatud, igatahes, kõik vajadused on kogu aeg kaetud olnud ja rohkemgi veel.

Õpitud.
Ametlikult ja paberiga omandasin oskuse kududa haapsalu salli. Praeguseks on päris valmis saanud kaheksa ühikut, neist üks elab mu enda kapis, üks sõitis Ameerikasse, üks kingiti Tammelinna ja üks lahkus maeiteakuhu, aga kena daam oli see ostja. Neli tükki ootavad  karbis oma saatust ja kaks tükki valmisssaamist.
Ilma paberita õppisime rohkem Jumalat usaldama ja Tema häält kuulma. Me oleme olnud väga õnnistatud.

Lapsed.
Tegime inimkatseid teemal "koduõppelaste süsteemiga kohandamine". Tundub, et kahel juhul õnnestusid katsed edukalt, kardetavasti oleme nüüd taas vähemalt seitse ja pool aastat seotud tunniplaanide ja koduülesannetega (Lillebrori kohta veel ei tea, kas ja millal ta kooliga liitub, me lükkame selle otsustamise uude aastasse, õppealajuhataja lubas - hm, uus aasta on päris varsti).
Võistlustelt toodi hõbemedal ja pronkskarikas.
Üks (1) laps sai nutitelefoni õnnelikuks omanikuks, tundub, et kogu tema sotsiaalne elu toimub nüüd Messengeris.
On alanud äge puberteet. Palju õnne meile.

Loomad.
Lahkus Sassu. Siiamaani on tunne, et elus on kassikujuline auk. Uusi loomakesi pole juurde hankinud, igaks juhuks. Pealegi, kui vanaema ära sureb, siis te ju ka ei lähe kohe vanadekodusse endale uut vanaema tooma, ega ju?

Tervis.
Noh, esiteks need hambad. Minul tuleb teha veel üks hammas, see kõige kallim, jaanuarist hakkan raha koguma. Mehel kardetavasti rohkem, ka tema jaoks hakkame raha koguma - momendil on meil jõulupuhune pankrot, st akuutse hädaolukorraga tuleks ikka toime, aga kui arst tahab kohe täna mitusada ja nädala pärast veel mitusada, siis seda päris täna korraldada ei saa. Minu hambale anti (vajadusel) maikuuni ooteaega, Mehe omade kohta ei tea, ehk neil päevil öeldakse täpsemalt.
Liigesed ja allergia. Vaat nendega tuleb midagi ette võtta. Sel kevadtalvel kavatsen perearstilt juba ettehaaravalt mingi tõsisema allergiaravimi välja nuruda, käsimüügirohtudest pole mingit tolku.

Töö.
Natuke seda ja sutsuke teist. Riigitööl tegin seda, mida tarvis oli, töö iseloomu tõttu olid tegevused endiselt raskesti planeeritavad - mõnel päeval olin täitsa mõttetu tädi, mõnel muul päeval jälle pidin olema korraga kolmes kohas, ulatama mitut taskurätti ja täitma kohe tervet virna pabereid, kõike muidugi täpselt samal ajahetkel. Pole teada, et see asi palju muutuks. Käsitöötöös on aasta eesmärgid peaaegu saavutatud, aga suuremaid eesmärke tulevaks aastaks küll seada ei julge, liiga ebamäärane on see asi. Tasapisi on tilkunud ka tõlkimistööd, aga selle peale küll kuidagi rohkemalt loota ei saa. Eks tuleb see, mis tuleb.

Kodumajapidamine.
Ei ole rahul. Aia-asjadega oli täitsa viletsasti, toiduplaanidest kinipidamine on olnud veel kehvem ja muu koduperenaisetamine on kah nadi olnud. Eks ma nüüd uuel aastal alustan uuesti... kuigi päris uus aasta veel ei ole, hakkan täna aasta alguse suurpuhastusega peale, lastetoa raamaturiiul, brrrr! (ma armastan lugeda, mitte raamatuid sorteerida)

Plaanid.
Rohkem ja edukamalt raha koguda, punkt üks. Seda saab kohe jaanuari alguses tegema hakata. Rohkem reisida, planeeritumalt ja mõnusamalt, punkt kaks. Seda me hakkame tegema... no mitte enne, kui juunis, ma usun. Punkt kolm, ehitada - või kui raha ei juhtu olema, siis lammutada. Seda viimast tööd jätkub teisel korrusel küllalt.. Punkt neli... rohkem elust rõõmu tunda. Kohe möödasaav aasta oli raske ja keeruline, edaspidi tahaks natuke lihtsamalt ja lõbusamalt, palun. 

___________
*käisin eile kos Vanaemaga poes. Oma klassiõdede sünnipäevi, abielusid ja karjäärivalikuid mäletab ta siiamaani väga hästi, aga kuidas pangaautomaati kasutada, kuigi hästi enam ei mäleta. Oeh. 

Tuesday, December 26, 2017

Jõul saab läbi

Täna on jõulu teine püha. Mõned usinamad tuttavad juba annavad sotsiaalmeedias teada, et aitab kah logelemisest. Mina... veel mitte. Selles mõttes, et sokkide taaskudumine on ju logelemine, palka selle eest keegi ei maksa.

Seekord nihutasime jõulusöömaaja õhtu pealt lõunale ja see oli täiesti õige otsus. Sama õige otsus oli kalkuni sissesoolamine paar päeva enne praadimist (soovitus oli novmebri "Good Foodis"), liha ei kuivanud seekord üldse ära. Jõuluks sõime kalkunit ühes vormis valmistatud aedviljadega. Väga lihtne ja ei mingit kõikide sortide eraldi sussitamist, idee pärises taas "Good Foodist". Ma ei küpsetanud mitte midagi, sest lapsed küpsetasid piparkooke ja meil oli lademetes komme.

Kuuse alt leiti paar lauamängu, virn raamatuid, Lego ja pinksireketid - koolis on pinksilaud olemas, aga ma pole siiani aru saanud, kas mänguvahendid võiksid endal kaasas olla, äkki võiksid, sest ega see koolitädi, kes neid laenutada saab, kogu aeg silmapiiril ei ole ja üldse. Tundub, et jäädi rahule. Õhtul pärast kirikut proovisime ära lauamängu number 1. Pictomania on mäng, mida saab mängida ainult laua taga, põrandal ei tule üldse välja... ja mängijad võiksid olla enam-vähem samaealised. Lillebroril oli väga raske aru saada, mida ta joonistama peab, heast lugemisoskusest polnud kah kasu. Unistaja aga ei saanud mängu põhimõttest üldse aru ega suutnud kuidagi otsustada, mida ja kuidas joonistada - sellega jäi ta muidugi kõigist kiirusepunktidest ilma.

Esimese püha hommikul praadisin Nutellaga täidetud röstsaia ja juurde soojendasid marjakastet. Imelihtne - sulata pannil või, seni määri kaks saia ja kleebi need omavahel kokku. Võid kolmnurkadeks ka lõigata. Siis prae sai võis mõlemalt poolt. Samal ajal pane potti paar peotäit sügavkülmamarju, mida Sul parajasti olema juhtub, tilk vett ja natuke suhkrut. Lase keema, valmis. Süüakse noa ja kahvliga, selline rikkalik-luksuslik hommikusöök - ega me seda rohkem kui kord aastas ei tee kah.

Lõunaks läksime kirikusse esimese põha lõunale. Kaasa võtsin karbitäie lihapalle. Koos meie laiendatud perekonnaga* ühise laua taga istuda oli tore nagu alati.

Esimese püha õhtul katsetasime ära teise mängu. "Ice Cool" on mäng, mis põhjustab esialgu haigetsaamist ja viohastamist, aga kui see pingviininipsutamine käppa saab, siis on päris lõbus, poisid mängisid seda ka täna hommikul oma vabast tahtest täitsa sõbralikult.

No ja täna... teevad süüa mehed, mida iganes nad siis teevad. Vaadatakse Vahtramäe Emili filme ja vedeletakse niisama. Mina käisin kuuri all taluperenaist tegemas ehk ümberkukkunud puuriita õgvendamas, Mees tegi jällegi ülemisel korrusel majaperemeest - lekkeid pole, kuigi on ülimärg ilm. See katus on endiselt täitsa uskumatu.

Saime ka kirja kallitelt Gummersbachist - meie jõulusaadetis oli jõululaupäevaks kohale jõudnud.  Me loodame neid kõiki suvel kohata ja alustasime ka reisiraha kogumist - Vanaema ja Vanaisa kingivad meile alati raha, selle panime nüüd purki. See on ka üks uusaastalubadus ja otsus, jaanuar-veebruar-märts tulevad kokkuhoidlikud ja poodlemisvabad kuud, kui nüüd välja arvata hädavajalikud asjad nagu kahe lastesünnipäeva tähistamine ja mõningad riideesemed. Sest Gummersbachi-sõit, põikega Hannoveri alla sõprade juurde ja Wuppertali kah sõprade juurde pluss loomaaeda (Lillebror tahab tuttavat pingut näha), maksab ikka midagi... natuke rohkem kui natuke midagi.

Homsega on peamised pühad läbi, mul on auahne soov pajulehesalli keskosa veel selle aastanumbri sees valmis saada ja enne Jõugu Juhi sünnipäeva terve elamine maast laeni ära koristada... kui ma lastetoa raamaturiiuli peale mõtlen, siis hakkab õudne, muudest probleempiirkondadest rääkimata. Loodan, et teil olid ka rahulikud jõulud!

___________
*sugulastega on meil raskusi, need elavad enamasti kaugel või - paaril kahetsusväärsel juhul - ei tea me üldse, kus nad elavad. Pealegi on meil nendega vähe ühist. Tõsi, ma tunnen puudust Memme sünnipäevadest, mil vähemalt mingi osa sugulastest igal aastal kokku said - aga Memme ehk tädi Lonnit ei ole enam ammu ja tema kodugi on ära müüdud - , aga see kord aastas kokkusaamine täitis meie sugulaste-vajaduse täiesti. Koguduserahvaga on meil nagu rohkem ühist.

Saturday, December 23, 2017

Jõulueelselt

Nädala esimesed neli päeva olid pikad. Kohe nii pikad, et hirmus.

Esmaspäeval ajas Mees Linna peal pärast tööd asju... nii kaua, et tundus arukas Jõugu Juht klassi väljasõidult ära oodata. JJ ei olnud väljasõiduga väga rahul, lambapildid ei tulnud välja - midagi tema uhiuue telefoni seadete või mälukaardi või mõlemaga, Mees tegeles - ja mõistatusi olevat küsinud ebaprofessionaalne jõulusokk. Viimast kinnitas ka Klassijuhataja, et päris ebameeldivaks kiskus. Urr. Mis sa korraldad seda jõulumaad, kui igasuguste olukordadega toime ei tule!

Teisipäeval oli Mees kollitamas ja Lillebror jättis sõrme ukse vahele.

Kolmapäeval kollitas Mees sel aastal viimast korda. Kollitusfirmast koju toodud jõulukink päeva eriti lühemaks ei teinud, aga ikkagi aitäh.  Unistaja käis minu käsu peale kooli jõulukontserit kuulamas, JJ leidis, et tema ei pea minema... noh, tuleval aastal läheb.

Neljapäeval oli minul hambaarst õhtusemal kellaajal, ühtlasi ootasime ära Unistaja klassi väljasõidult. Seekord oli jõulusokk olnud paremas meeleolus, Unistajale meeldis väga. Eriti meeldis see, et ta teadis enamiku soku antud mõistatuste vastuseid, JJ oli paari päeva jooksul jõudnud õpetada. Jõugu Juht viibis samal ajal puutööringi jõulupeol. Enne hambaarsti jooksime Mehega koos mööda poode ja hankisime veel viimaseid jõulukingitusi.

Reedel oli Linnas olemise aeg õnneks lühem. Õnn ja rõõm. Hommikupoole osalesid suuremad poisid oma klasside jõuluhommikutel. Pärast läks Unistaja külla Nimekaimule, aga Jõugu Juht tuli vaatama koolis toimuvat kontserti, kuhu olid oodatud nii õpetajad kui õpilased (alates kuuendast klassist). Kontsert oli nagu oli. Laura Põldvere oskab minu kõrva mööda hästi laulda ja publiku küsimustele ilusti vastata (JJ tagareast: "Kas Te räppida oskate?" - oskas küll, nagu selgus, küsis vastu, kas JJ beatboxi oskab - JJ jättis ütlemata, et tahaks osata, aga ema ei luba*), aga stilisti võiks ta välja vahetada. Mulle ei meeldi Bratzi nukud nukkudena ka. Õhtul andsime lastele kätte suure Lego, mille ma endalegi ootamatult paari nädala eest võitsin.

Laupäeva hommikuks või nojah, selleks mitte enam väga hommikuseks hetkeks, mil mina üles tõusin, oli see Lego kokku pandud. Kalkun on soolas. Lisandite retseptid otsitud. Kingitused pakitud. Kaarte ma ei saada ka sel aastal, pole lootustki. Väljas sajab lund, Unistaja juba küsis lootusrikkalt, kas homme pärast hommikusööki tohib lund rookida. On väga vahva, kui kellelegi lumerookimine päriselt meeldib ka. :) Tahma-Toomas elab niiehknii meil aastaringselt, nii et me pole isegi mõelnud jõulueelse suurpuhastuse peale. Homse päeva umbkaudne plaan on paigas, ülehomse ja üleülehomse oma ka.

Nii nad seda Lego kokku panid, kõik mütsakus koos.

_______
*beatbox on vaimukas ainult "Politseiakadeemia" filmis, mujal ma seda kuulda ei taha, mets on suur ja lai, kui poisid tahavad, mingu metsa häälitsema, kodus elutoas paluks mitte.

Friday, December 22, 2017

Inimkatse kokkuvõte

Inimkatse Unistajaga sai täna läbi. Nelja nädala jooksul käis Unistaja igapäevaselt koolis kõigis tundides, osales väljasõidul, kultuuriprogrammis, käis teatrietendust vaatamas ja kooli jõulukontserti kuulamas. Lisaks tegi ta suure virna kodutöid ja sai mitmesuguseid hindeid, "kolmest" "viie plussini".

Tulemuseks on, et laps, kes paari aasta eest sügavalt ohates ütles, et ei taha enam mitte kunagi kooli minna, on eluga väga rahul ja tahab jaanuaris jätkata. Koolist on leitud uus sõber, lausa nimekaim, kellel täna ka külas käidi. Logistika trenni ja Vanaema juurde jõudmisel toimib hästi. Robootikast, mis Unistajat varem väga vaimustas, loobus ta täitsa vabatahtlikult, sest koolis läheb hästi. Väikeklassi vajadust hetkel ei paista. Ainuke õppeaine, mis ei meeldi, on kehaline kasvatus, sest Unistaja ei armasta joosta. Muid asju võib seal tunnis teha. Kehalist kasvatust on viiendas klassis ka liiga palju, kolm tundi nädalas, milleks?

Unistaja Klassijuhataja astus täna ligi, kallistas mind jõulude puhul ja kiitis, et meil olevat väga tore ja normaalne poeg, osaleb keskendunult tundides, toimetab koolimaja peal ilusasti ja on teistega sõbralik. Mulle sobib, aitäh, ta meeldib meile ka.

Probleemidest oleme tuvastanud järgmist: koolikäitumisest on teada, et Unistaja kipub tunnis iseseisvat tööd tehes omaette rääkima. Loob enda ümber mürafooni, noogutasin mina, kui mulle sellest räägiti, autistlike laste asi. Aga - kui õpetaja palub tal vagusi olla, siis ta ka suudab seda! Kodukäitumisega on jälle nii, et esimesel kahel nädalal võttis koduülesannete tegemine paaaaaaaaaalju aega. Siis tulid Mehel koolitused ja ülipikad päevad ja juhtus, et koduülesandeid tehti veel absurdsel kellaajal, pool kümme õhtul. Päheõppimised ei ole Unistajal põrmugi hästi läinud, aga kui jõuluks prantsuse keeles "Last Christmas"'it õpiti, siis ta suutis selle juba niimoodi esitada, et ma laulu tegelikku olemust teadmata taipasin, millega tegu. Pole minu esimene valik - mis petit papa Noel'iga juhtus? -, aga keele äraõppimise jaoks kõlbab mis iganes. Pärast esimesi nädalaid pagendasin kodutööd elutoast, see jääb kehtima ka jaanuaris. Veel on probleemiks Lillebrori õhtukäitumine - üsna mitmel ööhakul ilmus lastetoast nutune Unistaja - tema tahab väga magada, aga Lillebror ronivat tema voodisse ja nõudvat suhtlemist... Nad jäid mulle ka ühisel soovil peetud lastetoa-ööpidudega vahele. Urr.

Positiivseid üllatusi on ikkagi palju rohkem. Unistaja on õhtuti küll väsinud, aga mitte kurnatud. mõte töötab ja jutt on adekvaatne. Tõsisemalt haigeks pole jäänud. Astmaatikuna on ta ülemiste hingamisteede nakkustele meie teistest lastest vastuvõtlikum, aga näe, peale mõnepäevase lärmaka nohu pole midagi juhtunud. Tunnikeskendumine on täiesti korras, hinded igati normaalsed, mis sellest ühest inglise keele kolmest, eriti kui viis-pluss on saadud samas aines järgmise kontrolltöö eest. Sõbra leidmine on boonus (sõber - üks kooli südamlikumaid poisse - käis mulle lausa aitäh ütlemas, et Unistaja nüüd viiendas bees on, sõbral nimelt polnud siiani püsivat seltsilist ja hingesugulast).

Ma ei tea, kas Unistaja oleks kõik need kolm ja pool aastat koolis käies samasse kohta arenenud. Võib-olla oleks. Võib-olla ei oleks. Arvestades tema Esimest Kooli ja sealset klassikollektiivi ma hästi ei usu - kuigi räägitakse, et kõige keerukama käitumisega poiss olevat maandunud väikeklassis, aga ma kardan, et ka Unistaja Imeline Esimene Õpetaja poleks suutnud teda tolles klassis ära ravitseda. Võib-olla oleks võinud juba varem kooli panna. Võib-olla ei oleks. Juhul, kui Unistajaga nüüd kõik tõesti peaks koolis hästi minema, jääb minu jaoks alatiseks kripeldama küsimus, kas need õige mitu Aspergeri-tüüpi poissi, kes meil õnnetutena üheksanda klassi lõpuni käisid ja mõnel kurval juhul põhikooli lõpuni ei jõudnudki, oleksid paremini toime tulnud, kui oleksid saanud kohe esimeste probleemide ilmnemisel aja maha võtta ja kodus omaette järgi areneda? Sest ega see Aspergeri-tüüp Unistajal kuhugi kadunud ei ole, sügisene obesssioon oli youtube'i abil 3D piltide joonistamine, hetkel Rubiku kuubiku valemid, jõulukski soovis suurema ruuduarvuga kuubikut (saab, muidugi!) ja koolis on pälvinud talle täitsa tundmatute poiste tähelepanu sellega, et paneb värve siuh ja siuh kokku, ilma ise peale vaatamata; aga rutiinivälised olukorrad tekitavad segadust (segaduste lahendamiseks helistatakse "mampsile" ja küsitakse mitu korda üle, mis ja kuidas - hea seegi) ja suhtlemine teistega käib konkreetsete mustrite järgi, ikka mingeid tõenäolisi valemeid kasutades.

Tänase seisuga on Unistaja rõõmus ja valmis jaanuarist edasi koolis käima. Eks siis tuleb kirjutada avaldus koduõppe lõpetamiseks. Ja kui taas raskeks läheb ja ta enam ei peaks jaksama, siis me saame ta jälle koju tagasi võtta. Koduõppes pole ju lõpuks midagi keerulist.

Tuesday, December 19, 2017

Sõrmeprobleem

/mul on talveune akuutne faas ja vasaku randme olen kuidagi ära väänanud, pole väga motivatsiooni kudutööd või midagi muud mõistlikku teha, sellepärast muudkui kirjutan, ärge pange tähele, see läheb üle/

Pisike Lillebror armastas oma sõrmi igale poole sisse ja vahele toppida. Natuke suurem Lillebror armastas oma sõrmi igale poole sisse ja vahele toppida. Veel natuke suurem  Lillebror... sama. Näiteid.

Kui Lillebror oli umbes aastane, oli meil veepaagiga tolmuimeja, mille disain oli erakordselt jabur. Veepaagil oli alla- ja ülesklapitav sang, et paaki tõsta ja tühjendada saaks (korralikult pesta ei saanud, aga see on teine teema). Ühel päeval kükitas Lillebror köögis ja mängis selle sangaga. Väikelapsed ikka mängivad asjadega, mida saab liigutada. Klõps, klõps, RÖÖK. Ühe käe sõrmed oli Lillebror pigistanud sanga vahele, seisis püsti ja vajutas teise käega - ja kogu keharaskusega - sangale peale. Ja RÖÖKIS, sest pitsitatud käel oli valus. Ega need tited eriti kõrgema loogikaga ei hiilga jah.

Suvel, mil Lillebror oli kolmene, olime reisil Saksamaal ja Austrias. Ühes poes istus Lillebror ostukärus väikelaste koha peal ja näperdas käruketti - no umbes sellist, nagu Maximad kasutavad, seal on miski metallots ja selle sees auk... loomulikult toppis Lillebror sõrmed august läbi ja hakkas valjusti vinguma, sest sõrmed jäid auku kinni. Mees päästis Lillebrori sõrmed välja, pahandas natuke - mis sa topid sõrmi aukudesse, iga päev on öeldud! -  ja pöördus tagasi suuremate poistega mingeid veepüstoleid või muud taolist vaatama. Selles poes oli kitsas, Lillebror koos ostukäruga peaaegu blokeeris üht riiulivahet, mina olin kaks sammu eemal mingite kaubakastide juures, Lillebror mind ei näinud, aga mina pidasin teda silmas. Lillebror vaatas ringi, tuvastas, et keegi teda ei jälgi, teatas rahulolevalt omaette: "Nüüd võin jälle mängida!" ja toppis sõrmed auku, kust ta oli äsja välja päästetud. Noh, muidugi ma tuiskasin kaubakastide tagant välja ja tegin juba natuke kurjemat häält.

Vahepeal on neid sõrme-intsidente veel olnud, aga õnneks mitte midagi katastroofilist. Kuni eilseni. Lillebror on kaheksa ja kolmveerand, minu arusaamist mööda juba ammu täitsa mõtlev inimene.

Mees läks kollitama, mina mõtlesin, et käin läbi poodidest A, B ja võib-olla C, võtan Vanaema juurest Lillebrori ja Unistaja, toon trennist ära Jõugu Juhi, käime veel poes D ja siis on Mees ka kollitamise lõpetanud... Telefon. Teisel pool hädise häälega Lillebror: "Emme, ma jõudsin /huviringist/ siia Vanaema juurde, aga mul jäi sõrm ukse vahele..." Täpsustavad küsimused, väga valus, verine, paistes, liigutada ei saa, aga veel Lillebrori küljes. Hea seegi. Poeskäimised lükkusid edasi, läksin otse Vanaema juurde. Nagu ikka viimastel päevadel, risti läbi Linna õhtuse tipptunni ajal.

Sõrm oli verine, tundus paistes, küüne all tumesinine rant. Kas sa külma vee alla panid? Miks ei, leota kohe nii külma veega, kui kannatad! Lohutasin kohkunud Vanaema ära, helistasin pereõele, kuulsin seda, mida ise arvasingi - mingu me EMOsse kontrolli. EMO on Vanaema juurest loomulikult teisel pool Linna.

Ummikud. Lillebror oli vahepeal juba üsna rõõmsaks muutunud, ta on selline vapper laps, kes saab aru, et pole mõtet kisada, kui abilootus on olemas. Tee pealt korjasin peale Unistaja, kes oli tegelikult kulgemas trennist Vanaema poole, ja saatsin ta teises kohas poodi esmase nälja vastu saiakesi hankima. Koolilapsed ju söövad kell üksteist, aga kooli ja trenni vahel meil söögipausi ei ole ja koju sööma saab eiteamiskell (saime kolmveerand kaheksa).

EMOs oli kohutavalt palju rahvast. Trauma üks, oodake ukse taga. Kolme poisslapsega on see juba väga tuttav koht, viimati käisime Unistajaga kaks kuud tagasi. Saatsin Mehele igaks juhuks sõnumi, et meil läheb eiteakuikaua, helistagu, kui kollitusega valmis saab. Hetk hiljem hõigati Lillebror sisse. Müstika, mida kõik need teised inimesed seal tegid, kes enne meid kohal olid? Või mis loogika järgi see asi käib? Tõsi, ühtki kanderaamiga jooksvat kiirabitöötajat ma ei näinud ja kellelgi verd ka ei tilkunud, aga ikkagi.

Trauma ühes oli laua peal pingudega kalender. Lillebrori käest küsiti, mis juhtus, vaadati ja katsuti sõrme. Lillebror surus hambad kokku ega kisanud, kui katsuti, olevat olnud väga valus. Röntgen. Siis jõudis ka saiakotiga Unistaja. Röntgenist tulnud Lillebror oli taas päris rõõmus, sest röntgen ei ole valus. Uuesti sisse - Unistaja, sina jää ukse taha ootama! -, õpetused. Lahas kuni kaks nädalat, ööseks ibuprofeen või mingi muu valuvaigisti, murdu ei ole. Diagnoosiks paberi peal: "sõrme kontusioon (misasi see on?) koos küünevigastusega, vasak, 4." Välispõhjus: "Suletus, purustus, kokkusurumine või pitsumine esemete sees või vahel kodus puhke- või vabaaja tegevuse juures". Oh seda meditsiinilist kantseliiti, aga ju on nii kõige mõistlikum.

Jõudsime isegi Jõugu Juhi trennist ära tuua ja Mehele täpselt õigeks ajaks järele. Lastevabalt poes saab homme ka käia.

Magamamineku ajaks oli Lillebror ikka täitsa rõõmus ja öösel kurtmas ei käinud, et midagi pahasti oleks. Ju siis see asi nägi hullem välja kui tegelikult oli, aga millal jamad tema sõrmedega lõpevad, seda ma tahaksin küll teada. Ukse vahele pole meil vist ükski laps varem sõrmi jätnud, igatahes mitte sellises ulatuses. Mulle meeldiks, kui ei jätaks ka. Aga EMO lähedal, kohe sama tänava peal on üks ilus punasest telliskivist maja, mis on mulle palju aastaid meeldinud... oleks ma teadnud, et me kolm poissi saame, oleksime vast hoopis sinna kolinud.

Oijah (emotsioneerib niisama)

Ei ole midagi uut siin päikese all. Boy meets girl. Ben armastab Annat. Kalle ja Anders jälgivad tiisikushaigete nägudega, kuidas Eva-Lotta kiigub. Mitte ainult kuues bee, vaid kuues aa ja tsee samuti osalevad ägedas puberteedis. Bettan tahab poisiga rahulikult elutoas istuda, aga Väikevend ja Karlsson segavad asja ära. Timmu tahab Liinaga kogu aeg... terve elu hea sõber olla, aga Liina jälle tahab, et Timmu talle rohkem nigu mehe eest oleks. Ja lõpuks peab Teele ise minema ja ennast soovitama, sest Toots on liiga otu ja liiga sügaval heinapebre-hunnikus, et aru saada, mis siin maailmas tegelikult tähtis on. Hullemal juhul jääbki Getter ootama, ukselingi nöör peos ja süda näpu otsas, aga Clemet on juba mujalt ühe Walborgi hankinud... Või oot, kuidas sellel Kralefskyl tema Daamiga oligi, Kralefsky sõitis oma tunnete tõestamiseks pikale reisile, aga Daam jõudis vahepeal puhtast meeleäraheitest mehele minna... või midagi sellist. Ja kuuendatel klassidel on endiselt äge puberteet käsil. Kõige rohkem tean muidugi beest, sest nojah, ma olen selle klassi lapsevanem, aga ega need aa ja tsee põrmugi paremad ei ole.

Kuidas need Kolumbuse-eelsed indiaanlased, kes oma lapsed kolmeteist-neljateistaastaselt abielluma panid, selle asjaga hakkama said? Mitte et ma arvaksin, et keegi kuuendikest peaks abielluma hakkama, küsimus on hoopis selles... kuidas need maalähedast elu elavad rahvad suhtesegadikke vältida suudavad? Ühes "Väike maja preerias" raamatus on juttu tüdrukust, kes kolmeteistkümneselt mehele pandi, ja see sari on üsna tõsiseltvõetav olustikukirjeldus, nii et niisuguseid asju juhtus ka täitsa kristlikus keskkonnas, pealegi pani see keskkond tänapäeva USAle aluse, ja seda mitte väga ammu. "Väikese maja" raamatutes lähevad noorte suhted üldse kuidagi lihtsalt ja lineaarselt. Laurale meeldib natuke üks noormees koolist, see temale oluliselt tähelepanu ei pööra, ahah, siis tuleb juba Almanzo Wilder oma hobustega ja Laura ütleb pärast pikemat saanisõidu-perioodi, et nüüd tohib musi ka anda. Valmis.

Kuuendas nad alles alustavad üksteise piilumist, aga siis tuleb see seitsmes ja kaheksas ja üheksas... ja õppealajuhataja või keegi muu, kes ütleb, et kool ei ole amelemise koht. Ja gümnaasiumi ajal, oeh, seda ma koolimajas enam ei näe, aga... Ja selle kõige peale ei saa paljud neist kahekümneviieselt ikka veel pidama jäädud! Ikka üks ja siis teine... Üks mu endine õpilane peab üsna paljuloetavat blogi ja tema lähi- ja lühisuhteid ikka annab kokku lugeda. Ja tema oli kolmeteistkümneaastaselt vist veel paras lapsuke!

Ma igatsen kõigile oma lastele, nii isiklikele kui tööalastele, puhtaid ja puutumata südameid, mis armuksid alles siis, kui kõik on õige ja igavene. Enamasti on see võimatu. Aga minu süda väriseb praegu üsna mitme lapse pärast ja sinna ei saa midagi teha, sest vati sees neid hoida ei saa ja tekkinud tundeid ja moodustunud paare olematuks teha veel vähem. Õnne kõigile, tasuta, ja ärgu kellelegi tehtagu liiga...! (absoluutne soov ühest Strugatskite raamatust)

Hoidku neid Jumal oma peopesa kumeruse sees.


Edit järgmisel päeval: Tuli üks lugu veel meelde, muidugi narrib Mari Jussi, et Jussike-Jussike, Vargasoo ussike... ja Juss on valmis nööri kaela panema. Kõik kordub.

Monday, December 18, 2017

Kuri

Ma ei ole arst, aga... armsad inimesed, palun ärge meelega hankige oma beebidele tuulerõugeid! FB-s üks väga tore inimene just pakub*, kui ma midagi selle kohta ütlesin, sain pragada. Ühtpidi oli pragamine asjakohane, oleksin võinud olla diskreetsem, teistpidi...

Ma ei tea, mis müüt see on, et kõik tited põevad viirushaigusi kergemini läbi. Mõned põevad tõesti, aga teised... Ja oleks tuulerõuged siis mingi kerge haigus. Täiskasvanutel olevat raske ja hirmus tõbi, sellepärast meie näiteks väldime seda nii palju kui võimalik, Mees ei ole põdenud, aga tööalaselt on mul teada üks laps, kes kahekuusena saadud tuulerõugetest Aspergeriks pööras**. Mitte täppide, vaid haigusega kaasnenud ülikõrge palaviku pärast. Väga kõrge palavik tekitab väikesi ajukahjustusi, mis koos vastava eelsoodumusega*** võivad teha eiteamida. Ka ilma ajukahjustust saamata on mul teada üks tuttav mitte enam beebina tuulerõugeid põdenud laps, kes sai selle kaks (2!) korda ja oli täitsa kaua pikali.

Ja siit ka teine kuriolemise põhjus: palun ärge uskuge juttu, et laste palavikku ei pea alla võtma! 37.8 ei tee jah suurt midagi, organism võitleb ja paha on olla, aga kui hakkab juba 39 kraadi ligi ronima, siis selle peab alla võtma ja punkt. Inimeste organismid on erinevad, ma olen ka näinud meest, kes ütles, et tema hakkab alles 40-kraadise palavikuga kaaluma, kas ennast haigeks tunnistada või mitte, aga kõik ei ole sellised, ja eriti beebide puhul, kes on ju täiesti uued ja keda pole jõutud veel tundma õppida, pole teada, mis juhtuma hakkab.

Ühesõnaga, õnnelikud beebivanemad, palun vältige  võimaluse korral haigusi ja palavikku! Ma ei arva, et meil oleks mingi eriline kool, aga kõigist autismispektrilastest, keda mina olen õpingu- ja tööalaselt kohanud - ja neid ikka trehvab vahel kohtama - umbes 90% on olnud kas mingi sünniprobleemiga (enneaegsed vms) või pisikesena põdenud väga kõrge palavikuga haigust. Las see pisike laps kohaneb kõigepealt maailmas ära, siis võib hakata haigusi tutvustama.

Lisaks haigustele, just ettearvamatu vaktsiinireaktsiooni ohu pärast olen ma täiesti uute tittede vaktsineerimise vastu, aga samamoodi olen ma beebidega kaubanduskeskustes, kontsertidel ja muudes rahvarohketes paikades käimise vastu. Kui seda on kuidagimoodi võimalik vältida. Üldse ei sunni kedagi iga hinna eest lapsega kodus istuma, kui olukord nõuab sõimepanemist vms, igaühe võimalused on erinevad, aga juhul, kui võimalusi on... Vanemate kui kaheaastastega lausa peab kodust väljas käima - kuidas see laps muidu käituma õpib? -, aga beebisid võiks hoida nii turvalises ringis, kui vähegi saab. Kui toob vanem laps koolist-lasteaiast haiguse, on see paratamatus, aga ise beebit nakatada püüda või viiruste levikuks soodsasse kohta minna... Võtab pead vangutama.

_______
*ma usun, et temale tõid haiguse koju tema lasteaiaealised lapsed, lasteasutustes liigub igasugust sorti haigusi.
**Aspergerid ei ole kuskiltpidi halvad, aga nende igapäevaelu võib olla keerulisem kui tavalistel, niinimetatud neurotüüpilistel inimestel. Ma ei usu, et keegi tahaks oma lapsele keerulist elu. Rikkalik andekus on võimalik ka ilma autismispektrita!
***ja mis uperpalle geneetika ette võtab, seda enamik inimesi siiski ei tea, olete ju oma lapsi vaadanud ja mõelnud, et isa silmad, ema nina, aga vaat need kõrvad on vist vanaonu pärandus, huvitav, et ainult sellel lapsel... Mis need tervise-eeldused teistmoodi on. Sajast üheksakümne üheksal ei ole mingit ohtu kuidagi standardiväliselt reageerida, aga kuskohast ma tean, et minu laps see sajas mittestandardne ei ole?

Nõuküsimine

Potti ega panni, aitäh, vaja ei ole. Hoopis sallinõu on vaja. Milliseid salle kannavad teie teismelised poisid talveilma puhul? Jõugu Juhil on endiselt kaelussall, selline rahulikku tumesinist värvi ja tegelikult ei mõju üldse titekana, aga lõpuks on seegi ära veninud ja jopelõige on suhteliselt avatud kurgualusega, kael külmetab. Kõrge kraega kampsun ei ole lahendus, esiteks pole neid mõistliku hinna ja välimusega palju liikvel, kudumiseks pole mul aega ja asjassepuutuv noormees eelistab kampsuneid mitte kanda, kui vähegi võimalik, koolimajas olevat kampsuniga palav ja tänaval liigub ta nii kiire sammuga, et mina järele ei jõua, ilmselt on selle tempoga õueski piisavalt soe.

Tumedamat karva, rahulikus koes rõngassall? Ruuduline villane rätik, Metsiku lääne pangaröövlite moel nina ette tõmmatav? Pikk, lehviv, ümber kaela keeratav sall? Palun mõtteid!

Sunday, December 17, 2017

Oh kuusepuu

Mees sai teise kollitustellimuse veel. Kuna põhikooli tunniplaaniga on sedasorti asjad ühildatavad ainult pärast koolipäeva lõppu ja nagu selgus, sobib kollitatavatele ka ainult pärast nende tööpäeva lõppu - sest kollitus pole seekord vajalik mitte uue töö leidmiseks, vaid olemasoleva töö säilitamiseks -, oleme pidanud kohe mitmel päeval üsna ebaharilikult kaua Linnas olema. Mulle tundub, et mina olen selle aja veetnud peamiselt autoroolis, osaledes erinevates liiklusummikutes või jällegi kuskil nurga peal üritades vasakpööret teha. Sest meiepere õhtupoolne logistika on endiselt absoluutselt napakas, minu töökoht, Mehe töökoht, laste trenn ja Vanaema pole asukohti vahetanud ja asuvad endiselt igaüks erinevas Linna otsas - kui seda Linna nüüd nelinurksena ette kujutada -, ja kuidagi ei õnnestu seda kõike optimaalsemaks nihutada, pealegi tahaks vahepeal poes käia ja raamatukogus ja kus iganes, kuhu viivad peamiselt pikalt ühesuunalised tänavad. Vähemalt on Mehe kollitamiskoht, puutööring, kirik ja Humana kõik ilusti umbes samas kandis.

Humanas ühe sunnitud vahepausi ajal käisingi. Lillebror ja Unistaja ootasid autos, JJ oli vist juuniorides, Mees kollitas. Pärast imestasid lapsed, mis imeasja see emme poes nii kaua tegi... Noh, ma vaatasin läbi kõik kampsunid, seelikud ja jakid ja võtsin neid lubatud koguses riietuskabiini kaasa... ja siis muudkui pugesin, ühest esemest välja ja teise esemesse sisse. Päris mugav oli. Lõpuks oli neil seal ka punane jakk, millel on vooder täiesti sobiva koha pealt hargnenud, et patšokid ära kiskuda. :) Nii et mina olen nüüd mõneks ajaks mingis ulatuses linnariietega varustatud.

Muu kaubandusega nii hästi pole läinud, nimelt tundub, et pakke ja pakikesi on kuuse alla panemiseks veel vähe, aga kuidagi ei oska välja mõelda, mida need suuremad poisid veel tahta võiksid. Ühe teise kuuse suhtes oskasin küll osta, sealtpere lapsed on väiksemad ja kunstihuvilisemad ja meil oli sobiv mõmmidega karp... "Täht idas" on tore algatus küll, aga meil on siin lähiümbruseski lapsi, kelle vanematel pole võimalik neile jõulurõõmu valmistada. Ma siis ühe pere jaoks komplekteerisin karbi. Ei läinud ülearu kalliks, loodetavasti neile sobib.

Jõulurõõmust aga oleme saanud kuuse - Mees ja Lillebror käisid metsast toomas. Sel aastal panime ta vahelduse mõttes elutuppa, sest juhtumisi on meil elutoas hetkel ruumi. Must Mimi on ehetest mõõdukalt huvitatud, aga siiani seisab kuusk ilusti püsti ja puha. Veel oleme saanud paar kaarti, posti teel. Aitäh, vahetasin Inglismaalt tulnud jõulukaardi köögis kaardireas välja. Seal on nimelt üks koht, kuhu on hea panna kaarte ja fotosid seisma, ja kuna me saame neid peamiselt jõuluks, siis nad kaunistavadki meie kodu jõulust jõuluni. :) Lapsed ütlesid, et šokolaadimedalid olid ka väga head, aitäh. Teine kaart tuli Californiast ja see mind nii väga ei rõõmustanud, nimelt soovib vanatäditütrepoeg poliitkorrektselt Happy Holidays, mitte Merry Christmas - ma olen ilmselgelt liiga palju sattunud artiklitele, mis muretsevad kristliku pühanimetuse pealesurumise pärast... Kuigi eesti keeles on ju ka "Häid pühi!" ja see üldse ei sega. Eesti keeles pole ka neid poliitkorrektseid artikleid trehvanud, tänan, ärge palun linke pakkuge, ma tegelikult ei soovi neid lugeda.

Veel käisime Chopsticksis õhtust söömas, olles perekond kahe lapsega - JJ osales juunioride tunnis. Katsetasime meekana, mille kirjeldus oli siiani tundunud mittemidagiütlev. Oi, me oleme rumalad olnud. Unistaja arvas, et see on parim hiina toit, mida ta on kunagi söönud, Lillebror mõmises läbi suutäie nõusolevalt.

Pühapäeval pärast kirikut läksime kinno, seekord koos kõigi lastega. "Paddington 2" on hea film, nagu esimenegi oli. Ja asi ei ole tegelikult Hugh Grantis! Asi on hoopis kogu selles inglaslikkuse kontsentratsioonis, mida muidu vilksab siit ja sealt, aga selles filmis on kohe palju ja kuhjaga. Ja asi ei ole Hugh Grantis. Khm. Tegelikult ma märkasin teisi näitlejaid ja tuttavaid kohti ka. Sellel St.Pauli katedraali kohutaval kuplialusel ringrõdul olen kunagi ära käinud ja kui me Lillebrori 10. sünnipäeva puhul Londonisse läheme, siis ma juba tean, et sinna ma enam elu sees ei roni. Isegi - vist - aasta hiljem kooliekskursiooni raames külastatud Iisaku katedraali torni ronimine (maa ja taeva vahel, pooled poisid olid üles jõudes näost rohelised) ei olnud nii hull. Võeh. Aga film, jah, ei olnud võeh, lausa vastupidi, ja asi pole üldse Hugh Grantis. Lillebrorile meeldis, Unistaja meelest oli filmi peamine viga, et see sai läbi, ja JJ elas ka vanemate seltsis lastefilmi vaatamise üle.

Tuleval nädalal tuleb üle elada veel üks kollitusterohke periood, kaks klassiväljasõitu ja kaks kontrolltööd. Mingil hetkel tuleb pakkida suuremas koguses kingitusi... ja kui järele mõelda, siis ka mingi hulk kingitusi hankida. Vähemalt on kohustuslik piparkoogiküpsetamine nüüd tehtud ja kuigi mul praeahju ust avades mõnda aega silmad piparkoogiaurudest kipitasid, ei pea ma seda ettevõtmist enam aasta aega taluma - kui mul süda meeste palumise peale härdaks ei lähe, niikuinii läheb. Aga hea on teada, et ma ilmtingimata ei pea.

Tuesday, December 12, 2017

Ei ole 12 pilti 12. kuupäeval

No mis pilti sa hing teed, kui terve päeva jooksul valgeks ei lähegi? Tuleb kevad, siis teen pilte, õues.

Tänase päeva 12 hetke hoopis.

Hommik, autos. JJ arutab õnnelikult: "Mul on ikka hästi, kõik on olemas: head vanemad, nutitelefon, head hinded..." Noh, pakk tuli eile Hiinast kohale, aga tuleb vist tänulik olla, et vanemad eluks vajaliku nimekirjas enne telefoni olid. :)

Tänahommikune ema oli armas ja tal oli päris mure. Püüdsin aidata nii, nagu võimalik oli. Elame edasi.

Hambakliinikust helistati, arst olevat haigestunud, paneme teile uue aja. See punkt osutus õhtul eriti irooniliseks, ma varsti räägin, miks.

JJ Klassijuhataja, kes on ühtlasi Unistaja Matemaatikaõpetaja, ütles, et Unistaja arvutab ilusti, aga iseseisva töö ajal poimiseb omaette - loob enda ümber müratsooni, et ülejäänud klassikrabinat välja lülitada, arvan mina. Seda on meil teised autismispektri poisid ka teinud. Ainult et Unistaja jätab järele, kui teda paluda. Tubli ju!

JJ klassiõed olevat otsustanud, et tahavad kuskil lasteaias mingit üritust teha, asjad kokku rääkinud ja PLNi teinud. Täitsa omal algatusel. 12-aastased ei ole titad, ma olen seda alati arvanud.

JJ uues telefonis on lapsevanemad kirjas kui "Mamps" ja "Paps". :D

Lillebror väljus loodusmajast täpselt sel hetkel, kui ma maja ees peatusin.

Jäin JJ-le vahele Roald Dahli raamatute ostmisega - ärge Lillebrorile rääkige, valisin need kuuse alla just temale mõeldes. Tema alustas eile "Doktor Dolittle" raamatuga ja kurtis pärast teist peatükki, et ei ole ikka nii hea kui Roald Dahl. Kolmas peatükk meeldis õnneks juba rohkem.

Kinkisin abivalmile kolleegile purgikese sidrunikreemi. Kolleeg pakkus maitsta sõbrannale, kes seepeale keeldus tema juurest lahkumast enne, kui on retsepti saanud. Sidrunikreemi retsept on siin: http://toidutare.ee/v/foorum/alafoorumid/toidutare_kullafond/281/ Äkki läheb teil ka vaja.

Professori noorim poeg agiteeris Veeriku Selveris LHV-sse pensionisammast tegema, lips ees. Tutvuse poolest astusin ligi juttu ajama - oli aega. Tema-lapsukene oli rollis sees ja püüdis mind kohe pensioniteemal abistama hakata. Lõpuks ütlesin ma talle, et kulla laps - sest ta on hetkel 20 ja ma mäletan teda 1999. aasta suve Berliinist, mil Professor nii väikese lapse reisimise kohta ütles, et temal on vaja vaid kahte asja - tissi ja autosid vaadata* -, ma ausalt ei saa sellest asjast midagi aru, räägi Mehega. Mees sügas pärast kukalt ja arvas, et võiks need fondid ja asjad üle vaadata küll. No ta teab nüüd siis, kelle käest küsida. :)

Unistaja kirjutas muinasjutu laisast rüütlist Roonaldist, kes pidi pärast seitset aastat laisa punnkõhulise lohe juures popkornisöömist kaksteist penikormat koju astuma.

Õhtul lahkus objektilt järjekordne hambaplomm. Mul oli selle suhtes juba nädal aega kahtlane tunne ja ma muudkui rääkisin talle, et täna saad arsti juurde... Plomm otsustas ohjad enda kätte võtta. Noh, uus arstiaeg on ülehomme, sinnamaani on seal augus iseparandamise-hädaabikomplekti plomm. Vana plommi koht ei kartnud külma ega midagi, aga loodetavasti oskab arst sellega midagi kapitaalsemat ette võtta. Mees arvas, et kui külma ei karda, pole isegi ajutist plommi tarvis, aga mulle ei meeldi elada tuntava auguga hambas, ma tahan nüüd rahumeeli eileõhtust jõulupudingit süüa ja seal on purustatud mandlid sees. Vähemalt ei lisandu sinna auku nüüd midagi uut, mis võiks pahandust teha, augu servad on ju teravad ja üldse.

_______
* ma peaksin seda lugu vist Professori Poja Noorele Prouale** rääkima, hihii.
** ärge tehke nägusid, nende peres on noorelt abiellumine vist kombeks ja siiani on neil noorelt abiellunutel läinud hästi. Väga armsad on.

Sunday, December 10, 2017

Sabakergituse teine osa, ilupildid

Eile pildistas Mees kiriku kuuse all - pastori loal! - salle ja daame. Daamid on pildi peal kaunid nagu päriseluski, sallidel, khm, pole vist kah viga. Ainult et kiire oli, pigistasime pilditegemise kahe teenistuse vaheajale ja valgust anti siiski vähe - detsembripäike tuli välja alles siis, kui koduteel olime. No aga te saate vast aimu, mis asju ma siin nikerdanud olen. :)

 Lehekiri ehk igalehepealsuurlehetäikiri, seljas kannab kaunis Merike.


Karukellakiri, jälle Merikese seljas.

 Piibelehekiri, seljas kannab imeline Merle.

Välgukiri, ikka Merle seljas.

Kui kedagi just huvitab, siis edaspidi võin mustrist lähivaates ka pilte tekitada või sallid ära mõõta või midagi. FB käsitöö ost-müük-vahetus grupi jaoks peab niiehknii mõõtma.

Daamide kohta niipalju, et lisaks välisele ilule on mõlemat rikkalikult õnnistatud ka sisemise ilu ja Vaimu andidega (ja viljadega - armastus, rõõm, rahu, pikk meel jne). Lisaks on neil head mehed ja väga hästi kasvatatud lapsed. Merle vanem poeg käib meile vahel Laenulapseks ja Merikese vanema poja ehk Jalgpallihuvilise Sõbra headest mõtetest tunnen rõõmu juunioride tundi tehes. Kahjuks ei tahtnud pildi peale tulla Merle pruudi-ikka jõudev tütar, kes on armas nagu lillenupp ja oleks kindlasti ka haapsalu salliga väga armas olnud. Ehk mõni teine kord.

Käidud siin ja seal

Sel nädalal käisime erinevates paikades.

Unistaja käis koolis ja... veel koolis. Pärast kaht nädalat on ta kogunud kõiki võimalikke positiivseid hindeid ja seisukoha, et võib käia küll, jaanuaris läheks aga jälle, kui lastakse. Kui ta teise katse-poolaja ka niisuguses meeleolus on, eks me siis katkestame tema puhul koduõppe ära, aga kaks nädalat, sealhulgas teater ja jõulu-väljasõit on ju alles ees.

Lillebror käis arsti juures. Arst kuulas südant mitmesugustes olekutes ja ütles, et hetkel vahelööke ei tundu olevat, aga kardioloogi juurde pange aeg ja veri andke kah ära. Lillebror oli vereproovi-ideest mõnevõrra häiritud, aga kes ei oleks, kui teda kavatsetakse nõelaga torgata? Esmaspäeval tuleb helistada, siis saab teada, mida sealt verest leiti.

Jõugu Juht käis klassiga teatris, oli olnud tore. Veel käis ta koos Dudleyga Linna peal kolamas. Seal oli tal tore täpselt niikaua, kuni mina sellest teada sain, siis mõnda aega enam ei olnud tore. Kui JJ hiljem sõna sai, tegi ta niuks ja küsis, mida ta tegema peab, kui Dudley lihtsalt tuleb koos temaga bussi peale ja ei jää maha....? No minu teada peaks kuuenda klassi laps minema kõigepealt koju või kui kojuminek on keeruline, siis kokkulepitud vahejaama (JJ puhul Vanaema), sööma, panema ära koolikoti ja siis võib minna vanematega eelnevalt üldjoontes kooskõlastatud paikadesse. Dudleyl on kodu täitsa Linnas olemas, pole mingit kolmekümmet kilomeetrit nagu meil. Pealegi ei saa hirmraske koolikoti kaasatarimine seljale hea olla. Ma ausalt ei taha Tädi Petuniaga sel teemal vestelda, aga vist peaks, Dudley ei saa kohe üldse aru*, et Vanaema ja Vanaisa ei soovi peale isiklike lapselaste ühtegi rohkemat last oma pisikesse ülemöbleeritud majja.

Mees käis kollitamas. Väga väike grupp olevat, saab individuaalselt läheneda.

Mina käisin eeee peamiselt tööl ja Lillebroriga arsti juures. Ja kirikus juunioride tundi tegemas ja salle pildistamas, pastori loal. Neid pilte ma näitan eraldi, äkki homme.

Mehega kahekesi käisime koguduse tööharujuhtide ja juhatuse tänuõhtul. Väga ilus ja sõbralik oli. Nagu eelmisel aastal, anti süüa. Nagu eelmiselgi aastal, oli lihapoolis normaalne, aga kook oli... oli kah. Eelmisel aastal oli kook ohtrate promillidega, sel aastal täiesti promillitu, aga olemuselt selline, mida vanaema küpsetab siis, kui lapselapsed on juba nädal aega külas olnud ja enam ei jaksa midagi erilist teha. Ega söök peamine polnudki, peamine oli osadus ja seda jätkus. :)

Ilma kuskil käimata sain valmis neli salli, aga sellest ma juba kirjutasin ja kirjutan veel, aga Mees parandas diivani ära ja tõstis elutoa natuke ümber. Me pääseme nüüd taas ligi Maja kroonikale - nimelt on elutoa hiigelsuur puhvet elanud siin Majas teadmata ajast saadik, meie saime ta koos Majaga ja SeeKesSiinMajasEnnemElas on puhveti vasakpoolse ukse peale kirjutanud olulisemaid sündmusi, nagu millal kuldnokad tulid ja millal lumetorm oli ja et elekter pandi sisse 6. novembril 1968. Me peaks kah jätkama, et Internet pandi siis, kui pandi... ma kirjutasin selle kuhugi üles küll... ja asfalttee alates oktoobrist 2016. Kui kuldnokad kirjutamata jätta, siis mahub sinna veel päris palju. :)
______
*JJ on keelanud, mina olen keelanud, Vanaema on keelanud. Ikka läheb JJ-ga kaasa ja pookleb niikaua tänaval, kuni JJ temaga hulkuma tuleb. URR!

Tuesday, December 5, 2017

Mõnikord ma saan kurjaks

Mõnikord ma olen kuri. Mitte kellegi konkreetse peale, vaid hukas ühiskonna peale.Eile olin maenameiteamiks - küllap ma kuskilt midagi lugesin, ühegi kohtumisega see seotud ei olnud - kuri ja mõtlesin, et keegi võiks kirjutada raamatu laste kasvatamisest terve talupojamõistuse abil ja siis kogu eesti rahvale selgeks teha, et see on parem kui igasugused poliitkorrektsed ninnunännutused. Mis ainet tõejärgse ühiskonna inimestele sisse peaks andma, et nad seda uskuma jääks, on iseküsimus, aga meil on käes üks põlvkond lumehelbekesi, kes juba otsapidi toodavad omasuguseid ja lõppu pole sellel jampsil veel näha.

See raamat võiks endas sisaldada peatükke järgmistel teemadel:
  • Ekraanivaba elu võimalikkusest - see on tehtav ja isegi tore!
  • Lastele tuleb öelda, mis on õige ja mis vale.
  • Mida lapsed meile päriselt õpetavad ja kustmaalt jookseb piir õpetamise ja ninakuse vahel.
  • Miks lapsed ei peaks saama kõike, mida hing ihaldab (Dudley Dursley näitel). 
  • Kellel on peres tegelikult piisavalt infot, et suuremate asjade üle otsustada?
  • Oskus olla tänulik väikeste asjade eest (Prisma erakordselt nõmeda jõulureklaami näitel).
  • Asjaarmastamise kahjulikkusest koputusega keskkonnahoidlikkusele.
  • Müüt lapse väärikusest, soovitatavad sanktsioonid sigaduste puhul ja arusaam, et mõned enamik lapsi ei hakka iseenesest absoluutselt headeks.
  • Kodumajapidamistöödes osalemine ei ole enamikul juhtudel eluohtlik.
  • Ka laps on inimene, kellel on lisaks õigustele ka kohustused.
  • Vastutuse võtmine võib pakkuda paremat enesetunnet kui vati sees elamine.
Millegipärast käivad omavahel väga sagedase kombinatsioonina koos lapsevanema veendumus, et laps on olemuslikult hea olend, kellele ei tohi seada ühtegi piiri (ekstreemjuhul: laps on tulnud mulle midagi õpetama, järelikult tema määrab, kuidas meil asjad käivad), ja lapse õuuuudne käitumine. Vanusest sõltumata.

Lapsed on üldjuhul ülisuurepärased ja superlahedad tegelased, aga nagu Lillebrori Sõbra Ema hiljuti kirikus ütles, nad on ka inimesed. Väikesed patused inimesed. Tähendab, nad ei tea alati - ealistest iseärasustest tingituna -, mis on hea ja õige, nad eksivad kergesti ka siis, kui teavad, kuidas peab... ja valivad sagedasti kergema vastupanu tee. Kes meist ei valiks? Ainult et niipea, kui lapsuke väljub oma pere ülikaitsvast ringist, selgub, et väljaspool kodu on terve hulk inimesi, kes samuti eksivad ja eelistaksid lahedamat läbisaamist... ja kes ei pruugi soovida oma ego lapse heaks alla suruda, nagu seda teeb ehk üks keskmine vanaema. Üks sõber, kes meist varem lapsevanemaks sai, ütles kunagi, et lapsed saavad käitumist õppida kergel viisil ehk kodus ema ja isa käest, vajadusel ka nurgas seistes või mõnest privileegist ilma jäädes, või raskel viisil, hiljem, ühiskonna käest haiget saades. Olen üsna kindel, et selle sõbra teismelised ei ole lumehelbekeseks hakanud (pole ammu näinud, nende elukoha geograafiline eripära ja nii, aga sõber on ikka sõber).

Mina olin see laps, keda kasvatati vati sees, printsessina hernel. Ainukese lapse häda. Teisme-ea lõpus murdsin kuldpuurist jõuga välja, siiamaani lapime Vanaemaga neid haavu, mis tookord tekkisid. Kui mulle oleks seatud piire... antud natuke rohkem vastutust... võib-olla oleks minust saanud meeldivam inimene, ja varem. Igatahes ma arvan, et ma ei oleks olnud nii vastik laps, nagu olin. Brrr. Arusaamine enesekasvatuse vajalikkusest, kui see saabub nii umbes 15-aastaselt, ei ole kuskiltpidi mõnus ega enesehinnangut tõstev. Ja oleks see enesekasvatus siis lihtne, isegi kui soov ja tahtmine olemas on...! Puhas Jumala arm, ilma selleta ei tuleks midagi välja.

Kuidas aga kõiki neid hüpoteetilise raamatu peatükke kõigile lapsevanematele selgeks teha, on kunst, mida mina küll ei oska. Ma kasvatan tasapisi lihtsalt isiklikke lapsi, püüan kasvatada oma tööalaste laste vanemaid (ja nende lapsi), kui tarvis, ja lasen siin vahel auru välja. Äkki mõnikord õnnestub ka. Olge teie ka head.

Mida sa õigupoolest terve päeva teed?

Öösel ärkan 1.26, käin vannitoas ja rõõmustan, et magada saab veel päris kaua. Uuesti ärkan... mõtlen, et ju on kohe-kohe hommik, mis ma ikka kella vaatan. Lõpuks vaatan ja vannun vaikselt, sest kell on 6, aga just täna tohime magada seitsmeni. On lootust, et koolivaheajal unehäired lõpevad, mul on alati probleeme siis, kui pean kella pealt ja koduvanavallatul kellaajal üles ärkama.

Kell 7.10 tuigun kööki. Kohv. Sööme koos Mehega hommikust, äratan lapsed. Nemad täna kodus ei söö, sest millegipärast puudub täna tavaliselt väga palju suurem hulk õpetajaid ja teises kooliastmes on korraldatud e-õppe päev. Sõidame Linna, ühe heinamaa peal näeme söömas kitsede kollektiivi.

Kontrollin sisevõrgust, kuidas selle e-õppega on ja avastan enda pahameeleks, et mõned õpetajad on ülesandeid alles täna lisanud - no aga Vanaema juures ei ole ju arvutit! Helistan parajasti lastele, mindagu raamatukokku koolitööd tegema, kui ukse vahelt pistab pea sisse õppealajuhataja. Räägib, et talle olevat räägitud, et keegi laps... ahah, uurin seda asja.

Loen Internetti läbi ja uurin mõningate oluliste laste olukordi, kui heliseb telefon. Üks esimese klassi arvatavasti erivajadustega laps* segab aktiivselt tundi. Lähen appi, tee peal kohtan JJ Inglise Keele Õpetajat ja edastan ühe lapsevanema mure. Õpetaja lubab tegeleda. Arvatavasti erivajadustega laps seisab klassi jõulukalendri ees ja teeb arikuleerimata häälitsusi. Lähen tema juurde, silitan õlgu ja sosistan, et selline häälitsemine ei ole ilus, ole vaikselt. Laps - kindlasti hariduslike erivajadustega andekas, imeilus poisike - jääb vaikseks. Suundub mängunurka** ja mängib, kuulab sõna, kui ütlen, et ära kolista, mängi tasakesi... Klass loeb lausehaaval lugu kolmest põrsakesest, hiljem täidetakse töölehte. Küsin meile mängunurka ka töölehe ja vaatame selle suuliselt läbi, sosinal. Poisike loeb imehästi ja leiab kõik vastused naks-naks, mis teda ennist häiris, jääb selgusetuks. Tuleval nädalal läheb koolist väljapoole nõustamisele.

Siis... teen veel midagi, igatahes on see miski, mida ma peaksingi tegema. Kuna kella kaheteistkümneks tuleb üks poiss koos emaga, lähen juba veerand kaksteist sööma. Koolitoidu asemel valin fetasalati ja kiidan selle headust teenindajale. See ütleb, et tema teebki salateid... selge, kui teinekord salati sees lisaks aedviljale ja õlile maitse ka on, tuleb kiita.

Kella kaheteistkümnene poiss ja tema ema tulevad, teemaks õppimine ja pingutamine. Ehk hakkab midagi arenema. Lipsan pärast õppealajuhataja juurest läbi, saan teada, et tarvis on koostada dokumendid ühe suurema lapse kohta, läheb maenameimäletakuhu konsultatsioonile. Noh, ma olen esimesest klassist peale selle lapse emale rääkinud, et vaja on koolist väljapoole pöörduda, nüüd juba küsiti maenameimäletakuskohast õppealajuhataja käest, kus me enne olime, miks seda last varem pole abi saama suunatud. Urr. Paberid teeme muidugi korda.

Vestlen ühe klassijuhatajaga. Ta on väga, väga tore inimene. Tagasi kabinetis, heliseb telefon. Tere, olen teid püüdnud päev otsa kätte saada... Ma olen jah selline rändava eluviisiga psihholoog. Kella kolmene ema jääb tulemata, tuleb paari päeva pärast, kui väiksem laps terveks saab. Hea küll, armas temast, et ta helistas.

Sellest hetkest peale läheb palju asju plaaniväliselt ja segiläbi. Kulub teisipäevale omaselt palju bensiini ja vist natuke veel rohkem minu närvirakke. Mõtlen, et on see vast päev.

Mees töötl käes, Jõugu Juht veel mitte, käime rumalreklaamiga poes. Ostan korraga kohe palju sukkpükse, siis vast ei pea mõnda aega sinna enam minema - "Golden Lady" sukkpükste puhul on hinna ja kvaliteedi suhe minu kogemust mööda kõige parem, ma kannan sukkpükse septembrist mai lõpuni põhimõtteliselt iga päev ja meie suvede puhul umbes üle päeva ja mul on kassid... tähendab, sukad peavad olema odavas hinnaklassis. Vaidleme tänase õhtusöögi teemal, lõpuks otsustame katsetada pelmeene.

JJ käes, sõidame koju. Tuli pliidi alla. Lapsed teevad ahjudesse tule, Mees mässab pelmeenidega, mina teen salatit hiinakapsast ja hädisest kurgijupist, ja teist salatit lillkapsajäänustest ja hapukoorest. Salatid saavad head. Maitsen pelmeene nende loomulikul kujul ja saan aru küll, miks ma neid ei söö. Hapukoorega kannatab süüa, aga ma pean vist ikka sügavkülma toidu valmistegemise ära õppima, need poe kiirtoidud ei ole midagi asjad.

Siis õpib Unistaja kirjanduse teksti pähe ja Jõugu Juht teeb kah kirjandust, sest ei saanud päeval aru, mida tegema peab, Lillebror ilutseb niisama. Vaatan oma FB-sse ja ajan lapsed elutoast välja. FB ütleb, et olen võitnud poiste jaoks vinge jõulukingi, mille loosimises osalemist ma enam ei mäletanudki. No aitäh, kui see nii on, me mõtlesime neile jah jõuluks ekstra vägevat Lego kinkida, aga võidetud komplekt ületab meie planeeritud eelarve kohe päris suure summaga. Kui see nüüd nali ei ole, siis on see peris kena nali küll. :) Legosid ei ole kunagi liiga palju. Pärast lubatakse lapsed tagasi inimeste hulka ja pakutakse jäätist. Võidust, tsssssss! veel mitte sõnagi, ega ma seda enne hästi ei usu, kui kasti kätte saame.

Siis on unejutt ja head-ööd-musi ja siis tuleb JJ, kes tegelikult peaks juba uinuma hakkama, tõsise jutuga***. Ma suunasin ta olukorda Mehega arutama, lähen vaatan, mis sellest saab. On see vast päev!

________
*esimeses klassis on igal aastal neid, kelle kohta lasteaed pole öelnud või vanemad pole uskunud, et mingi probleem on, tulevad tavakooli ja siis me hakkame veenma ja paluma, et tehtaks kliinilised uuringud - et laps saaks vajadusel õigesse kohta ja vajadusel meie majas talle sobivama õppevormi.
**meil on paljudes algklassides tagaseina ääres miski nurk või kapp või lausa vaip, kus võib vahetunnis mängida.
***mitte midagi sellist, mida korralik palvetamine ei lahendaks.

Monday, December 4, 2017

Sabakergitus


Viimistlesin täna kolm salli ühtejärge. Neljas - välgukiri, vasakul üleval heleroosas karbis - oli juba varem olemas. Fuksiaroosas karbis on lehekiri, rohelises karukell, oranžis piibeleht, see, mille peale ma siin mitu korda nördinud olin.

Nüüd oleks tarvis ainult ilupilte teha ehk keegi kaunis daam, sallid ja Mehe telefon (sest te ju näete, millise kvaliteediga pilte minu oma teeb, ega meie päris-fotoaparaat kah palju etem ei ole, aga sellel on niiehknii aku tühi) korraga samasse paika saada. Soovitatavalt võiks seal olla hea valgus ja ilus taust. Huvitav, kas pühapäeval on kirikus juba suur kuusk paigas? Selle taustal võiks pilte teha küll, pealegi pidavat meil kirikus olema väga palju valgust, pühapäevases jutluses räägiti (läks täitsa teemasse see näide).

Nojah, ja kuna mind on ainult üks ja mul endal on sall juba olemas, siis võiks need sallid ka omaniku leida. Nobedam saaks karbi värvi valida, karp kuulub nimelt asja juurde. Haapsalu salli peab niiehknii karbi sees hoidma, muidu ei püsi nii ilus... eee ega mul enda oma küll karbis ei ole, ühes suures kinkekotis on. /häbeneb natuke aega nurga taga/ Täna öösel nägin seenekorjamist unes, tavaliselt tähendab see raha saamist. Nii et kui jõulusalli on vaja, siis te teate, kuskohast saab. Kui ilupildid tehtud saavad, siis näitan neid ka.

Sunday, December 3, 2017

Advent, Advent, ein Lichtlein brennt

See pidavat olema üks tuntumaid saksa advendisalme. Võimalik, siis, kui mina saksa kombeid põhjalikumalt õppisin, ei tunnistatud ei adventi ega üldse mingit jõulundust.

Nüüd tunnistatakse ja see on tore. Kodukaunistamise mõttes läksin seekord eriti kerget teed - Teise Vanaema pärandusena saadud neljaharuline (võib-olla) antiikne küünlajalg keset lauda, peotäis kunagi ürgammu ühe poepärja pealt nokitud hõbedasi männikäbisid ümber, küünlad jala sisse, valmis. Tegelikult oleks kõige kenam neli pisikest potsakat küünalt reas või ringis või midagi, aga ma unustan peaaegu igal aastal neid küünlaid osta. Hommikuks olid laua peale kommid ka tekkinud. Jõugu Juht üritas eelmisel õhtul kavala näoga küsida, kas meil majas kommi on, ta on valmis kontrollima... Oli küll, aga mitte seal, kus tema arvas.

Peale kommikontrollimise hankis JJ endale esmaspäeval pallimängus sõrmeliigese põrutuse või midagi taolist, aga laupäeval sellesama sõrmega karikavõistlustelt potsiku. Potsik on pisemat sorti, kolmanda koha vääriline, aga ikkagi karikas. JJ on ise olukorraga hirmus rahul, sõrme kohta palus ta küll homseks pallimängudest vabastuse kirjutada, sõrm olevat ikka veel valus. Veel sai JJ popi soengu, millega ta ise samuti hirmus rahul on. Minu meelest näeb ta välja nagu noor leninlik pioneer lastejutu illustratsioonilt aastast 1958, no aga mis mina sellest moodu värgist tean...

Unistaja sai samal laupäevasel võistlusel auväärse neljanda koha. Arvesse võttes asjaolu, et ta oli eelnevalt viis päeva veetnud harjumatus keskkonnas ehk koolis, esines ta väga hästi, lausa suurepäraselt. Kooliga on nii ja naa. Tundides töötavat Unistaja hästi kaasa, vahetunnis näen ma teda klassivennast nimekaimuga kulgemas - see käis mind lausa tänamas, et Unistaja nüüd koolis käib, seal klassis kipuvad poisid punditama ja see nimekaim pole ühegi pundiga sobitunud, muidu on väga hea, südamlik ja rahumeelne poiss, hommikuse tõusmise ja kodutööde tegemisega probleeme ei ole, aga need kodutööd... Oeh, need kodutööd. Viiendal ja kuuendal klassil on eesti keele ja loodusõpetuse õpetajad erinevad, see tähendab, et kodutöid antakse erinevat moodi ja nagu selgub, erinevas mahus. Viiendas rohkem. Jõugu Juht teeb igapäevaselt kodutöid 15-30 minutit ja imbub siis arvutisse. Unistaja rekord on kaks ja pool tundi higi, verd ja pisaraid. Muidugi, JJ oskab oma aega kasutada, Unistaja lahkub objektilt ehk kodutööde juurest sageli, et mööda maja ringi tiirutada, üle JJ õla arvutiekraanil toimuvat jälgida või pedantse põhjalikkusega pliiatsit teritada. Sealjuures ei nõua temalt keegi mingit sirge seljaga laua taga istumist ega midagi, peamiselt teeb ta koolitöid kõhuli elutoa vaiba peal.

Rääkides vaibast, uudsevaip on nüüd maas, oma klassikalisest 75x185 suurusest hoolimata meie elutoas imepisike - no aga kuidas seda kaks korda suuremat peaks pestama? Mul on PLN sundida perekonda elutuba põhjalikumalt koristama ja selle käigus liiguvad loodatevasti kõik praegu vales kohas olevad mööblitükid tagasi õigetesse kohtadesse ja küllap siis kaob ka suur lage plats, mis meil praegu elutoas on ja mille keskel see vaip tillukese ja äraeksinuna paistab. Värvid on tegelikult erksamad, ma ütleksin, et isegi harjumatult erksad, aga see elektrivalgus...



Ülejäänud kangas sai kah ühele poole, enne kevadet ma suure teljega midagi kuduma ei hakka, sest kudukambris on koletu külm. Veel sain valmis ja raamitud karukellasalli, alustasin pajulehesalli. Uhh, ma pole veel üldse selle mustriga kohanenud ja loogiline ei tundu ta ka! Küll hakkab tunduma, ma ei saanud hagakirjast alguses ka midagi aru.

Lillebror veetis sel nädalal kaks lõpmata pikka päeva koos emmega igavledes. Tal on tarvis õppida iseseisvalt tegutsema ja elama nii, et keegi temaga parajasti ei mängi, aga kerge see talle ei ole. Üks tuttav olevat näinud Lillebrori kulgemas Poiste Eelmise Kooli läheduses ja küsis hämmeldunult, kas ta käib nüüd ikka seal? Kui ma ütlesin, et ei, ta ilmselt kõndis trenni, olles startinud Vanaema juurest teiselt poolt jõge ja suundudes teisele pole raudteed, ahmis tuttav õhku ja küsis, et ta ju läheb siis Hurda peatuses maha, eks ole? Ei lähe Hurdas ega Hagijas, kõnnib kogu tee jala. Tuttav ahmis veel õhku. No aga südamele pidavat kõige parem treening olema rahulik kõndimine, pealegi pole Lillebror mitte kunagi kurtnud, et oleks väsinud või midagi.

Mees... sai kollituspakkumise. It never rains but it pours, öeldakse selle kohta. Nagu tal praegu tööd vähe oleks! Õnneks on tegu lühikese kollitusega, mida saab natukehaaval pärast tundide lõppu teha. Veel organiseeris Mees autoparanduse, mille tulemusena on meil taas töötav käsipidur. Kohe palju mugavam on, kui ei pea enam rihtima, kas masin jääb ikka otse seisma - no ja Vanaema-Vanaisa kodus käimine oli kole keeruline, neil seal mäe otsas on kõik igapidi viltu, vaata kui hakkab veerema...!

Uuel nädalal võtan ette kolme salli lõppviimistlemise ja pildistamise. Jõugu Juht käib klassiga teatris ja Unistaja osaleb e-õppe päeval, sest erinevatel põhjustel on enamik õpetajaid puudu. Kui eriti hästi läheb, sulab lumi ka ära.

Friday, December 1, 2017

Detsember saabus lumega

Ja meie majas ilma igasuguste päkapikkudeta. Esiteks sellepärast, et meil päkapikud ei käi, aga teiseks sellepärast, et hommikukommi antakse ikka alates esimesest advendist ja sinnani lubatakse veel kaks korda magada. Just nimelt lubatakse, sest kooliskäiva(te) laste ja kooliskäiva mehega majapidamises tundub uni puhas luksus, mida jagatakse jaokaupa ja häbematult vähe.

Teadaolevalt tähistame detsembris Jeesuse sünnipäeva ehk jõule. Pööripäevi pole minu meelest võimalik meeles pidada, ja vabandage, need meie peret ei huvita ka.

Veel on karta, et peame rookima lund, nagu tänane päev on ähvardanud. Tunnen tugevat solidaarsust Ritsiku vanematega, kes ka talve ei pidavat armastama.

Unistaja käib veel kolm nädalat koolis ja me püüame selle olukorra enam-vähem adekvaatselt üle elada, siis otsustame, mis edasi saab.

Unistaja ja Jõugu Juht käivad võistlustel, teatris (erinevatel etendustel) ja Kurgja  talurahvamuuseumis (erinevatel päevadel) või mis iganes asi see oli, peaasi, et Kurgjal. Arvatavasti osaleb ka Lillebror mõnel jõuluüritusel, mõtlesin ta koos ülejäänud klassiga näiteks jõuluetendust vaatama smugeldada, aga lihtsalt ei ole olnud aega Õpetaja Õunapuuhaldjaga sellest rääkida.

Meie Mehega käime koguduse töötegijate tänuõhtul. Eelmisel aastal oli väga tore, on põhjust arvata, et tore on sellelgi aastal.

Küpsetan virnade viisi küpsiseid ja muud head.

Võib-olla toimuvad mingid remondi- ja ehitustööd.

Õpime uusi lauamänge (khöh!) ja loeme uusi raamatuid - no ma loodan. Üks teatud isik õpib arvatavasti tundma uut tehnikat, aga ssshhh, sellest me veel ei räägi, sünnipäevakingi anname varem kätte (no mõelge ise, kui päris sünnipäev on esmaspäeval ja tuleb SELLINE kingitus, mis sellest koolinädalast siis saab!).

Mina käin hambaarsti juures. Seda sündmust ma millegipärast nii suure elevusega ei oota.

Võimalik, et osaleme mõnel tubasel laadal. Hiljemalt esmaspäeva õhtuks on mul kokku neli üleni valmis salli, need tuleks kellelegi maha parseldada ju!

Kui keegi oskaks pakkuda idee, mida Mehele jõuluks kinkida, oleks elu eriti ilus.

Thursday, November 30, 2017

Põltsamaa värskekapsaborš, lihata

Ostsin teisipäeval esimest korda elus purgisuppi. Selles mõttes, et oma perele, kodus söömiseks. Alfa-kursuse jaoks olen ma ükskord purgisuppi teinud küll, sest tervis vedas alt, aga süüa oli vaja teha. Lootsin, et äkki on purgisupp söödav ja sedamoodi lisandub meile üks kiirtoit, mida pika linnapäeva järel õhtuks süüa.

Lootus, noh, olevat viimane, mis kaob. Purgisupp sai perekonnalt hävitava hinnangu. Unistaja arvas, et selle supi parim omadus on, et teda on vähe. Lillebror ütles, et kümnest pallist annaks ta sellele umbes kolm. Lillebror armastab muidu peeti ja peeditoite... Jõugu Juht ütles, et peedimaitse käib kõigest üle - talle ei meeldi peet kuigivõrd. Mees arvas, et kui lisada korralikku suitsuliha (mul olid viinerid), soola, pipart, äädikat ja veel mingit maitseainet, siis oleks söömist väärt. Ta sõi selle ära küll, mis tal muud teha oli, aga nii järgmiseks korraks teadmiseks, et ärgu naine seda purki enam ostku. Minule meeldis, et suuremate jõunumbrite järel sain ma purgi ise lahti - sellel on see uus superkaas, mis peaks avamist lihtsamaks tegema. Porgandid maitsesid nagu konservporgand ja see pole üldse mingi õige porgandimaitse, peeditükkidel oli vale tekstuur. Maitse oli üleüldiselt... puudulik. Igav. Võis muidugi ära süüa, ega ta hamba all ei karjunud, aga rohkem me seda purki tõepoolest ei osta. Laua äärest öeldi korduvalt ja erinevate meesisikute poolt, et emme borš on parem.

Sel aastal olin ma sügisel laisk ja jätsin purgiborši keetmata, eks see maksab nüüd kätte. Jah, ma oleksin võinud sellele Põltsamaa supile lisada maitseaineid, aga päris õige on ju iga uus toit kõigepealt tema loomulikus olekus ära proovida, eks ole?

Kiiretest pika päeva õhtusöökidest pean ma kunagi eraldi kirjutama, aga te olge kenad ja rääkige, kas olete ostnud purgisuppe ja millised neist süüa sünnivad? Ma arvan, et vast mõni muu supp ei ole nii maitselage?

Wednesday, November 29, 2017

Esimese trimestri kokkuvõte

Tunnistus antakse pidulikult küll alles reedel, aga ma kasutasin ära koolis töötava lapsevanema võimalusi ja tutvusin hinnetega juba ära. Tegelikult lekkisid terve klassi hinded eile ühe hoopis muu seltsimehe abil välja - no ja ega keegi arvatavasti eriti ei üllatunud, lapsed oskavad oma seisudel hästi järge pidada, kes ise vähegi huvituvad. Jõugu Juht huvitub.

Hinnete poolest on JJ tulemus ootuspärane või üllatavalt hea, sõltuvalt sellest, mis ajahetke ootusi arvestada. Septembri alguses, kui me kodutööde pärast mõned tahtejõudude võitlused pidasime ja noormees õhinal uue eesti keele õpetaja laissez-faire süsteemi kirjeldas, lootsime, et suurema sundimise tagajärjel saab keskmiseks hindeks "4", sest asjad tuleb selgeks saada ja ära vastata ja punkt. Kui aga oskus on omendatud ja laps õigel ajal õiges kohas viibides viisakalt esineb, siis on alla "nelja" saada keeruline. Juhtus hoopis nii, et JJ hinded alustasid kõrgest punktist ja suurema osa ainete puhul sinna ka jäid, nii et hinnetelehte vaadates võis oodata täpselt seda, mis juhtus - matemaatika ja loodusõpetus "neljad", ülejäänud lausa "viied". Mitte et see oleks ekstra eesmärk olnud, JJ arutles ise ka, et imelik, ma lihtsalt lähen ja vastan ja õpetaja paneb viie...

Mis tal loodusõpetusega juhtus, ma ei teagi (peale selle, et ükskord ajas musträsta ja kuldnoka segamini ja teinekord oli vist kehvemini ntehtud rühmatöö või midagi), aga matemaatika kohta ütles Klassijuhataja, et teadmiste ja arusaamise olemasolu ei takista näpuvigu tegemast, ühte keskmisesse kontrolltöösse saab aga päris palju näpuvigu teha. Näiteks ei pane JJ mõnikord tähele, mis märk tehtes algselt oli, kaotab mitme tehtega ülesandes lõppvastuse arvutamisel mõne tehte vahelt ära või midagi muud taolist. Keskendumisega on tal eluaeg raskusi olnud, mis teha. Tuleb õppida, et töö põhjalik ülevaatamine pärast enda meelest valmissaamist on tegelikult kasulik.

Koolivälistest asjadest on osaletud kahel väljasõidul (maisilabürint ja teater), klassiõhtul ja karnevalinädalal, viimasel Harry Potterina. Küll ilma keebi, koolilipsu ja võlukepita (ei tahtnud kaasa võtta), aga täpselt õigete prillide (aitäh, Alice!), välgunoolearmi ja Daniel Radcliffe'i moodi näoga. Viimane on täitsa kaasasündinud, ei vajanud mingit pingutamist. Kogu kool käis mingil sügisesel hetkel Magalarajooni vahel orienteerumas ja miski tarbimisteemaline loeng oli neil ka, võib-olla midagi veel, mis meeles ei ole.

Tunnikäitumise kohta pole õpetajad erilisi kaebusi esitanud, vahel esineb lobisemist ja vahel tobedaid nalju, aga midagi traagilist ei tundu olevat.

Sotsiaalsed suhted on JJ meelest muidugi need kõige tähtsamad asjad. On leitud paar sõbra moodi poissi. Päris lähedaseks saamiseni nagu Laenulapse või Parima Sõbraga läheb muidugi aega, aga vahetundides on tore ja teinekord tahetakse pärast tunde kooli raamatukogusse või kuhugi mujale suhtlema jääda. JJ suhtleb täitsa vabalt ka tüdrukutega, vähemalt üks neist on lausa mingis tunnis pinginaaber ja ühega tullakse vahel koos bussi peale. Lemmikõpetajad on peaaegu kõik, eriti Klassijuhataja, Eesti Keele Õpetaja (kes, nagu selgus, ei ole tegelikult üldse nii liberaalsete meetoditega nagu JJ-le algul tundus - mulle sobib väga hästi), Ajalooõpetaja ja Kehalise Kasvatuse Õpetaja.

Et ema samas koolis töötab, olevat piiiiinlik! Ma ei saa ega pea vajalikuks JJ klassiga koolimaja peal kohtumist vältida, aga peale paari tervise- või logistikateemalise vestluse pole ma JJ poole teiste juuresolekul pöördunud. No kui laps läheb valusa, aga mitte ühemõtteliselt hullusti haige sõrmega kodust välja ja tuleb vahetunnis vastu, käsi valges sidemes, siis ju peab küsima, mis ja kuidas! Pealegi kui kõnealune laps peaks kolme päeva pärast minema karikavõistlustele... vibulaskmises. See pallivops tuli ikka väga valel ajal, aga loodame parimat, treener ütles, et reede õhtul veel saab otsustada.

Koolivigastustest veel niipalju, et vahel põhjustab sinikaid Kutt, kellega JJ on nii-öelda sama kaalu mees - ja kui nad tahavad omavahel madistada, siis ei ole sellest midagi hullu, poisid ikka võtavad mõõtu, ega nad paha või tülitsemise pärast -, aga vahel Dudley, kes on varakult pikaks kasvanud ja JJ-st umbes kaks korda suurem. Selle kohta on mul küll ütlemist olnud, teistel kooli töötajatel ka, sest ega Dudley ainult JJ-d ei togi. Ma ei ole nõus nendega, kes siinkohal jalalt jalale keksivad ja kisavad: "Koolivägivald, koolivägivald!" Väga paljud väikesed poisid maadlevad ja müravad meelsasti ja selles pole midagi halba, aga siis juhtub kasvuspurt ja nad lihtsalt ei tunneta enam oma jõudu ega saa aru, et nad ongi mõnest lapsest hästi palju suuremad. Varasem sõbralik müks muutub jõuliseks rusikahoobiks nii, et suure kere vangis olev väike poiss ei taipa üldse, mis juhtus. Pole mõtet selle pärast paanikasse sattud, tuleb lihtsalt rääkida ja võimalusel laps kuskile trenni ajada. Spordipoistel jõutunnetuse-probleemi kuigi sageli ei teki, ükskõik, kuidas nad kasvavad. Peaasi, et togija taipaks, et süütud müksud ei ole enam süütud. No kui me kõik muudkui sama juttu räägime, ehk siis taipab ka Dudley...

Maailmavaateliste küsimustega pole veel probleeme olnud. Eks igareedene juunioride tund kirikus aitab usu säilitamisele kaasa. Klassikaaslastest Semu ja üks tütarlaps olevat ka kristlased, aga sõber Kutt lausa põhimõttekindel ateist. No las ta olla, kuni nad selle pärast ususõdu pidama ei hakka. Eks me näe, kas ja mis ulatuses me kooli jõulukontserdil osaleme - iseenesest oleks ju tore kuulama minna, aga kui detsembris läheb nii külmaks, nagu üks pikaajaline ilmateade ähvardas, siis istun mina päev otsas kodus ja kütan kõiki ahje, mida kütta saab, mul on kontserdipäev nimelt koduseks plaanitud ja tänu minu kodusolemisele on meil viimastel talvedel olnud toas varasemast soojem (kui nüüd sarnaste kraadidega perioode võrrelda).

Vanemate olukord on selline, et palderjani pidin mina võtma ainult paaril esimesel päeval. Mis rolli mängis selles JJ kooliminek ja mis rolli kõigi asjade septembri algusesse kuhjumine, taustaks raske ja vastik suvi - te ei oleks ka rõõmsad, kui teil oleks pool maja pea kohalt maha lammutatud -, ei tea. Igatahes on elu praeguseks rahulikum. Hommikuinimesed me endiselt ei ole ja unevõlg annab ennast tunda, aga kui õnnestub sisemine laiskvorst maha suruda, siis saab nädalavahetustel isegi üht-.teist kodumajapidamises tehtud. Kuna JJ teeb kodutöid täiesti iseseisvalt*, maksimaalselt pool tundi päevas, ja kehalise kasvatuse asjad vahetuvad tema kotis ilma igasuguse vanemapoolse sekkumiseta, lihtsalt niisked käterätid materialiseeruvad kuidagi märkamatult pesukorvi, on tema kooliskäimine meie jaoks väga kerge, tuleb ainult tagada vajalikud riided, kirjatarbed ja raha. Viimast läheb, jah, üpris palju, eriti jõulueelsel ajal. No aga me elame üle. Kõige keerulisem on tagada, et ta õigeks ajaks kooli jõuaks, sest elukoha geograafiline eripära ja teeolud ja... Täna tõusingi enne kella seitset, et minna välja lumeoludega tutvuma, aga olud olid üllatavalt viisakad ja teegi polnud kuigi hull, ütles Mees. JJ ise eelistaks kooli jõuda kümme-viisteist minutit enne tundide algust, siis jõuaks Kutiga malet mängida või midagi muud lahedat teha, aga tavaliselt astub ta koolimajja sisse kolm-neli minutit enne kella. Jõuab õigeks ajaks klassi küll.

Tundub, et tegime õige otsuse. Ainult et kahe lapsega koduõpet pidada on jama ja ühega veel jamam, kui Unistajale kooliskäimine istuma peaks (ta on praegu küll rõõmus), läheb Lillebror varsti ka ja mul ei olegi enam väikesi koduseid lapsi... Hirmus lugu.

_________
*no Mees vahel toetab matemaatikas ja mina keeltes, aga seda juhtub ikka harva. JJ ise ütleb, et tõsiselt õppima peab ainult prantsuse keelt, muudes tuleb ainult kirjalik ära teha ja sellestki palju jõuab koolis valmis. Tuleb tuttav ette, ainult et minul polnud kooli ajal prantsuse keelt ka mitte.





Sunday, November 26, 2017

Lõpetused

Jõugu Juht lõpetas esimese trimestri. Hinded pandi välja ja tuleval reedel antakse tunnistus ka, on lootust, et enamik hindeid on "viied". Veel lõpetas ta kräunumise "Magic: The Gathering" kaartide teemal, lihtsalt läks poodi ja ostis endale mõned pakid, sest soodushind oli.

Unistaja lõpetab homsest ajutiselt koduõppe. Viimane ots läks küll nii üle kivide ja kändude, et kole kohe, aga eks me alates homsest näeme, kumb parem või hullem on. Koolimineku puhul sai Unistaja uue soengu - tavaline koolipoisi-tammetõru, esialgu ei midagi põnevat -, paar peotäit kirjatarbeid ja koti, kus spordiriideid hoida. Viimaseid ostsime kaks ühikut, Jõugu Juht vajas ka - aga kas te kujutate ette, kui võimatu on talveajal sellist kotikest poest leida! Võiks ju olla, asjad purunevad ka muul ajal kui kooliaasta lõpuks. Jyskis ja Koduekstras, kus minu loogika järgi just sellised juhuslikud ja tühised asjad peaksid müügil olema, ei olnud, supermarketites olid heal juhul ainult roosade printsessipiltidega... Eedeni kotipoes oli mitte-roosasid ka. See on üldse hea pood, ma sain sealt ka oma käekoti.

Lillebror lõpetas Lassie raamatu lugemise ja alustas saksa keeles Väikese Varesega. Loeb nii, et ludiseb, peaaegu õige hääldusega ja saab kõigest aru ka! Oi, küll ma olen rahul. Lillebror on ise ka. Noh, ta käis meil muidugi aasta aega saksa keele ringis, ja juba kuueaastaselt õppis väljendama tähtsamaid asju, nagu seda, et vaja on kindlust rünnata ("ATTACKE!" kisas Lillebror ja vehkis meie Hannoveri-sõprade laste puumõõgaga - mõõku jätkus kogu kambale, kui Jumal annab, saavad nad tuleval suvel taas omavahel võidelda). Aga ikkagi - laske oma lastel võõrkeelset telekat vaadata, siis nad õpivad iseenesest. Soovi korral suudab Lillebror ka saksa keeles natuke vestelda.

Minul lõpetati ühe hamba auk, millegipärast lõppes samal päeval ka näriv valu samas näopooles, täitsa kaugel hambast. Või meeldis sellele valule põskkooparöntgenis käia, kes teab. Veel lõpetasin karukellasalli keskosa. Kaltsuvaibakangast kahjuks ei lõpetanud, aga lõpetasin Maja äärest ehitusprahi koristamise. Nüüd peab veel Mees sealt rehaga üles käima, sest tema on tugevam riisuja, ja ülejäänud sodiga tegelema. Ülejäänud sodi on näiteks viie-kuue meetri pikkused roovilatid, mis on ilusasti neljas hunnikus ja ootavad mootorsaagi või naelte väljakiskumist ja taaskasutamist.

Mees vist ei lõpetanud midagi, Tema Koolis pannakse trimestrihinded välja hiljem. Tegelikult lõpetas ta meie pliidiotsingud, praeahi igatahes soojeneb eeskujulikult, hindele viis. Küpsiseid ja muud taolist teen ma ikka oma juurespassimise-Bekoga, sest sellel on kolm plaati, uuel üks plaat, mille laiusest kolmandiku moodustab serv. Mahtus ära ja pistikupesa oli ka vaba, nii et nüüd on mul köögis kaks pliiti. Väga peen, ainult et neid ei tohi korraga tööle panna. :P Ma hoian Beko seni paigas, kuni uuele plaate juurde saan... ja kuni Beko veel töötab, sest jõulueelsel ajal küpsetatakse meil küpsiseid kohe palju.

Täitsa ilma lõpetamata tegin midagi üle paljude aastate taas ja see ei olnud hea asi. Nimelt on Jõugu Juhil sõber, nimetagem teda Dudleyks*, kes ei ole omandanud eakohaseid sotsiaalseid oskusi. Reede õhtul juhuslikult kohtudes olin Dudley käitumist nähes kõigepealt tumm ja siis Väga Kuri. Ma olen talle ennegi Häält teinud, aga JJ ütleb, et paranemine on minimaalne. Tegin Häält (täitsa salongikõlbulikus versioonis, seisus kohustab), Dudley ütles, oih, palun vabandust. See vabandamine käib tal sama kergesti kui nõme olemine, nii et eriti ei mõjunud. Mul on halb komme nördimust veel järgmisel päeval läbi mõelda, puhisesin siis katuselaaste korjates omaette ja jõudsin tulemusele... et palusin Jõugu Juhil Dudleyga vähem koos olla, kui see vähegi võimalikuks osutub. Vahel nad ikka peavad samas elemendis viibima, aga sellest elemendist on toodud ka hulgaliselt Dudley asjatundliku abiga tekitatud sinikaid... JJ ohkas ja rääkis mulle omal algatusel ära, mida Dudley oli reedel linna peal veel teinud ja kes kõik olid pidanud teda veel manitsema. Et JJ-l olevat ka paha, kui sõber ennast niimoodi ülal peab. Nojah, asju saab õppida kergel viisil ja raskel viisil, Dudley peab kardetavasti õppima raskel viisil. Mulle kohe põrmugi ei meeldi töövälisel ajal võõraid lapsi kasvatada!

Pühapäeval tegime emmedega kohvikut ja meil oli taas õnnistatud nõudepesuosadus. Kohtasin ootamatult mitut toredat inimest ja nii mõnelgi hetkel sel nädalal tundsin, et elu on ilus... homme, muidugi, elan palderjani peal, kuni Unistaja teada annab, et on koolipäeva üle elanud.

_________
*esineb teatud sarnasust tuntud raamatutegelasega, aga tõele au andes mitte sajaprotsendiliselt, ja oma parematel hetkedel on Dudley mõnikord päris mõnus sell. Oleks neid paremaid hetki ainult rohkem!

Saturday, November 25, 2017

Mina, töökangelane

Kell on alles pool viis pärastlõunal, aga ma olen juba jõudnud keeta hommikupudru, sorteerida pesud, triikida Mehele kuus särki, teha Lillebroriga etteütlust, õpetada Unistajale õpikupaberite ümberpanemist, pidada Jõugu Juhiga kasvatuslikku vestlust, kududa ühe (1) rea karukellasalli äärepitsi, tuvastada kaks huvipakkuvat jõululaata ja - siin tuleb see töökangelaslikkus mängu - lõpetada Maja ümbert peenema katusesodi koristamise. Seda viimast tegin vihutsi, hambad ristis, et sssaaksss sssee ssssodi üksssskorrrd minema! Vahepeal palvetasin, et ikka jõudu jätkuks. Jätkus, aga nüüd ma olen kutu. Vaim oleks küll valmis küpsetama kolme sorti küpsiseid, keetma suppi, tegema kõrvitsakooki, kuduma ja tegema eiteamida veel, aga ihu on nõder. Küpsised jäävad homseks ja õhtusöögi eest hoolitsevad mehed, võib arvata, et nemad suppi keetma ei hakka. Kõrvitsakoogi võtan hiljem ette... kududa vast ikka jaksan, see ei nõua jalgadelt ja seljalt erilist tööd.

Niipalju siis laisast laupäevast, eks ole.

Friday, November 24, 2017

Mõned tähelepanekud ühest juhuslikult valitud päevast

Kui üks lapsevanem kasutab lapse kasvatamatusele vabandust "Ma olen ju ükKsikHema!", on tavaliselt tegu erakordselt raskestikasvatatava lapsevanemaga.

***
Kui üks lapsevanem ütleb, et hästi, võtan lapselt arvuti ära ja kannatan välja sellega kaasneva kodusõja, siis võib lootagi, et tegu on erakordselt tubli vanemaga, kes päriselt ka oma lapsest hoolib.

***
Üks kuuenda bee neiu tuli koolis trepi peal ja ütles mulle väga ilusasti naeratades tere. Ta pidavat JJ-ga hästi läbi saama. Ma loodan küll, on väga eluterve, kui sõpru on nii poiste kui tüdrukute hulgas.

***
Põskkoopapõletikku mul ikkagi ei ole, kestva peavalu põhjuseid tuleb otsida mujalt.

***
Julia Smirnova on endiselt väga armas hambaarst. Tuimestusest on endiselt kasu, kui puur poleks häält teinud, oleksin ma sinna tooli tukkuma jäänud. Üks röntgenipildi põhjal ravi vajav hammas valmis, kaks jäänud (sealhulgas see juureravi küsimus, urr).

***
Laps olemine ei ole vabandus ei lollusele ega jultumusele. Eriti kui kõnealune laps on juba mõne aasta pärast valimisõiguslik. Natuke väsitav on ka tööväliselt võõraid lapsi kasvatada - no aga keegi peab ju kasvatama, kui oma pere seda siiamaani teinud ei ole! Ja "oih, palun vabandust" ei päde, esiteks, mis su sitika vabandus koa maksab, teiseks, oleks aeg juba ära õppida, kuidas normaalsed inimesed käituvad! Urr.

***
Kui ma poes Linna parimat kunsttislerit nähes ainult teretasid ja ei naeratanud, siis oli asi tuimestuses, mitte pahas tujus.

***
Pliidi katsetamiseni ei jõua me täna ka.

***
Jõugu Juht saabus just juunioridest, oli kusagilt saanud niinimetatud helendavaid pulki. Demonstreeris üht randme ümber ja märkis, et ta on nüüd... jaaniussike. Las ta olla, jaaniussike on üks väheseid putukaid, kes mulle meeldib.

***
Unistajat tabab kohe esmaspäeval prantsuse keele kontrolltöö. Nädalavahetuse veedame sõnu pähe õppides.

***
Sügavkülma-aedvili on endiselt iiiigav, vaja on välja mõelda mingid uued kiirtoidud, mida ülearu hilja koju saabudes võiks valmistada.

Wednesday, November 22, 2017

Kuidas me pliiti ei saanud... ja midagi ikkagi saime

Juba üsna kaua on minu teeneline Beko pliit teinud kummalisi asju. Pliidiplaatidel pole häda midagi, kui need puhtad ka oleksid... see viimane on puhtalt minu enda viga. Aga praeahjul pole alumist kuumutust ammu enam olemas ja muidu on see kraadide värk kah... tunnetuse küsimus. Õigemini, läheb soojaks küll jah, aga see soojenemine võtab igavesti kaua aega ja temperatuurinupu numbritelt tuleb vähemalt viiskümmend kraadi maha rehkendada, siis saab ehk midagi õiget kokku. Juba Unistaja sünnipäeva ajal oli tunda, et usaldada seda praeahju enam ei saa.

Otsustasime, et on aeg hankida uus pliit. Eraldiseisev, sest mulle kui peamisele söögitegijale sobib nii, pealegi on sellise puhul lootust, et ahjuplaadid on normaalse suurusega (nagu Bekol), no ja sellise paikapanemine on ka oluliselt lihtsam kui integreeritava süsteemi puhul. Malmplaatidega, kui vähegi võimalik, sest minu liigesepõletik on üks ütlemata usaldusväärne asi, ükskord kukub see raske pann mul käest pliidi peale niikuinii!

Uusi malmplaatidega pliite peaaegu ei ole. Viljandis Uku keskuses oli vist üks imelik imeodav integreeritav pliit+ahi komplekt, aga tolles ajahetkes polnud meil ei autos ruumi ega pangaarvel raha. Mingid Bekod on olemas küll, aga tegelikult tahan ma Mielet... mis ei tee üldse eraldiseisvaid eksemplare ega malmplaate, ilmselt ei ole Saksamaal nende jaoks turgu.

Laupäeval olid lapsed trennikaaslaste sünnipäeva asjus Sõbra Keskuses bowlingut mängimas ja meil kole palju vaba aega. Kohe Sõbra Keskuse vastas on üks hästi sümpaatne kasutatud kodumasinate pood. Vaatasime huvi pärast sinna. Lahke poeproua seletas, et jaa, laia pliiti liigub harva, aga meil Elvas on üks Rosenlew, aga ma ei tea, kas tal pöördõhk on, vaadake pilti, selline... Võeti telefoninumber ja lubati teada anda, mis ja kuidas.

Esmaspäeval helistati mulle supisöömise vahele ja räägiti, et vaadake kodulehele, vaat see mudel ongi, pöördõhk on olemas ja see on täpselt selline nagu see Upo, mida te poes vaatasite... Seal oli üks Upo jah, aga see oli minu meelest kallis ja mingil põhjusel muidu vale, ma tegelikult ei vaadanud teda nii, nagu tõsise ostuhuvi korral vaadatakse. Paraku ei saanud meesterahvas teisel poole telefoni sellest aru ja muudkui kordas, et te ju nägite Upot, aga kodulehel on täpselt selline mudel olemas. Oli jah seal üks Rosenlew, malmplaatidega, hind 115 eurot, mis on kasutatud pliidi kohta veel hädapärast väljakannatatav. Kui garantii antakse? Jaa, muidugi, ütles mees telefonis. Mina-lollike unustasin täpsustada, kas garantii on ikka kaks aastat, nagu peab, pärast lugesin, et kaks kuni kuus kuud... garantii või asi.

Lõpuks leppisime kokku, et pliit tuuakse Elvast kohale ja Mees koos Jõugu Juhiga käivad täna sealt poest läbi ja ostavad ära.

Täna pärastlõunal helistas Mees ja ütles, et tead, see pliit... see pole küll see, mida me kodulehelt vaatasime. Esiteks, keraamiline, teiseks, hind 130 eurot. Võimalik, et too ebahuvitav Upo oli ka keraamiline, ma ei tea. No ja tegelikult ega ma Rosenlewi firmasse  eriti suhtuda ei oska, poemees ütles, et Rootsi firma, Wikipedia ütleb, et Soome, hm, põhjamaades osatakse küll väga häid raamatuid kirjutada, aga kas nad kodumasinaid kah teha oskavad, ma ei tea. Kõrvalepõikena: olen lugenud läbi nii "Minu Rootsi" kui "Minu Stockholmi" ja nendest raamatutest saadud mulje põhjal pole Rootsi üldse minu maitse, aga raamatud olid muidugi väga subjektiivsed, samuti nagu Blondiinmolly blogi, mida ma kunagi ikka uuesti jahmudes jälgisin. Ega ma Rootsist tõesti rohkem midagi ei tea.

Leppisime kokku, et praegu siiski pliiti ei osta. Mees ja JJ tulid koju, minul valutas pea, tundus olevat tavaline kolmapäevaõhtu...

Kella kaheksa paiku teatas Mees, et Soovis on kuulutus üleval, puhta olemisega pliit, lai, malmplaatidega, pöördõhuga, minu töökoha lähedal, kümme eurot, arvatavasti tahetakse lahti saada. Kirjutas, helistas, ütles JJ-le, et pangu see riidesse, nad käivad toovad ära. Poolteist tundi hiljem oli pliit köögis. Nimeks Esco, vanus sarnaneb minu eaka Bekoga, aga ei paista nii ärakõrbenud, kas elu sisse võtab, veel ei tea - pistikut ei olnud küljes, Mehel on pistik olemas, aga isoleerpael kaotsis või midagi taolist. Kui on kehv, siis oli see umbes 16 eurot (bensiiniraha ka) ja paar tundi maksnud õppetund. Kui töötab ainult mõned kuud, siis on ikka soodsam kui see keraamiline Rosenlew. Kui töötab kaua... no siis on mul aega Miele jaoks raha koguda.

Tegelikult meeldib mulle see Võru tänava pood endiselt, ta on selline absoluutselt pretensioonitu ja müüja on väga asjatundlik, kui neil seal mulle sobivat kodumasinat juhtuks olema, siis ma küll ostaks nende käest, isegi kui see on natuke kallim kui otse eraisikult osta. Lihtsalt meeldimise pärast. 

Monday, November 20, 2017

Lihtsalt emotsioon

Siiamaani tundub teismelise ema olemise juures kõige hirmsam asi olevat see, et tegelikult ei või tema asjadesse enam otse sekkuda. Noor inimene toimetab omaette, enda valitud seltskonnaga - siiani valib hästi, tundub mulle - ja lapsevanem tohib olla peamiselt hädapidur, kes on vaikselt varjus, kuni teda vajalikuks peetakse. Kuni vajalikuks ei peeta, tuleb olla vait - noh, kurguvalu kohta ikka tohib veel küsimusi küsida, ja kas kooliasjad on meeles, mõni asi vahel ei ole. Oma konfliktide ja sõprussuhetega saagu noor inimene ise hakkama, tegelikult vististi saabki. Aga mina olen ju kanamamma, tahaks pojakest tiiva all hoida...

Paar ööd tagasi nägin JJ klassikaaslasi lausa unes, nii kanamamma olengi. Ega midagi teadaolevalt halvasti ei ole, ma lihtsalt muretsen, sest see on emade amet. Kolleeg ütles hiljuti, et muretsemine on kujutlusvõime väärkasutamine... ma püüan seda meeles pidada.

Hoidku neid Jumal oma peopesa kumeruse sees! See on iiri õnnistus, mis sobib minu tänase ema-meeleoluga kõige rohkem kokku. Ma ei taha teada, mis tuleval nädalal saab, kui Unistaja kooliga liitub. Ma lähen võtan nüüd ühe palderjanitableti. Aga hoidku neid kõiki, jah, Jumal oma peopesas.

Sunday, November 19, 2017

Kuidas hüpata hüppenööriga?

Kolmapäeval saabus Jõugu Juht koolist teatega, et esmaspäevaks tuleb ära õppida hüppenööriga hüppamine. R ja R a-klassist hüppasid kolme minutiga mingi nelisada, mina sain ainult kuuskümmend! Tõsi ta on, me pole hüppenööriga hüppamist kunagi mingiks õigeks poistespordiks pidanud... aga mida meie Mehega ka spordist teame, eks ole. JJ hankis kusagilt vana köiejupi ja asus harjutama. Mürtse kuuldes läksin vaatama... ja sain kohe JJ hüppeprobleemile jälile. Need a-klassi spordipoisid hüppavad arvatavasti nagu kummipallid, hophophophophop, aga Jõugu Juht hüppab iga hüppe eraldi, kõrgele ja suure jõuga, nagu elevandipoeg. Ikka mauhti ja mauhti. Püüdsin talle tema tehnikaviga demonstreerida. Ärge seda liigesepõletikuga järele tehke. Parem põlv laseb tänaseks natuke jälle painutada.

JJ muudkui harjutas ja harjutas. Köiejupiga ei läinud väga hästi, aga me ostsime talle Magaziinist udupeene hüppenööri, mis ise hüppeid loendab, sellega hakkas natuke paremini minema. Areng on igatahes märgatav. Kas see kehalise kasvatuse tunni jaoks ka piisav on, ei tea. JJ arvas, et äkki õpetaja lubab ühe "mittearvestatud" hindega ikka trimestri ära lõpetada. Pole aimugi, süsteem on täiesti uus, varem pandi meil kehalise kasvatuse eest hindeid.

Unistaja käis vastamas loodusõpetust ja ajalugu. Nii vastamise kui elu esimese sõidu* linnaliini bussiga läbis ta edukalt, hindele viis.

Lillebror jällegi kõndis esimest korda elus üksipäini Vanaema juurest trenni. Ma pean ju ka harjutama, kuidas see üksiminemine käib, olevat ta Vanaemale öelnud. Täitsa tõsi! Jõudis õigeks ajaks kohale ja puha.

Mees vahetas köögis ära ühe torujupi, nüüd on seal poole aasta jooksul kolmas sama firma jupp. Meil veab endiselt praakeksemplaridega. Vähemalt praegu ei leki enam.

Mina kudusin valmis helesinise vaiba meile elutoa põrandale (vaipa näeb siis, kui maha lõikan) ja alustasin ülejäänud kanga mahakudumist. Siis läks üks pikk sidusenöör katki ja selgus, et mul asendusnööri ei ole. Selle peale läksin Abakhani poodi ja ostsin nad sobiva laiusega pesupaelast lagedaks.

Autol purunes käsipiduri tross. Autoparandajal oli laps haige (kui peres on üks vanem seotud tunniplaaniga ja teine eraettevõtja, siis on selge, kes laposega koju jääb) ja muudes parandustes ei olnud sobivat aega. Pargime praegu ainult hästi lameda maa peale, eelistatavalt ninaga vastu äärekivi. Kaua selline olukord kindlasti ei kesta.

Lisaks hüppenöörile ostsime Rimist väga suures koguses hommikusöögihelbeid ja Unistajale kolm särki. Seal oli taas kampaania 3=2, särgid olid ilusti ühevärvilised nagu peab. Kuhu see suur (=rääkida oskav) laps läheks, pilt kõhu peal! Õuuudselt paljud lasteriided on titekate või koledate piltidega. Urr.

Lugesin raamatut "Mõrv sidrunibeseekoogiga" ja küpsetasin koogi ka. Mulle selle autori kriminullid päris meeldivad. Tegevus toimub vähemalt esimestes raamatutes mingis Minnesota väikelinnas, kus küpseisepoe pidaja Hannah komistab ühtelugu surnukehade otsa. Veel on Hannah'l kass ja ema, kes püüab teda iga hinna eest mehele panna. Selline kerge ja - kui mõrvad välja arvata - üpris lustlik lugemine. Koogiretsept toimis ka täiesti. Retseptidega juturaamatud või muheda jutuga retseptiraamatud nagu Jamie Oliveril on minu jaoks üldse parim lugemisvara.

Uuel nädalal tahan tegeleda terve hulga tubaste asjadega, aga maja ümbert katuselaastude koristamine on lõpusirgel ja teisipäevaks lubatakse lund... eks näeb, mida jõuab.

___________
*meie sõidame tavaliselt autoga või käime jala, alles sel aastal on üldse tekkinud olukord, et lapsed ühistransporti kasutavad. Bussiliiklus Linnas toimib hämmastavalt hästi.