CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Tuesday, January 31, 2017

Kui enne oli kõik puudu ja nüüd on kõik üle ...

Või kuidas neil Mõhul ja Tölpal see asi käiski.

Ritsik kirjutas puuduolemisest. Kuidas noorena oli kõik muu puudu, aga üks asi olemas ja praegu on vastupidi - ja et ta just sellest ühest puudust tunnebki. Inspireeris mõtlema, kas ja mis minul puudu on.

Noorus. Kurb küll, aga seda ei saa tagasi. Kahtlustan, et ebamäärast tooni karvad meelekohas on hallid juuksed - see ei sobi minu minapildiga, ma pidin oma vanaemalt (lisaks naiskäsitööannile, väikestele kätele ja jalgadele ja kaasasündinud lühinägevusele) pärima mitte-hallinemise! Noh, vähemalt olen ma juba eas, kus hõbedased salgud tumedas soengus lisavad väärikust. Millegagi peab ju ennast lohutama.

Tõmbame nooruse maha, pole tarvis hädaldada selle pärast, mida muuta ei saa.

Hea tervis. Sellist asja pole nagu kunagi olnudki, olen alati olnud viirusemagnet ja siit ja sealt kriiksunud, loomulik kulumine annab ka tunda. Ega ma polegi kunagi tahtnud polaarmatkale minna, aga et enam pole see üldse võimalik, on ka nagu on.

Tõmbame tervise maha, tuleb olla tänulik selle üle, mis on olemas. Talisport (kolmiknärv ja põskkoopad!) ja raskuste tõstmine (liigesed!) on niiehknii üle hinnatud.

Raha. Noh, paari kuu pärast juhtub taas meile sobivaid käsitöölaatasid. Samuti saavad paari kuu pärast läbi ehituslaenu tagasimaksed. Tuleme toime.

Tõmbame raha ka maha. Kui meil kunagi Ajal Enne Lapsi oli sissetulek ühe inimese kohta peres kolm-neli korda kõrgem kui praegu, tundsime me ennast palju vaesematena. Kuni on võimalik õigel ajal ära maksta elektriarved ja talvesaapad kevadeni terved püsivad, on jõukuse küsimus ainult mõtlemises kinni*.

Turvaline teadmine, et tulevik tuleb helge. Kuivõrd maailmas käib kõva ületrumpamine (pun intended) ja lastel on puberteet alles algamas, siis, vabandage, ma naeran nüüd natuke.

Heh-heh-heh.

Tõmbame turvalise tuleviku lootuse maha, sest a) see ei pruugi üldse olla võimalik - milleks tunda puudust millestki nii ebamäärasest? - ja b) kõik on Jumala käes. Kolm-neli aastat tagasi tundsin sageli, et mul ei ole kontrolli asjade üle, kõik laguneb ... Siis, pärast mitmesegaseid katastroofe loobusin iserabelemisest ja palusin meie elu siiralt Jumala kätte. Ilmselt polnud ma seda varem piisava tõsidusega teinud, sest nüüd raskematel hetkedel seda tunnet otsides ... ei leia. Ainult rahu on, et Tema meid juba maha ei jäta.

Head lapsed, head sõbrad ja hea Mees mul juba on. /naeratab häbelikult/

Tegelikult ma ikka tahaks, jah, et perekondlik finantsolukord oleks natuke vähem hõre ja tervis paremini vastu peaks. Reisida tahaks ka natuke rohkem. Aga võimalus igal hommikul koos Mehega kohvi juua ja mitte olla pidevalt surmani kurnatud** on rohkem väärt kui need tahtmised.


________
*kuna kollitusturul on endiselt madalseis ja Mehe sissetulekud endiselt halvasti ennustatavad, on meilt ka küsitud, kas ta läheb nüüd Soome ehitajaks või midagi. Minge palun selle küsimusega puu otsa. Perekonna koospüsimine on palju suurem väärtus kui võimalus veebruaris maasikaid osta (pealegi maitsevad need talvised maasikad nagu papist munakarp) või kuskil SPAs perepäeva veeta.
**oi, ma olen praegu ka väsinud. Väsinud hallist ja külmast (minu jaoks on külm) talvest, väsinud töötegemisest, väsinud laste kräunumisest ... aga see väsimus laseb elada, maailmas on värvid tagasi. Nii umbes nelja aasta eest oli kõik hall.

Sunday, January 29, 2017

Elu, universum ja kõik

Vastus peaks nüüd nagu käes olema. Loodetavasti antakse teist samapalju aega uurida, mis see küsimus siis on.

Pole olnud kuigi produktiivne nädal.

Esmaspäeval mängisime perekondlikult kuus ja pool tundi "Monopoli", sest seda soovis Jõugu Juht kui äsjane sünnipäevalaps. Mulle see mäng ei meeldi, aga noh, lapsele tegi rõõmu ... Peasüüdlane oli pärast väga rahul, et oli esimest korda issiga viiki jäänud.

Teisipäeval, nojah, oli see universumivastuse päev. Muutsin ettehaaravalt sotsiaalmeedias sünnikuupäeva salajaseks ja sain seetõttu meeldivalt vähe tähelepanu. Tööl ei reklaaminud ka midagi, poetasin oma koogi ja kohvi niisama õpetajate kohvikuruumi ja sain ka seal meeldivalt vähe tähelepanu. No ja kes tähelepanu pöörasid ... ilmselt on lahti lastud tõele mittevastav kuulujutt, et ma söön tumedat šokolaadi. Aitäh, koogi sisse panduna ei ole selle õudne mõru maitse tõesti üldse tunda, ja šokolaadikooki me sööme hea meelega. Või ükskõik, peaasi, et see ei ole "Kalevi" pähklišokolaad, sest selle vastu on mul mingi allergia moodi asi (ma ei tea, mis asjaga nad seal "Kalevis" oma pähkleid töötlevad, aga muude firmade pähklišokolaadid - piimakad, otse loomulikult! -ei aja mul suud hirmsasti sügelema). Õigupoolest ei pea keegi mulle midagi kinkima, olge niisama toredad edasi.

Kolmapäeval koduõppisime kohe hoolega. Lapsed ei olnud selle eest kuigi tänulikud, aga neljas ja viies klass nõuavad juba mõnevõrra tõsisemat tegelemist.

Neljapäeval oli tööl ekstra vastik päev. Kui ühe päeva kõik tööülesanded on sellised, kus mingit minupoolset paranemisabi pole võimalik osutada, siis on see päev ekstra vastik, midagi pole teha.

Reedeks oli eelmise päeva küündimatusetunde tõttu tahtmine tervisepäev võtta, koju voodisse jääda ja tekk üle pea tõmmata, aga kuna ma pidin ühe lapsukesega tegelema, läksin ikkagi Linna ... seal selgus, et kõnealune lapsuke on hetkel haige. Urr. Mõlgutasin mõtteid ümberõppest, aga kuidagimoodi ei tahaks enam ühtegi lõpu-, bakalaureuse- ega magistritööd kirjutada, keskpärast ja kehvapoolset teadust tehakse ilma minutagi küllalt.

Ega laupäev parem ei olnud. Pealegi valutas mul terve päeva pea ja aeg-ajalt ka kurk.

Sellest tulenevalt jätsime pühapäeval kirikusse minemata, hommikul sain (koos endiselt valutava peaga) voodist välja alles siis, kui Jõugu Juhi Sõber Mehele helistas, et kuidas need valgusenupud töötavadki ... Tundsime suurt rõõmu sellest, et jumalateenistusest tehakse ülekanne ja et JJ Sõber on nii kompetentne noormees, et oskab ilusti sättida, milline kaamera nüüd pilti näitab ja puha. Eesti ägedaim pulmafotograaf pidas jutlust töötegemisest. Ma olen selle peale pool päeva põrnitsenud kangastelge ja surunud alla kiusatust kuduma hakata - ma pühapäeval põhimõtteliselt sellist tööd ei tee, mille eest mulle makstakse. Selle asemel olen päästnud natuke sokke ja olnud muidu emme. Pühapäevaseks lõunasöögiks valmistasid mehed pannkooke ja õhtusöögiks küpsetasin kalkunirinda sidrunikastmes, magustoiduks halvaasaiakesed. Rimi päevalillehalvaa ei lähe paraku paremaks, kui seda küpsetada. :S

Lugesin raamatut "Metro 2033". Veel üks maailmalõpulugu, selles on küll maailm juba kutu ja inimtegevus toimub ainult Moskva metroos. Varasemad lugejad on juba kirjutanud paremaid arvustusi kui mina üritadagi viitsiksin, märgin lihtsalt ära, et seal esitatakse äärmiselt huvitav (mitte "täitsa usutav" sordist, pigem "mille kõige peale nad ka ei tule" sordist) põhjus, miks Peterburi metroos tuleb kohati astuda perroonilt rongi läbi spetsiaalse ukse ja rongi värvi ei näidatagi, samuti seletus, miks kõikjal pidi särama viisnurk punane ... Nojah, ja kas te olete kunagi oktoobrilapse/pioneerimärgi nõelaga sõrme torganud? Huu.

Tahtsin käia sirelhekis ragistamas ja seal kasvavate metskirsside oksi tuppa tuua, aga noh, pea valutas ja siis tuli ette, et paari vaasi jagu roose meil juba toas on. Küll kunagi järgmisel nädalal saab.

Peavalu, tänan küsimast, jäi ka vahepeal järele.

Wednesday, January 25, 2017

"Minu Portugal" ja minu Portugal

Hoiatus: tegu on raamatuarvustuseks maskeerunud mälestusega halvimas Facebooki-mälestuse stiilis.

Tundub, et mul on lihtsam lugeda raamatut maast, millest ma midagi ei tea. Jaapanist, Hiinast, Rootsist (no ausalt, Astrid Lindgreni raamatud ja BlondiinMolly blogi ei anna tänapäeva päriselust just erilist ülevaadet), Ungarist ... Kui ma midagi tean, siis võib minna hästi ja minna halvasti. "Minu Dublin", näiteks, ei jätnud kahjuks üldse mingit muljet ... sest minu isiklik Dublin oli kohe väga teistsugune. "Minu Peterburi" aga jättis vägagi mulje, sest esiteks oli autor kirjutanud läbi enda armastuse prisma - "sest Peterburi on nüüd Borja;" sellise lause peale peab ju huvi tekkima - ja teiseks kinnitas see raamat minu mälestusi lapsepõlve Suurlinnast. "Minu Pariis" ei olnud minu Pariisist, aga "Minu Prantsusmaa" isegi natuke oli ... kuigi minu Prantsusmaa on seotud peamiselt Taize kloostri ja Provence'iga. Ja nii edasi.

"Minu Portugal" tundus alguses üsna tore. Sain kaasa noogutada, kuigi mis tants-võitluskunst see Aafrika pärand on, millest kohe esimeses või teises peatükis räägiti? Kuidas on see seotud Portugaliga? Tagapool oli veel päris arusaadavaid kohti, kogu manjaanakultuur ja külmad toad talvel ... aga mis kunst, mis film, mis jaburad korteriotsimised ...? Äkki oleks raamatule sobinud pealkirjaks rohkem "Minu Lissabon" ja Assooride osa (mida ma pole veel lugenud, sest jätsin raamatu hetkel kõrvale) võinuks olla eraldi lugu? Noh, ma pole kirjanik ega kirjastaja, ma ei tea. Arvustused, mis ma guugli abiga leidsin, olid kiitvad. Või on häda ikkagi selles, et minu, minu enese Portugal on midagi muud.

Minu Portugal oli kolm aastat ja nädal aega tagasi, mil me Mehega alles leinašokist* uimastena terve päeva miinuskahekümnesest Eestist rändasime plussviieteistkümnesesse suhtelisse kuumusesse. Minu Portugal on räbaldunud palmid Faro lennujaamas (ja JJ küsimus telefonis: "Emme, kas teil on juba palmipuud?"), teid ääristavad apelsinipuud

 
ja metsa all kasvavad kaktused.


 Minu Portugalist natukene on meil vannitoas - lennujaamas ei kergitatud kulmugi, kui teokarpe täistuubitud kingakarp läbi röntgeni sõitis, ju nad on eksootikast vaimustunud põhjamaalasi ennegi näinud.

Minu Portugal on friteeritud kaheksajalad - nämm -, flan (mille kohta rõõmsameelne koolidirektor seletas, et see on eggs pudding - ex-pudding, hihihii!) ja teadmine, et järgmisel korral tuleb juba enne minekut hakata võtma probiootikume. Mugavuse mõttes. Ja talvisel ajal on ikkagi kasulik kampsun selga panna, sest nii laiu uksepragusid nagu sealsetes restoranides pole meil puukuuris kah ... Minu Portugal on karjatus, et meie siin oleme põhjamaalased ja paluks anda kohtumisaeg minutitäpsusega! ja üritust korraldava õpetaja poolt hajameelselt täissoditud ... meie grupi mingisugune ülioluline arve. Minu Portugal on hulgaliselt koerakakat tänavatel, absoluutselt eksitav linn, kus kõik majad on ühesugused, ja väike külmetav must kass, kellega ma Castro Marimi kindluses sõbraks sain. Minu Portugal on ka lõpmata lahke geograafiaõpetaja Lourdinho poolt korraldatud ekskursioon maasikakasvatusse - kas te teadsite, et neid papise olemisega talvemaasikaid, mida meilgi müüakse, kasvatatakse riiulite peal?
 Ja ookean, kiire suts üle jõe Hispaaniasse ja kohalike umbkeelsus. "Obrigado" ütlemise õppimise ikka ära.

Minu Portugal kestis muidugi ainult viis päeva ja külgnes tagasitulemise päeval pealegi minu Inglismaaga (no seal olen ma tegelikult ükskord lausa neliteist päeva olnud), ja juhtus üldse Algarves, aga ... eks ilmselt saaks igast kohast kirjutada nii palju raamatuid, kui palju juhtub sellesse kohta inimesi. Küll aga olen raamatu autoriga nõus, et kes Portugali kord armub, see tahab ikka jälle tagasi. Millal me sinna jälle läheme, seda ei tea, aga siis loodetavasti koos lastega ja natuke kauemaks. Mitte Comeniuse projektiga, mina mitte-osalisena niisama abikaasaga kaasas, nagu viimati. :)
Sest vaadake ise, mis Comeniuse projektide lõpuõhtutel võib juhtuda (vabandage, kvaliteet on kehva, aga vast annab meeleolu edasi). Esiplaanil kepslevad vähemalt alguses hallis kampsunis Lourdinho ja Rumeenia õpetajanna, päris taga naudib Türgi koolidirektor olukorda.

video


______
*aga Teine Vanaisa ütles, et kõik on juba korraldatud, pealegi me jõudsime matuste ajaks ilusti tagasi ...

Sunday, January 22, 2017

Jõugu Juhi sünnipäevanädal

Agatha Christiel on üks raamat pealkirjaga "Haripunkti poole". Pean tunnistama, et see raamat ei avaldanud mulle nii sügavat muljet nagu mõni teine Christie teos. Aga nagu tolles raamatus, nii liikus ka kogu meie sellenädalane elu muudkui haripunkti ehk JJ sünnipäeva poole. No ja kuna eile oli Pidu, siis tegutsesime peaasjalikult Peo Asjus, nagu jällegi tehti ühes teises raamatus. Ühesaja ühekümne ühenda sünnipäevani on siin majas küll, tänan küsimast, kõigil veel jupp aega, aga ega see kaheteistkümnes sünnipäev ka tähtsusetu ole.

Enne haripunkti jõudsime ka koduõppida ja koristada ja peaaegu haigeks jääda (ee, mina) ja natuke tervemaks saada (triibuline Sassu). Sassu tervise küsimus toimus täitsa sünnipäevadest, pidudest ja bakhanaalidest sõltumatult, sest kui ma teda esamspäeval sülle võtsin ja tundsin, et kassinaha sees on kuidagi kole vähe kassi, võtsin telefoni ja pigistasin meie armsalt loomaarstilt välja võimaluse neljapäeval kassi näitama minna. Arst arvas, et kui ainult nohu ja kehv isu, vast siis ikka peab veel natuke aega vastu - pidas, sest Lillebror avastas singikamara võluvõime, nimelt tekitas Rakvere rulaadi kamar Sassus nii suure huvi toidu vastu, et pärast kamara otsasaamist sobis pool pakki kiisueinet ka. Seisime mugiva kassi ümber ja naeratasime üksteise poole - rääkida palju ei julgenud, äkki läheb kassil söömismeeleolu ära.

Arsti juures kaaluti Sassut - neljast kilost oli alles 3100 grammi - ja tehti nohuvastane süst. Ninakene vajab küll endiselt kasimist, aga kasimisvastane võitlus on läinud järjest elavamaks ja tundub, et kassinaha sisse tekib tasapisi kass tagasi.

Et haripunkti-eelne haripunkt ehk Pidu toimus, ma juba eile kirjutasin. Täna tundsin ennast endiselt väga väsinuna, nii et sünnipäevalaps jõudis juba üles tõusta ja asuda eile ühelt Sõbralt kingiks saadud tankimudelit kokku panema, enne kui lapsevanemad õnnitlema jõudsid ... Õnneks ei ole meil mitte kunagi olnud sünnipäevalapse üleslaulmise või hommikukohvi voodisseserveerimise kommet. Perekondlikud kingitused võeti väga hästi vastu, ööga sulas katuseboksi lukk ka lahti ja JJ sai suusad alla. Kurtis, et liiga pikad (on küll natuke), ja suusatas sihikindlalt otse läätspuuhekki. Õnneks sai ta sõnalisest juhendamisest aru ja suutis ennast sealt lahti harutada. Järgmise suuna võttis ta maja taha ja kiitis pärast, et kukkus kolm korda. :) Me jah ei ole erilised talisportlased, nii et meil ongi 12-aastane laps, kes suusatada ei oska*. Kui nüüd natuke veel lund tuleb, siis ta äkki kevadeks oskab.

Muud põnevat nagu ei juhtunudki.

Viis minutit hiljem: nägin just selle aasta esimest sääske lendamas. Ta enam ei lenda, aga tavaliselt ma neile, keda ma kätte ei saa, röögatan, et jaanuar on, kobigu nad magama! Lapsepõlvest ma nagu ei mäleta, et keset talve sääsed ringi oleks kooserdanud, kuigi me elasime Jõele üsna lähedal ja sääski oli palju.

_______
*suurema lume puhul ei ole siin suusatamine ka lihtsalt võimalik, tee peal ei ole ohutu ja põllu peal on vööni lumi ...

Saturday, January 21, 2017

Ühel päeval saavad nad suureks

Ühel päeval saavad nad suureks ja lähevad oma teed. Ja ei mahu enam sülle. Ja leiavad ise sokid üles (või hangivad inimese, kes neile sokke kätte annab). Ja oskavad ise raamatust olulist välja otsida ja suudavad terve pere linnamantlid ja -joped niigi pilgeni täis riidekappi ära mahutada. Ja kui puruväsinud emme ütleb, et kallis laps, ma tõesti ei jaksa sulle pärast šokolaadikooki ja õunakooki ja umbes miljonit viineripirukat (Härmavilja kilosest pakist lehttainast tuleb välja 48 pirukat) ja sättimist ja kõike homme hommikuks punasesõstratorti küpsetada, siis tuleb see peaaegu suur laps, kallistab ja küsib, emme, kas sa vähemalt ... jaanuarikuu jooksul jaksaksid?

Muidugi jaksan. Jaksan näiteks homme, loodetavasti. Sest kuigi täna oli tramburai ja "Kuldvillaku" mäng (kostatud äraväsinud emme poolt) ja hästi palju rahvast ja nõudepesumasin tegi hoogsalt ületunde, on homme ikkagi päris-sünnipäev kingitused (kui me ühe mitmeosalise kingituse auto katuseboksist kätte saame, lukk streigib!) ja vanavanemate juures kah kingitus ja pitsa ja kodus lasanje ja ülehomme vast see elamuskingitus, mida ta juba ammu tahtis - et saaks terve perega mängida "Monopoli" nii kaua, kui see kestab ...

Aga praegu valutab mul kurk ja kolmiknärv ja aeg-ajalt üks kahtlane hammas - soovitage mulle head naishambaarsti*, kes ka päriselt usuks, et ma talle tõtt räägin (meie hambaarst sai sel nädalal 87 ja lõpetas juba eelmise aastanumbri sees tihedama tegutsemise ära, aga sinna Kuurortlinna hambaarsti juurde käia on ikka kaugevõitu); mulle meeldib muidu Maxilla kliinik, aga ma ei tea, kes seal Eriti Tore on? - ja ma olen tõesti väga väsinud. Vaja on veel pakkida üks lennukikandja mudel ja palvetada, et hommikuks suusad katuseboksist kätte saaks.

Peomuljeid ...

  • Eks suuremaid poisse tuli paar korda nutitelefonidest peletada. 
  • Lillebrori Sõbranna oli väga häiritud, et poisid mingeid sõjamänge mängisid (mõõkadega). Ega ei ole jah kerge olla ainus printsess poistekambas.
  • Kokku oli kohal 16 last, kui ühekuust TT-d ka lugeda. Tema oli küll omas leivas.
  • 15 last vanuses 5-13 hingavad suure kausitäie popkorni vähem kui ühe minutiga ära.
  • "Kuldvillaku" mängu saab igaüks ise ka koostada. Siin. Päris lõbus oli, kuigi nii mõnigi küsimus oli arvatust keerulisem ja mõni teine jällegi arvatust lihtsam. 
  •  Viie lapse isa ehib ennast meelsasti võõraste sulgedega ja on nõus ka valjusti hädaldavat võõrast beebit umbes lõpmatuseni kiigutama. 
  • Viipekeel tundub ülimalt loogiline, kui umbes teada, mida parasjagu tõlgitakse**. Ise küll midagi ei oska, aga vähemalt naeratus ja noogutus on keeleülesed ...
  • Lastele meeldivad kassid. Kassid ei lase ennast enam lastest üldse segada.
  • Ma pean nüüd ära õppima, kuidas asalead õnnelikuna hoitakse. Aitäh.
_________
*mulle ei istu meesarstidega suhtlemine, ausalt.
**ühe Sõbra pereliikme suhtluskeel on viiplemine

Thursday, January 19, 2017

Niisama

Paari nädala eest taasavastasin selle blogi. Kui ma suureks saan, tahan hakata ka niimoodi elama. Perfektset toitu pakkuv koduhaldjas, kelle on pealegi oma väike käsitöötoodete-ära, ilusad pildid ja muidu tore inimene.

Tegelikult võib see olla muidugi fassaadiblogi, aga nii palju kui ma sakslasi tunnen, elavadki paljud neist lihtsalt ja rõõmsalt. Ma tahan ka nii!

Tahtmise saavutamiseks on kasulik analüüsida mitte nii palju seda, mis kehvadel päevadel halvasti on, vaid pigem seda, mis headel päevadel hästi on. Muidugi, meil on puberteet, lähenev sünnipäev, tatise ninakesega kass ja muud suuremad ja väiksemad katastroofid*, aga võib-olla ... Võib-olla saab elada ka mitte katastroofist katastroofini, vaid igapäevaselt hästi, mõningate paratamatute komistuskividega teel? Tõsi, hommikul kell 5.30, kui tuleb tilkuva ninaga kass ja ennast sulle rinna peale aevastama sätib, kipuvad pähe ikkagi pigem muremõtted. Aga tõhusamapoolse päeva lõunaks on mõtted juba sõbralikumad.

Niisiis, esmaspäev kukkus hästi välja. Jõudsin teha peaaegu kõik, mida oli vaja, ja üleplaaniliselt küpsetada ühe koogi ja kududa pool sokki. Mis see edupõhjus oligi ...? Ahah, minust endast sõltuv asi oli hommikune eesmärgiseadmine ja efektiivne tegutsemine. Välised positiivsed tegurid olid eeeee Jõugu Juht kräunus vähe ja kolmiknärv eriti ei närvitsenud. Ja kui ma nüüd järele mõtlen, siis ma läksin pühapäeva õhtul mõistlikul ajal magama JA esmaspäeva hommikul ei aetud mind koduvanavallatul kellaajal üles.

Niisiis, hommikul tuleb teha realistlik PLN, mida selle päeva jooksul saavutada tahaks. Muuhulgas peab aega jääma ka asjadele, mis on lihtsalt niisama toredad. Esmaspäeval oli selleks eeeeee, ahah, tuleb meelde, uue retsepti katsetamine. Ja kudumine. Viimane on ka tervisele väga kasulik!

PLNile peaks eelnema korralik ööuni. Selle heaks saan ma küll ainult õhtul õigel ajal voodisse minna, muud tegurid on ennustamatud. Hm, kardinatele tuleks ka vooder õmmelda, sest muidu hakkan ma väga varsti näkku paistva päikese tõttu ärkama veel varem kui Sassu mind üles ajab.

Hmh, ühe õmblemise lohutuseks - ma vihknavihkanvihkan õmblemist! - peaks manustama õige mitu kudutundi.

Ja äkki läheb ka see puberteet ühel päeval üle ... Ja äkki õnnestub mul see viimased paar päeva niisama, rahulikult Peo Asjus toimetada ja ei peagi paanitsema? Kui ainult see koristamine nii õudne ei tunduks** ...

__________
*lapse sünnipäeva organiseerimine pole üldse minu teema, õnnetuseks tuleb seda kolm korda aastas siiski teha. Unistaja viimane sünnipäev kukkus juba peaaegu stressivaba välja, mis siis, et planeeritust hoopis teises kohas (ja meie krundi peal on tavaline lõkkeplats ja majaesine park erinevad kohad küll, tundke meile muruniitmise asjus kaasa). Äkki Lillebrori viimaseks vanemate poolt assisteeritud sünnipäevaks saame päris stressivabaks?
** noh, näiteks puupliidi valge seljatagune vajab kasimist, aga suurema osa ajast on pliit kasimiseks kõlbmatult kuum, aga kui ta on külm - vara hommikul -, siis läheb kasimine meelest ära. On ju õudne, et meelest ära läheb?

Monday, January 16, 2017

Õnnistuste loendamine

Et eilne nädalakirjeldus väga lahjana üles ei jääks, võiks vahelduse mõttes natuke õnnistusi ka loendada. Juhuslikult, nii nagu meelde tuleb.

1. Koduõpe. Paarkümmend minutit tagasi oli näiteks selline olukord, et mina panin kangast sukka, suuremad poisid tegid kumbki vaikselt matemaatikat, kassid magasid ja Lillebror mängis kaminasaalis kärbsepiitsa ja tennispalliga hokit (spontaanselt, õhinapõhiselt juhtunud kehaline kasvatus).

2. chefkoch.de. Lugesin sohvasurfi-sõber Christina juurest Elsassi Flammkuchenist ja seda meil täna pakutaksegi.

3. Kassid. Kommentaare ilmselt pole vaja.

4. Ilm on oluliselt leebem kui umbes kümne päeva eest oli. Hommikul üles tõustes näitas termomeeter toas (endiselt köögiakna vastas, välissein, aknapragu ja nii edasi) lausa 15 kraadi, mitte napilt 12 nagu siin vahepeal oli.

5. Tublid lapsed. Praegu tuuakse kuurist puid tuppa.

6. Kangas sai kohe esimese korraga ilma vigadeta niide ja sukka ja eest ära seotud.

7. Pool kuud on läbi ja meil on õnnestunud püsida enam-vähem eelarves.

8. Kuu aja pärast on aeg porrulauguseemned mulda panna!

Sunday, January 15, 2017

Jaanuari teine nädal

Huviringid käivitusid taas. Vanemate poiste trenniajad muutusid mõistlikumateks, kuid selle tõttu (ilmselt sobisid vahepealsed ajad kõigile peale meie) olid teisipäevases trennis ainult Unistaja ja Jõugu Juht. Treener ei paistnud pahandavat, vaid tegeles selle võrra intensiivsemalt ja tuvastas, et Unistaja tulemuste halvenemisel on lihtne põhjus - vibu on väikeseks jäänud! Nüüd kasutab Unistaja mõnda aega spordikooli vibu.

Lillebror ei ole pikemat aega rääkinud midagi merisigade eraelust, aga loodusringides käib endiselt. Viimati õpiti jälgi lumel. :)

Mees tundub olevat mööbeldamise-meeleolus, hetkel otsib kodukinole uut kohta.

Triibuline Sassu on endiselt nohune ja kõhnapoolne, aga võitleb oma nina puutumatuse eest palju jõulisemalt kui varem. Paraku tuleb nina kasida. Olen siiani pääsenud suurema verekaotuseta. Rõõmustav on ka, et Sassu on taas hakanud hüppama ja ronima, nohuhaiguse alguses ta ainult magas ja püüdis igasugust liikumist vältida. Ülejäänud kassid on pehmed ja nurrud nagu ikka.

Mina olen siin teinud süüa ja süüa ja süüa. Peamiselt süüa. Natuke taaskudunud sokke ja natuke kerinud punast kampsunilõnga. Raamatuid lugesin kah, hetkel on pooleli "Minu Ahvenamaa", mille autoriga, nagu selgub, on mul 25 ühist tuttavat. Tundub, et on hea raamat, ja seda mitte ainult sellepärast, et autor on kristlane.

Kerisime maha takuse linase kanga, sest sellest lõimest ilmselgelt elulooma ei saa - palun vabandust, karina -, ja ajasime üles ühe puuvillase kaltsuvaibakanga. Puuvill on minu materjal, linane ei ole. Ma tahaksin seda siiski muuta.

Kirikus tegime täna emmedega kohvikut, tundsin ennast mingil hetkel taas kandikuga triiviva matroonina - millal see juhtus, et ma kuulungi koguduse emade* hulka? Head tunnet tuhmistas üks ootamatust kohast saadud ninahammustus, mille peale ma läksin kööki taskuräti järele ja suure nördimuse peale köögist enam välja ei tulnud. Nõud said ka puhtaks ja ma arvan, et plastilist kirurgiat siiski vaja ei ole. Eks asju saab öelda ilusti ja mitte-ilusti, ja oluline on ka see, kes ütleb. Õnnetuseks ei olnud üldse õige inimene ütlema**. Kaks tundi hiljem ma nutsin hoopis - sest noh, kui juba hakkad, siis läheb kergesti edasi - sellepärast, et üks teine mees, kes on meile alati olnud palju parem sõber, kui me seda iial suudaksime ära teenida, lubas Mehele katuse asjus nõu ja jõuga appi tulla. Kujutage ette, tal on endalgi kõik kaela kukkumas, kodus puberteet ja tööasjus üleriigiline ärevus või umbes nii, ja ta jaksab veel meie peale mõelda!

Kodus lugesin näoraamatust, et täna on sünnipäev nii esimesel lapsel, kelle järgi ma vaatasin (roosad sukkpüksid, K. oli siis kolmene, mina 10), kui ka minu iiri hoiulapsel Rachelil, kelle lapsehoidja ma viimasena ametlikult olin. Nii tore, et olen võinud mõne hetke olla nii suurepäraste noorte daamide lapsepõlve juures!

Uuel nädalal saab elu toimuma eelkõige Peo Asjus. Vaja on teha palju süüa (sobib) ja hankida kingitused. Jõugu Juht on eas, kus mänguasjad enam hästi ei sobi, aga huvipakkuva spordi jaoks on tal vist kõik olemas ja mingist jalgpallist ta rõõmu ei tunne. Kirjanik ütles ka, et tema uus raamat JJ sünnipäevaks ilmuda ei jõua, ilmselt tuleb traditsiooniliseks sünnipäevakingiks osta midagi muud. Anname selle kõik Jumala kätta, küll Tema toimetab hästi.

________
*palun mitte segi ajada koguduse vanatädiga, need on omaette seltskond ja sinna kuulumine tuleb veel ära teenida.
** ma väldin nagu hm, üks katlakütja väldib välku mehi, kes on enesekindlad, valjuhäälsed, joviaalsed ja lämmatavalt energilised. Ainult siis, kui selline mees juhtub kristlane olema, kannatan ära ja püüan kuidagimoodi sallima õppida. Meie koguduses on minu meelest üks (1) selline mees, teised on kõik oluliselt rahumeelsemad ja hillitsetuma olemisega. Eks ma siis nüüd tean, et tuleb tema hillitsetuks-saamise eest palvetada.

Saturday, January 14, 2017

Lugesin raamatut

Siit ja sealt sattusin lugema, et Jana Vagneri "Vongozero" on minu tüüpi raamat. No mitte et need kirjutajad oleksid minu peale mõelnud, aga ma arrrrrrmastan raamatuid, mis kirjeldavad inimeste toimetulekut meie elust hoopis teistsugustes tingimustes, ja ulmekomponent pole kunagi paha (kui raamat keskendub inimsuhetele, mitte mingi tehnoliigia kirjeldamisele). "Trifiidide päev", "The Stand " (Stephen King, minu teada ei ole eesti keeles olemas, aga mulle palju meeldib), "Esimene aasta" ... Aitäh, andke siia.

Raamat oli kõik, mis kirjeldatud, ja rohkem veel. Ma pole varem tabanud ennast vene autori raamatut oma pea sees tagasi vene keelde tõlkimas. Olematu keeleoskusega, eks ole, aga noh, kui kõigi võõraste meeste poole pöördutakse: "Poisid!", siis paratamatult tuleb mõte, kas see on siis rebjaata või mis ...

Natuke eksitab pealkiri - ma alguses mõtlesin, et see on miski kohanimi ja põhitegevus toimub juba seal, aga nojah ... keegi mainis paremat sorti arvustuses, et sisuks on road trip, ja nii ongi. ja umbes poole raamatu pealt tabasin ära, et seda vist hääldatakse vong-oozero, mitte vongo-zeero, nagu ma oma saksa-inglise-prantsuse oskuse pealt arvasin.

Veel on ülemiselt riiulilt alla sikutamata suur atlas, et raamat uuesti pihku võtta ja näpuga järgi ajada, kustkaudu nad siis Põhja-Venemaal sõitsid. Kohanimed ju meelde ei jää, kui ühe hingega läbi lugeda, ainult Petrozavodski asukoha oskasin guugelmäpsi abil järele vaadata.

Ja räägitakse, et on olemas ka teine osa, hmmmm ...

Ah et mis road trip ja asi? Noh, tapjaviirus laastab maad ja uusrikkad Moskva lähistelt hakkavad sõitma Karjalasse ühe uusrikka jahimajakesse. Džiipidega, mis neil kui uusrikastel muidugi olemas on, ja omavahel üsna sobimatu kärgperega. Kusagil lõpupoole on olukord, kus peategelane ja Nataša põrnitsevad õudusega puupliiti, mille peal tuleb süüa teha ... Nojah.

Raamatust inspireeritud isiklikud mõtted - topeltsüsteemid peavad alati olema. Ahjud, puuküttega pliit, kaev, kuivkemps. Endiselt võivad sõbrad globaalse katastroofi korral meie juurde kolida, ainult et meil on köetavaid ruume natuke vähevõitu ... Kaks-kolm peret majutaks hädaolukorras ära küll. No ja külavahetee otsa peale saaks paar puud risti langetada ja meie poisid vist saaksid juba noolega metskitsele pihta ... Üks järv on ka metsa sees, äkki on seal kalu? Kui ma ainult teaks, kuidas porgandi- ja sibulaseemneid võetakse. (porgand olevat kaheaastane, aga ma pole iialgi proovinud, kuidas see seemnekasvatamine töötab) Ja kui see relvaluba nii suur ettevõtmine ei oleks, Mees tegelikult vahel mõtiskleb, et jahipüssi tarvitamisoskus ja omamine ei oleks paha mõte ...

Friday, January 13, 2017

Miz Scarlett, te põle miski taam*

Või midagi sellist.

Mõne aja eest osalesin koguduses ühel arutelul, kus arutelu eesistuja ja mina olime ühemõtteliselt ja selgelt eriarvamustel. Paraku ei peetud minu seisukohti (mida paar arukat naist veel toetasid) kuigi tähtsateks ja otsustati ellu viia arutelu eesistuja soovid. Võeh.

Täna sai olukord emmede palvegrupi meililistis laiemalt teatavaks. Mitmed arukamad naised ei teadnudki, mis nende selja taga esindajate vastuseisust hoolimata on ära otsustatud, ja olid ilmselt häiritud. Mina väljendasin oma vindunud pahameelt. Paar tundi hiljem olid arvamust avaldanud teisedki, aga ... kui mina trampisin tigedalt jalgu vastu maad, siis teiste seisukohavõtud olid leebelt kindlameelsed ja sirgeseljalised. Niimoodi loodetavasti võidetakse lahinguid, Melanie Wilkesi kombel, mitte Scarletti moodi lärmates.

Ma olen oma sõbrannade üle uhke ja loodan neilt veel palju õppida.

Ja muidugi ma loodan, et arukad naised suudavad eeeee /sisesta sobiv mittesolvav omadussõna siia/ mehi veenda, et arukate naiste mõtted on paremad. Meie grupp on vist juba peaaegu otsustanud, et meie selle "uue kursiga" kaasa ei lähe.

_____
*ausalt, ma ei ole "Tuulest viidud" palju aastaid lugenud, aga teismelisena, jah ...

Wednesday, January 11, 2017

Kokkujooksnud aju mõtteid

Aju jooksis kokku sellepärast, et tuli üks tõlge, täitsa tõlgitav ja mõnus, aga sellegipoolest ... mingi niiskusmõõtja kasutusjuhend ENG-DE suunal. Jap, ma valdan saksa keelt vabalt ja guugli otsingut piisavalt (kuigitegelikultpeakssedatekstiikkapärissakslanetõlkima ...kasneilendilsealinglisekeeleoskajaideiole - porin). Kuni tuli kirjutada, et vajutage nuppu A ja hoidke all nuppu B, polnud mingit probleemi. Kole hakkas siis, kui originaali põhjal oli juttu kohviubade elektrilistest omadustest ja kõiksugused abivahendid nagu Linguee ja nii edasi ütlesid, et ongi elektrische Eigenschaften ... Mis mõttes nagu, kohvioad on toit, toidu juures pole füüsikal midagi otsimist (selle peale pööritab vähemalt üks lugeja teisel pool ekraani silmi, eks ole?)! Tegelikult sain ma selle kasutusjuhendi esimese ringi siiski valmis, noh, et puhastage niiske lapiga, ärge vette uputage ja nii edasi ... Hiljem loen uuesti ja lasen Dudeni tekstikontrollist läbi. See Duden.de kontrollivõimalus on väga hea asi, näitab ka ülearused tühikud ja muu pudipadi ära.

***
Üks emmede palveka liige käis hiljuti Iisraelis ja rääkis, et sealmaal pidid kõik inimesed nädalas kuus päeva töötama. Ma olen seda juba ammu arvanud, et pole see laupäev nii puhkepäev midagi, ainult et kuus päeva nädalas kodust ära palgatööle minna ei tahaks. Kodune majapidamistöö on ka töö! Ja kujutage ette, kui me kõik söögitegemise ja pesutriikimise ja põrandapühkimise eest palka saaksime ...

***
Ma olen kogenud neljakümmet Eesti talve (natuke olen ära ka olnud). Jääkarud Inimesed minu ümber võiksid leppida sellega, et mõned eestlased lihtsalt ei kohane miinuskraadidega. Lapsena, jah, ma käisin õues küll. Pool tundi oli lõbus, siis oli märg ja külm ja järgmised kaks nädalat olin haige. Arvatavasti poleks mind aidanud isegi tänapäevastest materjalidest riided. Praegu kohe kindlasti ei aita ei lambanahkse voodriga saapad, tuulekindel jope ega peenvillased pantaloonid pika seeliku all (suusapüksid ma paneksin siis jalga, kui keegi mulle selle eest palju raha maksaks, aga tänavale nendega ei läheks ka suure raha eest). Kui õues on vähem kui kümme kraadi sooja, ei kõlba ilm ka jaanuaris kasutamiseks. Palun ärge oodake, et ma enne korralikku kevadet ükskõik millisel õueüritusel osaleksin.

***
See häda ja viletsus ehk linane kangas ei edene, sest on takune ja repetanud. Katkeb. Me ikka vist kerime selle maha paarikümneks keraks ja ma kasutan neid kerasid väikeste lõngavaipade sisse kudumisel, äkki kellelegi meeldib. Kahju. No aga kui tuleb kevad ja aiatööd, siis ma ju enam kaltsukangast kududa ei saa, aega ei ole ... aga ladu peaks saama terveks suveks korralikult täis. Nii et homme toon Vanaema käest kaltsuvaibakanga ja koon natuke näiteks musta värvi vaipu.

***
Musta värvi kaltsuvaip on üks imelik asi, mina ei kujuta ette, kuhu seda maha panna, aga inimesed, näe, tahavad. Ükskord väga ammu, kui ma olin noor ja vallaline ja vaipadega Võru laadal, tuli üks pere, kus peretütar, selline prillidega teismeline tellis endale tuppa vaiba. Et milline? Hästi rõõmus! Eee, palun täpsemalt? Must! ????????????????? Punane-sinine-kollane-roheline! Selline vaip sai ja ema tuli järgmisel aastal tänama, et plikale olla väga meeldinud. Ma selle vaiba mälestuseks kudusin kahe aasta eest analoogi ... ja selle müüsime Tartu sügislaadal. Nii et neid on veel vaja. Lillebror kiitis ka, et tema lemmikvaip, no hästi ...

***
Kassidele on vaja anda ussirohtu. Tabletiga pole mõtet, sest nad lihtsalt ei võta, ükskõik millega koos. Must Mimi oskab tabletipuru kaarega suust välja sülitada. :) Mees kammis eile läbi enamiku Linna apteekidest - ussivastast pastat pole! Selle säilivusaeg pidavat olema liiga lühike, sellepärast ei taha apteegid seda müüki võtta. Lõpuks selgus, et pastana müüakse ussirohtu Pärmivabriku juures Uues apteegis.

***
Kolmiknärv on häiritud. Eile kõndisin natuke aega väljas ... ma ju ütlesin, et mulle ei sobi talv! Õnneks on minu kangakudumise- ja käsitöötegemise-koht Maja kõige soojem nurk, ühel pool ahi, teisel poole pliidi soemüür. See närvile meeldib, lähengi kohevarsti sinna, aga enne tuleb süüa pannkooke. Kõige toredam toit on see, mida pole pidanud ise tegema.

Sunday, January 8, 2017

Aasta esimene nädal

Kassid püüdsid kaks hiirt. Meid külastas naaberkülast pärinev koer. Triibuline Sassu on endiselt nohus, aga tundub, et paraneb tasapisi. Mina arvan nüüd, et palju lihtsam on kasida nina protestival väikelapsel kui oma elu eest võitleval kassil, aga kasitud seda ninakest siiski on ilma, et keegi oleks kasimise käigus märkimisväärseid vigastusi saanud.

Ilm on olnud väga mitmekesine, nullkraadist selle talve meiemaja külmarekordini. Kahe kõige külmema päeva jooksul kütsime suure esiku ahjukeses ära kaks pakki saepurubriketti - ei, see ei ole ratsionaalne. Minu suur unistus saada tuulekoja sammaste vahele aknad ja seega vähendada jahtumist peaukse kaudu jääb paraku ka sel aastal täitumata, sest kogu tööjõud ja raha lähevad kindlasti katusevahetusega seonduvale.

Kõik lapsed käisid Jõugu Juhi Sõbra sünnipäeval. Olevat olnud tore. Veel tegid vanemad poisid natuke kunstitöid ja kräunusid igapäevaselt arvutisse mängima.

Lillebror käis Natuke Noorema Sõbra sünnipäeval ja mina jäin peo ajaks pealt vaatama, sest selle ilmaga ei olnuks ka Lähedalasuva Kuurortlinna peal jalutamine eriti hea mõte. Peolkäimise käigus osutasime transporditeenust Natuke Noorema Sõbra Tädipojale, kes on Lillebrorist umbes üks kuu ja üks nädal vanem ja nagu selgus, sobib suurepäraselt vestluskaaslaseks. Noormehed vestlesid autodest, arvutimängudest, oksendamisest ja võõrkeeltest. Sünnipäevapidu toimus Vapramäe Loodusmajas, mis on üks väga kena koht. Oleks kohe tahtnud seal lastega rahulikult mängida, aga kuna sünnipäevaseltskond oli peamiselt viie- ja kuueaastane, siis ... Lillebror lõi rõõmsalt kaasa ja oli üks esitormajatest. Vahepeal püüdsin ta kinni ja katsusin ... süda kolkis vastu roideid nagu haamriga, tundus mulle. Noormees ise mingit valu ega ebamugavust ei kaevanud, tänu Jumalale - aga jälgima peab teda igasuguste rabelemiste suhtes  ilmselt veel kaua.

Kuni Lillebror pidutses, sulatasid Mees ja suuremad poisid kodus torusid. Vannituppa viiv veetoru oli ära jäätunud uuest kohast. Nimelt jookseb see toru köögi seina ääres kõikvõimalike asjanduste taga, sealhulgas suvel ärasurnud sügavkülmiku taga. Kõigil varasematel aastatel soojendas sügavkülmik seina ja toru piisavalt, nüüd enam mitte. Kuna külmik oli enam-vähem sisse ehitatud, ei hakanud me teda ka varem välja lammutama ... laupäeval siis mehed lammutasid. Sügavkülmiku tagant tuli välja uus hiireauk - see selle külmasilla tegigi - ja hiire poolt äranäritud pikendusjuhe, mis närimise hetkel ega hiljem ka ilmselt ei olnud voolu all. Ma varem ei teadnudki, et vasktraat võib hiire jaoks isuäratav olla ... Ühtlasi koristas Mees ära harjakapi, mille koristamine oli mul juba ammu plaanis. Vaat mis kasu võib ühest külmunud torust olla.

Mina ... olen natuke käinud koolitumas, aga mitte eriti põnevatel teemadel, kahjuks. Taaskudunud sokke ja kerinud vihist kerasse tulevast kampsunit. Peaaegu et otsustanud, et haledate linaste tolmulappide tekkes pole peamine viga mitte minus ega Vanaema õpetustes, vaid lõimelõngas - ikka kaua oli see pool seisnud. Sisse kududa saab, aga lõim vajab pingutamist ja seda see materjal üle ei ela. Pealegi on ta takuse olemisega ja tekitab kudumise intensiivsusest olenemata viie sentimeetriga soa taha hatuse puntra, mis põhjustab kõigi lõngade omavahelist haakumist ja katkemist. :( Tõsiselt, ma saan viis sentimeetrit ilusat tihedat linast rätti kududa, siuh-siuh, ja siis on soa taga isetekkeline takusasi, mis lihtsalt lõhub lõimed ära. Sasi kuidagi välja kammida ei õnnestu. Kui mingit paremat mõtet ei tule, siis peab selle kanga lihtsalt maha kerima, ma ei usu hästi, et kriipsuvõrra hõredam suga asja päästaks.

Kuna ennejõulusel ajal trehvas meile pool kotti idanemishuvilisi sibulaid, saime paari päeva eest esimese rohelise sibula saagi. Aiandusaasta algas seega hästi. Enne Suure Pakase tulekut katsin kuuseokstega ära ka pooled maasikapeenrad - lõikava tuule käes pole just kuigi lõbus oksi varuda. Loodetavasti saab ka sel suvel oma aia maasikaid. Mustade sõstardega seevastu võib olla kehv olukord - esmaspäeval nägin, et pungad on vahepealse sooja vihma tõttu kohe puhkemas, aga nüüd tuli ju külm peale ... Õnneks ei hooli meil mustsõstramoosist suurt keegi peale minu, elame üle.

Thursday, January 5, 2017

Mida sa õieti terve päeva teed?

Ärkan isegi enne, kui telefon äratust piniseb. Brr. Vesi tuleb, vesi läheb - huhh! Akna taga on -14,5 (tegelikult kindlasti külmem), aknast seespool on 12,6 (tegelikult on toaõhk ikka mõnevõrra soojem). Teen tuled kõigisse ahjudesse, pliidi alla ja esiku ahjukesse. Riputan kuivama öösel pesnud pesu, panen valmis järgmise masinatäie - et masin peseks ja vesi ringleks ka päeval, kui me kodust ära oleme. Lähen Mehe juurde teki alla tagasi, et pool tundi tukkuda. Ahjud saavad ju lõpuks ise ka küdemisega hakkama.

Mees tõuseb, teeb kohvi, organiseerib lapsi tõusma ja riietuma. Minu juurde ronib nohune, aga endiselt sile ja sõber Sassu. Neli kilo kassi on mõnus voodikaaslane, kahjuks peab üles tõusma. Hommikusöögiks pakutakse eilsete tuuletaskute jäänuseid kastanikreemiga (Mees Maksimarketist avastas) ja moosiaia, vastavalt sellele, mis kellelegi rohkem maitseb. Panen pesupesumasina pesema ja programmeerin nõudepesumasina, kuhu jätkus ka hästi palju nõusid, kolm tundi hilisemaks. Et vesi ringleks. Ahjusiibrid lähevad kinni.

Mees ütleb, et Vanaisa on oma nutitelefoniga Internetis käinud ja arvet tekitanud. Vanaisa ei oska kasutada ei Internetti ega nutitelefoni. Tema puhul on see eakate meeste asi, kange tahtmine uusi ja huvitavaid asju katsetada. Eks see keeruline on jah, kui oled terve elu igasugusest tehnikast aru saanud ja nüüd küpse ja elukogenuna äkki ei saa. Vanaisa on sellest ka häiritud, et tänapäeva autod ei olegi mõeldud ise koduses garaažis muterdamiseks ...

Lapsed riietuvad kobisemata lumepükstesse. Jõugu Juhi omad on liiga suured? Nojah, keegi tuttav andis, tal olid üle jäänud, eelmisel aastal ei vajanud JJ vist kordagi lumepükse, me arvasime, et äkki sel aastal ka ei vaja, kasvab vajamise-hetkeks sisse ... Hiljem kommenteeris JJ, et lohvakad sääreotsad hoidsid isegi paremini sooja, nii et ülearu suured püksid oli täitsa hea mõte.

Teel Linna ületab teed kodanik Metskits. Pidurid töötavad hämmastavalt hästi, kodanik Metskits kargab metsa, meie teeme puhhh ... tavaliselt nad nii auto lähedalt ei karga. Helistan kolleegile, et jään natuke hiljaks. Kolleeg teeb rõõmsat häält.

Natuke hiljaks on viis minutit. Minu hilinemisest teadev kolleeg pole veel kohal ... Tema tuleb ka maalt. Kohal on suurem osa kooli tugikomisjonist ja direktor. Koosoleku teemaks on üks väga keeruline olukord. Mõningaste helistamiste tulemusena saame teada, et riiklik asutus, mis peaks meile abi ja tuge andma, ei ole seda siiani vajalikuks pidanud. Oleme mornid. See pole tolle asutuse esimene altvedamine ... ja ma alles hiljuti sain teada, et selle asutuse üks peamehi on minu ägedaim paralleelkursusevend, ülitore ja väga tark inimene! Kuidas tema juhitud asi niimoodi saab viltu kiskuda, mina aru ei saa. Kirume natuke, aga kirumine ei aita. Leiame mingi ebamäärase lahenduse - parem pool muna ja nii edasi. Käime kohvi joomas ja tegeleme natuke aega ühe teise väga keerulise olukorraga. Siis saab minu selle-päeva-tööosalus läbi.

Helistan Mehele - tema on oma asjaajamistega parasjagu niikaugel, et saab mulle järele tulla. Ilm on endiselt jõledal kombel külm. Käin raamatukogus, hangin mõned paljutõotavalt paksud raamatud. Otsin tulutult seda raamatut, mille autorit ma õigel hetkel iialgi ei mäleta. Lapsed on aega veetnud lasteosakonnas, võtame üksiti nemad ka kaasa. Mina lähen Vanaema ja Vanaisa juurde Vanaemale seltskonda pakkuma - tal on seda vahel vaja. Mees läheb lapsi sünnipäevale viima. Kohale ja ära on tarvis transportida ka Lillebrori Sõber, ega me kuuekesi niiehknii autosse ei mahuks. Tunnike hiljem tuleb Mees mulle järgi ja me läheme koos igale poole, kuhu vaja on. Mees ajab natuke oma asju, mina ootan. Käime koos poes. Maximas maksavad naeruväärselt üleküpsed banaanid 44 senti kilo, otsustan, et õhtuks saab banaanikeeksi või midagi. Helistab Lillebrori Natuke Noorema Sõbra Ema - kas Lillebror pidusse tuleb ja kas me saame tee pealt peale võtta Natuke Noorema Sõbra Tädipoja, kes on Lillebroriga ühevanune? Jah, ikka saame. Selle kõne peale lülitub minu telefon välja ja ma unustan selle ebameeldiva fakti kohe varsti täiesti.

Siis viib Mees mind raamatupoodi ja läheb ise lastele järele - Lillebrori Sõber on vaja ju koju ka viia, ilm on külm, isa tööasjus pealinnas, ema vähem kui kuu aega uue väikevennaga kodus ... Tunnen ennast raamatupoes väga mõnusalt. Lõpuks ometi on taas välja antud Kollase Rähni raamat, kuigi mingil müstilisel põhjusel uustõlge, kus juba pealkirjas on "ordust" saanud "vennaskond". Mis vennaskond, vennaskond oli Valge Võtmega, Kollasel Rähnil oli ordu! Kuigi Reeli Reinausi uus raamat pole vist veel ilmunud - JJ on fänn, ma pean kirjaniku käest isiklikult üle küsima, millal see nõidkapteni loo kolmas osa välja tuleb -, tundub, et JJ-le ühe sünnipäevakingiraamatu ikka leiab.Äkki tundub, et peaks kella vaatama, kaua neid lapsi sealt peolt siis võetakse ... Ups, mu telefon ei näita pilti. Käekella ei kanna ma enam ammu. Upsups.

Lähen ja seisan mõnda aega Kaubanduskeskuse ees bussipeatuses, äkki Mees saabub niisama ... ei saabu. Katsetan, kas telefon võtab elu sisse - võtab. Mees ütleb, et lapsed pole veel autoski. Pärast selgub, et must ja valge koer ehk Lillebror ja Sõber olid olnud parasjagu sõnakuulmatud ja Mees oli pidanud neid mööda muuseumi taga ajama. Oeh. Lähen siis Kaubanduskeskusesse sisse tagasi ja vaatan inimesi. Mulle on alati meeldinud need hetked, mil saab niisama inimesi vaadata - kuigi kenade inimeste vahele satub ka väham kenasid. Ühes peres on poisid nagu meil ühesugustes jopedes. Noored tulevad sisse, mütse peas ei ole ... jääkarud, pole midagi öelda. Sihikindlad vanaprouad purjetavad ostukottidega. Ühel neiul on juuksed nagu vikerkaar, ripsmed nagu eriti karvased päevakoerad, näts teeb suus mäts-mäts ja see puusanõks, mis kaasneb pükstekergitamisega, on tõesti järeletehtamatu. Siseneb Väga Toreda Pere Vanim Poeg, heidab pilgu kellale ja lisab kiirust. Eskalaatorit mööda sõidavad alla kaks noormeest, üks seisab tõsise näoga, teine istub ... ahaa, seisja on turvamees ja istujal on midagi viga. Mees helistab. Väljun mõni hetk hiljem kui probleemiga noormees, kes toetub Kaubanduskeskuse ukse kõrval vastu seina ja ... midagi soriseb. Kesklinnas näeb ikka igasuguseid inimesi, aga niisugusel kellaajal nii rahvarohkes kohas vist küll esimest korda.

Lapsed on sünnipäevatamisega rahul. Kodus tervitab meid kõigepealt väga punane ja väga kohev kõuts Findus, kes marsib esimesena tuppa ja asub einestama nagu õige mees kunagi. Vesi tuleb, vesi läheb. Tuli pliidi alla. Siis on aega viia välja Findus (ilus pekikiht kasuka all, meie juures söömas käimisest on kasu olnud), võtta üleriided maha ja üldse. Ahjudesse tehakse tuld, akna vastas on 12,6 kraadi sooja. Riputan pesu. Keedan suppi. Õhtusöögiks pakutakse tomatisuppi kalkunilihaga ja banaani-šokolaadikooki. Lõikan oma kilo kaltsumaterjali. Loen unejuttu Mortenist, vanaemast ja Tormituulest. Puhastan Unistaja näonahka - mis mõttes on kümneaastasel poisikesel, kes sotsiaalses mõttes sarnaneb rohkem noorema kui vanema vennaga, korralikud, küpsed vistrikud? Kerin natuke oma tulevase kampsuni lõnga vihist kerasse ja loen Marcia Willetti raamatut "Suvi jõel". Mulle meeldivad taolised raamatud üpris hästi, Willetti romaanid on pigem pealiskaudsed ja kergepoolsed, aga ... heatahtlikud, ma ütleksin.

Siis on kell südaöö, õues -18,2 (aga majaseinast eemal kindlasti külmem) ja toas 14,7 kraadi (aga aknast eemal kindlasti soojem). Pesupesumasin pesema, nõudepesumasin kolm tundi hiljemaks. Et vesi ringleks ...

Wednesday, January 4, 2017

Kü-hü-hülm on

Kohutav. Isegi Accuweather, mis siiani on üsna inimsõbralikku talve lubanud, ähvarrdab krõbedate öökülmadega aprilli alguseni. (jahjahjah, ma tean, et kolm kuud ette ilma ennustada on paras umbluu) Mina ei ole nõus kliima soojenemisse uskuma.

Hommikul ümber koolimaja nurga keerates puhus näkku selline lõikav tuul, et kaks kolmandikku direktori koosolekukõnest ja kolmandik pinginaabri, ühe Imelise Õpetaja jutust sumbusid kolmiknärvivalusse. Õnneks ei sähvinud, tuikas ainult.

Mehed, poisid ja tited, nagu ma neid tegelikult enam kutsuda ei tohi, olid kogu päeva kodus ja kütsid. Köögi ahi ja kaminasaali ahi on köetud ühe korra. Need eriti rohkem ei kannata ka. Vannitoa ahi on köetud kaks korda*. Ahjuke suures esikus, mis läheb ruttu kuumaks, aga raudahjuna üldse sooja ei pea - ei peagi pidama -, on köetud mitu korda mitu tundi. Köögipliit on köetud neli korda.

Mul külmetavad varbad. Poisid lubasid homme alussärgid selga ja lumepüksid jalga panna. Mees, kes põlvneb ilmselgelt jääkarust, siiski veel villaseid sokke ei soovinud.

Ööseks panen pesema pesupesumasina, et vesi ringleks. Nõudepesumasina programmeerin pesema nii umbes selleks ajaks, kui pesupesumasin valmis saab. Et vesi ringleks. Äratuskella panen seitsmeks, et teha tuli kõigisse küttekolletesse. Siis jõuavad ahjud hommikul ilusti ära küdeda - homme on kõigil Linna asja ja tuleb pikemat sorti päev.

Kasse ööseks õue ei aja. 

Ja just nüüd luges Mees uudiseid - meie lähistel on hulk majapidamisi tormi tõttu elektrita. Miinus kuusteist ja elektripuudusel mittetöötav veepump ...

Miinus kuusteist pole tegelikult midagi erilist ja normaaltingimustes peaks Maja ka sellise külmaga üsna elatav olema, aga väga tugev tuul on praegu otse otsmise välisukse pealt ja sellel ei seisa tihendid õige koha peal ...


_______
* Vannituba on meil kõige külmem ruum ja selle soojustamine on ilma ülikapitaalse lammutamiseta sisuliselt võimatu. Pealegi on seal säilinud saja-aastased 30 cm laiused põrandalauad, mis ülesvõtmist tõenäoliselt üle ei ela. Põrandalauad on meile praegu suurem väärtus kui soe vannituba, pealegi saab selle pesuskäimise hetkedeks päris mõnusaks, ainult et jahtub kole ruttu maha. Kui vannitoa-aluses keldris veel mõni võlv kokku peaks varisema, siis on iseasi. Loodetavasti on selleks ajaks teise korruse kemps ja duširuum valmis, sest siis läheks ilmselt kogu ruum vundamendini/seinapalkideni/mõnes kohas mullani tühjaks ...

Monday, January 2, 2017

Oeh

Eile öösel olime just magama minemas, kui Mees avastas, et tuulekoja peal välisukse taga on koer. Suur koer. Häälekas. Öösel kottpimedas ...

Kasse me välja ei lasknud. Püüdsime koera peletada, koer ära ei läinud. Mees ütles, et ilus sile jahikoer, Google'i pildiotsinguga tuvastasime, et oleks nagu pointer. (mitte et me teaksime, missugune üks ehtne pointer välja näeb)

Koer jäi õue haukuma, järjekindlalt ja bassihäälselt.

Mina olin juba voodis, kui Mees tuli köögist - mikrolaineahju* all olevat hiir ja must Mimi väga häiritud. Kergitasime ahju. Ahju all oli hulgaliselt kuivanud saia - ah sinna  kadus see, mis ma enda meelest kuivama olin pannud! - ja hiir. Mimi hüppas, käis piiks-piiks-piiks ja hiir oli kutu. Õnnetuseks oli Mimil kõht täis. Mida hiirega teha? Paar korda käpaga togida - ei liiguta, igav. Õue visata - et laguneb looduses ja nii - ka ei saa, väljas patrullib tundmatu Baskerville. Hiir kempsust alla. Mimi oli solvunud, et tema hiir ära võeti (aga kas ma oleksin pidanud selle köögilaua alla vedelema jätma?), kaissu ei tulnud. Muidu ta magab voodis, kui ööseks tuppa jääb.

Hommikul seisis peni maja ees ja haukus. Tegi tiiru ümber maja - igavene suur selline - läks keldri ette, seisis, haukus. Mees katsetas, kas koer suhtleb. Soovis väga suhelda, aga kuulas kohe, kui kästi, et istu. Enam ei haukunud, värises.

Lühikese karvaga, tundmatu peni kassidega majapidamises päeval enne Suurt Pakast? Pakkusime kassikrõbinaid (ma arvan, et vast ikka tervislikum kui näiteks suitsuvorst), vett ja vana tekki külje alla. Tundmatu koer, ei tea ju ka, kuidas käitub, kas on tal kassitapukombed või armastab tapeeti rebestada ... Ei julgenud tuppa lasta.


Kõigepealt helistasin naabritele, sealt-peremees on jahimees, äkki teab kedagi ... Ei teadnud. Siis panime pildi ja olukorra kirjelduse Facebooki. Tund aega ei juhtunud midagi, siis arvas üks endine kolleeg, et võiks postitada koerainimeste foorumisse. Mitte-koerainimesena ei pääsenud mina ligi, aga kolleeg, hea inimene, aitas. Siis läks vähem kui kümme minutit ja omanik võttis ühendust. Koer olevat pärit linnulenult vähem kui viie kilomeetri kauguselt, aga vahepeal on mets ja mingi sügavam oja ja ... vana-aastaõhtul olevat keegi värava lahti jätnud või midagi sellist.

Paarikümne minuti pärast saabus peremees väravasse. Koer tundis ära ja kargas. Meie tuulekoja trepist annab ikka karata, aga loomakene ei osanud arvestada, et öösel mahatulnud lumi on majaesise natuke libedaks teinud, maandumine toimus nagu keskmisel multikakoeral jõejääl ... Koer on rõõmus, peremees oli rõõmus, meie olime kah rõõmsad, et saab jälle kassid õue pissile lasta ja ei pea enam muretsema, et sel jumala loodud loomakesel õues liiga külm hakkab ...

Tõu poolest pidi olema lühikarvaline saksa linnukoer. Saime vähemalt niigi palju sellest kohtumisest targemaks. Targemaks sain ka selle mõttes, et suurt peaaegu paljast koera, näiteks varjupaigast, ei tule meile ilmaski. Kui koer, siis kutsikana ja vähemalt kolmveerandi osas teadaolevast tõust. Paljundama ei hakkaks, aga mingi ups-kutsikas või aretuskoeraks sobimatu ... (puppymillerite kohta ma tean, aitäh, neid tuleks jah vältida) Mulle meeldib kolli, aga lähiaastatel meile ka seda koera ei tule.

Mulle nüüd mõneks ajaks võõrastest loomadest jätkub.
____
*ausõna, me kasutame seda korra kvartalis, aga kunagi kusagilt saime ja noh ... ega ta leiba ei küsi.

Sunday, January 1, 2017

Lisaks uuele aastale saabus ka jaanuar

Karta on, et saab olema üks pidude ja bakhanaalide kuu.

Kõigepealt käib Kogu Kamp JJ Sõbra sünnipäeval.
Siis käib Lillebror Ühe Natuke Noorema Sõbra sünnipäeval.
Siis on kohe-kohe saabumas Jõugu Juhi sünnipäev.
No ja siis, khm, minul kah. Vastus elule, universumile ja kõigele. Aastad muudkui lähevad ja lähevad, mis teha.
Nii et meie pulma-aastapäevaks ja Vanaisa sünnipäevaks järgmise kuu alguses oleme pidutsemisest igatepidi tüdinenud.

Tegelikult tahaks hoopis minna voodisse, tõmmata teki üle pea ja jääda talveunne - järgmiseks nädalaks lubatakse miinus viisteist. Mina ei mängi!
Sel aastal me jaanuaris teadaolevalt kuhugi ei reisi, mis on ühtepidi rumal, sest lennupiletid Riiast Dortmundi maksavad kümme eurot per naase, aga teistpidi on meil vaja, et keegi ahju kütaks. Me ise olemegi need keegid, see on kõige lihtsam.

Minu jaanuari asjalikumad eesmärgid on:
  • kududa maha linane kangas, ükskõik mis vormi see siis võtab. Siiani on vormiks tolmulapp.
  • teha põhjalik inventuur laste riietes ja hankida hädavajalikke esemeid ilma rahata mõistlike hindadega juurde. Mõistlik hind on, ütleme, kaks kuni neli eurot peaaegu uue särgi eest
  • saata üks pakk, mille ma pidanuks saatma kolm nädalat enne jõule ... no aga ma vihkan ju õmblemist, ma ei saanud valmis!
  • Organiseerida ja Korraldada JJ sünnipäev. Asjassepuutuv noormees asus just praegu soovitatavate külaliste nimekirja koostama.
  • ülejäänud ajal tagada perekondlik toitlustamine mitte millegi eest, sest me KogumejaKogume.
  • mitte jääda haigeks selles arktilises kliimas, mida meile lubatakse.
  • arendada kaltsuvaibamajandust edasi. Esimesel päikeselisel päeval pildistab Mees viimase satsi vaibad üles!
  • mõelda välja, milline täpselt peaks tulema punane kampsun ja hakata kuduma. Hetkel kerin vihist kerasse.

Saabus 2017

Head uut aastat teile ka!

Ma ei tea, kuidas teiega on, aga mulle on jube vastumeelne kohustus umbes kolmekuningapäevani kõigile inimestele head uut aastat soovida. Ma soovin peaaegu kõigile niigi kogu aeg head aastat, nädalat, sajandit, minutit ... mis iganes ajaühikut. Kui ma elaksin kusagil Tõeliselt Soojas Kohas, siis kannaksin aasta esimesed viis päeva särki kirjaga "Head uut aastat!" - noh, et ei peaks muretsema, kas on juba sellele või teisele inimesele ära soovitud. Talvemantli peale T-särk õnnetuseks eriti nagu ei sobi.

Igatahes käisime aastalõpu puhul kirikus ja siis vaatasime kodus traditsiooniliselt kolefilmi Mr Beanist. Tähendab, lapsed ja Mees vaatasid, mina püüdsin telekas toimuvat ignoreerida. Ühel päeval peame me omas kodus uusaastapidu või oleme ise mõnele peole kutsutud, nii et saab selle traditsiooni murda. Poisid käisid õues pauku tegemas - palun vabandust, naabrid Keskmises Punases Majas, kes te aknast vaatasite, mis hullumeelsus meie väravas toimub - ja südaööks läksime kõik Linna tagasi, et kasutada ära Vanaema-Vanaisa maja teise korruse miljonivaadet. Muidugi, selle ilmaga oli üsna veider näha rakette, mis tõusid väga kõrgele ja plahvatasid kusagil pilve sees. Nii umbes kolmkümmendnatuke aastat tagasi põlvitasin mina seal aknalaual ja vahtisin, kustsuunast järgmine signaalraketi tüüpi asjandus üles lasti. Ka tänapäeva lastele on sellised raketid elamus, aga hoopis sellepärast, et "need ainult lendavad ja midagi ei tee", nagu Lillebror ütles.

Uusaastaööl pidasin mingil teadmata põhjusel öövahi ametit, uni tuli kella kaheksa paiku hommikul ja läks kell 10.33, kui Jõugu Juhi Sõber Mehele kui koguduse tehnikameeskonna juhile helistas - kas tema peab olema videopuldis või on keegi teine. Mees koolitab uut põlvkonda välja. :) Kuidas iganes asi lahendati, videoülekanne toimis, meie vaatasime seda kodust digilahenduste eest tänulikkust tundes.

Täna valmistatakse siin veel lasanjet ja võib-olla magustoiduks mingit kreemi või kisselli (sest Mees hammustas eilsete friikartulitega ühe plommi loksuma - tal ongi erakordselt pudedad hambad), aga muud asjalikku ei tehta.

Loodetavasti oleme asjalikud alanud aasta ülejäänud osas.

Lillebror omendab ka suured kirjatähed ja natuke inglise keelt. Viimane ei ole kooli õppekavas, aga kodukoolis võib teha just sellise õppekava, nagu meeldib, ja tal pole tõepoolest esimese klassi tava-töövihikutega suurt midagi peale hakata.

Unistaja lõpetab edukalt neljanda klassi ja palun, ei alusta veel puberteeti.

Jõugu Juht lõpetab edukalt viienda klassi ja alustab sügisel kooliskäimist mingisuguses igapäevakoolis. Millises, seda me veel vaatame.

Mees organiseerib meile uue katuse ja teenib natuke rohkem raha kui möödunud aastal. Ja teeb lisaks katusele muudki remonti.

Mina ... jätkan olemist see Yggdrasil, mis maailma paigal hoiab. Teen palju tööd ja palju süüa. Toit on armastuse keel, seega armastan oma lähedasi väga. Võtan aega, et teha asju, mis mulle endale rõõmu valmistavad.


Veel on meie 2017. aasta sees palju aiatöid, palju koosolemisi sõpradega, varasemast rohkem korras kodu ja toetumine Jumalale. Ma loodan.

Olge teie ka seal teisel pool virtuaalreaalsust väga õnnistatud!