Sunday, January 15, 2017

Jaanuari teine nädal

Huviringid käivitusid taas. Vanemate poiste trenniajad muutusid mõistlikumateks, kuid selle tõttu (ilmselt sobisid vahepealsed ajad kõigile peale meie) olid teisipäevases trennis ainult Unistaja ja Jõugu Juht. Treener ei paistnud pahandavat, vaid tegeles selle võrra intensiivsemalt ja tuvastas, et Unistaja tulemuste halvenemisel on lihtne põhjus - vibu on väikeseks jäänud! Nüüd kasutab Unistaja mõnda aega spordikooli vibu.

Lillebror ei ole pikemat aega rääkinud midagi merisigade eraelust, aga loodusringides käib endiselt. Viimati õpiti jälgi lumel. :)

Mees tundub olevat mööbeldamise-meeleolus, hetkel otsib kodukinole uut kohta.

Triibuline Sassu on endiselt nohune ja kõhnapoolne, aga võitleb oma nina puutumatuse eest palju jõulisemalt kui varem. Paraku tuleb nina kasida. Olen siiani pääsenud suurema verekaotuseta. Rõõmustav on ka, et Sassu on taas hakanud hüppama ja ronima, nohuhaiguse alguses ta ainult magas ja püüdis igasugust liikumist vältida. Ülejäänud kassid on pehmed ja nurrud nagu ikka.

Mina olen siin teinud süüa ja süüa ja süüa. Peamiselt süüa. Natuke taaskudunud sokke ja natuke kerinud punast kampsunilõnga. Raamatuid lugesin kah, hetkel on pooleli "Minu Ahvenamaa", mille autoriga, nagu selgub, on mul 25 ühist tuttavat. Tundub, et on hea raamat, ja seda mitte ainult sellepärast, et autor on kristlane.

Kerisime maha takuse linase kanga, sest sellest lõimest ilmselgelt elulooma ei saa - palun vabandust, karina -, ja ajasime üles ühe puuvillase kaltsuvaibakanga. Puuvill on minu materjal, linane ei ole. Ma tahaksin seda siiski muuta.

Kirikus tegime täna emmedega kohvikut, tundsin ennast mingil hetkel taas kandikuga triiviva matroonina - millal see juhtus, et ma kuulungi koguduse emade* hulka? Head tunnet tuhmistas üks ootamatust kohast saadud ninahammustus, mille peale ma läksin kööki taskuräti järele ja suure nördimuse peale köögist enam välja ei tulnud. Nõud said ka puhtaks ja ma arvan, et plastilist kirurgiat siiski vaja ei ole. Eks asju saab öelda ilusti ja mitte-ilusti, ja oluline on ka see, kes ütleb. Õnnetuseks ei olnud üldse õige inimene ütlema**. Kaks tundi hiljem ma nutsin hoopis - sest noh, kui juba hakkad, siis läheb kergesti edasi - sellepärast, et üks teine mees, kes on meile alati olnud palju parem sõber, kui me seda iial suudaksime ära teenida, lubas Mehele katuse asjus nõu ja jõuga appi tulla. Kujutage ette, tal on endalgi kõik kaela kukkumas, kodus puberteet ja tööasjus üleriigiline ärevus või umbes nii, ja ta jaksab veel meie peale mõelda!

Kodus lugesin näoraamatust, et täna on sünnipäev nii esimesel lapsel, kelle järgi ma vaatasin (roosad sukkpüksid, K. oli siis kolmene, mina 10), kui ka minu iiri hoiulapsel Rachelil, kelle lapsehoidja ma viimasena ametlikult olin. Nii tore, et olen võinud mõne hetke olla nii suurepäraste noorte daamide lapsepõlve juures!

Uuel nädalal saab elu toimuma eelkõige Peo Asjus. Vaja on teha palju süüa (sobib) ja hankida kingitused. Jõugu Juht on eas, kus mänguasjad enam hästi ei sobi, aga huvipakkuva spordi jaoks on tal vist kõik olemas ja mingist jalgpallist ta rõõmu ei tunne. Kirjanik ütles ka, et tema uus raamat JJ sünnipäevaks ilmuda ei jõua, ilmselt tuleb traditsiooniliseks sünnipäevakingiks osta midagi muud. Anname selle kõik Jumala kätta, küll Tema toimetab hästi.

________
*palun mitte segi ajada koguduse vanatädiga, need on omaette seltskond ja sinna kuulumine tuleb veel ära teenida.
** ma väldin nagu hm, üks katlakütja väldib välku mehi, kes on enesekindlad, valjuhäälsed, joviaalsed ja lämmatavalt energilised. Ainult siis, kui selline mees juhtub kristlane olema, kannatan ära ja püüan kuidagimoodi sallima õppida. Meie koguduses on minu meelest üks (1) selline mees, teised on kõik oluliselt rahumeelsemad ja hillitsetuma olemisega. Eks ma siis nüüd tean, et tuleb tema hillitsetuks-saamise eest palvetada.

No comments:

Post a Comment