CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Sunday, January 22, 2017

Jõugu Juhi sünnipäevanädal

Agatha Christiel on üks raamat pealkirjaga "Haripunkti poole". Pean tunnistama, et see raamat ei avaldanud mulle nii sügavat muljet nagu mõni teine Christie teos. Aga nagu tolles raamatus, nii liikus ka kogu meie sellenädalane elu muudkui haripunkti ehk JJ sünnipäeva poole. No ja kuna eile oli Pidu, siis tegutsesime peaasjalikult Peo Asjus, nagu jällegi tehti ühes teises raamatus. Ühesaja ühekümne ühenda sünnipäevani on siin majas küll, tänan küsimast, kõigil veel jupp aega, aga ega see kaheteistkümnes sünnipäev ka tähtsusetu ole.

Enne haripunkti jõudsime ka koduõppida ja koristada ja peaaegu haigeks jääda (ee, mina) ja natuke tervemaks saada (triibuline Sassu). Sassu tervise küsimus toimus täitsa sünnipäevadest, pidudest ja bakhanaalidest sõltumatult, sest kui ma teda esamspäeval sülle võtsin ja tundsin, et kassinaha sees on kuidagi kole vähe kassi, võtsin telefoni ja pigistasin meie armsalt loomaarstilt välja võimaluse neljapäeval kassi näitama minna. Arst arvas, et kui ainult nohu ja kehv isu, vast siis ikka peab veel natuke aega vastu - pidas, sest Lillebror avastas singikamara võluvõime, nimelt tekitas Rakvere rulaadi kamar Sassus nii suure huvi toidu vastu, et pärast kamara otsasaamist sobis pool pakki kiisueinet ka. Seisime mugiva kassi ümber ja naeratasime üksteise poole - rääkida palju ei julgenud, äkki läheb kassil söömismeeleolu ära.

Arsti juures kaaluti Sassut - neljast kilost oli alles 3100 grammi - ja tehti nohuvastane süst. Ninakene vajab küll endiselt kasimist, aga kasimisvastane võitlus on läinud järjest elavamaks ja tundub, et kassinaha sisse tekib tasapisi kass tagasi.

Et haripunkti-eelne haripunkt ehk Pidu toimus, ma juba eile kirjutasin. Täna tundsin ennast endiselt väga väsinuna, nii et sünnipäevalaps jõudis juba üles tõusta ja asuda eile ühelt Sõbralt kingiks saadud tankimudelit kokku panema, enne kui lapsevanemad õnnitlema jõudsid ... Õnneks ei ole meil mitte kunagi olnud sünnipäevalapse üleslaulmise või hommikukohvi voodisseserveerimise kommet. Perekondlikud kingitused võeti väga hästi vastu, ööga sulas katuseboksi lukk ka lahti ja JJ sai suusad alla. Kurtis, et liiga pikad (on küll natuke), ja suusatas sihikindlalt otse läätspuuhekki. Õnneks sai ta sõnalisest juhendamisest aru ja suutis ennast sealt lahti harutada. Järgmise suuna võttis ta maja taha ja kiitis pärast, et kukkus kolm korda. :) Me jah ei ole erilised talisportlased, nii et meil ongi 12-aastane laps, kes suusatada ei oska*. Kui nüüd natuke veel lund tuleb, siis ta äkki kevadeks oskab.

Muud põnevat nagu ei juhtunudki.

Viis minutit hiljem: nägin just selle aasta esimest sääske lendamas. Ta enam ei lenda, aga tavaliselt ma neile, keda ma kätte ei saa, röögatan, et jaanuar on, kobigu nad magama! Lapsepõlvest ma nagu ei mäleta, et keset talve sääsed ringi oleks kooserdanud, kuigi me elasime Jõele üsna lähedal ja sääski oli palju.

_______
*suurema lume puhul ei ole siin suusatamine ka lihtsalt võimalik, tee peal ei ole ohutu ja põllu peal on vööni lumi ...

0 comments:

Post a Comment