Tuesday, January 31, 2017

Kui enne oli kõik puudu ja nüüd on kõik üle ...

Või kuidas neil Mõhul ja Tölpal see asi käiski.

Ritsik kirjutas puuduolemisest. Kuidas noorena oli kõik muu puudu, aga üks asi olemas ja praegu on vastupidi - ja et ta just sellest ühest puudust tunnebki. Inspireeris mõtlema, kas ja mis minul puudu on.

Noorus. Kurb küll, aga seda ei saa tagasi. Kahtlustan, et ebamäärast tooni karvad meelekohas on hallid juuksed - see ei sobi minu minapildiga, ma pidin oma vanaemalt (lisaks naiskäsitööannile, väikestele kätele ja jalgadele ja kaasasündinud lühinägevusele) pärima mitte-hallinemise! Noh, vähemalt olen ma juba eas, kus hõbedased salgud tumedas soengus lisavad väärikust. Millegagi peab ju ennast lohutama.

Tõmbame nooruse maha, pole tarvis hädaldada selle pärast, mida muuta ei saa.

Hea tervis. Sellist asja pole nagu kunagi olnudki, olen alati olnud viirusemagnet ja siit ja sealt kriiksunud, loomulik kulumine annab ka tunda. Ega ma polegi kunagi tahtnud polaarmatkale minna, aga et enam pole see üldse võimalik, on ka nagu on.

Tõmbame tervise maha, tuleb olla tänulik selle üle, mis on olemas. Talisport (kolmiknärv ja põskkoopad!) ja raskuste tõstmine (liigesed!) on niiehknii üle hinnatud.

Raha. Noh, paari kuu pärast juhtub taas meile sobivaid käsitöölaatasid. Samuti saavad paari kuu pärast läbi ehituslaenu tagasimaksed. Tuleme toime.

Tõmbame raha ka maha. Kui meil kunagi Ajal Enne Lapsi oli sissetulek ühe inimese kohta peres kolm-neli korda kõrgem kui praegu, tundsime me ennast palju vaesematena. Kuni on võimalik õigel ajal ära maksta elektriarved ja talvesaapad kevadeni terved püsivad, on jõukuse küsimus ainult mõtlemises kinni*.

Turvaline teadmine, et tulevik tuleb helge. Kuivõrd maailmas käib kõva ületrumpamine (pun intended) ja lastel on puberteet alles algamas, siis, vabandage, ma naeran nüüd natuke.

Heh-heh-heh.

Tõmbame turvalise tuleviku lootuse maha, sest a) see ei pruugi üldse olla võimalik - milleks tunda puudust millestki nii ebamäärasest? - ja b) kõik on Jumala käes. Kolm-neli aastat tagasi tundsin sageli, et mul ei ole kontrolli asjade üle, kõik laguneb ... Siis, pärast mitmesegaseid katastroofe loobusin iserabelemisest ja palusin meie elu siiralt Jumala kätte. Ilmselt polnud ma seda varem piisava tõsidusega teinud, sest nüüd raskematel hetkedel seda tunnet otsides ... ei leia. Ainult rahu on, et Tema meid juba maha ei jäta.

Head lapsed, head sõbrad ja hea Mees mul juba on. /naeratab häbelikult/

Tegelikult ma ikka tahaks, jah, et perekondlik finantsolukord oleks natuke vähem hõre ja tervis paremini vastu peaks. Reisida tahaks ka natuke rohkem. Aga võimalus igal hommikul koos Mehega kohvi juua ja mitte olla pidevalt surmani kurnatud** on rohkem väärt kui need tahtmised.


________
*kuna kollitusturul on endiselt madalseis ja Mehe sissetulekud endiselt halvasti ennustatavad, on meilt ka küsitud, kas ta läheb nüüd Soome ehitajaks või midagi. Minge palun selle küsimusega puu otsa. Perekonna koospüsimine on palju suurem väärtus kui võimalus veebruaris maasikaid osta (pealegi maitsevad need talvised maasikad nagu papist munakarp) või kuskil SPAs perepäeva veeta.
**oi, ma olen praegu ka väsinud. Väsinud hallist ja külmast (minu jaoks on külm) talvest, väsinud töötegemisest, väsinud laste kräunumisest ... aga see väsimus laseb elada, maailmas on värvid tagasi. Nii umbes nelja aasta eest oli kõik hall.

No comments:

Post a Comment