CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Saturday, January 14, 2017

Lugesin raamatut

Siit ja sealt sattusin lugema, et Jana Vagneri "Vongozero" on minu tüüpi raamat. No mitte et need kirjutajad oleksid minu peale mõelnud, aga ma arrrrrrmastan raamatuid, mis kirjeldavad inimeste toimetulekut meie elust hoopis teistsugustes tingimustes, ja ulmekomponent pole kunagi paha (kui raamat keskendub inimsuhetele, mitte mingi tehnoliigia kirjeldamisele). "Trifiidide päev", "The Stand " (Stephen King, minu teada ei ole eesti keeles olemas, aga mulle palju meeldib), "Esimene aasta" ... Aitäh, andke siia.

Raamat oli kõik, mis kirjeldatud, ja rohkem veel. Ma pole varem tabanud ennast vene autori raamatut oma pea sees tagasi vene keelde tõlkimas. Olematu keeleoskusega, eks ole, aga noh, kui kõigi võõraste meeste poole pöördutakse: "Poisid!", siis paratamatult tuleb mõte, kas see on siis rebjaata või mis ...

Natuke eksitab pealkiri - ma alguses mõtlesin, et see on miski kohanimi ja põhitegevus toimub juba seal, aga nojah ... keegi mainis paremat sorti arvustuses, et sisuks on road trip, ja nii ongi. ja umbes poole raamatu pealt tabasin ära, et seda vist hääldatakse vong-oozero, mitte vongo-zeero, nagu ma oma saksa-inglise-prantsuse oskuse pealt arvasin.

Veel on ülemiselt riiulilt alla sikutamata suur atlas, et raamat uuesti pihku võtta ja näpuga järgi ajada, kustkaudu nad siis Põhja-Venemaal sõitsid. Kohanimed ju meelde ei jää, kui ühe hingega läbi lugeda, ainult Petrozavodski asukoha oskasin guugelmäpsi abil järele vaadata.

Ja räägitakse, et on olemas ka teine osa, hmmmm ...

Ah et mis road trip ja asi? Noh, tapjaviirus laastab maad ja uusrikkad Moskva lähistelt hakkavad sõitma Karjalasse ühe uusrikka jahimajakesse. Džiipidega, mis neil kui uusrikastel muidugi olemas on, ja omavahel üsna sobimatu kärgperega. Kusagil lõpupoole on olukord, kus peategelane ja Nataša põrnitsevad õudusega puupliiti, mille peal tuleb süüa teha ... Nojah.

Raamatust inspireeritud isiklikud mõtted - topeltsüsteemid peavad alati olema. Ahjud, puuküttega pliit, kaev, kuivkemps. Endiselt võivad sõbrad globaalse katastroofi korral meie juurde kolida, ainult et meil on köetavaid ruume natuke vähevõitu ... Kaks-kolm peret majutaks hädaolukorras ära küll. No ja külavahetee otsa peale saaks paar puud risti langetada ja meie poisid vist saaksid juba noolega metskitsele pihta ... Üks järv on ka metsa sees, äkki on seal kalu? Kui ma ainult teaks, kuidas porgandi- ja sibulaseemneid võetakse. (porgand olevat kaheaastane, aga ma pole iialgi proovinud, kuidas see seemnekasvatamine töötab) Ja kui see relvaluba nii suur ettevõtmine ei oleks, Mees tegelikult vahel mõtiskleb, et jahipüssi tarvitamisoskus ja omamine ei oleks paha mõte ...

5 comments:

serverisirvija said...

Aitäh! Sain oma "need peaks Eestist muretsema" nimekirja veel ühe sissekande lisada. Pagasilimiidi mitte ületamine saab jälle raske olema.

karina said...

Täitsa huvitav. Meie lõbustame õhtuti ennast siin parajasti sellega, et vaatame youtube kaudu dokfilme Siberis elavate inimeste igapäevaelust. Näiteks suurte jõgede ääres elavate jahimeeste aastaringist, vanausulistest ja kullakaevajatest. Muljetavaldavad ja mõtteainet pakkuvad.

reet said...

Oo, põnev! Mis keeles need on?

Anonymous said...

Kevadel suskad lihtsalt mõned porgandid maha ja nad ajavad üles sellised putkesarnased pealsed valgete õiesarikatega. Sügise poole saavad valgetes õitest pruunikad seemned. Enne, kui nad maha varisevad, korjad õisikud kokku, kuivatad ja hõõrud-raputad seemned välja. Sibulad aga tuleb lasta pütsikusse minna (õiduda on vist ametlik termin), neile tuleb samamoodi õis otsa ja sinna seemned sisse. Seemneid külvates saab samal aastal väiksed tippsibulad, neid maha pannes saab järgmine aasta suuremad söögisibulad. Teoorias on asi lihtne :)

reet said...

Teoorias on lihtne jah.

Post a Comment