CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Thursday, January 5, 2017

Mida sa õieti terve päeva teed?

Ärkan isegi enne, kui telefon äratust piniseb. Brr. Vesi tuleb, vesi läheb - huhh! Akna taga on -14,5 (tegelikult kindlasti külmem), aknast seespool on 12,6 (tegelikult on toaõhk ikka mõnevõrra soojem). Teen tuled kõigisse ahjudesse, pliidi alla ja esiku ahjukesse. Riputan kuivama öösel pesnud pesu, panen valmis järgmise masinatäie - et masin peseks ja vesi ringleks ka päeval, kui me kodust ära oleme. Lähen Mehe juurde teki alla tagasi, et pool tundi tukkuda. Ahjud saavad ju lõpuks ise ka küdemisega hakkama.

Mees tõuseb, teeb kohvi, organiseerib lapsi tõusma ja riietuma. Minu juurde ronib nohune, aga endiselt sile ja sõber Sassu. Neli kilo kassi on mõnus voodikaaslane, kahjuks peab üles tõusma. Hommikusöögiks pakutakse eilsete tuuletaskute jäänuseid kastanikreemiga (Mees Maksimarketist avastas) ja moosiaia, vastavalt sellele, mis kellelegi rohkem maitseb. Panen pesupesumasina pesema ja programmeerin nõudepesumasina, kuhu jätkus ka hästi palju nõusid, kolm tundi hilisemaks. Et vesi ringleks. Ahjusiibrid lähevad kinni.

Mees ütleb, et Vanaisa on oma nutitelefoniga Internetis käinud ja arvet tekitanud. Vanaisa ei oska kasutada ei Internetti ega nutitelefoni. Tema puhul on see eakate meeste asi, kange tahtmine uusi ja huvitavaid asju katsetada. Eks see keeruline on jah, kui oled terve elu igasugusest tehnikast aru saanud ja nüüd küpse ja elukogenuna äkki ei saa. Vanaisa on sellest ka häiritud, et tänapäeva autod ei olegi mõeldud ise koduses garaažis muterdamiseks ...

Lapsed riietuvad kobisemata lumepükstesse. Jõugu Juhi omad on liiga suured? Nojah, keegi tuttav andis, tal olid üle jäänud, eelmisel aastal ei vajanud JJ vist kordagi lumepükse, me arvasime, et äkki sel aastal ka ei vaja, kasvab vajamise-hetkeks sisse ... Hiljem kommenteeris JJ, et lohvakad sääreotsad hoidsid isegi paremini sooja, nii et ülearu suured püksid oli täitsa hea mõte.

Teel Linna ületab teed kodanik Metskits. Pidurid töötavad hämmastavalt hästi, kodanik Metskits kargab metsa, meie teeme puhhh ... tavaliselt nad nii auto lähedalt ei karga. Helistan kolleegile, et jään natuke hiljaks. Kolleeg teeb rõõmsat häält.

Natuke hiljaks on viis minutit. Minu hilinemisest teadev kolleeg pole veel kohal ... Tema tuleb ka maalt. Kohal on suurem osa kooli tugikomisjonist ja direktor. Koosoleku teemaks on üks väga keeruline olukord. Mõningaste helistamiste tulemusena saame teada, et riiklik asutus, mis peaks meile abi ja tuge andma, ei ole seda siiani vajalikuks pidanud. Oleme mornid. See pole tolle asutuse esimene altvedamine ... ja ma alles hiljuti sain teada, et selle asutuse üks peamehi on minu ägedaim paralleelkursusevend, ülitore ja väga tark inimene! Kuidas tema juhitud asi niimoodi saab viltu kiskuda, mina aru ei saa. Kirume natuke, aga kirumine ei aita. Leiame mingi ebamäärase lahenduse - parem pool muna ja nii edasi. Käime kohvi joomas ja tegeleme natuke aega ühe teise väga keerulise olukorraga. Siis saab minu selle-päeva-tööosalus läbi.

Helistan Mehele - tema on oma asjaajamistega parasjagu niikaugel, et saab mulle järele tulla. Ilm on endiselt jõledal kombel külm. Käin raamatukogus, hangin mõned paljutõotavalt paksud raamatud. Otsin tulutult seda raamatut, mille autorit ma õigel hetkel iialgi ei mäleta. Lapsed on aega veetnud lasteosakonnas, võtame üksiti nemad ka kaasa. Mina lähen Vanaema ja Vanaisa juurde Vanaemale seltskonda pakkuma - tal on seda vahel vaja. Mees läheb lapsi sünnipäevale viima. Kohale ja ära on tarvis transportida ka Lillebrori Sõber, ega me kuuekesi niiehknii autosse ei mahuks. Tunnike hiljem tuleb Mees mulle järgi ja me läheme koos igale poole, kuhu vaja on. Mees ajab natuke oma asju, mina ootan. Käime koos poes. Maximas maksavad naeruväärselt üleküpsed banaanid 44 senti kilo, otsustan, et õhtuks saab banaanikeeksi või midagi. Helistab Lillebrori Natuke Noorema Sõbra Ema - kas Lillebror pidusse tuleb ja kas me saame tee pealt peale võtta Natuke Noorema Sõbra Tädipoja, kes on Lillebroriga ühevanune? Jah, ikka saame. Selle kõne peale lülitub minu telefon välja ja ma unustan selle ebameeldiva fakti kohe varsti täiesti.

Siis viib Mees mind raamatupoodi ja läheb ise lastele järele - Lillebrori Sõber on vaja ju koju ka viia, ilm on külm, isa tööasjus pealinnas, ema vähem kui kuu aega uue väikevennaga kodus ... Tunnen ennast raamatupoes väga mõnusalt. Lõpuks ometi on taas välja antud Kollase Rähni raamat, kuigi mingil müstilisel põhjusel uustõlge, kus juba pealkirjas on "ordust" saanud "vennaskond". Mis vennaskond, vennaskond oli Valge Võtmega, Kollasel Rähnil oli ordu! Kuigi Reeli Reinausi uus raamat pole vist veel ilmunud - JJ on fänn, ma pean kirjaniku käest isiklikult üle küsima, millal see nõidkapteni loo kolmas osa välja tuleb -, tundub, et JJ-le ühe sünnipäevakingiraamatu ikka leiab.Äkki tundub, et peaks kella vaatama, kaua neid lapsi sealt peolt siis võetakse ... Ups, mu telefon ei näita pilti. Käekella ei kanna ma enam ammu. Upsups.

Lähen ja seisan mõnda aega Kaubanduskeskuse ees bussipeatuses, äkki Mees saabub niisama ... ei saabu. Katsetan, kas telefon võtab elu sisse - võtab. Mees ütleb, et lapsed pole veel autoski. Pärast selgub, et must ja valge koer ehk Lillebror ja Sõber olid olnud parasjagu sõnakuulmatud ja Mees oli pidanud neid mööda muuseumi taga ajama. Oeh. Lähen siis Kaubanduskeskusesse sisse tagasi ja vaatan inimesi. Mulle on alati meeldinud need hetked, mil saab niisama inimesi vaadata - kuigi kenade inimeste vahele satub ka väham kenasid. Ühes peres on poisid nagu meil ühesugustes jopedes. Noored tulevad sisse, mütse peas ei ole ... jääkarud, pole midagi öelda. Sihikindlad vanaprouad purjetavad ostukottidega. Ühel neiul on juuksed nagu vikerkaar, ripsmed nagu eriti karvased päevakoerad, näts teeb suus mäts-mäts ja see puusanõks, mis kaasneb pükstekergitamisega, on tõesti järeletehtamatu. Siseneb Väga Toreda Pere Vanim Poeg, heidab pilgu kellale ja lisab kiirust. Eskalaatorit mööda sõidavad alla kaks noormeest, üks seisab tõsise näoga, teine istub ... ahaa, seisja on turvamees ja istujal on midagi viga. Mees helistab. Väljun mõni hetk hiljem kui probleemiga noormees, kes toetub Kaubanduskeskuse ukse kõrval vastu seina ja ... midagi soriseb. Kesklinnas näeb ikka igasuguseid inimesi, aga niisugusel kellaajal nii rahvarohkes kohas vist küll esimest korda.

Lapsed on sünnipäevatamisega rahul. Kodus tervitab meid kõigepealt väga punane ja väga kohev kõuts Findus, kes marsib esimesena tuppa ja asub einestama nagu õige mees kunagi. Vesi tuleb, vesi läheb. Tuli pliidi alla. Siis on aega viia välja Findus (ilus pekikiht kasuka all, meie juures söömas käimisest on kasu olnud), võtta üleriided maha ja üldse. Ahjudesse tehakse tuld, akna vastas on 12,6 kraadi sooja. Riputan pesu. Keedan suppi. Õhtusöögiks pakutakse tomatisuppi kalkunilihaga ja banaani-šokolaadikooki. Lõikan oma kilo kaltsumaterjali. Loen unejuttu Mortenist, vanaemast ja Tormituulest. Puhastan Unistaja näonahka - mis mõttes on kümneaastasel poisikesel, kes sotsiaalses mõttes sarnaneb rohkem noorema kui vanema vennaga, korralikud, küpsed vistrikud? Kerin natuke oma tulevase kampsuni lõnga vihist kerasse ja loen Marcia Willetti raamatut "Suvi jõel". Mulle meeldivad taolised raamatud üpris hästi, Willetti romaanid on pigem pealiskaudsed ja kergepoolsed, aga ... heatahtlikud, ma ütleksin.

Siis on kell südaöö, õues -18,2 (aga majaseinast eemal kindlasti külmem) ja toas 14,7 kraadi (aga aknast eemal kindlasti soojem). Pesupesumasin pesema, nõudepesumasin kolm tundi hiljemaks. Et vesi ringleks ...

0 comments:

Post a Comment