Wednesday, January 25, 2017

"Minu Portugal" ja minu Portugal

Hoiatus: tegu on raamatuarvustuseks maskeerunud mälestusega halvimas Facebooki-mälestuse stiilis.

Tundub, et mul on lihtsam lugeda raamatut maast, millest ma midagi ei tea. Jaapanist, Hiinast, Rootsist (no ausalt, Astrid Lindgreni raamatud ja BlondiinMolly blogi ei anna tänapäeva päriselust just erilist ülevaadet), Ungarist ... Kui ma midagi tean, siis võib minna hästi ja minna halvasti. "Minu Dublin", näiteks, ei jätnud kahjuks üldse mingit muljet ... sest minu isiklik Dublin oli kohe väga teistsugune. "Minu Peterburi" aga jättis vägagi mulje, sest esiteks oli autor kirjutanud läbi enda armastuse prisma - "sest Peterburi on nüüd Borja;" sellise lause peale peab ju huvi tekkima - ja teiseks kinnitas see raamat minu mälestusi lapsepõlve Suurlinnast. "Minu Pariis" ei olnud minu Pariisist, aga "Minu Prantsusmaa" isegi natuke oli ... kuigi minu Prantsusmaa on seotud peamiselt Taize kloostri ja Provence'iga. Ja nii edasi.

"Minu Portugal" tundus alguses üsna tore. Sain kaasa noogutada, kuigi mis tants-võitluskunst see Aafrika pärand on, millest kohe esimeses või teises peatükis räägiti? Kuidas on see seotud Portugaliga? Tagapool oli veel päris arusaadavaid kohti, kogu manjaanakultuur ja külmad toad talvel ... aga mis kunst, mis film, mis jaburad korteriotsimised ...? Äkki oleks raamatule sobinud pealkirjaks rohkem "Minu Lissabon" ja Assooride osa (mida ma pole veel lugenud, sest jätsin raamatu hetkel kõrvale) võinuks olla eraldi lugu? Noh, ma pole kirjanik ega kirjastaja, ma ei tea. Arvustused, mis ma guugli abiga leidsin, olid kiitvad. Või on häda ikkagi selles, et minu, minu enese Portugal on midagi muud.

Minu Portugal oli kolm aastat ja nädal aega tagasi, mil me Mehega alles leinašokist* uimastena terve päeva miinuskahekümnesest Eestist rändasime plussviieteistkümnesesse suhtelisse kuumusesse. Minu Portugal on räbaldunud palmid Faro lennujaamas (ja JJ küsimus telefonis: "Emme, kas teil on juba palmipuud?"), teid ääristavad apelsinipuud

 
ja metsa all kasvavad kaktused.


 Minu Portugalist natukene on meil vannitoas - lennujaamas ei kergitatud kulmugi, kui teokarpe täistuubitud kingakarp läbi röntgeni sõitis, ju nad on eksootikast vaimustunud põhjamaalasi ennegi näinud.

Minu Portugal on friteeritud kaheksajalad - nämm -, flan (mille kohta rõõmsameelne koolidirektor seletas, et see on eggs pudding - ex-pudding, hihihii!) ja teadmine, et järgmisel korral tuleb juba enne minekut hakata võtma probiootikume. Mugavuse mõttes. Ja talvisel ajal on ikkagi kasulik kampsun selga panna, sest nii laiu uksepragusid nagu sealsetes restoranides pole meil puukuuris kah ... Minu Portugal on karjatus, et meie siin oleme põhjamaalased ja paluks anda kohtumisaeg minutitäpsusega! ja üritust korraldava õpetaja poolt hajameelselt täissoditud ... meie grupi mingisugune ülioluline arve. Minu Portugal on hulgaliselt koerakakat tänavatel, absoluutselt eksitav linn, kus kõik majad on ühesugused, ja väike külmetav must kass, kellega ma Castro Marimi kindluses sõbraks sain. Minu Portugal on ka lõpmata lahke geograafiaõpetaja Lourdinho poolt korraldatud ekskursioon maasikakasvatusse - kas te teadsite, et neid papise olemisega talvemaasikaid, mida meilgi müüakse, kasvatatakse riiulite peal?
 Ja ookean, kiire suts üle jõe Hispaaniasse ja kohalike umbkeelsus. "Obrigado" ütlemise õppimise ikka ära.

Minu Portugal kestis muidugi ainult viis päeva ja külgnes tagasitulemise päeval pealegi minu Inglismaaga (no seal olen ma tegelikult ükskord lausa neliteist päeva olnud), ja juhtus üldse Algarves, aga ... eks ilmselt saaks igast kohast kirjutada nii palju raamatuid, kui palju juhtub sellesse kohta inimesi. Küll aga olen raamatu autoriga nõus, et kes Portugali kord armub, see tahab ikka jälle tagasi. Millal me sinna jälle läheme, seda ei tea, aga siis loodetavasti koos lastega ja natuke kauemaks. Mitte Comeniuse projektiga, mina mitte-osalisena niisama abikaasaga kaasas, nagu viimati. :)
Sest vaadake ise, mis Comeniuse projektide lõpuõhtutel võib juhtuda (vabandage, kvaliteet on kehva, aga vast annab meeleolu edasi). Esiplaanil kepslevad vähemalt alguses hallis kampsunis Lourdinho ja Rumeenia õpetajanna, päris taga naudib Türgi koolidirektor olukorda.



______
*aga Teine Vanaisa ütles, et kõik on juba korraldatud, pealegi me jõudsime matuste ajaks ilusti tagasi ...

No comments:

Post a Comment