Thursday, January 19, 2017

Niisama

Paari nädala eest taasavastasin selle blogi. Kui ma suureks saan, tahan hakata ka niimoodi elama. Perfektset toitu pakkuv koduhaldjas, kelle on pealegi oma väike käsitöötoodete-ära, ilusad pildid ja muidu tore inimene.

Tegelikult võib see olla muidugi fassaadiblogi, aga nii palju kui ma sakslasi tunnen, elavadki paljud neist lihtsalt ja rõõmsalt. Ma tahan ka nii!

Tahtmise saavutamiseks on kasulik analüüsida mitte nii palju seda, mis kehvadel päevadel halvasti on, vaid pigem seda, mis headel päevadel hästi on. Muidugi, meil on puberteet, lähenev sünnipäev, tatise ninakesega kass ja muud suuremad ja väiksemad katastroofid*, aga võib-olla ... Võib-olla saab elada ka mitte katastroofist katastroofini, vaid igapäevaselt hästi, mõningate paratamatute komistuskividega teel? Tõsi, hommikul kell 5.30, kui tuleb tilkuva ninaga kass ja ennast sulle rinna peale aevastama sätib, kipuvad pähe ikkagi pigem muremõtted. Aga tõhusamapoolse päeva lõunaks on mõtted juba sõbralikumad.

Niisiis, esmaspäev kukkus hästi välja. Jõudsin teha peaaegu kõik, mida oli vaja, ja üleplaaniliselt küpsetada ühe koogi ja kududa pool sokki. Mis see edupõhjus oligi ...? Ahah, minust endast sõltuv asi oli hommikune eesmärgiseadmine ja efektiivne tegutsemine. Välised positiivsed tegurid olid eeeee Jõugu Juht kräunus vähe ja kolmiknärv eriti ei närvitsenud. Ja kui ma nüüd järele mõtlen, siis ma läksin pühapäeva õhtul mõistlikul ajal magama JA esmaspäeva hommikul ei aetud mind koduvanavallatul kellaajal üles.

Niisiis, hommikul tuleb teha realistlik PLN, mida selle päeva jooksul saavutada tahaks. Muuhulgas peab aega jääma ka asjadele, mis on lihtsalt niisama toredad. Esmaspäeval oli selleks eeeeee, ahah, tuleb meelde, uue retsepti katsetamine. Ja kudumine. Viimane on ka tervisele väga kasulik!

PLNile peaks eelnema korralik ööuni. Selle heaks saan ma küll ainult õhtul õigel ajal voodisse minna, muud tegurid on ennustamatud. Hm, kardinatele tuleks ka vooder õmmelda, sest muidu hakkan ma väga varsti näkku paistva päikese tõttu ärkama veel varem kui Sassu mind üles ajab.

Hmh, ühe õmblemise lohutuseks - ma vihknavihkanvihkan õmblemist! - peaks manustama õige mitu kudutundi.

Ja äkki läheb ka see puberteet ühel päeval üle ... Ja äkki õnnestub mul see viimased paar päeva niisama, rahulikult Peo Asjus toimetada ja ei peagi paanitsema? Kui ainult see koristamine nii õudne ei tunduks** ...

__________
*lapse sünnipäeva organiseerimine pole üldse minu teema, õnnetuseks tuleb seda kolm korda aastas siiski teha. Unistaja viimane sünnipäev kukkus juba peaaegu stressivaba välja, mis siis, et planeeritust hoopis teises kohas (ja meie krundi peal on tavaline lõkkeplats ja majaesine park erinevad kohad küll, tundke meile muruniitmise asjus kaasa). Äkki Lillebrori viimaseks vanemate poolt assisteeritud sünnipäevaks saame päris stressivabaks?
** noh, näiteks puupliidi valge seljatagune vajab kasimist, aga suurema osa ajast on pliit kasimiseks kõlbmatult kuum, aga kui ta on külm - vara hommikul -, siis läheb kasimine meelest ära. On ju õudne, et meelest ära läheb?

No comments:

Post a Comment