CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Monday, January 2, 2017

Oeh

Eile öösel olime just magama minemas, kui Mees avastas, et tuulekoja peal välisukse taga on koer. Suur koer. Häälekas. Öösel kottpimedas ...

Kasse me välja ei lasknud. Püüdsime koera peletada, koer ära ei läinud. Mees ütles, et ilus sile jahikoer, Google'i pildiotsinguga tuvastasime, et oleks nagu pointer. (mitte et me teaksime, missugune üks ehtne pointer välja näeb)

Koer jäi õue haukuma, järjekindlalt ja bassihäälselt.

Mina olin juba voodis, kui Mees tuli köögist - mikrolaineahju* all olevat hiir ja must Mimi väga häiritud. Kergitasime ahju. Ahju all oli hulgaliselt kuivanud saia - ah sinna  kadus see, mis ma enda meelest kuivama olin pannud! - ja hiir. Mimi hüppas, käis piiks-piiks-piiks ja hiir oli kutu. Õnnetuseks oli Mimil kõht täis. Mida hiirega teha? Paar korda käpaga togida - ei liiguta, igav. Õue visata - et laguneb looduses ja nii - ka ei saa, väljas patrullib tundmatu Baskerville. Hiir kempsust alla. Mimi oli solvunud, et tema hiir ära võeti (aga kas ma oleksin pidanud selle köögilaua alla vedelema jätma?), kaissu ei tulnud. Muidu ta magab voodis, kui ööseks tuppa jääb.

Hommikul seisis peni maja ees ja haukus. Tegi tiiru ümber maja - igavene suur selline - läks keldri ette, seisis, haukus. Mees katsetas, kas koer suhtleb. Soovis väga suhelda, aga kuulas kohe, kui kästi, et istu. Enam ei haukunud, värises.

Lühikese karvaga, tundmatu peni kassidega majapidamises päeval enne Suurt Pakast? Pakkusime kassikrõbinaid (ma arvan, et vast ikka tervislikum kui näiteks suitsuvorst), vett ja vana tekki külje alla. Tundmatu koer, ei tea ju ka, kuidas käitub, kas on tal kassitapukombed või armastab tapeeti rebestada ... Ei julgenud tuppa lasta.


Kõigepealt helistasin naabritele, sealt-peremees on jahimees, äkki teab kedagi ... Ei teadnud. Siis panime pildi ja olukorra kirjelduse Facebooki. Tund aega ei juhtunud midagi, siis arvas üks endine kolleeg, et võiks postitada koerainimeste foorumisse. Mitte-koerainimesena ei pääsenud mina ligi, aga kolleeg, hea inimene, aitas. Siis läks vähem kui kümme minutit ja omanik võttis ühendust. Koer olevat pärit linnulenult vähem kui viie kilomeetri kauguselt, aga vahepeal on mets ja mingi sügavam oja ja ... vana-aastaõhtul olevat keegi värava lahti jätnud või midagi sellist.

Paarikümne minuti pärast saabus peremees väravasse. Koer tundis ära ja kargas. Meie tuulekoja trepist annab ikka karata, aga loomakene ei osanud arvestada, et öösel mahatulnud lumi on majaesise natuke libedaks teinud, maandumine toimus nagu keskmisel multikakoeral jõejääl ... Koer on rõõmus, peremees oli rõõmus, meie olime kah rõõmsad, et saab jälle kassid õue pissile lasta ja ei pea enam muretsema, et sel jumala loodud loomakesel õues liiga külm hakkab ...

Tõu poolest pidi olema lühikarvaline saksa linnukoer. Saime vähemalt niigi palju sellest kohtumisest targemaks. Targemaks sain ka selle mõttes, et suurt peaaegu paljast koera, näiteks varjupaigast, ei tule meile ilmaski. Kui koer, siis kutsikana ja vähemalt kolmveerandi osas teadaolevast tõust. Paljundama ei hakkaks, aga mingi ups-kutsikas või aretuskoeraks sobimatu ... (puppymillerite kohta ma tean, aitäh, neid tuleks jah vältida) Mulle meeldib kolli, aga lähiaastatel meile ka seda koera ei tule.

Mulle nüüd mõneks ajaks võõrastest loomadest jätkub.
____
*ausõna, me kasutame seda korra kvartalis, aga kunagi kusagilt saime ja noh ... ega ta leiba ei küsi.

0 comments:

Post a Comment