Head uut aastat teile ka!
Ma ei tea, kuidas teiega on, aga mulle on jube vastumeelne kohustus umbes kolmekuningapäevani kõigile inimestele head uut aastat soovida. Ma soovin peaaegu kõigile niigi kogu aeg head aastat, nädalat, sajandit, minutit ... mis iganes ajaühikut. Kui ma elaksin kusagil Tõeliselt Soojas Kohas, siis kannaksin aasta esimesed viis päeva särki kirjaga "Head uut aastat!" - noh, et ei peaks muretsema, kas on juba sellele või teisele inimesele ära soovitud. Talvemantli peale T-särk õnnetuseks eriti nagu ei sobi.
Igatahes käisime aastalõpu puhul kirikus ja siis vaatasime kodus traditsiooniliselt kolefilmi Mr Beanist. Tähendab, lapsed ja Mees vaatasid, mina püüdsin telekas toimuvat ignoreerida. Ühel päeval peame me omas kodus uusaastapidu või oleme ise mõnele peole kutsutud, nii et saab selle traditsiooni murda. Poisid käisid õues pauku tegemas - palun vabandust, naabrid Keskmises Punases Majas, kes te aknast vaatasite, mis hullumeelsus meie väravas toimub - ja südaööks läksime kõik Linna tagasi, et kasutada ära Vanaema-Vanaisa maja teise korruse miljonivaadet. Muidugi, selle ilmaga oli üsna veider näha rakette, mis tõusid väga kõrgele ja plahvatasid kusagil pilve sees. Nii umbes kolmkümmendnatuke aastat tagasi põlvitasin mina seal aknalaual ja vahtisin, kustsuunast järgmine signaalraketi tüüpi asjandus üles lasti. Ka tänapäeva lastele on sellised raketid elamus, aga hoopis sellepärast, et "need ainult lendavad ja midagi ei tee", nagu Lillebror ütles.
Uusaastaööl pidasin mingil teadmata põhjusel öövahi ametit, uni tuli kella kaheksa paiku hommikul ja läks kell 10.33, kui Jõugu Juhi Sõber Mehele kui koguduse tehnikameeskonna juhile helistas - kas tema peab olema videopuldis või on keegi teine. Mees koolitab uut põlvkonda välja. :) Kuidas iganes asi lahendati, videoülekanne toimis, meie vaatasime seda kodust digilahenduste eest tänulikkust tundes.
Täna valmistatakse siin veel lasanjet ja võib-olla magustoiduks mingit kreemi või kisselli (sest Mees hammustas eilsete friikartulitega ühe plommi loksuma - tal ongi erakordselt pudedad hambad), aga muud asjalikku ei tehta.
Loodetavasti oleme asjalikud alanud aasta ülejäänud osas.
Lillebror omendab ka suured kirjatähed ja natuke inglise keelt. Viimane ei ole kooli õppekavas, aga kodukoolis võib teha just sellise õppekava, nagu meeldib, ja tal pole tõepoolest esimese klassi tava-töövihikutega suurt midagi peale hakata.
Unistaja lõpetab edukalt neljanda klassi ja palun, ei alusta veel puberteeti.
Jõugu Juht lõpetab edukalt viienda klassi ja alustab sügisel kooliskäimist mingisuguses igapäevakoolis. Millises, seda me veel vaatame.
Mees organiseerib meile uue katuse ja teenib natuke rohkem raha kui möödunud aastal. Ja teeb lisaks katusele muudki remonti.
Mina ... jätkan olemist see Yggdrasil, mis maailma paigal hoiab. Teen palju tööd ja palju süüa. Toit on armastuse keel, seega armastan oma lähedasi väga. Võtan aega, et teha asju, mis mulle endale rõõmu valmistavad.
Veel on meie 2017. aasta sees palju aiatöid, palju koosolemisi sõpradega, varasemast rohkem korras kodu ja toetumine Jumalale. Ma loodan.
Olge teie ka seal teisel pool virtuaalreaalsust väga õnnistatud!
No comments:
Post a Comment