Sunday, February 26, 2017

Kõrg- ja madalpunktid

Esmaspäeval tuvastasin esimese porrulauguninakese. Samuti tuvastasin esmaspäeva hilisõhtul loigu vannitoas, kohas, kus tavaliselt loiku ei ole. Läbi areneva iivelduse asja uurima läinud Mees võttis vannitoaseinast jupi lahti (õnneks käib see koht kruvidega, selline äravõetav sein on) ja leidis seina tagant hoogu koguva uputuse. Üks toruühendus oli teadmata põhjusel purunenud. Samal õhtul ei võtnud ta sellega midagi rohkemat ette, õnneks jäi külm vesi vannituppa ilusti alles.

Terve järgnenud öö ja teisipäevase päeva veetsime Mehega kahekesi. Ei midagi romantilist, kõhuviirus. Lastele ütlesime, et hoidku nad meist eemale ja vaadaku ise, mida süüa saavad. Nad siis hoidsid ja vaatasid. Minu selle nädala madalaim punkt oli kindlasti teisipäeva hommikul kell seitse, kui ma õppealajuhatajale kirja saatsin, et olen haige, ära minuga arvesta, ja samal ajal mõtlesin, et kui nüüd peaks kiire hakkama, kas ma siis jõuan vannituppa või ei jõua ja kas ma suren puhtast jälestusest ära või lükkan selle ettevõtmise siiski edasi. Oksendamine on minu meelest nimelt kõige ebaloomulikum asi, mis inimesega iseenesest juhtuda saab. Ei juhtunud ka seekord, lihtsalt üle mõistuse paha oli olla.

Kolmapäeval jaksasime juba veidike ülevel istuda. Lapsed olid endiselt reipad.

Ülejäänud nädal möödus tõusvas joones produktiivselt, sest enesetunne muudkui paranes. Neljapäeval käisin Lillebrori Sõbra Ema hõike peale vaatamas, kas meil ka lumikellukesed väljas on. Olid! Reedel tegin hoolega kudutööd ja Mees (kes oli ikka oluliselt haigem olnud kui mina) parandas torusid. Laupäeval ...tegin kah kudutööd. Lapsed tegid oma kunsti- ja muiduprojekte ja Jõugu Juht sai lõpuks igatsetud suusalume. Normaalsele lapsele omasel viisil keeldus ta seda kasutamast, kuni ma Häält tegin (mis mõttes, kuu aega käib kräun, et lund pole, ja kui lumi lõpuks on, keeldub kräunuja õue minemast!). Pärast oli rahul küll.

Porrulauke, muide, on potis juba mitukümmend.


No comments:

Post a Comment