Sunday, February 12, 2017

Palju koduõppimist ja kole külm

Sel nädalal õnnestus vaatamata väljakannatamatule külmale paaril päeval torud ja pump külmumata hoida. Rahul.

Juhtus lausa kaks kevadekuulutamist - sain lõpuks tühjaks lisa-sügavkülmiku, selle noa-aegse "Rosenlewi", mis juba ammu peaaegu tühi oli. Ootan lootusrikkalt järgmist elektriarvet, sest A-klassi külmik see "Rosenlew" küll ei olnud.

Teine kevadekuulutaja on lillepott vannitoas, kus loodetavasti mõtisklevad idanemisest porrulauguseemned.

Koduõppisime palju, tegime isegi pühapäeval kunstitöid.

Mees sai kusagilt üliodava arvuti. Ta korjab poolpiduseid arvuteid üles nagu normaalsed inimesed hulkuvaid kassipoegi. Kuna masin oli seda nägu, nagu peaks meile jääma, tabas mind laupäeval breakdown of the närv. Mis mõttes, meil on majas kolm (või rohkem) mittetöötavat ja viis töötavat arvutit* ja ta toob veel ühe kasti juurde! Kassidele või? Mees pakkis arvuti pahuralt kasti tagasi, äkki viib selle Vanaema juurde ja hangib sinna töötava netipulga või katsub naabrimehe Wifile külge haakida. Kuna ma lisaks arvutitele avaldasin pahameelt ka õuuuuuudse kandilise laua üle, mille Mees mõne aasta eest paariks kuuks tuppa tõi ja mis istus meil keset elutuba nagu loosament, takistas tugitoolide sihipärast kasutamist, kattus regulaarselt väga mitmesegase kultuurikihiga ja oli üldse kolekolekole nagu nõukogudeaegne diivanilaud, ainult (tunde järgi) kolm korda suurem, käis Mees tigedalt mõõdulindiga ringi ja leidis lauale oluliselt parema koha. Nüüd saab tugitoolides istuda, elutoas ei pea enam küljetsi liikuma ja kui tomatitaimed tulevad, siis ma saan neid kah kaminasaali akna all kasvatada. Hakka või uskuma, et mehed muudavad asju siis, kui enam teisiti ei saa. Ta vist andis mulle andeks ka, ma loodan ... aga ise istub nüüd täitsa rahulolevalt tugitoolis, kuhu ta enne kuidagimoodi ei pääsenud.

Minu armas mõistlik nuputelefon on omadega lõplikult läbi. Kümme aastat on tänapäeva tehnikale ilmselt kõrge vanus. Kõige muu poolest võiks täitsa veel, aga kui ma täna Vanaemaga rääkisin ja öö läbi laadinud aparaat kolme minuti ja seitsmeteistkümne sekundi pärast ütles, et aku on tühi ja rohkem rääkida ei saa ... Arvatavasti ei saa talle kusagilt ka uut akut. Urr. Nüüd pean kohanema Mehe vana (ligi 4 aastat) nutitelefoniga, ilmateadet vaadata ja meili lugeda ma sellega juba oskan, helistamisega on veel raskusi. Laske kaua piniseda, kui mulle helistate, ta arvatavasti hakkab elama lukuga kotikeses, kust tema väljaharutamine võtab aega.

Vaatasime juhuslikult filmi "Men in Black III". Keegi õudusunenägusid ei saanud, aga JJ õppis midagi. Õnneks teavitas ta mind oma uutest teadmistest juba täna. Ma ei tea, kas korralik baptistimamma peaks kohvi kurku tõmbama, kui tema lapsuke soovitab kolleegidele: "Make love, not war!", aga õnneks ma hetkel ei kohvetanud. Viie minutiga sain ära seletatud, mis oli kuuekümnendate idee vabaarmastusest ja mida see lause seega tegelikult tähendab. JJ venitas nördinult: "Mina arvasin, et ta mõtles sellega ligimesearmastust!" No aga tõepoolest ei ole eakohane ...

Vanaema väitis, et tema olevat pisikesele minule ikka banaane kaasa toonud, kui ta kolmkümmend viis - nelikümmend aastat tagasi poes käis. Mina tean kindlalt, et nägin elu esimest ehtsat banaani kaheksa-aastaselt naabrite juures - neile oli keegi tuttav meremees toonud -, sest tol ajal ei müüdud poes banaani ... Kas ajas Vanaema minu ja Lillebrori aja omavahel segamini või on see sakslane, kes asju peidab, tõsisemalt sisse kolinud kui me keegi oleme karta osanud, ei tea. Mures.

Kogesime, et kõrvitsasai - kunagi Lillebrori Sõbra Ema poolt soovitatud - sobib tõesti kardemoniga kokku. Nüüd mu mehed muidugi juba söövad ka kardemoni, mõne aasta eest ei kannatanud seda keegi neist. Aitäh retsepti eest.
__________
*no läpakad ka, ma nutiseadmeid pole loendanud ... Sageli on tunne, et ma elan meeste ühikas. Kõikjal on sokid, maja ees pool miljonit sõidukit ja majas sees see meeletu tehnikapark. Peaks mõnelt nelja tütre isalt küsima, kuidas nemad ennast üleni roosas ja pitsivahuses keskkonnas tunnevad.

2 comments:

  1. Ma oleksin ka ühel päeval peaaegu palvemajas tsiteerinud prillidega mehe kuulsat ütlemist: "We live in a world where we have to hide to make love, while violence is practiced in broad daylight." Aga siis sain enne pidama just samal põhjusel, et äkki see pole päris see, kui oled korralik pastoriprouast baptistimamma :)))))

    Aga äkki selle sakslasega polegi siiski päris nii hullud lood- kõik olenes poest ja tutvustest. Minu kohta räägiti, et mulle olla arst banaanisöötmist 35-40 aastat tagasi soovitanud ja kuidagimoodi said mu vanemad sellega ka ilma probleemideta hakkama. (Lapsepõlve)mälestuste osas võib meie mälu meile vahel vingerpusse mängida ka ilma sakslase abita.

    ReplyDelete
  2. Noh, ma tean kahjuks päris täpselt, mida meil kodus tol perioodil oli ja mida ei olnud, ja oma elu esimesi banaanimälestusi tean kah. Tartus ilma tutvusteta - võimatu. No ja Vanaema rääkis banaanisöömisest kui pisikese minu igapäevasest asjast ... Tegelikult tõi ta Kiss-Kissi iiriseid või "Ekstra" küpsiseid või kulinaariast kakaokreemi. Hiljem mandariine. Ja ükskord, kui ma olin kas just saanud seitsmeseks või kuueseks, tuli Vanaisa töölt lõunale ja oli teelejäävast poest saanud veriapelsine - need olid suure pannkoogitainakausiga köögis laua peal. Aga seda oranži eeslit või uiskudel jänest (ei tea, kumb, aga oranž oli), mis näärivana kingipakis kolme mandariini lõhna külge võttis, nuusutasin ma veel kevadelgi ja kujutasin ette, et lõhnab mandariinide järele. Nii oli minu lapsepõlves eksootiliste puuviljadega.

    ReplyDelete