CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Thursday, February 23, 2017

Ühel päeval saavad nad suureks ...

Et see viiruseteema nüüd siia kauaks ette ei jääks ...

Sattusin kuskiltkaudu ühe oma ammuse õpilase* FB lehele. Sõbralist oli avalik, hm ... Alles nad olid teismelised, veel nurgelised, veel plirts-plärts, veel suukesed iga uue info peale lahti ... Ja nüüd.

Ilusa Sabaga Orav ja Paljud Teised on teisel pool maakera. Väga Ilusal Tüdrukul on väga ilus laps. Kastist Välja Mõtleval Tüdrukul on lausa kolm last - millal ta jõudis, vabandage? Kõige Targem Tüdruk sai teadlaseks, nagu oligi tarvis tõestada. See Tüdruk, Kelle Nägemine Mul Alati Tuju Heaks Tegi, on ka ema ja abiellus vist kogu aastakäigust üldse esimesena. See Tüdruk ja See Poiss, Kes Keskkoolis Käima Hakkasid (ja nagu õpetajad omaette arutasid, armastuse tõttu hakkas noormees õppima) on saanud ühise lapsukese. Kuulsa Papa Poeg, See Palja Kõhuga (ärge küsige, koolis näeb ikka igasuguseid mällu sööbivaid sündmusi) teeb midagi Selles Pealinnas, Kus Tehakse Alati ... Midagi. See Tüdruk, Kes Kunagi Suud Lahti Ei Teinud, on täitsa kodune ja täitsa emme ja ka ilusa lapsukese saanud. Ja See Tüdruk, Kes Teistest Erines ... on ka oma eluga hakkama saamas. Muidugi saab, võimekas ja arukas noor naine ju!

Ainult et mina saan siin seda noorte ja ilusate inimeste elu uurides keskeakriisi. Kus minu Austraalia on, ah? Või näiteks karrrrrjäärrrrr mingis, ma ei tea, lastekirjanduse keskuses või kusagil? Ja põnevad friendid ja ilusad pildid, mida inimestele kadestamiseks üles riputada?

Um. Siis, kui mina rännu- ja lennueas olin, mindi Saksamaale lapsehoidjaks. Ilmselt ka Soome, kellel sidemeid oli, aga meil läks Saksamaale korraga umbes pool klassi. Ja tuldi tuta-tuta tagasi, hapukoorepurki, nagu üks tollane sõbranna ütles. (Huvitav, kas need noored ja edukad lapsukesed üldse teavad, mis on hapukoorepurk?) Sinna jäid need, keda piisavalt kiiresti armastus tabas, ja neistki on muist praeguseks tagasi. Austraaliasse ei mindud ja ausõna, ämblikufoobikul pole sinnakanti küll mitte mingit asja.

Aga et kohe peale keskkooli emaks saada, nagu neist lapsukestest paljud said ... Vaadake, piinlik tunnistada, aga kui mina kooli lõpetasin, oli Mees veel selgelt alaealine ja nühkis Kuurortlinnas koolipinki. Aga laste isaks ja elukaaslaseks sobib ikkagi parim Mees olemasolevatest, kehvematega poleks passinud leppida (mitte et mul oleks verinoorena olnud tarkust aru saada, et kõik need muud võimalused kohe üldse mitte minuga kokku ei sobi ... õnneks ei juhtunud midagi pikaajaliselt kohustavat, Jumal niipalju hoidis). No ja ega igaüks ei pea viiekümneselt vanavanemaks saama, eks ole.

Ja Karrrjäärrr ... ei ole ju tegelikult minu teema. Minu eneseteostus on selles, et Unistaja küsis eile: "Emme, millal jälle kooki saab?" No ma pole oma põskkoopapõletiku ja muude hädade vahele küpsetada jaksanud. Täna saab, ma arvan, et rabarberitega - sügavkülmas neid veel on, mõnus magushapu süüa.

Aga pildistamine on minu põlvkonna jaoks ikka endiselt pidulik üritus ja selle jaoks tuleb sättida, selfid ei lähe kohe mitte! Friende on, tänan väga, küll vaimustavalt paras arv ja see on tore. Tuhandet FB-kontakti pole ju võimalik jälgida ja nende laste sünnipäevi meeles pidada!

Igaühel on oma aeg. Minu ajal oldi muutuste ja teadmatuse tuules äsja vabanenud, igaüks sai lõpuks teha seda, mida tahta oskas. Mu kunagiste lapsukeste ajal ollakse selfipõlvkond ja käiakse seljakotiga mööda maailma rändamas - nemadki saavad teha seda, mida oskavad tahta. Kui nad arukaid valikuid teevad. Minu vanemad, jah, nemad jäid oma tahtmiste täitumisest ilma, Siber ja muu taoline. Kesse teab, miks see nii pidi olema. Kui meie lapsed saaksid ka selles aina pöörasemaks muutvas maailmas teha, mida tahavad, ja tahta, mis on hea ... Muud neile soovida ei oskagi.

_______
*ma olen kunagi natuke õpetanud ka.


0 comments:

Post a Comment