CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Wednesday, February 8, 2017

Üks täiesti väljamõeldud lugu

Tahaks kirjutada, aga ei tea, millest. Sorisin sahtlis ja leidsin ühe möödunud aastal kirjapandud väljamõeldise. Vahel tulevad ideed eikusagilt (ma olen ilmselt liiga palju krimi- ja õuduskirjandust lugenud, eks ole)  ja nõuavad, et neid üles kirjutataks. Rõhutan, et Ulvet pole olemas ja kõik mulle tuttavad Ottomar-Jaagupid elavad rõõmsalt edasi. Koolimaja keldris parandati katkine toru ka vist juba nelja aasta eest ära - aga nende paari nädala jooksul, mil ta katki oli, oleks võinud sinna küll ükskõik mida lagunema peita.



 ÜKS. KÕIGI EEST.

Ulve pühkis noa puhtaks ja pani selle hoolikalt käekotti. Jaanipäev ju ukse ees, lapsed pidid Tõnsojaagule tulema, see korralik Rimi kleepsude vastu saadud nuga, hea liha tükeldada. Sulev-poisi toodud minia tundub šašlõkiküpsetamise peale eriti naks olevat.

Kas midagi jäi veel tegemata ... Ahah, mobiil. Mõningaste raskustega õngitses Ulve "Samsungi" püksitaskust välja ja loputas selle hoolikalt kraani all üle. Õhtul Rudolfit pissitama minnes saab selle koerteala kuivkäimlasse ära pista. Positsioneerivad ja otsivad muidu ...

Ulve vaatas veel viimast korda kabinetis ringi, sulges ukse ja astus toimekal sammul minema. Ees ootas pikk ja kaunis elusügis koos Rudolfi ja lapselastega Tõnsojaagul. Ulvel oli juba jaanipäevapeo pealkirigi ära otsustatud - "Vanaema lõpetas koolipingi nühkimise!" Mõte kodus ootavast Rudolfist tegi meele eriti rõõmsaks. Varsti, õige varsti võib Rudolf päriselt mäkru ja rebaseid jahtida.

***
Suurtes koolides ei märgata ühe õpilase jäljetut kadumist kuigi ruttu. Suurtes koolides ei vaadata ka kõigi uste taha kuigi sageli. Ottomar-Jaagupi ema, jah, muidugi, tema alarmeeris politseid, aga oma poega tundes ka mitte esimesel päeval. Jaanipäeva kandis läheb neid poisikesi ikka hulkuma, lohutas konstaabel Lea Pääsuke Ottomar-Jaagupi nuuksuvat ema. Meie anname endast parima!

Suvi tuli kuum ja kuiv. Tõsi, koolimaja keldri kanalisatsioonihaisu see ei muutnud. Alles aastajagu hiljem kiikas keegi kõige tagumisse võimlemisasjade lattu, kus teati olevat vaid kopitanud köied ja paar narmendava nahaga kitse. Ulve istutas samal ajal Tõnsojaagul näsiniinepõõsast. Ei või iial teada, millal tarvis läheb.

2 comments:

Efka said...

natuke kriipi lugu...

reet said...

Tänan, mulle tundus ka kriipi. Ma ju ütlesin, et olen liiga palju krimi- ja õuduskirjandust lugenud.

Post a Comment