Tahaks kirjutada, aga ei tea, millest. Sorisin sahtlis ja leidsin ühe möödunud aastal kirjapandud väljamõeldise. Vahel tulevad ideed eikusagilt (ma olen ilmselt liiga palju krimi- ja õuduskirjandust lugenud, eks ole) ja nõuavad, et neid üles kirjutataks. Rõhutan, et Ulvet pole olemas ja kõik mulle tuttavad Ottomar-Jaagupid elavad rõõmsalt edasi. Koolimaja keldris parandati katkine toru ka vist juba nelja aasta eest ära - aga nende paari nädala jooksul, mil ta katki oli, oleks võinud sinna küll ükskõik mida lagunema peita.
ÜKS. KÕIGI EEST.
Ulve pühkis noa puhtaks ja pani selle hoolikalt käekotti. Jaanipäev ju
ukse ees, lapsed pidid Tõnsojaagule tulema, see korralik Rimi kleepsude
vastu saadud nuga, hea liha tükeldada. Sulev-poisi toodud minia tundub
šašlõkiküpsetamise peale eriti naks olevat.
Kas midagi jäi veel tegemata ... Ahah, mobiil. Mõningaste raskustega
õngitses Ulve "Samsungi" püksitaskust välja ja loputas selle hoolikalt kraani all
üle. Õhtul Rudolfit pissitama minnes saab selle koerteala kuivkäimlasse
ära pista. Positsioneerivad ja otsivad muidu ...
Ulve vaatas veel viimast korda kabinetis ringi, sulges ukse ja astus
toimekal sammul minema. Ees ootas pikk ja kaunis elusügis koos Rudolfi
ja lapselastega Tõnsojaagul. Ulvel oli juba jaanipäevapeo pealkirigi ära
otsustatud - "Vanaema lõpetas koolipingi nühkimise!" Mõte kodus
ootavast Rudolfist tegi meele eriti rõõmsaks. Varsti, õige varsti võib
Rudolf päriselt mäkru ja rebaseid jahtida.
***
Suurtes koolides ei märgata ühe õpilase jäljetut kadumist kuigi ruttu.
Suurtes koolides ei vaadata ka kõigi uste taha kuigi sageli.
Ottomar-Jaagupi ema, jah, muidugi, tema alarmeeris politseid, aga oma
poega tundes ka mitte esimesel päeval. Jaanipäeva kandis läheb neid
poisikesi ikka hulkuma, lohutas konstaabel Lea Pääsuke Ottomar-Jaagupi
nuuksuvat ema. Meie anname endast parima!
Suvi tuli kuum ja kuiv. Tõsi, koolimaja keldri kanalisatsioonihaisu see
ei muutnud. Alles aastajagu hiljem kiikas keegi kõige tagumisse
võimlemisasjade lattu, kus teati olevat vaid kopitanud köied ja paar
narmendava nahaga kitse. Ulve istutas samal ajal Tõnsojaagul
näsiniinepõõsast. Ei või iial teada, millal tarvis läheb.
natuke kriipi lugu...
ReplyDeleteTänan, mulle tundus ka kriipi. Ma ju ütlesin, et olen liiga palju krimi- ja õuduskirjandust lugenud.
ReplyDelete