Friday, March 10, 2017

Aga mis siis, kui ...

Lugesin siin ja seal, siis tekkisid mingid ka mulle enesele mõistetamatud seosed. Kirjutaks üles.

Sallivuse eestkõnelejate lemmiklause konservatiividele ja muidu terve talupojamõistuse pooldajatele on: "Aga mis siis, kui sinu laps saab olema /sisesta sobiv sallivuskuulutaja arvates konservatiivile sobimatu asi siia/?" Enamasti on minu poolt praegu täpsustamata jäänud sõna midagi, mis toob lapse ellu enamikus maailma paikades kaasa mingeid ebamugavusi. Me ei saa ju kõiki normist erinejaid koondada Amsterdami ja Floridasse, eks ole!

Ma arvan, et enamik lapsevanemaid kujutavad oma laste tulevast elu ette ikkagi üsna lineaarsena ja mingite enda kehtestatud edukuse kriteeriumite järgi. Kadunud ämm igatahes ootas, et Mees kõigepealt lõpetaks edukalt ülikooli, teeks hoolega karjääri ja siis, nii umbes 30. sünnipäeva kandis esitleks noort ja kergestivormitavat tulevast pruuti, kellega saada normile vastaval moel 2,2 last ja elada kas uusrelamurajoonis või kusagil mõistlikus korteris. Läks märkimisväärselt teises järjekorras ja hoopis teiste nüanssidega. Mina olen oma Mehe kõrval küll väga õnnelik, loodetavasti on tema ka rõõmus. Mida ämm asjast praeguseks arvaks, ei saa kahjuks enam küsida. Oma elu viimase kuuendiku jooksul ta meie üle kuigi rõõmus ei olnud, liiga palju erinesid Mehe valikud ema ootustest ja lootustest. Mis siis, et midagi tõeliselt koledat ei juhtunud ja emigreeruma sundivaid ebamugavusi ka ei olnud.

Kui nüüd kujutaks ette mingit lapse "tema ise" eluvalikut või seniavaldumata vajadust, mis ei oleks otseselt lapse elu raskendav, aga sellegipoolest minu kui tema ema jaoks kujuteldamatu ...?

No näiteks. Mis siis, kui keegi meie lastest hakkab mingil eluperioodil vaimustuma idamaadest? Minu jaoks on kogu ida filosoofia, eluviis ja jutud sealtkandi ülerahvastatud asulatest iiiiiiiiiiiik. No lihtsalt ei mõista ega suuda omaks võtta! Isegi olles tänulik hiina toidu eest, mis on maitsev, ja võimaluse eest omada odavat kodutehnikat (muide, minu tarbimisfilosoofia on juba ammu pigem Euroopa-suunaline, tahan võimaluse korral tarbida kohalikku toodangut, aga kuna hinnavahed Aasia orjatööga toodetu ja Euroopa meistrite kauba vahel on enamasti üüratud, kasutan olemasolevad esemed ribadeks või elan ilma), ei suuda ma ennast kujutleda vabatahtlikult kuskile Aasia riiki sattumas, veel vähem seda ilma mitme järjestikuse närvivapustuseta üle elamas. 

No aga kui laps vaimustub. No aga kui laps vaimustub ja sinna kooli tahab minna! No aga kui laps vaimustub, sinna kooli läheb, armub ja abiellub? Ja sinna kodu rajab? 

***
paus 

***
Nuuskasin nina ära ja mõtlesin, et eks sellisel juhul peab leppima. Koolivaheaegadeks, ma loodan, lennutatakse lapselapsed ikkagi vanavanemate juurde põhjamaa metsa, ja eks need vanavanemad võtavad palderjani sisse ja lähevad Aasia suurlinna külla, sest laps ja lapselapsed on kallid, neid tahaks ikka näha. Ma loodan, et sellisel juhul on lapse tulevase elukoha lähistel vähemalt mõni kohaliku aedvilja turg ja et minia räägib peale kohaliku keele näiteks inglise keelt ka. 

Kujutlemine sai läbi. Midagi keerukamat ma ei ole hetkel nõus kujutlema. Pealegi on nad hetkel veel üsna väikesed ja tavaliselt ei teki huvialad või eluviisi-erivajadused päevapealt. Üks probleem korraga, nagu Mees armastab öelda. 

Küll aga omandab igasugune sallivus ja sallimatus hoopis teised mõõtmed, kui hinnangut vajav olukord nii-öelda koju kätte tuleb. Üks mu kunagistest lapsukestest esindab mõtte- ja eluviisi, mis on mulle vas-tu-võe-ta-ma-tuu. Ilma eranditeta ... välja arvatud see lapsuke. Kui ta aga meil kord koolimajas toimetas ja ma ta ära tundsin, siis oli valdavaks emotsiooniks rõõm toredast noorest inimesest, mitte soov moraali lugeda või teda kuidagi "õigele teele" pöörata. Sest noh, see eluaspekt, mille alusel teda laiemalt tuntakse, on minu jaoks kõigest üks osa inimese pikast elust, ja kui 20-aastaselt ei olda enda meelest õige asja eest kirglikult väljas, millal siis? Isegi kui see "õige asi" tekitab mõtet - kui nüüd Professorit tsiteerida - "Laps, laps, sa ei tea, mida sa teed!" Inimene ise on ju heatahtlik ja loodab siiralt, et tema aktivismist on tema meelest ohustatud-ahistatud kodanikele kasu, järelikult on süda õigel kohal ja see on kõige tähtsam. 

Aga et kangesti peaks omaks võtma kellegi aktivisti poolt õigeks peetava, aga minu veendumustega vastuolus oleva seisukoha asjas, mis mind ja mu lähedasi momendil absoluutselt ei puuduta ... Ei, tänan. Ma arvan, et meil peaks olema lihtsalt valmisolek edasi armastada ja nihutada oma armastusvõime piiri nii kaugele, kuni üleüldse enam ei saa (jah, see on ka oma lapse suhtes võimalik, aga te saate isegi aru, et teod, mida üks laps peaks emaarmastusest ilmajäämiseks tegema, on nii koletud, et neid ei saa isegi välja öelda ... mitte minu lapsega seotuna, palun - huvitav, mida Stalini ema tema suhtes tundis? - inglisekeelne Wikipedia ütleb, et soovis, et pojast oleks saanud pigem preester. Mhmh.), kui selleks peaks vajadus tekkima. Kui nad hakkavad põhimõttelisteks karjääriinimesteks või kolivad kuhugi väikesaarele, kuhu külla saab ainult väikelennuki või paadiga (loksutab, appi!), või saavad vanemate poolt kujutletust erineva arvu lapsi või otsivad endale hoopis teise koguduse**, eks siis vaatame.

Aga võõraste veendumuste pärast ma tegelikult üldjuhul vaielda ei viitsi. Ole palun südamerahus vegan või üks neist, kellest NG sooteemaline number kirjutas. Ainult hoiata ette, kui külla tuled, me siis ostame sulle kohvi peale panemiseks mandlipiima ja väldime vestlemist sügavalt eraelulistel teemadel. Maailm on ju põnevaid asju täis, küllap meil juttu jätkub.


__________
*enamik inimesi on kenad. Mõningane silmadepööritamine põlvkondadevaheliste erinevuste tõttu on normaalne, aga ma arvan, et võiks olla valmisolek vastastikuse lugupidamise elementidega suhte tekkimiseks. 
** jah, need ongi laste ja vanemate vahelised reaalsed veendumuslikud probleemid. Tuleb ikka ette. Millised probleemid meil tekivad, sellest räägime siis, kui nad kätte jõuavad.

2 comments:

  1. Oi, kuidas mulle see lugu meeldis! Ma olen tegelikult mõelnud hoopis teise kandi pealt: minu isikliku kogemuse (mis võib ka ekslik olla) järgi tulevad kõige igavamad inimesed nendest, kes väga täpselt oma vanemate ootustele vastavad. Variatsioonid käivad asja juurde. (Ei pea minema oma isiklikule laiale teele, piisab väikesest oma rajast.)

    ReplyDelete
  2. Ma tänan. Kui ma nüüd järele mõtlen, siis mul on mitu sõpra, kes ilmselt vastavad oma vanemate ootustele, aga igavust pole ma nendega küll kunagi tundnud. Tõsi, nende elus pole olnud ka hullumeelseid tempe nagu keset (üli)koolihariduse omendamist välismaale pagemine või purupaljana kuskil pärapõrgus mingi üüratu hüti ostmine, aga ma ei tea, kas selliseid asju tegelikult peab tegema, et põnev inimene olla. Või täpsemalt, ma vist ei otsi sõprades põnevust. Peaasi, et lihtne ja lõbus on - meenutame näiteks jääkarude V-formatsioonis rännet või rähniaju amortisaatorit ...

    ReplyDelete