Haripunkti poole liikumise nädal

"Haripunkti poole" on üks Agatha Christie romaan. Erilist muljet see mulle pole jätnud, sest kuigi ma olen lugenud läbi vähemalt 90% Christie eesti keeles ilmunud raamatutest, pole mul hetkel mingit mälestust, kes selles raamatus mõrvati ja mis asjaoludel.

Meil ei mõrvatud, aga nädala haripunkt oli kindlasti Lillebrori sünnipäevapidu. Enne ja pärast seda juhtus ka üht-teist, näiteks ...
... mina käisin esimesel ilukudumise päeval mitmest ja valmistasin kolm proovilapikest;
... Mees valmistas naise äraolekul vägevad lasanje;
... Jõugu Juht käis inglise keelt vastamas ja sai pühapäeval ägeda puberteedihoo, mille tulemusena (kuigi puberteedihoog oli kõigest kulminatsiooniks viimase kuu aja stabiilsele taandarengule) teenis ära tõsise olukorrakirjelduse ema-vanemalt ja seejärel tegi omast vabast tahtest tunnikese prantsuse keele harjutusi;
... Unistaja oli terve nädala nii rahulik ja mõistlik laps, et tema kohta ei olegi midagi öelda;
... ja Lillebror läks pühapäeval kirikusse katkiste pükstega, mille plekid olid esialgu ainult hajameelsele emme-kriitikule näha, aga paar kukkumist kirikuhoovil tõid ka Lillebrori jaoks tõdemuse, et need püksid küll enam linna peale ei kõlba.

Nojah, ja laupäeval peeti meil Pidu. Laste sünnipäevapidude peaaegu parim hetk on siis, kui nad möödas on, aga ega lapsi kohale toonud vanematega laua taga istuda, kohvetada ja kuulatada, kas teisest toast kostev tramburai on veel piisavalt rõõmsatooniline, pole ka paha. Eriti kui peaaegu mitte keegi kogu ürituse jooksul haiget ei saa. Kohal oli 11 last, sealhulgas üks imik, üks tütarlaps ja üks kohekolmene väikevend, kes küll kõndis ja kõneles rohkem kui kunagi varem, aga ajas peamiselt oma asja. Söödi hämmastavalt vähe. Mängiti ... ma ei tea, mida, aga muuhulgas ka klaverit ja kitarri. Lõhuti mitukümmend õhupalli ja peo lõpuosas lasti natuke rakette, neid pisikesi susistajaid. Isegi naabrite koerad ei hakanud haukuma. :)

Peo lõpp-punktiks võib pidada hetke, mil Lillebrori Sõbra Ema oli juba kogu pesakonna Lillebrori Sõbra Isa valve all (ja käe otsas, beebi ikka hälliga) õue saatnud, ennast parajasti esikus riidesse pani ja äketse karjatas. Karjatusele järgnes abipalve minu suunas. Lillebrori Sõbra Õde oli nimelt õues kukkunud ... Loodetavasti lähevad roosa müts, roosad kindad, jope, roosa seelik ja roosad sukkpüksid ikka veel pesus puhtaks. Silmade ümbert oli muda tänaseks maha pestud, aga seal ukse vahel seistes meenutas ta küll kõige rohkem veidi hämmeldunud pesukaru. Laenasin tütarlapsele selga Unistaja vana puhvaikatüüpi jope, enda roosad! kevadkindad ja mingi juhusliku mütsi - et lapsuke autot ära ei määriks. Peab märkima, et tegu on väga tugeva närvikavaga neiuga, mina samas vanuses samasugustes olukordades üürgasin, nii mis kõri võttis ... (K, ma võtan selle teksti maha, kui Sind häirib, ausalt) Igatahes kirjeldab see õnnetus suurepäraselt meiekandi hetkeolukorda - poris tammudes kostab suurepärane spunk lurts. On märg, aga maapind on kuskiltmaalt veel külmunud. Seepärast ei ole tehtud ka plaanikohaseid aiatöid - isegi õunapuid ei saa lõigata, sest oksavedamismeeskond jääb pori sisse kinni.

Veel - riputasin esimest korda sel aastal pesu välja; köögiseina mööda edasiliikuv esemeneedus on võtnud õnneks veekeetmise kannu (veel töötab, aga lekib natuke) ja arvutitooli, millel murdus ära käetugi. Oeh. Õnneks on kohvivee tegemise võimalusi ja toole majas veel.