CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Monday, March 6, 2017

Käisin koolis

Muljeid.

Meie juurest vaadates asub Olustvere eikusagil. Isegi arvestades asjaolu, et meie asume veel rohkem eikusagil. Õnneks on kahe eikusagi vahel asfalteeritud maantee, mis tänu Jumalale oli ka kenasti kuiv ja jäävaba.

Kohalejõudmine võttsi umbes täpselt poolteist tundi, ilmselt saab selle ajaga edaspidigi arvastada. Kuna Mehelt päritud imetelefoni GPS ei tööta juba ammu, läks paaril korral olemine ärevaks, aga autos oli üks narmendav kaart ja kui Põltsamaa vahel on keelumärk ees, siis tuleb ümber keerata ja sõita viimase ristmikuni. Kui teise nurga alt läheneda, leiab teeviidad üles küll.

Olustvere kooli käsitöömaja on ütlemata armas. Nagu oleks kodus, ainult et meil pole laiu aknalaudu ja kogu Maja on üleüldse palkidest, mitte kivist. Puudujäägina võib nimetada ebadiskreetset kempsuust, mis oma raamiga kuidagimoodi ei ühildu. Õnneks on paarisentimeetrine uksepragu kempsus toimetaja suhtes viltu ja vähegi peenetundelisem uksetagune ootaja ei hakka kõõritama, mida täpselt seal tualetis tehakse.

Liina Langi on täpselt nii kompetentne ja meeldiv, nagu tema blogist paistab. Sain teada, et igasugune lõng korralikuks pitsikudumiseks ei kõlba, et ma olen "kogenud kuduja", aga ilmselgelt on arenguruumi, ja et tuleks hankida mõni pitsiraamat veel. Ja et pitsikudumiseks on leiutatud imeveidrad vardad, puust, imelühikesed ja teravad nagu pliiatsid. Nõuab harjumist. Homme või reedel lähen Linnas poodi ja vaatan, kas neid vardaid pikemas variandis ka müüakse.

Seltskond on sõbralik, aga esialgu mingeid lähemaid tutvusi ei tekkinud, punusime niisama igaüks oma "valige natuke raske muster" proovilappi. On raske jah, ja mulle ilmselt sellest kootud sall ei meeldiks, aga noh, jõukatel turistiprouadel pole teatavasti kunagi liiga palju pitssalle, võib igasuguse mustriga. Ma koon ju rohelisi kaltsuvaipu ka, mis siis, et roheline pole minu värv.

Tagasiteel panin paika PLNi. Kõigepealt on tarvis kududa umbes 10 salli, rätti ja pontšot, et siis valida, millised neist turustamiseks üleüldse kõlbavad. Siis palun emmed modellideks - kui mul on terve seltskond noorema ja küpsema daami eas kauneid sõbrannasid, siis tuleb seda ära kasutada! Tegelikult vajavad ka väikesed tüdrukud pitssalle ja - pontšosid, eks ole. Õnneks on tuttavaid tüdrukukesi ka piisavalt ja küllap mõni neist on ka nõus õhkõrna salli esitlema. No ja Dawanda poodi on mul juba pool reklaamteksti valmis mõeldud. Tuleb ainult asutada pood ja valmistada kaup ... see oskuste lihvimise ja arenemise pisidetail ka, jah. Ega ühtegi asja kohe täna ega homme valmis ei saa, vahepeal on ilmselt suvised aiatööd ja moos ja jõul ja ... Kui tulevaks kevadeks midagi arenema hakkab, siis on ju hästi.

Kodus olid mehed koduõppinud, tööasju ajanud ja valmistanud täiesti söödava lasanje. Ma annan vist varsti söögitegemise Mehele üle. :)

2 comments:

Anonymous said...

Pontšo tundub väga hea mõte. Ma kungi üritasin kavandada mustrit, mis oleks haapsalusallilik ja samas kasvav (no selline trapetsikujuline, et kokkuvõttes tuleks välja ... ee ... tüvikoonuse kujuline toode), aga mõistust jäi väheks.

reet said...

Tüvikoonuseni ma esialgu ei loodagi saada. Praeguse kursuse kodutöö on päris haapsalu sall, keerulisemate asjadeni tuleb alles areneda ... ja ilmselt arenemise käigus suurem kogus lõnga ära raisata. Vähemalt ei kavatse ma harutatud lõnga ilmaski ära visata, pikema jupi saab kuhugi mujale sisse panna ja lühemad kogutakse noppekotti. Villase lõnga äraviskamine on patt.

Post a Comment