Praeguseks on üsna kindel, et Lillebror ja Unistaja jätkavad koduõppel ka tuleval õppeaastal. Sama ebakindel on, mis saab Jõugu Juhiga. Samas koolis ta arvatavasti koduõppel jätkata ei saa, sest prantsuse keele õpetamisel tuleb minule lagi ette. Koduõppel saaks muidugi alati jätkata Rakvere Vanalinna Koolis, ma oletan, teiseks võõrkeeleks saksa keel ja õpikud, palun, ostke ise.
No aga kui alternatiiv on Poiste Eelmine Kool, kus on ka õppemaks ja ülikrõbe söögiraha arve, pluss terve hulk tasulisi üritusi - JJ Endise Klassiõe ema ütles, et 100 eurot kuus ei ole midagi erilist maksta -, siis pole see ise õpikute ja töövihikute ostmine nii kole asi midagi. Samas on Poiste Eelmises Koolis ikkagi vanad semud koos, asukoht hea ja aktused kirikus. Uus direktriss pidada ka tõsine kristlane olema, ütles JJ Sõbra Ema. Muidugi on iseküsimus, kas seal koolis üldse kohti on, neil oli vanasti kombeks klasse maksimaalselt suurtena hoida.
Teine alternatiiv on Emme Töökool, kuhu ma oma lapsi ausalt öeldes igapäevaselt käima ei taha. Objektiivselt on meil küll hulk Imelisi Õpetajaid, aga asukoht eriti koolist tulemise aja suhtes pärapõrgus ja noh ... õpetaja laps olemisega kaasnevad teinekord mingid ebamugavused, ega tugispetsialisti laps olemine ka nii lõpmata mugav ei ole. No ja JJ-d tõmbab kohe koledal kombel nende seltsimeeste poole, kes ühtelugu tundi hilinevad ja muidu keerulised kipuvad olema, paraku tean ma tööasjus lapsi ülearu hästi ... Mujal jääks vähemalt illusioon, et poeg seltsib lipsuga poistega.
Kolmas alternatiiv on kohalik kool. Koolibussi peatus on köögiaknast näha, aga tagasi koju saamine võib olla probleem, sest kuuenda klassi tunnid lõpevad teinekord 10 minutit pärast koolibussi siiakanti suundumist. Muidugi, trennid jäävad alles ja sinna saamine saaks olema keeruline. JJ ise tahab tuleval aastal käia ka robootikas, puutöös ja juuniorides, tähendab, ka neisse saamine oleks keeruline. Pluss tuleks seljatada kooli õppekava, mis näeb ette vene keele õppimist. Minu. Lapsed. Ei. Õpi. Põhikoolis. Vene. Keelt. JJ peaks saama teise võõrkeele osas IÕK, mis tähendaks luba vene keele tundide ajal raamatukogus või mingis muus taolises paigas saksakeelset raamatut lugeda või midagi sellist, põhikooli tasemel saksa keele selgeksõpetamine poleks mingi probleem, ta ju juba räägib julgesti ja vabalt. Uus direktor aga olevat tõsine kristlane, mis on muidugi pluss ükskõik millises koolis.
Linna piirkonnakool ehk Emme Kunagine Kool ei tule kõne allagi, sest sinna majja ja teistesse sama põhiplaaniga majadesse sisse minnes hakkab mul sõna otseses mõttes paha. Pealegi on seal tööl vähemalt üks minu kooliaegne krõõp-õpetaja, kellega minu laps kindlasti ilmaski samas ruumis ei peaks viibima.
Issi Endine Kool Linnas ei ole ka suurem asi, sest seal annab tooni ja seab õppekavasid paika üks õpetaja, kes arrrrrrmastab keskpärasust ja nõuab kõrgemalt poolt määratud piisikeses kastis püsimist. Sellest on tegelikult õudselt kahju, sest kooli idee on i-me-li-ne. Muidugi, see kools asub kõigi oluliste paikade suhtes (peale trenni) veel hullemas pärapõrgus kui Emme Töökool.
Oeh. Selle kõige alustuseks peaks vist asjassepuutuvale noormehele vähemalt ühe nädala jooksul tegema sama õppimiskoormuse nagu koolis, eks ta siis saaks vaadata, kas sobib või ei sobi ... Sest kuigi teoreetiliselt on kõige otsustamisega aega augustikuuni, oleks kõigi osapoolte suhtes aus otsused kevadel ära teha. Pealegi peaks asjassepuutuv lapsühik valitud koolis (või valitud kooli hingekirjas koduõppel) üheksanda klassi lõpuni vastu pidama.
Miks, oh miks ometi ei ole Lillebrori Sõbra Koolis praegu viiendat klassi, nii et JJ saaks tuleval aastal Linna Parimasse Kooli kuuendasse klassi minna?
Edit hiljem: muidugi, üks põhjus, miks JJ peaks kooli minema, on minu hirm, et ma ei suuda teda kui grammatikale üliloominguliselt lähenevat last eesti keele lõpueksamiks ette valmistada. Matemaatika pole probleem, Mees on küllalt noori igasugustele eksamitele viinud, vajadusel läbi kukutanud ja jälle üles putitanud, no ja kolmas aine on õhinapõhiselt valitav, sellega pole probleemi. Siis ma vaatasin eelmise aasta eksamitööd ja tuvastasin, et kuigi kirjandi (või mis see oligi) teema on nõõõõ-meee, võiks ülejäänud töö JJ-le pihku pista ja oodata, et ta selle vähemalt nelja-miinuse peale ära teeks. No nii triviaalsed asjad olid sees! Üks-null koduõppe kasuks.
Kas tohib huvi tunda, miks ei sobi koolis vene keelt õppida?
ReplyDeleteSest see on üle mõistuse raske ja meil pole mitte kellelgi selle keelega elu jooksul peaaegu mitte ühtegi tõsisemat kokkupuudet olnud. Müüt venekeelsetest naabrilastest ja sõpradest on meie jaoks puhas müüt (räägitakse, et Tallinnas neid kellelgi oli), telerist pole ka Mees mitte kunagi venekeelseid saateid vaadanud ja tööalaselt olen mina umbvenelastega kokku puutunud kaks või kolm korda, Mees üldse mitte. Me ei suudaks lapsi selle keele suhtes mitte kunagi aidata ega toetada, motiveerimisest rääkimata. (füüsikaga on sama lugu, ka selle suhtes pole ma võimeline kedagi motiveerima, aga millegipärast peavad nad ise seda põnevaks - meesterahva loogikast pole võimalik aru saada!) Kui keegi neist hiljem - gümnaasiumis, kutsekoolis, ülikoolis, keeltekoolis - soovib õppida vene, ukraina või minu poolest tšehhi keelt, lasku käia. Kui mingi Marina või Jekaterina miniaks tuuakse, pole hullu, elame üle. Aga põhikooli ajal, mil arusaamine õppimise vajalikkusest on niigi habras - ei mitte!
ReplyDeleteSeal teie kohalikus koolis on teisigi toredaid. Solfiõpetaja on sama, kes B-l ja J-lgi - äärmiselt meeldiv inimene -, ja muusikaõpetajat tunnen ka, too on samuti kristlane.
ReplyDeleteOhoo, see kõlab hästi. Solfedžo on minu teada küll ainult muusikakooli teema, seal meie poisid ei käi, aga kesse teab, mis sügiseks juhtuda võib ... Vanus on ju selline, et huvid võivad muutuda.
ReplyDeleteEile avaldas asjassepuutuv noormees küll soovi hakata Emme Koolis käima. Minu jaoks oleks see valikutest viimane, logistika ja selle õpetaja lapse asja pärast. Õnneks ei pea seda otsustama täna, jõuame veel palvetada.