Kõigepealt tuleb võtta tõsiselt mõõganeelaja Alfredo soovitust - alustama peab nööpnõeltest! Ehk enne pruutkleidi kudumist võiks teha mõned pajalapid, sokid ja muud sellist lihtsamat. Ilmselt võiks ka enne eeee korporatsioonivappide ja muu taolise nikerdamist valmistada paar lõikelauda ja nii edasi.
Eriti kuna pajalappide ja lõikelaudade valmistamise käigus saab meistriks pürgija teada, et õppida tuleb rohkem, kui alguses paistab (kogeb Jõugu Juht puutööd tehes, mina juba teadsin).
No aga tõsiselt - tuleb katsetada. Lugeda. Avastada, et see, see ja see aspekt ei meeldi, aga too ja nood aspektid sobivad küll (no näiteks Shetlandi pits ei ole hetkel üldse minu teema). Küsida meistrite käest, kui need juhtuvad käepärast olema. Katkuda juukseid. Harutada. Lõng salaja alles hoida - öeldi, et harutatud lõng visake ära, aga villase lõnga äraviskamine on PATT ja sellepärast maandub minu nässuläinud töö noppekotis või niisama-kerakotis ... küll tarvis läheb. Kannatada ära need tõed, mida juba tead - äkeste on õppurite hulgas keegi, kes veel ei tea, küllap on kordamisest kellelegi kasu ka. Püüda kõrva taha panna see, mida veel ei tea. Kõrvatagune saab täis. Sattuda sõltuvusse.
Ma lähen ja koon nüüd edasi, piibelehekiri on käsil. Kui ma ükskord vardad vabaks saan, siis tuleb hagakiri või vesiroos või midagi lihtsat laia äärepitsiga. Kui ainult seda magamise-sõltuvust ei oleks ...
No comments:
Post a Comment