CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Sunday, April 30, 2017

Aprill saab läbi

Traditsiooniliselt on tudengipäevade ajal puud natuke nagu lehes. Traditsiooniliselt on 20.aprilli paiku suur soojalaine. Selleaastane ilm ilmselt kalendrit ei tunne.

Pooled planeeritud aiatööd on tegemata. Muist planeeritud tubaseid töid on kah tegemata. Lastel on kamba peale mitu nohu, kurguvalu ja üks köha. Võeh.

Kuna kõigile kindlasti meeldib teiste inimeste rahakotti vaadata, siis märgin ära, et nii objektiivselt vaest aprillikuud pole meil varem ... või ammu olnud. Samas oleme me olnud ka väga õnnistatud - kui tundus, et segased väljaminekud muudkui tulevad ja tulevad, tuli ka hulk segasevõitu sissetulekuid, mille tagajärjel sai makstud kõik, mida vaja oli, ja natuke jäi mitte-hädavajalike asjade jaoks ka.

Projekt "Sööme kapid tühjaks" õnnestus selles mõttes, et ühel päeval ma avastasin, et otsas on jahu, riis, suhkur, pudruhelbed ja poekonservid. Nüüd on tänu õnnistustele (vaata eelmine lõik) üht-teist jälle olemas. Mitte veel selline blokaadi üleelamise varu nagu mulle meeldib, aga vähemalt küpsetada saaks päris rahulikult.

Koduõppimise suhtes on olukord praegu hapu - iseseisvat tööd poistel enam teha ei ole, on jäänud peamiselt ained, millega nad kindlasti ise hakkama ei saa. Eelkõige prantsuse keel, aga ka suuremate tehnoloogiaõpetus ja Lillebrori kunst. Uuel nädalal hakkan vastamise-aegu kokku leppima, et ei juhtuks olukorda "nelja aine poole aasta materjali vastamine kahe päevaga".

Kuna esmaspäeval toodi meile koorem puid ja vahepeal on olnud vihmane ja muud hädad, tähistame töörahva püha suurema puukandmisega. Ärge muretsege, vihmade vahel oleme muist puid juba kuuri alla saanud, lapstööjõude ei vaevata korraga kümne ruumi puude äravedamisega.

Ilmast hoolimata on esimesed vaprad kannikeseõied väljas ja selle üle on ainult hea meel. Õnnetuseks on väljas ka naadid ja muu jama.  Ainult sääsed pole veel talveunest ärganud ja see on suur rõõm.

Taban end aeg-ajalt ikkagi õeluselt. See ei ole ilus (no kas saab olla midagi enesestmõistetavamat?). Paari päeva eest hoidsin end tõsiselt tagasi, et mitte öelda halvasti inimesele, keda ma üleüldse ei salli. Kohe mitte põrmugi ei salli.* Lähemad sõbrad ja tuttavad saaksid aru küll. No aga ... arvatavasti on sellel inimesel olnud mingi hirmus lapsepõlv või ta lihtsalt üldse ei teagi, kuidas tsiviliseeritud maailmas asjad käivad ... Õndsad on vaimust vaesed ja nii edasi ... Tema vastu pahameele tundmise asemel tuleks paluda talle meeleparandust, eks ole.

Jõugu Juht saabus just pidulikult esimese ise väljatõmmatud hambaga. Meie lastel on nimelt nii, et JJ-l on ekstra tugevad juured ja hambad vahetuvad pigem hiljem, Unistajal jällegi vahetusid hambad oluliselt varem kui eakaaslastel. JJ on seda hammast paar kuud loksutanud ja lõpuks sai välja - õnn ja rõõm!

Räägitakse, et muu maailm teeb täna volbrilõket. Meie täna ei tee, aga üks tuulevaba ilm kuluks ära küll, aiaprahti on paraja lõkke jagu kogunenud.

Head nõiavaba maiööd!
______
*ma ise ei otsinud kontakti, tema otsis.

Saturday, April 29, 2017

Aga miks sa ikkagi last enda juurde ei taha?

Jõugu Juhi kooliküsimus on jätkuvalt õhus. Ma igaks juhuks kirjutan ühe seletava kirjatüki veel.

Niisiis, mis meil koolis puudu on?

Eesti filmiklassikale mõeldes ...

  • köikse paremad õpetajad oo meitel;
  • köikse parem prantsuse keel oo meitel;
  • köikse parem puutöökoda oo meitel;
  • köikse paremad üritused* oo meitel ...
  • möni murelaps vahel eksib ää kah.
Aga nende murelastega tegelemiseks oo meitel jällegi köikse parem sotsiaalpedagoog ja köikse paremad eripedagoogid. Pealegi on murelapsi tegelikult igal pool. Üks kolleeg, kelle laps on sama vana kui JJ, rääkis, kuidas Tema Lapse Koolis olevat öeldud, et kes sellesse kooli astub, see ka lõpetab ... aga Kolleegi Laps olevat kohe mitu aastat ühe tõsiste käitumisprobleemidega lapse isiku all kannatanud ja ei klassiõpetaja ega juhtkond ei olevat midagi ette võtnud ... Või kesse teab, kuidas need asjad olid, murelapsi jagub kõikjale.

Ah ma pidin puudujääkidest kirjutama.

Noh, ikkagi asukoht alternatiividega võrreldes. Hommikul tuleks sinna sõita risti läbi tipptunniaegse liikluse, mis on ebamugav, aga tehtav, ja pärastlõunal peaks laps trenni/ringi/Vanaema juurde jõudmiseks tormama bussi peale - aga mis siis, kui jääb maha või on bussigraafik nii totter, nagu ta tihtilugu kipub olema? Vanaema juurde kella peale ei minda, aga trennid ja ringid peaksid ikka kella kuueks läbi saama, koduülesannete jaoks on õhtul aega vaja ja muu elu jaoks ka, bussipeatuses molutamisest ei ole lapse elus mingit kasu.

Ja teise asjana see õpetaja lapse efekt. Ma ei taha oma lapsele olukorda, kus ta peaks mõne rumaluse - ja vähemalt kehalise riietusruumis räägitakse ikka rumalusi - puhtalt sellepärast enda teada jätma, et muidu peetakse teda kitukaks. Ja ma tahaksin ise ka neist rumalustest saada teada mingist minu jaoks neutraalsemast allikast kui isiklik lõpmata kallis poeg, kellele ma soovin loomulikult inetustevaba koolikeskkonda  - kes ei sooviks? -, mida on teismeliste puhul peaaegu võimatu saavutada. Ikka toob keegi mõne rumaluse kuskilt kaasa ja katsetab, kuidas selle demonstreerimine tema positsiooni grupi suhtes muudab ... või ongi nii teadmatuses ja vaimupimeduses laps, et arvab rumalustega endale tugevamat positsiooni saavat (näide: üks "vinge vend" Unistaja esimesest klassist, kellel oli juba esimesel koolipäeval teismelise olek ... ja jüngreid tal jätkus, Unistaja sealhulgas, sest selline laps oli ju põnev!). Meie praeguste viiendike puhul ma usuksin küll pigem rumaluse piiride katsetamist kui vaimupimedust, need poisid on üsna terased ja minu teada toredatest peredest, aga suvega jõuavad 12-aastased väga palju muutuda.

Õpetaja lapse efekti saaks muidugi eemaldada ... aga ma pole hetkel päris kindel, kas see peaks juba käesoleva aastanumbri sees juhtuma. Eks me vaatame seda asja.

___
*olemata muusika- või kultuurikallakuga, on meil siiski terve hulk koore, näitering ja nii edasi. Ja need muudkui esinevad selle ja teisel puhul, mõnikord kutsutakse lapsevanemad ka kontserdile. Ma küll ise koorilaulust ei vaimustu (ma ju olen rääkinud minu kooliaegsest krõõp-õpetajast?), aga juhul, kui lapsühik peaks viisi pidama, siis võiks laulda küll. Koorijuhid-muusikaõpetajad oo meitel kah köikse paremad.

Friday, April 28, 2017

Kool sai läbi

Minul, tähendab. Ja kuna ma lubasin, et enam öösel ei kirjuta, kirjutan parem praegu ära.

Tänane kohalesõitmine jäi hilja peale. Kihutasin lubatud piirides - tee Olustverre on endiselt väga kena - ja piilusin ühe silmaga autokella. Viisteist minutit. Üheksa minutit. Kuus minutit. Miinus kaks minutit. Jäin vist ainult viis minutit hiljaks, aga piinlik oli ikkagi.

Võeti allkiri ja taheti tagasisidet. Tänan väga, kõik oli väga kena. Siis arvutati salli minimaalne õiglane hind välja ... Nunuh. Seda hinda ei küsi ka mitte meistrid, sest salliarmastajaid miljonäriprouasid on üpris vähe. Algajatel lihtsalt ei sünniks sellist hinda küsida, aga ...

Salli esitlemise käigus teatas õppejõud, et ta käib siin lugemas. Ee. Ma mainisin kohe ära ka, et käsitööblogi pole lootustki siit saada, aga tere lugemast.

Esitleti hulgaliselt ilusaid salle. Vähemalt üks piibelehekirjaline oli veel, ja mõned piibelehesarnased. Paar Silviat ja paar hoopis midagi muud. Minu isiklik lemmik oli karukellamustriline. Tahan ka sellist kududa, kui kunagi ... Kunagi.

Siis käisime giidi saatel matkal. Põhimõtteliselt võib sinna Olustvere mõisasse kunagi lastega ka minna. Giid oli tore, rääkis ikka "meie härra" ja "meie mõis". :)

Pärast lõunat esitleti veel salle ja käidi õues ilupilte tegemas. Anti tunnistused ja mindi tänulikult laiali. Korraldajadaam kiitis, et tasuta kursustel pole ilmaski nii olnud, et kõik registreerunud kursuse lõpuni ka käivad. Noh, tegu oli kindlasti ka konkurentsitult toredaima kursusega, mis olla saab. Kui see Olustvere ainult natukenegi mõistlikuma koha peal asuks ...

Et mis siis edasi, hakkad salle vorpima? Ee. Ma tahaksin natuke elada ka. Traditsiooni ja tavaõiguse kohaselt tuleks nädala pärast porgandiseeme mulda panna ... ja Linnas tuleb suur kevadlaat ... ja meil on veel kolm ruumi märgi lepahalge tarvis kuuri vedada ... ja Mees hakkab mingil päeval verandat toestama, seal võib ta ka minu abi vajada ... ja koduõppima peab ... ja taevas tule appi, ma peaksin ju tööl ka käima! Nii et hommikust õhtuni ma kindlasti kudutööd tegema ei hakka, vähemalt esialgu mitte. Natukehaaval. Hagakirjalise tahaks küll laada ajaks valmis saada, ja kitsama piibelehekirjalise ära alustada - mida ma seal laadal muidu päev otsa teen? Aga valikut ja suuremat sortimenti küsige minu käest vast aasta pärast.

Thursday, April 27, 2017

Veel auhindamisest

Aasta ema teema ei taha kuidagi vaibuda ... ikka veel inspireerib.

Mina arvan, et auhindu ja aunimetusi tuleks anda neile, kes teevad midagi erilist või paremini kui teised. See mäesuusatüdruk, kellest kõik räägivad, ma ei tea tema nime, on ilmselgelt Eesti parim lapseealine mäesuusataja. Võib-olla on kusagil mägedega maal mõni veel. Ottokar Domma isa tavatses valida Miss Nääripuu, mis oli selles konkreetses müügikohas kõige ilusam kuusk. Lillebror on meie pere 2017. aasta kaheksa-aastaste arvestuses vaieldamatult kõige sõnakuulelikum. :) Ja nii edasi. Konkurentide arv ja tase pole ju tegelikult olulised?

Mõned auhindamised on, jah, lihtsad. Mina sain aastal 198x sellepärast Linna matemaatikaolümpiaadil esikoha, et lahendasin tol päeval etteantud ülesandeid ilmselt kõige õigemini. Iseküsimus on, mis alustel just need ülesanded kõige paremini kuuenda klassi matemaatikute paremust hidama sobisid, aga ju matemaatikaõpetajate ainesektsioon teab, miks. Eesti lasterikkaima pere valimine pole ka ilmselt keeruline, tuleb lihtsalt lapsed üle lugeda, naabrilapsed koju ära saata ja uuesti loendada. Või näiteks kiireima hobuse valimised. Võtame kiiruseks galopi ja vaatame, kes esimesena kohale jõuab.

Aga emaduse headus ... Ma tean kaht naist, kes on tõesti emamad kui nii mõnedki teised. Ühte peresse oli planeeritud viis last, aga tervis vedas alt. Nüüd on neil kolmas laps jupi maad vanem kui esmasündinu. Vahel lihtsalt läheb tugipereks olemine väga hästi. Teises peres on õige mitu sinna sündinut ja paar Jumala antut. Ema küsis retooriliselt, mis oleks siis parem, laps prügikastis? Ka seal juhtus nii, et Jumala antud laste bioloogiline ema ei saanud üldse kunagi emaks. Sai ainult ... sünnitanuks. Pärisemaks sai see minu tuttav. Niisuguseid inimesi peaks tunnustama küll, aga ma ei tea, et väga aktiivselt tunnustataks.

Kaks last emaduse headuse näitajana on kuidagi ... Vaadake, kaks on norm. Eriti kui need juhtuvad eri soost olema. Nii, poiss ja tüdruk, korras, valmis, rohkem lapsi pole vaja saada. Kolm on hästi paljude inimeste meelest normi ülempiir - eriti kui kaks vanemat last juhtuvad olema ühest soost. Kui sellisel juhul on kolmas teisest soost, on sellel silmitul paljukeelelisel monstrumil nimega Ühiskond süda rahul - saadi loodetud teisest soost laps, valmis, lõpetatud. Tõsiselt. Aga kolmas laps, kui nõutud poiss-tüdruk paar on juba olemas, või ui hulle, neljas või viies laps ... see Ületab Ootusi. Kes põlastab, kes kiidab, aga igatahes on see midagi Kohustuslikust Rohkemat. Kuigi tegelikult näitab see vahel lihtsalt keskmisest paremat tervist, vahel upsi ja nii mõnigi kord rõõmsat muretust.  Ja tegelikult ei saa ju öelda, et Imeilusa Teise Klassi Tüdruku (ainsa lapse)  Ema on vähem ema kui ema, kes saadab hommikul kooli Neljanda Klassi Tüdruku, Kümnenda Klassi Poisi ja Selle Suure Õe, Kelle Nime Ja Vanust Ma Ei Mäleta? Tal on lihtsalt ehk ... ühekülgsem emakogemus, sest tema kasvatada on ainult üks lapsisiksus*. Armastavad aga mõlemad emad oma lapsi ühtmoodi jäägitu ja kõikehõlmava armastusega, selles ei ole mingit kahtlust.

Ja millega mõõta ühe lapse tublidust? Kiituskirjade kuhja kõrgusega? Edukalt lõpetatud huvikoolidega? Sellega, mitu sületäit vesimärgi lepahalge kõnealune laps kuuri kannab, enne kui virisema hakkab? Ma panustaksin viimasele. :) Mina julgen vast siis öelda, et olen emana õnnestunud, kui kõik kolm poissi on ükskord asjalikud pereinimesed, peavad töökohta ja püsivad abielus. Ja selleni on aega eee ... kakskümmend-kolmkümmend aastat, eks ole, abielu peab ikka mõnda aega kestnud olema ka. No aga siis pole mulle võib-olla enam auhindu vaja, vaid noh, kullerkupud, jaanililled eide hauale ... Ei või ju iial teada, millal jääpurikas pähe kukub või midagi.

Nii et tegelikult võiks auhindamisel jääda mõõdetavate suuruste juurde. Ja konkreetse konteksti piiridesse. Kui Sina, kes Sa seda loed, juhtumisi naisterahvas juhtud olema, siis oled Sa kindlasti oma laste (tulevased kaasa arvatud) parim ema. Konkurentsitult. Meesterahvad jällegi on oma laste parimad isad. Ja need, kes pole oma soo suhtes otsust langetanud, on parimad otsustamatud ... misiganes, milles te parimad olete. Laste olemasolul lapsevanemad. Kniks. Ma nüüd lähen oma parima abikaasa kõrvale magama. Ja luban, et mõnda aega rohkem öisel ajal ei kirjuta.

_________
*minu emakogemus on ka ühekülgsem kui näiteks Lillebrori Sõbra Emal või Ritsikul - neil on mõlemal mõlemast soost lapsi, minul ei ole. Ma ei kujuta üldse ette, kuidas elatakse 18 või rohkem aastat koos tütrega. Arvatavasti on see imetore ja vahel paras peavalu nagu poistegagi, aga ... täiesti võõras maailm. (üks hiljuti neljanda tütre saanud sõbranna ütles, et ta rõõmustas neljanda tütre üle, tüdrukutega on ta juba harjunud ...)

Wednesday, April 26, 2017

Väsinud

Ülehomme saab läbi ilukudumise-kursus, mis on tore, aga ... Olustvere asub Olustveres.
Umbes viie nädala pärast saab läbi ametlik koduõppeaasta.
Loodetavasti varem saab läbi pikaksveninud kevadtalv.
Loodetavasti varem saab läbi ka see kangas, mis ei taha ega taha edeneda.
Augustis (kahjuks mitte mais, nagu mina lootsin, aga mis see kolm kuud enam ...) saab läbi meie ehituslaenu tagasimaksmine.
Vast enne oktoobrit saab läbi meie katusesaaga. Ehitusmees on välja valitud, aga ta on praegu kuskil teises maakonnas tööl.
Ühel päeval saab läbi puberteet. Täna ütlesin JJ-le, et tal pole tegelikult kohustust teismelisena käituda, tohib olla tore edasi ja areneda lugupidamisevääriline mees olemise poole täitsa ilma piiride katsetamiseta. Tegelikult ta ongi tore, aga ...
Loodetavasti kõigist neist asjadest kõige varem saab läbi ka see tüütu viirus, mis minu kurgu kandis vindub ja ähvardab hääletuse tekitada.

Mõnel päeval tundub, et kogu elu on üks lõputu ootamine, et see või teine asi ometi mööda saaks ... ja tegelikult tuleks ju olla õnnelik siin ja praegu.

Ja tegelikult ... ma ju olen. Ainult et tundub, nagu selle või teise möödasaamise puhul oleksin ma veeeel õnnelikum (Mis teil siin Muhumaal veeeeel head on?). Sellest on kindlasti terve hulk luuletusi, kuidas aetakse taga mingit hüpoteetilist õnne ...

Lapsed magavad. Mul on väike must kass. Tänu Mehe osavatele kätele jookseb mulle jälle vesi otse kööki (ja Mees on märgatavalt osavam kui Melker Melkerson). Mul on voodis imesoe ja väga raske lambatekk. Ja kuna ma otsustasin mitte olla pugeja ja mitte reedeks ka teist salli valmis saada, on mul täielik õigus sinna teki alla minna. eadööd.

Sunday, April 23, 2017

Atsih! Ja ilusaid inimesi ka.

Neljapäeva hommikupoole oli kurk valus Jõugu Juhil. Õhtuks oli JJ juba täitsa rõõmus. Reede hommikuks oli kurk valus minul ja õhtuks olemine oi kui paha. Kurguvalu läks ka minul mööda, aga viirus või mis ta oli kolis üle põskkoobastesse. Me nüüd löriseme Sassuga samas taktis, Sassu küll valjemalt. Erinevalt minust ei oska tema ka nuusata, lausa võitleb ninapuhastamise vastu. Minul läheb üle. Sassul ... ei tea.

Veel on see nädal sisaldanud endas suuremat pitsitamist - piibelehesall sai läbi kõikvõimalike raskuste valmis ja hagakirjalisest suurem osa ka. Piibelehte olen raami peal juba näidanud, aga inimese seljas on ta selline:

Modellideks Ene ja IM. Tänase ilmaga tuli kahjuks kasutada kiriku siseruume nii, nagu parajasti võimalik ja kohane oli - aga mis sellest ppk tahvliseinast ikka ... Pealegi on pildi peal boonusena beebi. Haapsalu sallid sobivad suurepäraselt ka beebide ümber keeramiseks. :) Ema-modelliga arutades tuli pähe veel paar pikemakasvulist naist, kelle selga selline sall sobiks, aga üks on hetkel vahetusõpilane välismaal ja teisega me eriti ei suhtle ... Salli laius on see, mis määrab ära, kas sobib pikemale või lühemale inimesele. Raamimishetke mõõtudest tõmbus sall küll veidi kokku, aga järgmise koon ma ikkagi vähemalt ühe kirjakorra võrra kitsama. Siin pildi peal on näha, mismoodi ta selja tagant on. Lühemale inimesele jääks ikka üle mõistuse laiaks, eks ole.


Lastel oli külas Sõber, kes olla hiljem maininud, et tema ema küll kunagi sellist kringlit ei tee ... Laenulapse Ema teeb jälle muid asju.

Et mina jäin reedel haigeks ja kohe kuidagi ei jaksanud ära oodata, millal Unistajal puutöö lõpeb, käis Unistaja erandkorras puutöötunni järel koos JJ-ga juunioride kokkusaamisel, et pärast oleks turvaline venna seltsis bussi peale kulgeda*. Oli olnud tore ja Unistaja ei olnudki noorim - grupijuhil olevat olnud kaasas ... ka vist laenulaps, selline umbes kuueaastane seltsimees. Veel oli Unistaja suureks hämmastuseks olnud kohal üks meie kooli toredamaid poisse, Unistaja noh-nagu-klassivend ja nimekaim, jalgpallihuvilise Sõbra poolt kutsutud. Olen valmis pikemaajaliseks Kräunuks teemal "Tahan ka juunioridesse!", aga tegelikult on Unistaja ikka veel natuke noor. Aasta pärast.

Püüdsin saada infot, kas Poiste Endises Koolis oleks JJ jaoks vaba kohta, aga sekretär ei teadnud. Möh? Peab vist õppejuhile helistama või midagi sellist.

Mees tegi suuremal hulgal torutöid. Köögis said mõned asjad õigesse kohta tagasi ja mõned asjad uude kohta ... Ma tahan nüüd mõnda aega prügi nõudepesumasinasse panna, sest masina koha peal seisis varem prügikott.

Istutasin ümber tomatitaimed. Igal aastal, kui ma mõtlen, et palju seemneid ei pane, jääb kaks kolmandikku seemnetest üles tulemata. Kui ma mõtlen, et panen palju seemneid, niiehknii ei tule üles ... tulevad üles kõik ja topelt, nagu sidrunid. Sel aastal panin natuke seemneid. Õnneks toimib taimevahetuse grupp hästi. :)

Veel ... kohtusin ühe hästi armsa olemise ja õrnahäälse blogilugejaga. Kohtumise tulemusena saab Franz - no kas ta pole Sassu nägu? - endale isikliku lesimisvaiba. Kui vaipu on ostetud küüliku hüppamiseks ja Barbiede majja, miks siis mitte ühele triibulisele kassile külje alla.

_____
*muidu me ootame puutöötunni lõpuni ja sõidame siis Lillebrori ja Unistajaga koju, JJ jääb Linna, lippab juunioride tunni lõpus bussi peale ja Mees käib tal siis Vallakeskuses vastas - jalgsi oleks selle bussi pealt pisut karm tulla, ikkagi 8 kilomeetrit või umbes nii.

Saturday, April 22, 2017

Perfektne ajastatus

ehk küsimused, mida lapsed küsivad.

Üks anonüümseks jääda sooviv poisslaps küsis, mis saab siis, kui kuivkäimla ... saab täis? Ehk mis sellest ... seal all* ... siis saab.

Päev hiljem sattus minule Jaan Krossi raamatus "Kallid kaasteelised" ette just see peatükk, kus Krossi Õitse tänava majaperemees 7. novembrit õige iseäralikul moel tähistab. Kutsusin küsimuse esitanud lapse, kes võttis ka venna kaasa, ja lugesin peatükist sobivad lõigud ette.

Esiteks sai laps oma küsimusele vastuse. Teiseks sai laps küsimusele vastuse heas eesti keeles, aga samal ajal krossilikult krapsakalt kirjapanduna. Kolmandaks sai see laps taas kinnituse, et raamatutest võib leida vastuseid kõigile küsimustele. Juuresviibiv vend küsis huviga, mis raamat see selline on. Mnjah, tema kurvastuseks pidin nentima, et rohkem peldikuhuumorit seal ei ole.

Väikeste poiste maailm ...
________
*kõnealune laps on oma arengus just selles faasis, et sõna "fekaal" ei tule pähe, aga kõigist muudest variantidest, mida ta juba - paraku - teab, ei julge ühtegi valida.

Pudrutan niisama

Mõned koduse elu aspektid on sellised, et neist ei olegi nagu midagi rääkida. Kui aga peale hakata, siis vast ikka midagi välja tuleb. Vaatasin järele, et ma olen triikimisest ühe oopuse kirjutanud. Triikima lähen varsti, täna mõtlesin kirjutada pudrust.

Mina ei käinud lasteaias ja hommikuti oli kodus alati kiire, pealegi pidi närb sööja enne kooliminekut sööma midagi, mis kiiresti ära süüakse. Seega oli hommikupudru mõte mulle lapsena täitsa võõras. Raamatutes, jah, räägiti, ja üks tollane sõbranna ikka mainis aeg-ajalt, et ma peaksin rohkem putru sööma (mis see tema asi oli, ma ei tea ... olime eas, kus arvataksegi, et kõik on kõigi asi), aga lapsepõlvekodus oli puder hoopis lõunatoit.

Nimelt tegi äripäeviti süüa minu vanaema, kes oli kodune, ja tema söögid olid nagu maha kirjutatud 193x. aasta "Taluperenaisest", mis mulle mõne aasta eest pihku jäi. Seal soovitati talus nädalamenüü koostada nii, et lõunaks oleks ühel päeval puder ja teisel supp, ja siis jälle puder ja jälle supp. Lapsena ma seda seost luua ei osanud, võtsin lihtsalt teadmiseks, et nii on. Nii et mina tulin koolist ja ülepäeviti lükati mulle nina ette taldrik pudruga. Just nimelt lame taldrik, mitte kauss. Pudrul oli kohustuslik võisilm. Moosiga pudru võimalus oli mulle lapsena täiesti tundmatu. Võisilma ümber olev puder aga võis olla erinev. Tatrapuder (see mulle maitses). Tangupuder (oli kah). Riisipuder (minu meelest on see riisi väärkohtlemine!). Mannapuder, mille ma suure vaevaga alla kugistasin - no ei olnud söödav! Kärutädipuder ehk kartuli-kruubipuder (vist), mis oli muudega võrreldes üsna tahe söömaaeg ja polnud ka otseselt paha. Pekikõrnetega kartulipuder. Midagi ilmselt veel, mis praegu meelde ei tule. Tavaliselt läks pudrusöömisega jupp aega, sest isegi tatrapuder oli ... puder. Ei midagi rõõmustavat. Et toit võiks iga päev ollagi söömist väärt, sain ma teada alles 17-aastaselt Saksamaal - sealsete roogade sees oli peale vitamiinide, valgu ja süsivesikute maitse ka. :)

Igatahes oli omal moel kergendus, kui vanaema enam eriti süüa ei teinud. Mu ema tegi nimelt oluliselt kehvemini ja vastumeelsemalt süüa, enamasti keetis kartuleid ja praadis soolaliha, aga kuna ema (tavaliselt siin mainitud Vanaemana) on ise siiamaani täiesti teadlik oma söögitegemise-vastumeelsusest, lubati mul tema tehtud toite mitte süüa. Minu vanaema toidud olid tegelikult täiesti hästi tehtud, supid päris kondipuljongiga ja puha ... ainult et see roogade valik oli nagu oli. Eks ajastu võimalused olid ka nagu olid, või nojah, ei olnud.

Pudrusöömist õnnestus mul niisiis vältida üle kümne aasta. Siis tekkis Mees ja Oma Kodu ja mingil hetkel selgus, et Mehel on mao üle- või alahappesus või mis, igatahes mingid häirivad kõhuvalud ja arstide poolt ettenähtud ravimid tegid asja esialgu ainult hullemaks (nii oligi karbi peal kirjas, kuni kolm nädalat võivad vaevused ägeneda - kesse jaksab kuu aega oodata, kas hakkab mõjuma?). Kusagilt lugesin, et kõhuhädade vastu aitab mustikasöömine. Parajasti oli augusti algus ja meist poole kilomeetri kaugusel on mustikamets. Korjasin tööstuslikus koguses mustikaid ja panin sügavkülma, sest mustikamoos on puhtal kujul minu meelest igav ja mittepuhtal kujul (näiteks apelsinidega) võib omakorda sisikonda ärritada, eks ole. Mustikate manustamiseks otsustasin katsetada, kas hommikune pudrusöömine oleks sallitav. Nagu selgus, sobisid sügavkülmamustikad nisuhelbepudru peale hästi. Rukkihelbepudru peale ka. kui mustikad otsa said, sobis ka moos, aga Mees ütleb, et regulaarne mustikasöömine oli kõhule hea küll.

Kui lapsed olid väikesed, otsustasin hakata mitmekesiseks, ostsin kokku mitmesuguseid helbeid (peaasi, et kaera sees ei ole, selle vastu olen ma endiselt allergiline) ja pakkusin. Odrahelbepuder jäeti järele. Riisihelbepudru sülitas ka tol hetkel titaeas Lillebror välja. Mingi kolmas asi oli veel, mis läks samuti lindude toitmiseks. Jäime nisu- ja rukkihelbepudru juurde. Ükskord olid meil saksa sohvasurfarid, kes kostitasid meid hirsipudruga - ka see polnud paha, aga hirsiga mina kahjuks üldse ümber käia ei oska. Nendelt tuli ka idee süüa putru puuviljasalatiga. Noooh, seda juhtub meil suveti, kui erinevat puuvilja on palju. Värskete marjadega sööme küll, kui neid juhtub olema - ka suveti. Jõugu Juht tõi Sõbra poolt kombe süüa putru suhkru ja kaneeliga. Palun väga, kui meeldib.

Muidugi on mul pudrukeetmisega omad kiiksud. Puder peab olema veega, piimaga läheb minu meelest limaseks. Pealegi ei oska mina piima niimoodi ruttu keema ajada, et see põhja ei kõrbe, ja iga üle kümne minuti kestev hommikusöögivalmistamine on minu jaoks müstiline ajaraisk. Niisiis, vesi keema, helbed sisse, kaas peale ja otsekohe tule pealt ära. Helbepakendi peal on küll kirjas, et tuleb kolm minutit keeta, aga siis on tulemuseks ühtlane mass ja see on öäk. Pudrul peab olema struktuur, mingi vaevutuntav koredus, muidu ei sobi. Tähendab, eks ma söön ära, kui mulle antakse, aga ise tahaks sellist asja vältida. Et isegi pudru puhul saavad olla mingid nõudmised, paneb ehk nii mõndagi lugejat õlgu kehitama, aga teate ju küll - kaste pange kõrvale, mitte peale ... 

Praegu pakutakse meil hommikuputru neil päevadel, kui meil kuhugi kiiret ei ole. Ma endiselt ei mõista, mida söövad hommikuti need inimesed, kelle meelest pudrukeetmine kiiresti läheb - aga kui nüüd järele mõelda, siis armastas kadunud ämm ka klassikalist inglise hommikusööki ja majandas pühapäevahommikuti tund aega köögis ... aga mina tahan hommikul peaaegu ainult süsivesikuid ja soovitatavalt kiiresti, siis on hommikusöögiga ühel poole ja saab elama hakata. Lõunapuder aga on minu jaoks täielikult välistatud, vähemalt seni, kuni ma ei pea pikemalt viibima haiglas või hooldekodus.

Mis on teie suhe pudruga?

Thursday, April 20, 2017

Mis teeb emast ema?

Mina olen igal juhul abielu poolt. Sellise abielu poolt, mille aluseks lisaks armastusele on ka kahe inimese ühiselt läbikaalutud otsus teha suhte nimel tööd, püsida ka raskuste korral ja seada omavaheline suhe kõigis olukordades esikohale. Ma arvan, et meie poiste puutööringi juht, Eesti purjetamise (või oli see jääpurjetamise?) Grand Old Man Valdeko tähistas hiljuti just sellises abielus 60. pulma-aastapäeva. See on järeletegemist väärt, kui Issand päevi annab.

Aga. Abielus olemine ei tee ühest naisest ema. Abielus olemine teeb naisest abielunaise. Väike kuldne võru on küll minu uhkeim ehe, aga see ei näita, et ma oleksin kellestki parem ... või et minu kodu oleks automaatselt turvalisem keskkond, kus lapsi kasvatada. See näitab ainult ühe mehe (ühe Mehe) julget otsust* näidata tervele maailmale: meie kuulume kokku. Ja ühe naise (khm, siin!) nõusolekut.

Tegelikult ei tee naisest ema sünnitamine. Mõnikord. Kahjuks isegi sagedamini kui mõnikord - niisuguste naistega olen siit ja sealt servapidi kokku puutunud ja see ei ole ilus olukord. Paremal juhul jõuab ema-olemine kohale, kui beebi on mõnenädalane või -kuune. Ühe mu tuttavaga juhtus nii, esimestel nädalatel ainult toitis ja mähkis, aga poole aasta pärast armastas oma last üle kõige. Mis siis, et lapse isa osutus lontruseks**. Kehv meestetundmine või täpsemalt, oskamatus ennustada suhte kestust ja taibata kallima väärtushinnanguid ei tähenda kehva emaolemist.

Missis Dursley oli abielus (Harry Potteri tädi, noh). Tema oli äärmuslikult vilets kasuema ja peaaegu sama vilets ema. Hea ema ei lase oma pojal paisuda noore sinivaala suuruseks. Hea ema ei õigusta poja kõiki pahategusid.

Aga kirjandusest päriselusse tagasi - hea ema ei jäta algklassilapsi hilisõhtul regulaarselt üksi, et ise pidusse põrutada. Hea ema ei ütle saledale teismelisele tütrele, et see peaks oma söömist piirama, muidu läheb paksuks. Hea ema ei pööra selga, kui tema laps nutab ja iga keharakuga armastust ja andestus anub ... kui lapse suurim süü on olla lahutatud isaga ühte nägu. Hea ema ei anna oma lapsele igas olukorras õigust, vaid püüab vähemalt mõnikord olla objektiivne (mitte et see lihtne oleks). Nojah, ja hea üksikema ei too koju iga uut suhet, vaid võtab endale palju aega tutvumiseks ja kavaleri tundmaõppimiseks - et lastele kasuisaks tuleks ainult selline mees, kes tõesti alatiseks nende ellu jääb. Ja hea abielus ema ei hoia iga hinna eest abielust kinni, kui isa iga mõne nädala tagant joomatuurile satub või midagi veel hullemat teeb.

Mina olin ka jahmunud, et Aasta Ema peab olema abielus. Kindlasti on tähtis propageerida elukestvaid abielusid (vaata päris algusesse, esimest lõiku), aga selleks peaks olema palju muid viise. Millegipärast pole neid kuskilt näha. Igatahes on iga hea ema tunnustamist väärt, mis iganes asjaoludel ta on emaks saanud ja kuidas iganes oma elu korraldanud.

________
*ma arvan juba ammu, et tänapäeva kärgpere- ja vabasuhete maailmas näitab abiellumine eelkõige meespoole julgust. Noored tüdrukud kuulevad ikkagi iga peika puhul pulmakelli, aga poiste puhul kipub ühiskondlik arvamus paljusuhtelisust ja truudusetust pigem soosima. Julge peab olema see mees, kes ühenaisemeheks hakkab.
** mida muud öelda mehe kohta, kes kallima rasedusuudise peale teatab, et kuna tema last ei soovinud, pole tegu tema lapsega ja paluks edaspidi tere mitte öelda?

Üks mõte seoses lapsetoetustega

Väidetavalt on Eesti Vabariigis kooliharidus tasuta. Tegelikult ... Tegelikult annavad koolid esimesse klassi astujate vanematele nimekirjad, kus on ära toodud, mida kõike kooli jaoks tuleb osta. Kunstitarbed, vihikud, pliiatsid, võimlemisriided, mõnel juhul suusad-uisud ka. Ma ei pea seda ebanormaalseks, nii on Eestis alati olnud, aga kui kohusetundlik lapsevanem kõik asjad ühekorraga välja ostab, on see ikka paras põnts rahakotile*. No ja kooliaasta jooksul tulevad veel mitmesegased asjad. Mõni kunstiasi on jäänud sügisel mainimata, ostame. Ekskursioonid siia ja sinna. Kooli tuleb teater/muusik, kõik läheme tundide ajast kultuuri tarbima, pilet x eurot.

Lisaks hariduse saamisele tahab laps käia huviringis. Mõni ring on kooli juures ja päris või peaaegu tasuta, aga enamasti käiakse ikka kusagil mujal ringis ... Kuutasu 10-30 eurot, nii mõnelgi juhul on vaja osta spetsiaalset spordiriietust või midagi muud sellist.

Lubatakse, et juulist hakkavad kolme- ja enamalapselised saama 300 eurot kuus lisaks praegusele toetusele. Noh, kolmelapselisena on see muidugi õnn ja rõõm. Tulevase jõukuse peale mõeldes (no ärge kõike nii tõsiselt ka võtke) jõudsin tõdemuseni, et nüüd saabki vähemalt kolme- ja enamalapselistes peredes öelda, et kooliharidus on tasuta ja huviharidus riigi poolt toetatud. Sest ühe kuuga 300 euro eest kunstitarvete äratarbimiseks või kooliekskursioonidel käimiseks peaks ikka hirmsasti pingutama, eks ole.

Mille poolest peaks kolmas laps olema rahaliselt rohkem väärt kui esimene või teine, on iseküsimus, ja kardetavasti tekib juurde ka neid peresid, kus kolmas laps ongi äriprojekt ... aga tänulikud oleme ikka, kui see toetusteplaan tõepoolest toimima hakkab. Ma siin küll ei tunne, et kolm last oleks nii palju, et peaks kohe lasterikkaks nimetatama ... aga rikkad oleme me kõik, kellel on lapsi. Iga enam-vähem terve laps on suur rikkus ja rikkalik õnnistus. Aitäh.

________
*mina pooldan vihikute ja pliiatsite hajutatud ostmist, spordijalatsitega on paraku nii, et kevadel soodsalt ostetud tennistest võib laps olla sügiseks välja kasvanud.

Monday, April 17, 2017

Esimene vasikas

ehk higi, verd ja pisaraid ...





Proportsioonid on täitsa nässus, peab olema 1:3, kukkus välja 1:2. Upsi. Järgmise piibelehekirjalise koon ühe kirjakorra võrra kitsama. Võib-olla isegi kahe kirjakorra võrra kitsama.

Kudumine ise oli väga tore. Silmuste ülesloomine ei olnud tore, aga üleelatav võrreldes äärepitsi külgeõmblemisega. Kaheksandat korda harutades nutsin natuke, kümnendat korda harutades mõtlesin, et käigu need peensused kõik ... sinna, kuhu päike ei paista (kas see mitte ei olnud üks igavesti pime kaljulõhe Skundis?), ja krousisin pitsi lihtsalt niisama kuidagi külge. Lapsed, laenulaps sealjuures, said hingamis- ja liikumiskeelu nii umbes viieks tunniks. Elasid üle. Laenulaps vaatas mind salli pingutamas ja küsis, kas sellest tuleb seinavaip. :) Poisterahva asi.

Mees, kes mind nõu ja jõuga abistas, küsis, kui kaua ma seda õigupoolest kudusingi. Tundide arvust pole aimugi, aga alustasin umbes kuu aega tagasi. Noh, hagakirjalisest on kuskil kolmandik valmis, nii et ...

Mees küsis veel, kas ma ise olen rahul. Proportsioonide algsete arvutuste ja kudumistempoga loomulikult ei ole. No aga kui Liina Langi ise ütleb, et ta kudus neid 50 tükki, enne kui julges hakata kellelegi õpetama, siis ... varasemad katsetused polnud ju päris need, äärepitsi kudusin-õmblesin esimest korda ja üldse. Ära tegin, igatahes.

Päris valmis saamiseks tuleb veel peita sabad ja viimistleda servad. Haapsalu sallil peavad pitsiservad olema nimelt kenasti mullilised, mitte soruks tõmmatud nagu praegu raami peal olevana. Siis saab sõrmusetesti teha ja modelliga pilti ka. Meie pastoriproua on pikk ja väga sale (ka pärast nelja last!), palusin teda juba ettehaaravalt modelliks - lühema ja ümarama naisterahva sall peaks olema kitsam ja pikem.

Ma ei ole päev otsa kudunud, ainult õmblesin ja venitasin. Süüa tegin ka. Ega ma seda hagakirjalist arvatavasti müüma ei hakka ... /hiilib poolelioleva salli poole/ Ilmselgelt tuleks liituda Anonüümsete Kuduhoolikutega.

Sunday, April 16, 2017

Mmmehed!

Täitsa õudne. Suured ja väikesed. Elu on nagu meeste ühikas, kõikjal on sokid, x+n sõidukit ja jututeemadeks on peamiselt arvutid ja actiontegelased.

No vahepeal saab nalja ka, aga ...

Õhtuseks filmiks vaadati "Guardians of the Galaxy". Superkangelased, iiiuuu. Kõik viis vahtisid, silmad pungis, teleka ees. Mina ja kassid tukkusime niisama.
Laenulaps, see kergesti hooldatav, kes oli filmi varem näinud, seletas: "See on see Stroika, teate, venelased lasid üles ..."
Mees: "Venelased lasid üles Laika."
Laenulaps: "Aa, Stroika oli siis see ausammas."
Mees: "Ausammas oli Russalka."
Laenulaps, täielikus segaduses: "Aga mis see Stroika siis oli?"
Mina juba natuke lõbustatult: "Stroika on äkki ehitus, vene keeles tähendab stroiits ehitama, aga perestroika oli Gorbatšovi-aegne poliitikasuund ... see oli umbes samal ajal, kui mina sinuvanune olin."
Laenulaps oli mõnda aega järelemõtlikult vakka.

***
Lugesin Mehele Tavainimese blogist täiesti mõistetamatut programmeerimisülesannet. Ise ei saanud midagi aru, mida ette lugesin, mis maatriks ja värk ... Mees kehitas õlgu: "Lihtne!" Ja seda ütleb inimene, kes keeldub kategooriliselt programmeerijaks ümber õppimast. Mis asjaga need profiprogrammeerijad tegelevad, mina aru ei saa, kui ma sellest Mehe (haridus: puhas matemaatika ja statistika, pluss pedagoogika ja näpuotsaga majandust) meelest lihtsastki asjast tuhkagi ei mõista ... (ja ma sain kunagi Linna matemaatikaolümpiaadil esimese koha, nii et mingi loogiline mõtlemine oli lapsepõlves olemas)

Ja igasuguseid tehnikavidinaid, millest mina üldse aru ei saa, klõpsivad nad kõik rõõmsalt kokku ja lahku ja mulle tundus, et poisid said Meest elektritöödes assisteerides asjast paremini aru kui mina kõigi 16 aasta peale kokku ...

Ma lähen nüüd ilu-und magama, sest meeste ühikas elades tundub olevat ainult kaks võimalust: go with the flow (tänan, ei) või olla printsess väga naiselik kuninganna. Vähemalt ei ole ma ammu pidanud ise avama ühtki moosipurki.

***
Ärge nüüd päris kõike päris tõsiselt ka võtke ...

Pühadenädal

Esmaspäeval oli 16 kraadi sooja ja mina pidin Olustveres käima. :( Mitte et mulle seal ei meeldiks, aga oleks saanud terve päeva aias veeta ... Õhtul tundsin ennast väsinuna nagu vana koer, aga otsustasin siiski, et tuleb minna õue. Ajasin mehed ka, oksad said aia pealt kokku korjatud ja minul veel natuke peenramaad kaevatud. Mul on südamelihase põletiku järel (tänan küsimast, juba mitu aastat tagasi oli) kindel teadmine, et füüsilist tööd võib teha ainult selle hetkeni, mil keha ütleb, et nüüd on kõik. Mis siis, et jaksu ja tahtmist nagu veel oleks, kui kõik-hetk käes on, tuleb teha midagi hoopis vähem füüsilist, lugeda või arveid kokku lüüa või niisama istuda ja järgmised kaks-kolm tundi rabeleda ei tohi, muidu läheb jamaks. Nii et erinevalt enamikust inimestest kaevan mina peenramaad läbi kuu aega, korraga kuni kaks tundi, rohkem ei julge. Ärge pange pahaks (Vanaema paneb pahaks küll, aga temal pole 78 aasta jooksul südamega probleeme olnud).

Siis keeras ilma ära ja neljapäevaks oli olukord juba täitsa kasutamiskõlbmatu. Laupäeva öösel vastu pühapäeva näitas meie juures üheksa (9)! kraadi külma! Kuhu see kõlbab! Seetõttu ei lubanud ma Lillebroril ka Bauhofi allahindluselt õitsvaid võõrasemasid osta. Külvasime hoopis kodus olemas olnud lõvilõuaseemneid potti, lootuses, et nende ülestulemise ajaks väljas taas kevad on. Ühtlasi tegi Lillebror nimekirja lilledest, mille seemneid tuleb talle hankida. Mis teha, meil kasvab noor naturalist ja äkki siis meie lapselapsed saavad ka väärilises mõisa aias hõisata ... Maja alustas oma elu nimelt mõisa metsaülema häärberina, aga aias kasvab meil peamiselt umbrohi ja aedvili, ei mingit korralikku lilleaeda.

Lillebror osales veel loodusmaja kevadkonverentsil. "Tere, mina olen Lillebror ja räägin teile laiskloomast." Tal on elu lõpuni õigus mulle ette heita, et ma alles pärast tema esinemist kohale jõudsin. Aga peavalu ja palju teha ja jõle ilm ja tipptunniliiklus ja üldse ...

Jõugu Juht käis  Sõbral külas nagu sageli, ja tõi selle sõbra meile taas laenulapseks. Kuna Sõber on väga kergesti hooldatav laps, sobib see meile hästi. Ainult et poisid lähevad Sõbra pärast kiskuma - Sõber, kes on harjunud suur vend olema, suhtleb täitsa vabalt ja sõbrana ka Unistaja ja Lillebroriga, aga JJ tahaks Sõpra endale hoida ... Sõber suhtleb ka täiskasvanutega täitsa vabalt, saime arutada tema uue tööõpetuse õpetaja isikuomadusi (lahe õpetaja, arvas Sõber, väga abivalmis kolleeg, tean mina Ajast, Kui Meil Veel Gümnassium Oli) ja Poiste Endises Koolis toimuvat üleüldiselt. Eks ma lähema paari nädala jooksul pean uurima, kas neil on JJ jaoks õpilaskohta või siiski mitte.

Köögis valitseb jätkuvalt kaos, seetõttu jätsin tegemata ülestõusmispühade küspsised ja lasin lastel ikkagi mune värvida. See oli kuidagi nagu lihtsam asi organiseerida. Mees püüdis küll vabu päevi ära kasutada tõsisemaks vee- ja elektriehituseks, aga pärast elektri vee- ja hiirekindlalt valmissaamist selgus laupäeval, et Espaki poest oli müüdud vale filtrikomplekt ja nad seal Espakis peavad ülestõusmispühi, pühapäeval on pood kinni. Õige ka. Vähemalt saab mikseri ja muud vajalikud asjad harjunud pistikupesadesse pista. Veekeetmise kannu ka, selle ostsime Bauhofist hädavariandina peaaegu mittemillegi eest, aga see, häbematu, jätab ka pärast kuuendat läbikeetmist veele keemilise maitse juurde. Noh, eks keedame siis veel. Õpetuses on ka öeldud, et keetke mitu korda, mitu on lai mõiste.

Kuna käsitöö, mille eest mulle ei maksta, ei ole töö, kudusin suurel reedel valmis ühe ja vaiksel laupäeval teise koolitöösalli äärepitsi. Homme hakkan pitsi külge õmblema, Mehel on mulle juba suurem osa pingutusraamist ka valmis tehtud. Kui valmis saab, siis näitan. :) 

Tegime emmedega kohvikut ja tundsime rõõmu nõudepesuosadusest. Ja täie kindlusega võib täna rõõmustada ja öelda: "Jeesus Kristus on üles tõusnud!"

Friday, April 14, 2017

Kuidas Jõugu Juht lapsi loendas

Viienda klassi ajalugu hakkab läbi saama - muide, meil ongi sel kevadel tsükliõppe moodi asi, tähendab, lihtsamad ja lõbusamad asjad nagu inglise keel ja ajalugu saavad rutem läbi kui teised ... aga loodetavasti saavad need muudki mai keskpaigaks täitsa valmis. Lõpupoole oli töövihikus ülesanne, kus tuli lugeda kokku ühelapselised või lastetud, kahelapselised ja kolme- või enamalapselised pered.

Tuleb JJ. "Ma ei saanud sellest hästi aru ..."
Noh, hakkame loendama, keda sa tunned, kus on peres üks laps?
JJ saab kaks peret. Mina tean tegelikult paari veel, aga JJ neid kuigivõrd ei tunne. Ilma lasteta ... Eee. Üks abielupaar, jah, JJ teab neid. "Aga Jakob ja tema naine, nemad on ka ju pere ja neil ei ole veel lapsi?" Jah, kahe nädala jooksul tõesti veel ei jõua. Üldjuhul. Mitte baptistiperes, vähemalt mitte siis, kui meespool on abipastor või mis see ametinimetus ongi (kui tagumised rattad esimestest ette peaksid jooksma, siis paneb aus vaimuliku töö tegija mõneks ajaks ameti maha, sest ... saate isegi aru, ei saa jutlustada kasinusest ja karskusest, kui ise ahvatlustele järele antakse).
Lastetuid ja ühelapselisi saab neli peret.

Kahelapselised ... JJ teab mõningaid, mina tean jällegi rohkem, aga nood on peamiselt nooremad pered, kellega JJ-l kontakti ei ole.
Kahelapselisi saab kuus peret.

Kolme- või enamalapselised ... JJ hakkab loendama: "Joonatan, Johanna, Mattias, Lisete, Johann, Naatan, Karl, meie ..." Mina täiendan, et need ja need ja need ja Laurijasander ja ... Muist on muidugi nelja- ja viielapselised, aga seda pole eraldi küsitud. Viieteistkümne juures karjatab JJ: "Ma enam ei jaksa!" Praegu tuleb mulle meelde, et kaksikute pere jäi loendamata ja keegi kindlasti veel, keda JJ tunneb.
Kirja saab viisteist. Mina märgin, et kui sa seda koolis, klassis koos teistega teeksid, oleks sinu numbris kindlasti teistsugused kui teistel ...

Natukese aja pärast tuleb JJ: "Kas see tähendab, et ma tunnen kuutkümmet last?" Võimalik, JJ, võimalik. Tuleb muidugi arvestada, et suured ja väikesed õed ja vennad päris sõbramõõtu välja ei anna, aga tuttavaid ja ma-umbes-tean-teda inimesi on JJ-l kindlasti palju rohkem kui minul tema eas oli. On tohutu õnnistus, et meie tutvusringkonnas on nii palju lastega peresid. Tänulik.

Sunday, April 9, 2017

Ja siis tuli pints ja lubas tal oma obusega sõita

Tegus nädal on olnud, aga tundub, et mitte piisavalt produktiivne. Igatahes tuli pealkirjaks pandud tsitaat allakolmeselt Lillebrorilt ("Lumivalgekese" multika lõpu kohta) meelde, kui mul järjest plahvatasid sibulakott ja sügavkülmatikrid ja ma köögis karjusin, et keegi mind ometi ära päästaks. Obust ei olnud kaasas ei "pints" Jõugu Juhil ega Mehel, kes on kindlasti juba kuningamõõtu (kui multikalainel jätkata, kõik heatahtlikud kuningad on kõhukad ja habetunud), aga laialiveerenud toiduained aidati kokku korjata ja enesetunne läks kohe paremaks - et mind keegi ikka päästma tormab, kui mõni kohaliku tähtsusega katastroof juhtub.

Vahepeal oli soe ja siis jälle külm. Nii külm, et eile oli Ida-Virumaal lumekirmegi maas. Lisaks lumele pakuti seal käsitöölaata "Viru Nikerdaja", mille käigus saime ära kuulata enam-vähem kõik eestlaseks olemise juurde kuuluva muusika tipsuke-tillukesest kuni Olav Ehala "missonkodukussonkodukussonkodukoht?"-lauluni ja palju suhelda, et vabandage, ma tegelikult haapsalu rätikuid ei müü, ma olen siin kaltsuvaipade asjus. No kui need prouad, kes kõik mu sallikudumist vaatamas käisid, käsitsi kootud sallide päris hinda teaksid, siis see kindlasti jahutaks nende uudishimu tõsiselt. Vahepeal tegin juba nalja, et Mees võiks hakata minu kui elusa pitsikuduja vaatamise eest tasu võtma. Mõnest vaibast vabanesime ka, õnneks. Eks see laat rohkem prestiiži küsimus ole.

Logistilistel põhjustel jäid lapsed reede õhtul Linna ööbima. Kaks nooremat käisid sünnipäeval ja vanim juuniorides, kus kohtuti USA pastoriga. Nüüd tahab Jõugu Juht misjonäriks saada. Miks ka mitte, ta on väga sotsiaalne tüüp ja keelte peale tundub andi olevat -, aga elukutset ei pea tegelikult 12-aastaselt ära otsustama. Laupäeval saabusid lapsed iseseisvalt bussiga koju, olles eelnevalt isikliku raha eest mäkdoonaldsis käinud. Kui meie koju jõudsime, olid ahjud köetud, pannkoogid valmis ja kogu kamp oma eluga rahul. Suured lapsed on suurepärased.

Meie Mehega ei teinud lastevaba õhtuga suurt midagi erilist. Isegi põrandaid ei õlitanud nagu tavaliselt. :) Eks me suvel teeme midagi erilist, kui Kogu Kamp piiblilugemise laagrisse läheb (ärge ära ehmatage, see on täitsa tavalise lastelaagri moodi, ainult et väga turvaline ja põhiteemaks on mingi piiblilugu - aga nimi kõlab uhkelt, eks ole).

Enne lastevaba õhtut käisid JJ ja Unistaja vastamas nii eesti keelt kui loodusõpetust. Keskmiseks hindeks kahe peale sai viis-miinus, mis pole üldse mitte paha.

Tööl oli paar produktiivset päeva, see oli tore - minu töö iseloom on kord juba selline, et tuleb tegeleda sellega, mis uksest sisse tuleb, ja vahel ei tule kohe mitte midagi. Seekord tuli uksest sisse inimesi, kellega isegi rasketest olukordadest rääkides on hea tunne  - sest koostöösoov on olemas, lahenduse saavutamise soov ka, tuleb ainult aru saada, mis see parim lahendus oleks. Niisugused hetked - koostöö ühe või mitme lapse heaolu nimel - on need, mille pärast ma seda ametit pean.

Lugesin mõningaid raamatuid ja raamatulugemise vahele sai piibelehemustriga salli põhiosa ka valmis. Raamatutest võiks eraldi ära märkida "Sefiirist lossi", mida soovitas kooli raamatukoguhoidja, ja "Iseenda lapse" triloogia, mille ma täitsa vabatahtlikult koju tõin. Kodumaine noortekirjandus, ühesõnaga. Um ... Ma eelistaksin, et minu lapsed loeksid pigem välismaist noortekirjandust. "Sefiirist lossi" puhul ei ole probleemiks mitte geitemaatika - eks sellestki tuleb rääkida -, vaid tohutu hulk klišeesid, millest see raamat, võiks öelda, et lausa kihiseb. Kõige realistlikum koht oli minu jaoks see, kus kasuisa lõpus ennast leinavale tüdrukule avab. Just nii need täiskasvanud räägivadki, kui olukord on nii kohutav, et midagi enam päästa ei ole.

"Iseenda laps" aga ... See arvustus ütleb peaaegu kõik ära. Esimene osa meenutab kangesti "Vampiiritapja Buffy" seriaali, teine osa on sama napakas kui film "Väike Nicky" - mulle meeldivad näitlejatena nii Adam Sandler kui Reese Witherspoon ja neil oli filmi tehes kindlasti hirmus lõbus, aga see film ei ole vaatamist väärt, ausõna! - ja kolmas osa on kah ... taeva ja põrgu ühine disko. Ainult et "Buffy" oli parem. Muide, kohustuslikud imeilusad rinnalihased on ka ära mainitud.

Esimesed rediselehekesed on väljas. Istutasime aeda kolm sarapuud ja kolm sirelit, pluss Mees ostis mulle Maximast valge mooruspuu. Mooruspuuga seostub mulle kõige eredamalt Iiahi mõistujutt: "Uhti-tuhti, uhti-tuu, meil tants käib ümber mooruspuu. Bonhommi. See on prantsuskeelne sõna ja tähendab bonhommi." Peaks kunagi vaatama, mis seal originaalis seisab. Selle päris-mooruspuuga aga on selline nukker lugu, et minu meelest ideaalse koha peale hakatakse kunagi selle suve jooksul paigutama redeleid ja kukutama mitmesuguseid ehitusjääke, nii et mooruspuu elab nüüd ajutiselt potis.

Veel keetsin paar kilo tikri-banaanimoosi. Nüüd on mul lõpuks tikrid otsas ja tekkimas ebamäärane lootus, et kunagi saab sügavkülma ära sulatada. Elu on alati tore, kui saab keeta moosi. :) Sellepärast ma suve armastangi. Enne suve aga tuleb ära lõpetada ilukudumise kursus, teha hulgaliselt aiatöid, organiseerida lapsed veel x korda kooli vastama ja olla hirmus mõistlik - et lisaks katusele ka katuseaknad saaks, see pole päris võimatu, kuigi arvatavasti on raske. Noh, kõrvitsasupp maitseb Unistajale, bubert Jõugu Juhile ja praekartuleid oskan ma päris mõnusaks teha. Pealegi selgus täna hommikul, et kõigil lastel on olemas parajad tänavakingad, ja üleeile, et kodualune maa on Valla armust maamaksust vabastatud. See tähendab, et nagu maast leitud on ... kolmandik katuseakent või umbes nii. :)

Sõna otseses mõttes maast leitud on perekond Kure pesa täiendmaterjal. Vaatasin täna kohe jupp aega, kuidas üks neist asjalikult mööda õunapuualust kõndis ja uuris, milline poiste poolt ärakorjamata oks nokatunde järgi kõige paremini sobiks. Kured on ühed lihtsamad linnud, keda vaadelda, ei pea üldse määrama ega otsima ega midagi ... Mõnikord on väikesed asjad need, kus Jumala õnnistus kõige rohkem välja paistab.


Wednesday, April 5, 2017

Mida sa õieti terve päeva teed?

Hommikul ärkan päikese peale, paistab teine silma. Vaatan kella ja otsustan, et kuna tegu on lähema seitsme päeva ainukese kellavaba hommikuga, tuleb üritada edasi magada. Magamisest ei saa palju asja, aga kassi kaisutada saab ikka. Sassu on viimasel ajal taas hakanud meil voodis käima, on tore, et ta jälle hüpata jaksab. Õnnetuseks on Sassu ainus kass, kelle karv mul silmad sügelema ajab, aga seda ainult voodis ... ilmselt on tegu tolmulestade ja kassikarva kombinatsiooniga. Must Mimi näiteks võib mul öö läbi seljas elada, aga mitte midagi ei sügele. Siis puhub Sassu ninast tatimulli ja mul hakkab kiire. Isegi sügelema ajavad kassikarvad voodis ei häiri mind üldse, aga nina võiks ikka taskurätikusse pühkida. Sassu võitleb nina suveräänsuse eest, õnneks ma seekord kriimustada ei saa.

Kuni hommikupudruvesi keema läheb (ma piimaga putru ei salli), käin õues ja riputan nöörile öösel pesnud villased ja villasenägu esemed. Öeldagu ilukudumise-kursustel mis tahes, kui nädalas tahab pesemist kümme villast sokki, kaheksa kuni kaksteist kampsunit, Lillebrori peenvillane pidžaama (tegelikult pikk aluspesu, aga ta kasutab seda pidžaamana ja eelistab talveajal kõigile muudele) ja midagi veel, siis pesen ma masinaga ja kuivatan pärast nööril. Pitsesemed on teine asi.

Hommikusöögiks pakutakse putru. Jõugu Juht on Sõbra juurest toonud kombe pudru peale suhkrut ja kaneeli panna. Teised lapsed võtavad siiski moosi. Otsustame, et koduõpime hiljem ja kohe pärast sööki minnakse hoopis õue.

Kohe pärast sööki panen mina tegelikult lõunase salati jaoks riisi auruma, sorteerin eelmisel päeval nöörilt tulnud pesu ja paaritan sokke. Nelja mehe kohta võiks ju neli paari sokke ometi kokku saada ...? Millegipärast jõuab pessu alati paaritu arv. Seekord läheb mitu sokki ka kaltsuvaibamaterjaliks lõikamist ootama, sest teatud auguhulgast alates ma enam parandamist mõistlikuks ei pea. Meid on taas tabamas sokikriis. Tuleb vaadata Lillebrori madratsi alla, aga kohe parandada ära mõned parandamist ootavad sokid, sest kaks paari sokke võiks ju igal lapsel sahtlis olla. Lesksokkide kotis paraku lastesokke ei ole, aga mõned Mehe üksikud sokid kohtuvad taas paarilisega, hea seegi. Nõelun sokke, minu jalgade ees päikeselaigus mõnuleb Sassu, kõht päikese poole. Nurrh!

Siis lähen õue. Kasvuhoones pole veel ühtki redisenina, ainult paar häbematut naadilehte. Välja siit! Külvan lootusrikkalt järgmise peotäie rediseseemneid. Mees on oma töö arvuti taga lõpetanud ja tuleb ka välja, toob mulle kaks kanistrit vett (sest aiavoolikute vedamiseks on veel vara, laupäevaks lubati taas lund) ja paneb mootorsaele saba taha (meil käivad kõik sedasorti asjad elektriga, bensiinimootoriga masinaid pole nagu trehvanud). Mina inspekteerin peenramaad ja käsutan lapsed maasikapeenardelt kuuseoksi ära viima. Siis hõikab Mees poisid endale appi, oksahunnikut hekseldama.

Mina kaevan maad, päris mitu ruutmeetrit saab tehtud. Vanaema muudkui ohib, mis imeasja pärast ma umbrohujuurte eemaldamisega vaeva näen, aga meil on paiselehed ja raudnõgesed ja need kasvavad rõõmsalt uuesti igast sentimeetripikkusest juurejupist, praegugi on kõik kohad kollaseid õisi täis ja nõgesepojakesed kohtades, kus neid üldse olla ei tohiks. Selga sirutades märkan, et mootorsaag on vait ja keegi võõras mees takseerib katust, Mees kõrval midagi seletamas. Selge, tänane katusevaataja. Meil on neid viimase kahe nädala jooksul käinud nii palju, et ... Kui katusemeister läheb, tuleb Mees ja arvab, et selle mehega võib isegi lepingu teha - hinnapakkumine on mõistlik ja mees tundub teadvat, millest räägib. Noh, homme tuleb üks veel, siis vast saab hakata midagi otsustama. Must Mimi tuleb ja ronib mulle selja peale, see on tema valvamise koht, kui ma aiatöid teen. Mees ja lapsed saevad veel natuke aega puid.

Kui mina tuppa salatit segama lähen, on Jõugu Juht juba seal ees, Mees saabub ka kohe, aga Unistaja ja Lillebror toimetavad käsisaega ühe õunapuu otsas. Unistajale on väikesest peale meeldinud saagida, no ja õunapuid ju kevadel lõigatakse, Mees näitas oksa kätte ja laps saeb.

Lõunaks pakutakse makra-riisisalatit, rediste, hapukurgi ja rohelise sibulaga. Õue me enam tagasi ei lähe ja pärast lõunat toimub koduõppimine. Lillebror loeb "Lassiet", päris ilusti loeb. Unistaja ja JJ, kes homme loodusõpetust ja eesti keelt vastama lähevad, kordavad. Unistaja arvab, et Euroopa ja Ameerika vahel on Araabia ookean. Ui jeerum! JJ saadab eesti keele õpetajale meili varem valmiskirjutatud kirjandiga: "Tere! Mina olen JJ 5. klassist. Siin on minu kirjand. Mõnusat lugemist!" Millegipärast meenutab see mulle üht JJ kolleegi ppk-st ja Eelmisest Koolist, kes olevat kangesti tahtnud õpetajale esimese koolipäeva puhul kinkida kaarti, kus seisaks: "Palju õnne, mina tulin kooli!"

Koduõppimise vahepeal sõlmin ja puhastan kaks sinist kaltsuvaipa. Siis läheb ahju kõrvitsaquiche. Kuni pirukas küpseb, tegeln pisut kaltsuvaiba-raamatupidamisega ja panen valmis rabarberikoogi - minevaastastest saagist, sügavkülmast! Siis me loomulikult sööme. Kell on umbes seitse õhtul.

Järgmise tunnikese veedan piibelehemustriga salli kududes ja lugedes nii umbes sajandat korda "Väike maja preerias" raamatuid. Hetkel on käsil "Pikk talv". Kujutage ette, see juhtus päriselt.

Lapsed vaatavad oma telesaated ära ja ronivad hammaste pesemise vahele (sest vannitoa pasteerimise vältimiseks käivad nad hambaid pesemas ühekaupa) mööda seinu, uksepiitu ja muid käepäraseid kohti. "See on nii nagu see mees "Hulkunud Alpinisti hotellis", et nagu kärbes lae küljes, kilkab Lillebror kusagilt kõrgustest. Oeh ...

Varsti pakutakse unejutuks Karin Michaelise igihaljast raamatut "Bibi" ja siis saab veel tunikese-paar rahus ja vaikuses kududa ja teed juua: Viimased planeeritud tegevused enne voodisseminekut on  nõudepesumasina töölepanek ja pesemine, palvetamine muidugi ka.

Tuesday, April 4, 2017

Emme, palun joonista mulle üks tulnukas!

Kui Jõugu Juhi kirjatükkide peamine häda on loominguline lähenemine grammatikale, aga ideede ja sisu poolest on teised üsna kabedad, siis Unistajaga on vastupidi. Kui tal on meeles kõik tähed kirja panna ja peoga täpitähetäppe ja t-kriipse visata, õnnestub õigekiri päris ilusti, aga vaat see loomise osa ...

Tänane enne-trenni-töö Unistaja jaoks oli kirjutada kirjand kevadest. Kõigepealt paluks mustand, siis tehtagu tiir ümber maja või midagi, vaadatagu mustand üle, tõmmatagu maha, kirjutatagu juurde, tõstetagu lauseid teise kohta ... ja puhtand paluks ilusa käekirjaga vihikusse. Unistaja saavutas Vanaema valitsuse all viis lauset, keskeltläbi üks koma kakskümmend viis lauset tunnis. Siis läks Unistaja sööma ja trenni ja robootikasse.

Koduteel kortsutasin kulmu ja küsisin, kas Unistaja ise on rahul - ei olevat. Andsin käsu kätte, et saagu kirjand õhtu jooksul valmis, muidu ei tule arvutit ega telekat. Noh, nendeni Unistaja paraku ei jõudnudki, aga ohtrate parandustega, mõistliku pikkusega mustand sai enne viimset talutavat hambapesuaega valmis.

Eks arvutissepääsemise lootus oli üks motivaator, aga töö tegi kindlasti lihtsamaks ka asjaolu, et Unistaja tohib kodus kirjutada selles ruumis, kus tahab, ja selles asendis, mis talle sobib. Vanaema käsutab poisid elutuppa laua äärde, sirge seljaga istuma ... Võib täitsa olla, et ebamugav asend segab keskendumist.

Ega meil siis laudadest puudust ei ole, aga näe, elutoavaip oli mugav ja inspireeriv paik kirjandikirjutamiseks. Mis siis, et kõik temast mitu korda üle pidid astuma.

Veel palus Unistaja, et ma talle kirjutamiseks abilise joonistaksin. Kui Unistaja vististi teises klassis ei saanud kuidagi hakkama viielauselise kirjatükiga mingi eseme, looma või nähtuse kirjeldamiseks, joonistasin talle tunnaldega tulnuka, kes ei tea meie maailmast midagi, kirjeldagu Unistaja valitud asja tulnukale ja pangu oma laused jooksvalt kirja. Valmis sai täiesti asjalik lühikirjeldus kassi kohta, natuke nagu vana aabitsajutt.

Täna palus Unistaja jälle tulnukat, kolme tundla, kolme silma ja kolme ninaga, värvilist. Joonistasin. Unistaja ütles aitäh ja asus krabinal tööle. Nii krabinal, et vahepeal sai pastakas tühjaks.

Mida kõike ei pea ühe Aspi-tüüpi lapse õpetamiseks välja mõtlema ...

Monday, April 3, 2017

Kodune kingsepatöökoda

Kui juhtub nii, et nädal või kaks enne tänavakingade kandmise hooaega laguneb kuuest laste-linnasaapast kaks (eri paaridest, muidugi), kehitab mingi hulk lapsevanemaid õlgu ja läheb poodi, nädalaks või kaheks uusi saapaid ostma. Pärast maanduvad need saapad mõne vähenõudlikuma tuttava käes või näiteks sõbrapoes, sest on üsna kindel, et lapsed kasvavad sügiseks eelmise kevade saabastest välja.

Mõned muud vanemad kehitavad õlgu ja võtavad kapist järgmised saapad, sest nende lastel on jalatseid igaks elujuhtumiks kohe mitu paari. Need vanemad ei kannata tõenäoliselt ei kroonilise kingapoevaenulikkuse (sellesse haigestumiseks jätkub paarist õnnetust kingajahist, mille käigus proovitakse jalga ja näpitakse vähemalt kahtkümmend paari jalatseid ja tuvastatakse, et mittestandardselt kitsale/laiale/pikale/kõrgele jne jalale sel hooajal ei toodeta - ma käisin niimoodi umbes kahekümneviieselt mööda poode ja oli tahtmine nutma hakata, sest kõik talutava välimusega kingad olid mõeldud haardvarbalistele) ega esteetilise meele all, sest poisslastele jäledusega spordijalatsiga mittesarnanevate jalatsite ostmine nõuab väga palju aega ja veel rohkem valmisolekut palju närve kulutada.

Ja mõned vanemad ... kiikavad nukralt vanemalt lapselt päritud esemete kotti, tuvastavad, et sealt pole antud olukorras midagi võtta, ja otsivad välja liimi lõmpsavate saabaste jaoks ja kõige tugevama ja tervama nõela rebenenud pealseõmblusega saabaste jaoks.

No tõepoolest. Arvatavasti aprilli lõpus hakkavad nad niiehknii tänavakingi kandma (note to self: tuleb vaadata, mis sügisestest veel jalga lähevad ja kas äkki ühe tuttava toodud täitsa uued supersoodushinnaga saadud kingad kellelegi sobivad. Et ei oleks äketse iga päev viisteist kraadi sooja ja poisid talvesaabastes) ja nii Jõugu Juhi kui Lillebrori saapad on muidu täitsa korralikud ja soojad, mõistliku välimusega ja üldse mitte äraviskamisvalmis. Mees on ennegi saapaninasid liiminud ja mina õmblusi nõelunud. Paar nädalat peavad ikka vastu.

Kingsepatöö väliselt parandatakse meil sokke, õmmeldakse nööpe uuesti ette ja päästetakse jope- ja püksilukke, kui vähegi võimalik on. On ju äärmiselt nõme asi mingi väikese detaili purunemise tõttu ära visata, või kuidas?

***
Hoopis teisel teemal: täna saabusid kured. Kui ma pesu korjamas käisin, polnud veel kedagi, aga millalgi praekartulite ja sarapuuistutamise (Taimevahetuse grupp FB-s on üks suurepärane asi!) vahel tuli JJ äraseletatud näoga ja ütles, et emme, sa tahad kindlasti vaatama tulla, kured on kohal. Nüüd on meil ametlikult kevad käes.

Sunday, April 2, 2017

Kevad on

Raporteerin:

  • esimene sats rediseseemneid on kasvuhoonesse külvatud;
  • paar ruutmeetrit porgandimaad on ka juba kaevatud;
  • siis tuli lumi maha;
  • Hästi Palju katusetegijaid on hinnapakkumisi teinud;
  • lapsed käisid sünnipäeval nr 1;
  • mina elasin ppk tunni üle, aga läptop ei tahtnud näidata pilti maailma ebavõrdsuse illustreerimiseks;
  • muru ei söögi enam kummikuid;
  • lisaks sünnipäevapeole on lastel olnud muidu ka intensiivne sotsiaalne elu;
  • kassid keeldusid täna tuppa tulemast, sest õues on ilmselt põnev.

Saturday, April 1, 2017

Ei tee üldse aprillinalja, aga on aprill

Mulle aprillinaljad ei meeldi. Eriti sellepärast, et ma ei oska ega viitsi neid ära tunda. Lastele muidugi mingit nalja teha võiks, näiteks, et söögiks pakutakse spagette tomatikastmega, aga on hoopis spagetijäätis maasikamoosiga*. Spagetijäätise tegemiseks oleks muidugi eraldi varustust vaja, küüslaugupressiga läheks natuke nagu aeglaselt.

No aga aprill on ja sellega tuleb midagi peale hakata. Märtsikuu eesmärkide täitmisega oleme haledalt läbi kukkunud, kangas on ikka pooleli, aiatöödega nadi seis ja oksahunnik kuuri ees on ka ainult natuke kahanenud. Õue ei saa ju kuidagi, kui muru kummikd ära sööb või tuul kõrvad peast viib. Ja toas on jällegi ... Sall. Ma olen pitsikudumisest kabuvaimustuses.Uuel kuul vast ikka läheb midagi plaanipäraselt.

Niisiis, aprillis ...

  • käivad lapsed kambakesi vähemalt kahel sünnipäeval;
  • käiakse koolis midagi vastamas;
  • pean mina pidama pühapäevakooli tundi - huu, mul pole õpetamise-andi!;
  • tehakse aiatöid;
  • saab kangas ikkagi maha kootud;
  • saab valmis Sall (piibelehemustriga ja alustan uut Salli, hagakirjaga;
  • ühtlasi saab ühele poole minu seekordne kooliskäimine;
  • ühtlasi valmistab Mees mulle haapsalu salli pingutamise raami;
  • saame võib-olla uue katuse, sest hinnapakkujad on viimase nädala aja jooksul meil muudkui sisse ja välja käinud, pakutud vahemik on 7000 kuni 17 000, kujutage ette.
  • võtame väga tõsiselt hüüdlauset "sööme sahvri tühjaks", sest minu kooliskäimise tagajärjel on meil bensiiniarve suurem kui tavaliselt ja võimalike katuseüllatuste jaoks tuleb kogudajakoguda ja söögi pealt saab minu meelest väga lihtsalt kokku hoida. Eks ma vast kirjutan ka, mida me siis sööme, kui me midagi ei söö. :)
  • loodetavasti saame aiast esimese redisesaagi - me arrrrmastame rediseid! - ja kes teab, äkki antakse hapuoblikasuppi ka. Ma nõgeste ja naatidega ei oska köögis midagi peale hakata, aga hapuoblikasupi teeb mõnusaks just see asjaolu, et teda saab peamiselt ainult kevadel.
Külalisi me praegu ei kutsu, sest köögiseinaäärne vajab suuremat remonti ja seega elame natuke aega kapitaalremondiseisus. Küll me hakkama saame, pliit keedab ja küpsetab ebatavalisest asukohast hoolimata, vett võtame ja kartuleid peseme vannitoas (nõusid peseb masin ikka, aga köögivalamu on hetkel kutu), ainult et see kapitagune seinaäär on päris kole ega sünni kellelegi näidata. No aga ühel päeval saab jälle korda, selles pole kahtlust.

________
*muide, selline nali põhjustaks Lillebrori poolt valju KRÄUNu, sest talle meeldivad spagetid rohkem kui ükskõik milline jäätis. See laps on imelik.