CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Sunday, April 9, 2017

Ja siis tuli pints ja lubas tal oma obusega sõita

Tegus nädal on olnud, aga tundub, et mitte piisavalt produktiivne. Igatahes tuli pealkirjaks pandud tsitaat allakolmeselt Lillebrorilt ("Lumivalgekese" multika lõpu kohta) meelde, kui mul järjest plahvatasid sibulakott ja sügavkülmatikrid ja ma köögis karjusin, et keegi mind ometi ära päästaks. Obust ei olnud kaasas ei "pints" Jõugu Juhil ega Mehel, kes on kindlasti juba kuningamõõtu (kui multikalainel jätkata, kõik heatahtlikud kuningad on kõhukad ja habetunud), aga laialiveerenud toiduained aidati kokku korjata ja enesetunne läks kohe paremaks - et mind keegi ikka päästma tormab, kui mõni kohaliku tähtsusega katastroof juhtub.

Vahepeal oli soe ja siis jälle külm. Nii külm, et eile oli Ida-Virumaal lumekirmegi maas. Lisaks lumele pakuti seal käsitöölaata "Viru Nikerdaja", mille käigus saime ära kuulata enam-vähem kõik eestlaseks olemise juurde kuuluva muusika tipsuke-tillukesest kuni Olav Ehala "missonkodukussonkodukussonkodukoht?"-lauluni ja palju suhelda, et vabandage, ma tegelikult haapsalu rätikuid ei müü, ma olen siin kaltsuvaipade asjus. No kui need prouad, kes kõik mu sallikudumist vaatamas käisid, käsitsi kootud sallide päris hinda teaksid, siis see kindlasti jahutaks nende uudishimu tõsiselt. Vahepeal tegin juba nalja, et Mees võiks hakata minu kui elusa pitsikuduja vaatamise eest tasu võtma. Mõnest vaibast vabanesime ka, õnneks. Eks see laat rohkem prestiiži küsimus ole.

Logistilistel põhjustel jäid lapsed reede õhtul Linna ööbima. Kaks nooremat käisid sünnipäeval ja vanim juuniorides, kus kohtuti USA pastoriga. Nüüd tahab Jõugu Juht misjonäriks saada. Miks ka mitte, ta on väga sotsiaalne tüüp ja keelte peale tundub andi olevat -, aga elukutset ei pea tegelikult 12-aastaselt ära otsustama. Laupäeval saabusid lapsed iseseisvalt bussiga koju, olles eelnevalt isikliku raha eest mäkdoonaldsis käinud. Kui meie koju jõudsime, olid ahjud köetud, pannkoogid valmis ja kogu kamp oma eluga rahul. Suured lapsed on suurepärased.

Meie Mehega ei teinud lastevaba õhtuga suurt midagi erilist. Isegi põrandaid ei õlitanud nagu tavaliselt. :) Eks me suvel teeme midagi erilist, kui Kogu Kamp piiblilugemise laagrisse läheb (ärge ära ehmatage, see on täitsa tavalise lastelaagri moodi, ainult et väga turvaline ja põhiteemaks on mingi piiblilugu - aga nimi kõlab uhkelt, eks ole).

Enne lastevaba õhtut käisid JJ ja Unistaja vastamas nii eesti keelt kui loodusõpetust. Keskmiseks hindeks kahe peale sai viis-miinus, mis pole üldse mitte paha.

Tööl oli paar produktiivset päeva, see oli tore - minu töö iseloom on kord juba selline, et tuleb tegeleda sellega, mis uksest sisse tuleb, ja vahel ei tule kohe mitte midagi. Seekord tuli uksest sisse inimesi, kellega isegi rasketest olukordadest rääkides on hea tunne  - sest koostöösoov on olemas, lahenduse saavutamise soov ka, tuleb ainult aru saada, mis see parim lahendus oleks. Niisugused hetked - koostöö ühe või mitme lapse heaolu nimel - on need, mille pärast ma seda ametit pean.

Lugesin mõningaid raamatuid ja raamatulugemise vahele sai piibelehemustriga salli põhiosa ka valmis. Raamatutest võiks eraldi ära märkida "Sefiirist lossi", mida soovitas kooli raamatukoguhoidja, ja "Iseenda lapse" triloogia, mille ma täitsa vabatahtlikult koju tõin. Kodumaine noortekirjandus, ühesõnaga. Um ... Ma eelistaksin, et minu lapsed loeksid pigem välismaist noortekirjandust. "Sefiirist lossi" puhul ei ole probleemiks mitte geitemaatika - eks sellestki tuleb rääkida -, vaid tohutu hulk klišeesid, millest see raamat, võiks öelda, et lausa kihiseb. Kõige realistlikum koht oli minu jaoks see, kus kasuisa lõpus ennast leinavale tüdrukule avab. Just nii need täiskasvanud räägivadki, kui olukord on nii kohutav, et midagi enam päästa ei ole.

"Iseenda laps" aga ... See arvustus ütleb peaaegu kõik ära. Esimene osa meenutab kangesti "Vampiiritapja Buffy" seriaali, teine osa on sama napakas kui film "Väike Nicky" - mulle meeldivad näitlejatena nii Adam Sandler kui Reese Witherspoon ja neil oli filmi tehes kindlasti hirmus lõbus, aga see film ei ole vaatamist väärt, ausõna! - ja kolmas osa on kah ... taeva ja põrgu ühine disko. Ainult et "Buffy" oli parem. Muide, kohustuslikud imeilusad rinnalihased on ka ära mainitud.

Esimesed rediselehekesed on väljas. Istutasime aeda kolm sarapuud ja kolm sirelit, pluss Mees ostis mulle Maximast valge mooruspuu. Mooruspuuga seostub mulle kõige eredamalt Iiahi mõistujutt: "Uhti-tuhti, uhti-tuu, meil tants käib ümber mooruspuu. Bonhommi. See on prantsuskeelne sõna ja tähendab bonhommi." Peaks kunagi vaatama, mis seal originaalis seisab. Selle päris-mooruspuuga aga on selline nukker lugu, et minu meelest ideaalse koha peale hakatakse kunagi selle suve jooksul paigutama redeleid ja kukutama mitmesuguseid ehitusjääke, nii et mooruspuu elab nüüd ajutiselt potis.

Veel keetsin paar kilo tikri-banaanimoosi. Nüüd on mul lõpuks tikrid otsas ja tekkimas ebamäärane lootus, et kunagi saab sügavkülma ära sulatada. Elu on alati tore, kui saab keeta moosi. :) Sellepärast ma suve armastangi. Enne suve aga tuleb ära lõpetada ilukudumise kursus, teha hulgaliselt aiatöid, organiseerida lapsed veel x korda kooli vastama ja olla hirmus mõistlik - et lisaks katusele ka katuseaknad saaks, see pole päris võimatu, kuigi arvatavasti on raske. Noh, kõrvitsasupp maitseb Unistajale, bubert Jõugu Juhile ja praekartuleid oskan ma päris mõnusaks teha. Pealegi selgus täna hommikul, et kõigil lastel on olemas parajad tänavakingad, ja üleeile, et kodualune maa on Valla armust maamaksust vabastatud. See tähendab, et nagu maast leitud on ... kolmandik katuseakent või umbes nii. :)

Sõna otseses mõttes maast leitud on perekond Kure pesa täiendmaterjal. Vaatasin täna kohe jupp aega, kuidas üks neist asjalikult mööda õunapuualust kõndis ja uuris, milline poiste poolt ärakorjamata oks nokatunde järgi kõige paremini sobiks. Kured on ühed lihtsamad linnud, keda vaadelda, ei pea üldse määrama ega otsima ega midagi ... Mõnikord on väikesed asjad need, kus Jumala õnnistus kõige rohkem välja paistab.


2 comments:

karina said...

Mooruspuu-mäletused pärinevad mul lapsepõlvest, Ukrainast, kus need linnatänavate äärde olid istutatud ja nende viljad olid imemaitsvad...

Aga et salli põhiosa on juba valmis?!? Minu sirelilehekirjaline on ikka veel 1/3 faasis jätkuvat...

reet said...

Noh, mul ei ole kanu ja mitte keegi siin majas ei õpi pilli. Nii mul ongi kole palju vaba aega. :)

Post a Comment