Pudrutan niisama

Mõned koduse elu aspektid on sellised, et neist ei olegi nagu midagi rääkida. Kui aga peale hakata, siis vast ikka midagi välja tuleb. Vaatasin järele, et ma olen triikimisest ühe oopuse kirjutanud. Triikima lähen varsti, täna mõtlesin kirjutada pudrust.

Mina ei käinud lasteaias ja hommikuti oli kodus alati kiire, pealegi pidi närb sööja enne kooliminekut sööma midagi, mis kiiresti ära süüakse. Seega oli hommikupudru mõte mulle lapsena täitsa võõras. Raamatutes, jah, räägiti, ja üks tollane sõbranna ikka mainis aeg-ajalt, et ma peaksin rohkem putru sööma (mis see tema asi oli, ma ei tea ... olime eas, kus arvataksegi, et kõik on kõigi asi), aga lapsepõlvekodus oli puder hoopis lõunatoit.

Nimelt tegi äripäeviti süüa minu vanaema, kes oli kodune, ja tema söögid olid nagu maha kirjutatud 193x. aasta "Taluperenaisest", mis mulle mõne aasta eest pihku jäi. Seal soovitati talus nädalamenüü koostada nii, et lõunaks oleks ühel päeval puder ja teisel supp, ja siis jälle puder ja jälle supp. Lapsena ma seda seost luua ei osanud, võtsin lihtsalt teadmiseks, et nii on. Nii et mina tulin koolist ja ülepäeviti lükati mulle nina ette taldrik pudruga. Just nimelt lame taldrik, mitte kauss. Pudrul oli kohustuslik võisilm. Moosiga pudru võimalus oli mulle lapsena täiesti tundmatu. Võisilma ümber olev puder aga võis olla erinev. Tatrapuder (see mulle maitses). Tangupuder (oli kah). Riisipuder (minu meelest on see riisi väärkohtlemine!). Mannapuder, mille ma suure vaevaga alla kugistasin - no ei olnud söödav! Kärutädipuder ehk kartuli-kruubipuder (vist), mis oli muudega võrreldes üsna tahe söömaaeg ja polnud ka otseselt paha. Pekikõrnetega kartulipuder. Midagi ilmselt veel, mis praegu meelde ei tule. Tavaliselt läks pudrusöömisega jupp aega, sest isegi tatrapuder oli ... puder. Ei midagi rõõmustavat. Et toit võiks iga päev ollagi söömist väärt, sain ma teada alles 17-aastaselt Saksamaal - sealsete roogade sees oli peale vitamiinide, valgu ja süsivesikute maitse ka. :)

Igatahes oli omal moel kergendus, kui vanaema enam eriti süüa ei teinud. Mu ema tegi nimelt oluliselt kehvemini ja vastumeelsemalt süüa, enamasti keetis kartuleid ja praadis soolaliha, aga kuna ema (tavaliselt siin mainitud Vanaemana) on ise siiamaani täiesti teadlik oma söögitegemise-vastumeelsusest, lubati mul tema tehtud toite mitte süüa. Minu vanaema toidud olid tegelikult täiesti hästi tehtud, supid päris kondipuljongiga ja puha ... ainult et see roogade valik oli nagu oli. Eks ajastu võimalused olid ka nagu olid, või nojah, ei olnud.

Pudrusöömist õnnestus mul niisiis vältida üle kümne aasta. Siis tekkis Mees ja Oma Kodu ja mingil hetkel selgus, et Mehel on mao üle- või alahappesus või mis, igatahes mingid häirivad kõhuvalud ja arstide poolt ettenähtud ravimid tegid asja esialgu ainult hullemaks (nii oligi karbi peal kirjas, kuni kolm nädalat võivad vaevused ägeneda - kesse jaksab kuu aega oodata, kas hakkab mõjuma?). Kusagilt lugesin, et kõhuhädade vastu aitab mustikasöömine. Parajasti oli augusti algus ja meist poole kilomeetri kaugusel on mustikamets. Korjasin tööstuslikus koguses mustikaid ja panin sügavkülma, sest mustikamoos on puhtal kujul minu meelest igav ja mittepuhtal kujul (näiteks apelsinidega) võib omakorda sisikonda ärritada, eks ole. Mustikate manustamiseks otsustasin katsetada, kas hommikune pudrusöömine oleks sallitav. Nagu selgus, sobisid sügavkülmamustikad nisuhelbepudru peale hästi. Rukkihelbepudru peale ka. kui mustikad otsa said, sobis ka moos, aga Mees ütleb, et regulaarne mustikasöömine oli kõhule hea küll.

Kui lapsed olid väikesed, otsustasin hakata mitmekesiseks, ostsin kokku mitmesuguseid helbeid (peaasi, et kaera sees ei ole, selle vastu olen ma endiselt allergiline) ja pakkusin. Odrahelbepuder jäeti järele. Riisihelbepudru sülitas ka tol hetkel titaeas Lillebror välja. Mingi kolmas asi oli veel, mis läks samuti lindude toitmiseks. Jäime nisu- ja rukkihelbepudru juurde. Ükskord olid meil saksa sohvasurfarid, kes kostitasid meid hirsipudruga - ka see polnud paha, aga hirsiga mina kahjuks üldse ümber käia ei oska. Nendelt tuli ka idee süüa putru puuviljasalatiga. Noooh, seda juhtub meil suveti, kui erinevat puuvilja on palju. Värskete marjadega sööme küll, kui neid juhtub olema - ka suveti. Jõugu Juht tõi Sõbra poolt kombe süüa putru suhkru ja kaneeliga. Palun väga, kui meeldib.

Muidugi on mul pudrukeetmisega omad kiiksud. Puder peab olema veega, piimaga läheb minu meelest limaseks. Pealegi ei oska mina piima niimoodi ruttu keema ajada, et see põhja ei kõrbe, ja iga üle kümne minuti kestev hommikusöögivalmistamine on minu jaoks müstiline ajaraisk. Niisiis, vesi keema, helbed sisse, kaas peale ja otsekohe tule pealt ära. Helbepakendi peal on küll kirjas, et tuleb kolm minutit keeta, aga siis on tulemuseks ühtlane mass ja see on öäk. Pudrul peab olema struktuur, mingi vaevutuntav koredus, muidu ei sobi. Tähendab, eks ma söön ära, kui mulle antakse, aga ise tahaks sellist asja vältida. Et isegi pudru puhul saavad olla mingid nõudmised, paneb ehk nii mõndagi lugejat õlgu kehitama, aga teate ju küll - kaste pange kõrvale, mitte peale ... 

Praegu pakutakse meil hommikuputru neil päevadel, kui meil kuhugi kiiret ei ole. Ma endiselt ei mõista, mida söövad hommikuti need inimesed, kelle meelest pudrukeetmine kiiresti läheb - aga kui nüüd järele mõelda, siis armastas kadunud ämm ka klassikalist inglise hommikusööki ja majandas pühapäevahommikuti tund aega köögis ... aga mina tahan hommikul peaaegu ainult süsivesikuid ja soovitatavalt kiiresti, siis on hommikusöögiga ühel poole ja saab elama hakata. Lõunapuder aga on minu jaoks täielikult välistatud, vähemalt seni, kuni ma ei pea pikemalt viibima haiglas või hooldekodus.

Mis on teie suhe pudruga?