CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Tuesday, May 23, 2017

Langevarju värvist

Ritsik kirjutas mõni aeg tagasi huvitavast raamatust. Ma ei ole seda tegelikult lugenud, pole kätte juhtunud, aga täna esitas otsene ülemus mulle küsimuse, mille peale ma hakkasin Ritsiku raamatututvustusest mõtlema. Või õigemini selle peale, mida muud ma veel võiksin teha.

Ärge saage valesti aru, ülemuse asi ongi uurida, mida inimesed kavatsevad oma eluga järgmisel õppeaastal peale hakata, valget paberit ja kirjapulka ta mulle ei ulatanud ega midagi. Pealegi olin ma kolm aastat tagasi täiesti kindel äramineja, aga käimise vähendamine andis uue hingamise või midagi sellist. Tõeliselt tegusaid tööpäevi on protsentuaalselt kohe kindlasti rohkem kui varem ja see on hea. Alati on hea tunda, et sinu tööposti otsas viibimisest on mingit kasu ka. Isegi kui see kasu ei ole enamasti käegakatsutav.

No aga. Inimene peaks elus tegema midagi, mis teda vaimustab. Tõeliselt vaimustab. Kohe nii, et suudaks vaimustada teisigi ... Kes vaimustub kanadest, kes misjonitööst, kes pereteraapiast. Räägitakse, et hea õpetaja käe alt tuleb hulganisti selle õpetaja ainest vaimustunud õpilasi. Vladimir Levi raamatud olid vaimustavad jah, sealtkaudu ma sattusingi sinna, kus ma praegu olen. Aga see ei ole nagu päris see. Kui ma vahel harva üleLinnalistele kolleegide kokkusaamistele juhtun, näen seal üht ja teist, kes põlevi silmi jutustab, kus põneval koolitusel ta on käinud ja mida teada saanud ... Mina kuulan tänulikult ära ja panen kõrva taha, rakendan ka, kui meelde tuleb, aga teisi ei sütita.

Üsna hale on olla inimene, kellele meeldivad paljud põnevad asjad, aga kes tõelist kirge ühegi eriala vastu ei tunne. No aga harutaks ...

Tegelikult vaimustavad mind raamatud. Ja söögitegemine. Ja kõige toredam palgatöö üleüldse oli ühe toitumis- ja kokandusalase raamatu tõlkimine, mis siis, et seda vist siiski ei avaldatud. Avaldamise küsimus polnud enam minu asi, autor lihtsalt vajas oma teksti teises keeles. Niisiis, ma võiksin hakata kokaraamatute tõlkijaks. Ja kuna ma märkan ka kõikvõimalikke keelevigu ükskõik mis tekstides, siis ka toimetajaks.

Nii, ja kus on kõik need kokaraamatukirjastused, mis minusugust pikisilmi ootavad? Häda on selles, et Tõeliselt Hea Toimetaja peaks olema keeleliselt veel mõnevõrra tugevam kui mina, minul on tegelikult suure ja väikese algustähe reeglitega probleem (teate küll, nõukogude inimene, Borodino leib ...). Ja selles ka, et kirjastused vajavad inimesi, kes suudaksid teha midagi nii kokaraamatu kui traktoriraamatuga, aga mina suren ära, kui pean tehnikatekstidega pikemalt õiendama. Mis vahet seal on, kas on sisemine kuuskant või välimine kaheksakant (kas need on olemas? Mees läks magama, ma ei saa küsida), üks rauakola kõik, laske mul kirjutada vahustamisest ja pruunistamisest!

Teine asi, mis mind vaimustab, on emadus. Kui lapsed väikesed olid, siis ma olin vahel lihtsalt niisama, ilma tegevuseta hämmeldunud. Ema. Emme. Mina, kujutage ette. Nojah, eks ma olin selleks ka umbes kümnendast eluaastast peale saada tahtnud, unistuse täitumine või nii. Emadus nii mõnegi populaarse beebiblogija moodi (et siin on mu beebil x firma peapael ja n firma mähkmed, ja me käisime esimest korda loomaaaias ja tegime karupuuri juures püksi) ei ole päriselt minu teema, ja poistega autosid veeretanud pole ma ka mitte kunagi, aga see osa, kus lapsel, ükskõik, kas ta on suur või väike, tekib ohoo-moment, või kus laps millestki vaimustub ... palun, neist hetki tahaks veel rohkem. Ma olen isegi valmis teist korda Legolandi minema (aga siis ma võtan kudumistöö kaasa), sest lapsed olid vanemate jaoks iiiiiiiigavas lõbustuspargis nii pööraselt õnnelikud! Minu moodi emadus sisaldab ka pidevat piiride paigashoidmist ja lapstööjõu ärakasutamist, aga ma usun (ja Levi raamatus oli ka nii!), et see ei ole lõpuks paha. Kõige parem lapstööjõu ärakasutamine toimub muidugi siis, kui samal ajal töötab lapse kõrval vanemtööjõud, aga kui piirid on kord õiges kohas, siis jääb vanemale ainult tore osa - nende avardamine vastavalt lapse vanemaks ja arukamaks muutumisele. Väike soe (ja unine) kera süles on muidugi ka imetore, aga need hetked muutuvad laste kasvades aina harvemaks, sest noh, süle mahutavusel on ka mingid piirid. Lapsed kui kaasteelised aga vast ikka jäävad. Isegi kui nad Kolumbiasse misjonärideks lähevad või mõnel muul põhjusel igapäevaselt siin ei ole.*

Emadusest vaimustumisel on ainult see paha omadus, et see ei too leiba lauale. Isegi mitte uute suuremate peretoetuste puhul, pealegi on Jumalal meie laste arvu suhtes omad plaanid, hetkel on kolm ja olgu me sellega rahul. Emadusest vaimustumise ainuke kasu on, et ma tahan olla aina parem ema. Natuke vist õnnestub ka, sest kui raskustest ei õpi, milleks siis üldse raskustega toime tulle, võiks niisama teki üle pea tõmmata ja oodata, äkki läheb ise üle? Ja raskusi pakub lapsevanemaks olemine muidugi küllaga. Raskused piiride õigesse kohta seadmisel. Raskused lapsest õigel ajal õigel viisil arusaamisel. Raskused mõistmisel, et nad ei olegi enam nii pisikesed nagu nad tunduvad ... Raskused lahtilaskmisel. On vaja arendada endas välja oskus mitte närviliselt küüsi närida, kui laps mingitel asjaoludel emmega samas elemendis ei viibi. Ja oskus hoida salapaigas varuks tahvel šokolaadi juhuks, kui põlvkondadevahelised erimeelsused meeleäraheitele viivad. Ka seda juhtub /laiutab käsi nagu Macaulay Culkin filmis "Üksinda kodus" või Unistaja igal sobival juhul, sarnasus on täitsa olemas/!

Sellest kõigest järelduvalt ... teenin edasi seal, kus olen. Küllap ülemus teada annab, kui ta kedagi teist vajama hakkab, ja ehk on selleks ajaks ikkagi kuskil vaja üht kokaraamatute tõlkijat. Või tuleb vahepeal mõni parem mõte.

______
*hetkel on isegi JJ veel selles õndsas eas, kus täiskasvanuna vanematekodus elamine tundub ainumõeldava eluviisina. Eks me oleme rääkinud ka, et meie majja ja krundi peale mahuvad nad soovi korral koos kõigi oma peredega - aga seda näeb siis, kui nad rohkem iseseisvuma hakkavad, arvatavasti on tulevastel miniatel ka mingi sõnaõigus. Peoliblikaid nad loodetavasti meile koju ei too, aga "tee tööd, siis tuleb ka armastus" ei tohiks meie pojad ka oma tulevastele öelda, kui need meie kodu asukoha peale ära kohkuvad.

0 comments:

Post a Comment