CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Sunday, May 21, 2017

On meie keskel suvi

See laul kummitas mul reede õhtul kohe koledasti. Just selles vanas variandis - kuigi mina olin seda lapsena loomulikult mustvalgena näinud ega osanud aimatagi, et täiesti normaalsetena tunduvatel lastel olid filmis kaelas pioneerirätikud - sest väljaspool kooliaega ju vähemalt kaheksakümnendatel mitte ükski täie mõistusega inimene sellist asja ei tarvitanud.

Igatahes tuli meile reedel ootamatult suvi. Koos loaga kanda lühikesi pükse ja T-särke, sõita rattaga metsa ja kasutada aiakastmisvoolikut ... esialgu siiski sihipäraselt. Veesõja jaoks ei ole veel piisavalt soe. Võib-olla lähevad enne kuu lõppu isegi mõned puud lehte, kes teab.

Suve lootuses panin maha palju porgandeid, herneid, porrulauguvuntse ja peediseemneid. Tomatite räimepanekuga läheb veel paar päeva aega. Võib-olla saame tuleval nädalal ka oma aia rabarberist kooki - meil siin on nimelt paras Arktika ja kõik asjad kasvavad oluliselt kauem kui normaalsetes paikades (Vanaema, kelle aed on igasuguse põhjatuule eest täiesti kaitstud, väidab, et ma lihtsalt ei rohi piisavalt - eks tal on õigus oma arvamusele). Üks puu, mis algselt pidanuks olema Emma Leppermann, aga on ilmselt pööranud metsikuks, igatahes juba õitseb. Üht kirsiõit nägin ka ja lõpuks ometi õitsevad võililled.

Aiatööde käigus saime nii mina kui Unistaja hammustada mingilt eriti mürgiselt kevadiselt putukalt, nii et Unistajal on paistes põsk ja minul otsmik. Pääsukesi pole sel aastal veel näha olnud, aga me ootame neid pikisilmi. Toitu neile jätkub.

Lillebror käis koolis vastamas ja saime teada, et tema teadmistest jätkub esimese klassi lõpetamiseks. Ega muud arvata olnudki. Jõugu Juht vastas prantsuse keelt ja vastas hästi, nelja peale. Hämmastav, et nii ebamääraste prantsuse keele alaste teadmiste eest "neli" pannakse, aga ju ta siis suutis oma tippvormi ajastada õigeks hetkeks.

Veel saime JJ kohta teada, et Endises Koolis talle hetkel kohta ei ole. Ka see ei ole üllatav, aga millegipärast oleme me siiski natuke nagu pettunud ja segaduses. Nimelt tundus Poiste Endine Kool meile kõige parema valikuna õpitavate võõrkeelte, seltskonna ja asukoha mõttes. Nüüd peame hakkama otsustama, kas üldse (sest Mees ütleb ja üks mu kolleeg, kellega ma sellest rääkisin, arvas ka, et JJ-ga ei juhtuks midagi eriti hullu, kui ta veel ühe aasta koduõppel oleks - ega tegelikult ei juhtuks jah midagi tõeliselt õudset) ja kui jah, siis kuhu ta sügisel läheb. Õnneks on tal Emme Koolis koht niiehknii olemas ja Kohalik Kool peab piirkonnakoolina lapse vastu võtma ka siis, kui me esimese septembri hommikul kell üheksa avaldusega kohale sajame (mida me teha ei kavatse), nii et midagi väga traagilist ei ole. Küsimus on ainult selles, mis oleks parim valik.

Mees käis Väikeses Kuurortlinnas meeste palveõhtul. Jõugu Juht käis juunioridega Lähedalasuvas Lossis ja pühapäevakooli rühmaga ppk lõpetamise puhul Kohalikus Seikluspargis. Lillebror käis loodusringiga Pokumaal. Meie teised ... tegelikult me käisime kõik ka. Laupäeval oli Muuseumiöö ja minul tuli hull mõte minna algselt planeeritud Jääaja Keskuse asemel hoopis Rakverre. Lopsisin valmis mõned võileivad ja keerasin pühapäevase kirikukohviku jaoks mõeldud kõrvitsakoogil tule liiga vara alt ära (ta vajas kiriku köögis kohe mitmekordset üleküpsetamist, et söömiskõlbulikuks saada, aga see kook kipubki nätskeks jääma, kui teda korraga palju teha, inimesed sõid ja keegi välja ei sülitanud), läksime võtsime juunioride väljasõidult JJ ja sõitsime. Linnuses oli väga palju rahvast ja laste vaimustus hoopis väiksem kui eelmisel korral - no aga eks nad ole meie viimasest linnuse-külastamisest saadik ka tervet hulka igasuguseid linnuseid näinud, nelja aastaga jõuab üpris palju. Mängiti üks malemäng ja  käidi kontrollimas, kas sarviline tegelane eemal künka otsas on ikka isane. Olevat olnud küll. Siis läks ootamatult jahedaks, me pidasime piknikku soojema koha puuduses hoopis autos ja tutvusime politseimuuseumiga. Ka seal oli väga palju rahvast, aga mürtsuga vastu takistust sõita ja kiivreid pähe proovida sai küll. Mulle seal sobis, soe oli, aga Mehel kui kogenud astmaatikul sai õhk otsa ja ta muutus pahuraks - ega ei ole jah midagi rõõmustada, kui hingata ei saa. Õue peal oli õhk värskem ja Mehel ka kohe parem olla. Tundus arukas asuda tagasiteele, aga tee peale jäi meie jaoks täiesti ootamatu paik - Roela käbikuivati. Teate, see on täitsa finuminaalne koht! Saab teada midagi kuuse- ja männiseemnete varumisest Ukuaru stiilis, aga muuseumiööl toimus seal ka kohalik rahvateater või midagi sellist. Katusealuse meisterdamise-töötoa materjalidest olid mitmed mehed saanud endale kollikostüümi ehk villast habemetuustid ja rinnakarvad, ja siis nad seal - karvastena - rääkisid ja esinesid. Ootamatult olime sattunud "Eesti rahva ennemuistsetesse juttudesse". Lapsed kuulasid, silmad rõngas, meie imetlesime ahjuust ja kogu maja üleüldse. Ringkäigu ja jutuvestmise lõpuks juhatati rahvas töötuppa, kus lapsed valmistasid ühe käbilamba (JJ), ühe käbiöökulli pesas (Lillebror) ja ühe Originaalse Jalgadega Käbi. Vati Sees! (Unistaja) Mõnikümmend kilomeetrit pärast käbikuivatit palus Lillebror tagaistmelt, kas ma võiksin palun tema öökulli hoida, sest tema tahab nii väga magada ...

Veel saime õnnistatud Saksamaalt tulnud paki ja Hiiumaalt tulnud munade võrra. Mõlemad tulid ilusate üllatustena. Aitäh. Inimesed on ikka ilusad ja head.

2 comments:

Kylli said...

Käbikuivati asjus ... sellest enamvähem üle tee on üks tore mesila, kust hääd mett saab ... kui teinekord huvi peaks pakkuma :)

reet said...

Aitäh, kui kunagi veel seda teed sõidame, siis pakub vast ikka huvi. Muidu on meil neid mesinikke siin lähemal ka.

Post a Comment