CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Sunday, May 28, 2017

Suvi. Ei mingit kahtlust.

Õues on soe, soe, soe! Nii soe, et täna kirikust tulles avasime kõik tavaliselt lahtikäivad aknad ja uksed - need täispalkmajad ju ei soojene iga troopilise tuulehoo peale. Õhtuks saime toad peaaegu õueõhuga sama soojaks.

Soe on ka igasugusel taimestikul. Muru koosneb peamiselt võililledest. Kõik meie kirsid, metsikud ja kodustatud, õitsevad. Noorel pirnil, mis mõne aasta eest suuremalt jaolt ära murdus, on ka jälle õied, kaksteist tükki või umbs nii. Aga õuntega sel aastal muret pole - tundub, et kuldrenetil tuleb kümme õit, martsipanil ka, aga valge klaar ja sibulõun on puhta tühjad. Vast nädala pärast on näha, kuidas nende õitega tegelikult on. Lauda taga õitseb toomingas ja suurel tammel Maja ees on mõned mini-lehed küljes. Suhkruhernetaimed on üles tulnud, aga otse kompostihunnikusse pistetud kõrvitsad veel mitte.

Külvasin peedid, oad, tilli ja natuke salatit. Viimast on mõttekas jupikaupa külvata. Kasvuhoonesse istutasin seitsekümmend tomatit räimes. Neist mõned lamas keegi kass (arvatavasti Mimi) ära, aga ülejäänud on täitsa krapsaka olemisega.

Kooliasjadega on nii, et teha on veel koera saba - tehnoloogiaõpetajale tuleb hindamiseks esitada mõned sõjariistad ja köögitarbed, ja JJ peab inimeseõpetuse õpetajale viima õpetaja poolt emme-kirjatuviga edastatud töölehed. Üks matemaatika kontrolltöö ootab ka veel õpetajale edasiandmist, aga ega need hinded enne kolmapäeva peagi väljas olema. Unistaja oli prantsuse keelt, loodusõpetust ja eesti keelt vastamas käies tubli, aja JJ puterdas nii eesti keele kui ühe matemaatikatööga. Lubasin, et tema jääb siis komade ja kirjavahemärkide teemal suvetööle. Noormees muutus tõsiseks ja tegi selle peale vähemalt viimase matemaatikatöö (selle, mis õpetajapoolset hindamist ootab) korralikult.

Veel käisid Unistaja ja Jõugu Juht võistlustel. 4. ja 5. koht Eesti karikavõistlustel pole just paha tulemus - eriti kui arvestada, et esimese koha sai noormees, kes olevat juba umbes viis aastat harjutanud, meie poisid napilt kaks aastat ... Ja et võistlejaid nende vanuse- ja vibuklassis oli kokku 21. Võistluste pärast ööbisid nad kaks ööd Linnas, mistõttu sai Lillebror terve laupäeva olla ainuke laps. Avastasin, et minu soovimatus koos lastega süüa teha pole seotud laste kui niisuguste, vaid hoopis laste arvuga. Üks laps köögis ei sega üldse, aga kolm korraga (ja neid on kolm korraga, alati) on mulle liig. Väljaspool söögitegemist meeldiks mulle siiski palju lapsi, kindlasti rohkem kui kolm.

Lõppesid mõned huviringid. Saksa keel lõppes niisama, aga laevamudeliringist (tuntud ka kui puutöö) anti aukirjad. Jõugu Juht lõpetas ka pühapäevakooli - kohe päriselt lõpetas, õpetajad panid mõneks ajaks ameti maha - et saaks pühapäeviti jumalteenistustel ka osaleda - ja seda rühma enam ppk tunnis omavahel kokku saama ei oodata. JJ arvas, et talle väga meeldib lõpetada. Ma usun küll jah.

Kirikus olid koristamistalgud. Veetsin suure osa reede õhtust, kasides üsna kasijavaenuliku kujuga kuburesti - või mis selle pliidi-kohal-äratõmbe-asjanduse nimi ongi? Kasimist vajas see rest igal juhul ja puhtamaks sai ka, aga vaev ... Oeh. Meil on lihtsalt söögiosadus väga tähtsal kohal, palju vaimulikke küsimusi lahendatakse ja hingi hoitakse laua taga. Ülejäänud perekond küüris samal ajal kuskil uksi ja tegi midagi muud taolist, Lillebror näiteks sõitis koos Sõbraga tõstukil üles-alla (Kirik, saate aru? Laealused lambid on paari korruse kõrgusel. Õnneks on keegi tark inimene leiutanud pisikese tõstuki, millega saab saalis ringi sõita ja lampe tolmust pühkida.). Tegelikult nägin ma Lillebrori ka lapiga välisust nühkimas. :)

Kudusin valmis ühe oranži ja valge vaiba, mis läks meie lemmikprofessori kööki. Kuna minu kitstelg soovitud laiust ei võimaldanud, kasutasin selleks Vanaema kangastelgi ja olin iga mõne hetke järel hulluks minemas - Vanaema on minust umbes 20 cm lühem ja tallalauad on tema jalgade järgi sätitud, tähendab, kõrgele, aga mina pean iga tallalauda oma põlvede kõrguselt otsima ... Vanaema ütles muidugi, et ärgu ma pirtsutagu. Kuna üks ülikooliaegne tuttav oli tellinud minult 10 meetri jagu veel laiemaid vaipu, pani Mees mulle täitsa remontimata ja kütmisvõimaluseta tuppa üles laiad teljed - ma ei pirtsuta jah, koon täitsa oma teljega ja läheb hästi. Testvaip on umbes poole peal. Ühel päeval saan ma sinna ruumi ka ilusad Itaalia seinaplaadid, väikese raudahju ja korraliku sisustuse, näiteks suure klapplaua akna alla, aga kuna praegune remondiprioriteet on Katus, koon laia kangast suvel. Gobeläänitelg mahub ju ikka elutuppa ära.

Reedel ühe õpetaja järgi oodates tuli äketse mõte, et neid lahjade lehmade aastaid on juba küllalt olnud, oleme kokkuhoidlikuks õppinud, aitäh, nüüd tahaks mõned priskete lehmade aastad saada. Iseenesest pole see võimatu, ainult et enne koitu tuleb see pimedusehetk läbi teha ... Leib, tänan küsimast, on endiselt laual ja see on põhjus olla tänulik.

Asooh, poes käisime ka. Olin juba meeleäraheitel, sest minevasuvised lahtised kingad olid juba sügiseks läbi mis läbi, aga mitte üheski poes ei müüdud mõistliku hinnaga ilusaid kingi! Ma nimelt täitsa usun kunagi lehest loetut, et enam-vähem kõik kahekohalise hinnaga jalatsid on ühtmoodi viletsad ja seetõttu on minu hinnapiir päris madal. Pealegi käin ma rihmikutega palava ilmaga ühtmoodi linnas ja üle karjamaa jalutamas, nii et need ei saagi kaua vastu pidada. (Üks mina. Üks käekott. Ühed jalatsid hooaja kohta. Üks lõhn. Üks juukseklamber. Rohkem pole vaja.) Siis soovitas kolleeg mulle Sepa turgu, mis oli mul puhtalt meelest läinud. Tõepoolest, mujal poodides ei saagi ilusaid suvekingi olla, sealsed müüjad on kõik endale ahnitsenud! Minu esimest eelistust - mõistlikult mustad - oli küll ainult vale numbriga, aga helebeež on ka päris neutraalne värv, sobib kõigega.

Veel. Täna kirikus haaras mul nööbist üks ammukohatud isik, keda mina teadsin kui Kristit Hollandist, aga kes praeguseks olevat hoopis Kristi Hiiumaalt. Väga tore taaskohtumine oli. Häid inimesi on ikka hea kohata. Olgu teil seal teisel pool ekraani ka palju häid inimesi!

5 comments:

karina said...

Ehee. Kristi Hiiumaalt on meile peaaegu naaber :) Või noh, naaberkülast enamvähem, mehe klassiõde pealekauba.

reet said...

Kui nüüd aus olla, siis ma kirjutades lootsingi, et Sa ära tunned, kellega on tegu. Ta ütles jah, et klassiõde.

Meeli said...

Ma ei saa ka siis mitte vaiki olla, et Kristi Hiiumaalt on muu hulgas ka mu habemiku kaugelt sugulane ;)

reet said...

Ahsoo. Seda ta öelda ei jõudnud. :)

Meeli said...

Tema ema järele meie viiene oma nimegi saanud :D

Post a Comment