CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Sunday, May 7, 2017

Tänumeeles

On olnud keskmisest tegusam nädal. Keskmisest rohkem töötegemist, keskmisest rohkem suhtlemist, keskmisest rohkem väsimust. Viimast on näha sellenädalaste postituste trükivigades. Õudus. Püüan edaspidi tähelepanelikum olla.

Maikuu algas kodus laatsaretiga. Jõugu Juht oli terveks saamas, Mees oli haigeks jäämas, mina olin midagi vahepealset ja nooremad lapsed köhisid ja nohutasid seltskonna mõttes kaasa. Sellest kõigest hoolimata otsustasime, et kuna meie üpris nõrga immuunsüsteemiga vanavanemad ei ole meilt kelleltki haigust külge saanud, ei ole tegu millegi tõsiselt nakkavaga ja võib inimeste hulka minna küll. JJ käis ühe Endise Klassivenna sünnipäeval, mina ja Mees Meremehe ja Meremehe naise ühis ... peol. Raske on täpset nimetust anda üritusele, mis toimub küll sünnipäeva nime all, aga käitub nagu pulmad - nii et lõpukõnet pidanud pastor M. esimese hooga ütleski, et tavaliselt pulmas ... oih, see on siiski sünnipäev - ja toimub mõlema sünnipäeva ja isegi pulma-aastapäeva suhtes mingisuguses nihkes. Igatahes oli tore pidu ja minu meelest mõnevõrra lustlikumgi kui nende pulmad 19 aastat tagasi - no aga tookord olin ma esimest korda elus kristlikus pulmas ega tundnud peaaegu kedagi, ülejäänud noored aga olid suuremalt jaolt omavahel lähedased sõbrad. Aitäh. Pidus käis ka see esimene piibelehesall. Kogesin, et pärisvillane on tõepoolest soe isegi siis, kui ta on härmalõng-õhuke. :)

Reedel käis JJ vastamas ajalugu ja Lillebror mida iganes. Õpetaja Õunapuuhaldjale üllatusena tulnud asendustunni tõttu veetis Lillebror tund aega esimeses bees töölehti täites ja minu tööasjade ja JJ vastamise ajakava tõttu (sest ma ei saada kaheksa-aastast last üksi talle täiesti tundmatu magalarajooni vahele kulgema, Mehel ei olnud aega talle kohe järele tulla, aga kuskil pidi laps ju olla saama, eks ole) teise tunni "oma" klassiga koos tööõpetuse tunnis. Vähemalt ühe käelise tegevuse koha pealt saab "linnukese" ära teha, õpetaja kiitis, et laps oskab kääridega lõigata. Ka etteütluse kirjutas Lillebror hästi, ainult küsimärgi kirjutamist ja kasutamist peame veel harjutama. JJ ajalootulemus oli ootuspärane - õpetaja jäi rahule. Eks me oleme laste üldise silmaringi, sealhulgas ajaloost arusaamise nimel natuke vaeva ka näinud.

Laupäeval oli See Päev, Mille Nimel Pool Talve Tööd Tehakse ehk Linna suur kevadlaat. JJ käis juunioride kokkusaamiselt tulles kesklinnast läbi ja tegi meie poolt soovitud kohale märgid peale - päriselt pole niimoodi ilus, aga sellel laadal kehtib kohasaamise puhul põhimõte "kes ees, see mees". Tuttav seebikunstnik (muide, tema pärnaõieseep on imeline ja pingviiniseep püsib hästi kaua pingviinina!)  ütles, et juba kell pool kolm öösel olevat enamik kohti hõivatud olnud. Huu. Meie tõusime kell viis. Kõigepealt kesklinna, koht leida, huhh!, atribuutika maha, mina ja Unistaja telki püsti panema (sest juhul, kui üks rändav pilv soovib ennast meie kohal tühjaks väänata, tuleks saja meetri kaltsuvaipade kuivatamiseks rentida vähemalt spordihall ...) , Mees ja Lillebror Vanaema juurde kaupa peale võtma. Jõugu Juht oli Vanaema juures ööd olnud. Unistajaga koos midagi juppidest kokku panna on lust ja rõõm. Laps, kes on virtuoos Legode alal, saab ideaalselt hakkama ka laadatelgi ja vaipade riputamisalusega, ainult käte siruulatust jääb mõnes kohas esialgu väheseks.

Laat ise oli tavaline, võiks öelda. Oli natuke rahvast ja Väga Palju rahvast. Oli ostjaid ja ma-tulen-kindlasti-tagasi inimesi, kes muidugi tagasi ei tulnud. Oli paar külatola-tüüpi inimest ja toredaid kohtumisi võõraste ja tuttavatega. Kaks villavaipa läksid Austraaliasse. Selgus, et meil ongi ainult üks täpselt kahe meetri pikkune vaip. Selgus, et kempsuvaipadega on hetkel olukord nadi. Kogesin taas, et ma võin küll laadal müüa, aga ostlema läheksin ainult laada alguses või lõpus, keskpäeva kandis on seal minu maitsele liiga palju rahvast korraga igas suunas liikumas.

Lapsed veetsid päeva peaaegu nii, nagu Rasmus ja Pontus Täitapunõmmel tivolis (Astrid Lindgren, "Rasmus, Pontus ja Lontu") ja Fern ja Avery suurel põllumajandusnäitusel (E. B. White, "Charlotte koob võrku"). Olemasolev taskuraha ja laadapäeva puhune lisaraha investeeriti suhkruvatisse, jäätisesse, jääjoogisse ... ma ei tea, mida nad veel ostsid. Lillebror kulutas oma viimase sünnipäevakingiraha õitsvatele lilledele. Siit küsimus lillekasvatajatele: kas peiulilled ja võõrasemad surevad öökülmade kätte ära? Nad said täna õue istutatud ja mul ei ole katteloori ega midagi neile peale panna, ainult mingi jupp kasvuhoonekilet oleks.

Päeva preemiaks ostsime Kvartali alt Chi restoranist idamaist toitu koju kaasa. Mulle see tavaliselt maitseb ja kõigile teistele ka, aga seekord oli ühe vürtsitärniga toidus oakaunaks või maeiteamilleks maskeerunud aktiivne tšillikaun. Sain sellest üsna kohe aru ja sülitasin hoolega, aga järgmised viisteist minutit möödusid üsna valurohkelt. Ma pean neile sellest veel kirjutama - üks vürtsitärn tähendab, et ka tšillipelgur peab saama seda süüa! Urr.

Pühapäeval tundsime rõõmu koguduse tehnikameeskonna heast tööst (eriti selle juhist, khm) ja vaatasime-kuulasime teenistust youtube'i vahendusel. Võtsimegi terve päeva selleks, et mitte kuhugi minna ja teha kodus neid asju, mida me ise tahame. Lillebror istutas lilli. Unistaja voolis puust mõõka. Jõugu Juht otsustas hakata potipõllumeheks ja valmistas endale isiklikku hernepeenart ette. Mina pesin kaks masinatäit pesu, kaevasin pikalt ja põhjalikult maad ja tegin süüa. Ei kudunud ainsatki silmust pitsi ega ainsatki sentimeetrit vaipa! Mees assisteeris Lillebrori peenraloomist ja praavitas tervist, sest kahe aasta tagune seljale õnnetult lõppenud klaveritõstmine annab ennast suuremate pingutuste puhul ikka veel tunda, no ja eile oli tuul ka, mis ebamäärasest külmetusviirusest paranemist eriti ei toeta. Õhtusöögiks pakuti midagi taolist, aga sealiha ja punaste sõstardega ja Nutella-täidisega palmiksaia.

 Arvatavasti juhtus sel nädalal veel midagi head, aga praegu ei tule meelde ... Igatahes olen ma tänulik kogu selle töö- ja inimeste-õnnistuse eest.

14 comments:

carm said...

Üks vürtsitärn oleks minu jaoks juba piisav hoiatus, et pole mõtet näppima minna, kui just pole sündinud tuleneelaja. Lootust, et toit ohutu on, on ainult täiesti tärnivabade roogade puhul.

reet said...

Ühe tärniga toidud on mina jaoks tavaliselt veel täitsa mõnusad ja Mees veel ei virise, et lahja, antagu pipart. Aga see tšillikaun oli tõesti liig mis liig.

Kylli said...

Jättes kõrvale selle, et teie pere tegemistest on jätkuvalt väga mõnus lugeda, küsiksin hoopis puhtalt uudishimust ja silmaringi laiendamise mõttes, et kas 8aastase lapse kääridega lõikamise oskus on tänapäeval midagi erilist, et Lillebrori puhul see ekstra ära märgiti? Või miks see märkimisvääriline oli? Ma olen seni arvanud, et see on selline elementaaroskus nagu noa ja kahvliga söömine või muud säärased asjad?

reet said...

Ma olen nii aru saanud, et oskus kääridega mööda joont täpselt ja puhtalt lõigata peab olema esimese klassi lõpuks omandatud ja seda hinnatakse. On hämmastav, kui paljud 8-aastased lõikavad karvaselt või ei oska kääridega midagi mõistlikku peale hakata.

Kylli said...

Huvitav, kas see on kuidagi sellega seotud, et ei julgeta lastele neid päris kääre kätte anda? Nood, mida "lastekääride" nime all müüakse, kõlbavad ju ehk kolme-neljaselt ehk tegelikult ei kõlba suurt millekski ... Ma tegelikult sellepärast küsisin, et mu äsja kuueseks saanu lõikab minu meelest juba täitsa adekvaatselt piirjoone järgi. Muidugi mitte ideaalselt, aga tulemus on juba täitsa kena. Aga talle ma andsin "päris" käärid juba üsna ammu, aasta tagasi kindlasti ja talle on päris pisikesest peale väga lõikuda meeldinud. Ta on muidugi noaga puujuppi vestnud, haamriga naelu tagunud jms ka teinud juba päris mitu aastat :) Aga näiteks nõela ja heegelnõela käsitsemisele ei saa üldse pihta, tüdruklaps või asi :D

reet said...

Küllap jah ei anta kääre kätte. Et meil on palju poisse, kes veel kümneselt ei tea, kuidaspidi haamer pihku käib, on kuidagi mõistetav - elatakse ju korteris ja isad on harvaesinev nähtus, paljuke need emad ikka haamerdavad. Aga kui Õpetaja Õunapuuhaldjas eelmisel aastal tüdrukutega mingit nööbipilti õmbles ja avastas, et 10-11-aastased ei oska niiti nõela taha ajada, olime küll jahmunud. Elementaarne käsitööoskus paistab olevat kaduv ... ma lähen ja koon nüüd uue salli tööproovi edasi, aitäh motiveerimast (mina õppisin varrastel kuduma viieselt, nagu peaks Eestis olema normaalne, kui on käepärast vahetpidamata kuduv vanaema).

ja alles nüüd märkasin ... aitäh hea sõna eest!

Kylli said...

Oh, see on tegelikult nii huvitav teema. Elementaarse käsitööoskuse kadumise üks põhjus on ehk see, et asju sageli enam ei parandata, lihtsam on odavmoeketist uus osta? Räägin mina, kes ma veetsin paar päeva tagasi kena õhtuse tunnikese lapse ratta seljas lõhkikäristatud pükste hargivahet kinni nõeludes ja see pagana pealisriie oli seal nii õhuke, et järgmisel päeval läksid need püksid ikkagi mehele autoehitusele kaltsuks. Vähemalt saab meil iga riidejupp uue elu õlikaltsuna :) Muidu käsitöö, kui puutöö välja arvata, pole mulle endale ka paraku kunagi väga sümpaatne olnud. Praegugi, koon juba sügisest saati lapsele sääriseid, saad aru, tavalisi triibulisi SÄÄRISEID. Lubasin talle pühalikult, et UUEKS sügiseks saavad päriselt ka valmis. Mõtlen ikka, et kunagi on see hetk, kui on palju aega ja siis õpin õmblusmasinat uuesti kasutama või midagi ...

Tegelikult minu meelest võiks need elementaarsed käsitöövõtted - nii traditsiooniliste "meeste"- kui "naiste"tööde omad - koolis kõigile selgeks teha. Just sellepärast, et iga koolilõpetaja teaks, mispidi haamrit kätte võtta ja kuidas niiti nõela taha panna.

reet said...

Einoh, igaühel on oma anded. Mina ei oska puiduga midagi peale hakata. Meil koolis küll käivad poisid süüa tegemas ja tüdrukud natuke töökojas midagi tegemas, ma ei tea, mida. Arvatavasti õpivad poisid nööpi ka õmblema, aga rohkem ma ei tea. Õpetaja Taaviemme, kes on Sinu nimekaim, pani lapsed vist juba teises klassis käpiknukku õmblema ja minu meelest on see üks täiesti õige asi. Kui muud külge ei jää, siis teavad vähemalt, kuidas niit nõela külge käib.

Kylli said...

Ma olen su kommentaariumi täiesti lubamatult kaaperdanud, aga mulle tundub, et häda ongi selles, et koolis tehakse kõike "natuke". Nööbi õmblemise saab ehk jah selle natukesega selgeks, aga selleks, et mingit masinat - olgu see siis õmblusmasin või saepink - mitte karta, on natuke rohkem, kui natuke vaja.
Ma oma näitel võin öelda, et Singeri lauaõmblusmasin, isa käsitööriistad ja teismelisena ka kreissaag olid mul täiesti vabalt kasutatavate asjade nimekirjas, aga kaasaegset elektrilist õmblusmasinat kardan (see ju perutab kut' pöörane, hirmus) ja selleks, et julgeks koduseid elektrilisi tööriistu (kasvõi rellakas ja saepink) kasutada, läksin veel hilises eas mööblivalmistamise kursustele. Pärast seda julgen kõike kodus leiduvat (kui keevitusaparaat välja arvata) üsna rahuliku südamega käivitada ja sihtotstarbeliselt kasutada, kartmata midagi või kedagi ära lõhkuda. Õmbluskursused on kunagi tulevikus samamoodi plaanis.
Ehk et kuidagi süsteemsem võiks see lugu olla koolis ka. Siin muidugi jälle häda, et põhikooliõpilasi ilmselt igasugu masinatega väga toimetama ei usaldata ja gümnaasiumis käsitöö nimelist tundi vist enam polegi?
Aga ma nüüd lõpetan su blogi risustamise.

reet said...

Ei Sa risusta midagi, aga see on tõesti eraldi teema. Võiks olla küll põhjalikumalt. Ma tean, et meil õpivad tüdrukud kasutama programmeeritavat tikkimismasinat vms asjandust, ja poiste puutöökoda on nagu kosmoselaeva juhtimiskeskus, Linna kõige uuem ja vingem, ja õpetaja umbes alates seitsmenast klassist laseb poisse kõige kallale, aga kui palju oskusi sealt külge jääb, ei tea.

Alice said...

Ma nüüd siis ka sekkun teemasse ja küsin, et kas tüdrukud ka seda kosmoselaeva juhtimiskeskust kasutada saavad? Et kas tööõpetustunnid ongi koolis (koolides) ikka veel poistele ja tüdrukutele eraldi?

reet said...

Põhiosa on eraldi, aga mingid nädalad on grupid igal aastal vahetuses, ma pole süvenenud, kui pikalt.

Kylli said...

Alice (Reet parandab nüüd, kui ma eksin), minu meelest on nii, et mingis vanuses tuleb valida kodunduse-käsitöö või tehnoloogia suund. Ehkki, "valik" on rohkem jutumärkides, sest enamasti tehakse see ikka "traditsioone" silmas pidades ... Meie pere vanim laps, tüdruk, valis omal ajal nö poiste tööõpetuse ja selleks oli päris mitut avaldust vaja, pärast koolivahetust samamoodi jätkamiseks kulus samuti hulk selgitusi. Aga see on võimalik, ehkki võib-olla erinevate koolide lõikes mitte just kõige soositum tegevus. Sellist asja, et nii poisid kui tüdrukud saaksid võrdselt kodundust, käsitööd, tehnoloogiaõpetust või mis need õiged nimed ongi, ei ole, kahjuks. Aga ma huviga loeksin, kuidas Inglismaal on? Greta vanustel on kindlasti poisid-tüdrukud koos, aga mis vanemate lastega saab?

Alice said...

Kylli, seda on nii kahju kuulda, et Eestis on suuremas osas ikka veel selline süsteem :(. Lausa uskumatu!

Inglismaal on jah poisid ja tüdrukud alati kõik koos, sest muidu oleks see ju diskrimineerimine. Algkoolides (4-10/11 aastased) on tunnipaanis kunst ja disain tehnoloogia, Päris puu- ja metallitööd nad algkoolis minu teada veel ei tee (algkoolides puutöökodasid ei ole) aga igasugu muid asju meisterdavad küll. Sellele lisaks on Greta koolis ka veel aiandus ja kanade eest hoolitsemine teatud arv nädalaid aasta kohta. Mingi tikkimise ja õmblemise värk on ka, sest osa asju on ta ka koju toodud.

Eesti mõistes alates 5. klassist, ehk teiseastmekoolis, on sellised kunsti ja tehnoloogiatunnid juba palju põhjalikumad ja korralike masinate ning tööriistadega. Metalli- ja puutöid, toidutehnoloogia, tekstiil jne toimuvad nii poistel kui tüdrukutel samal ajal.
Saad sellest natuke lähemalt lugeda siit http://knightscastle-alice.blogspot.co.uk/2016/10/kaisime-uhe-keskastme-kooliga.html

Postituses on ka Eesti 5. ja 8.klassi ühe aasta õppeplaan väljas.
Ma hetkel täpselt ei tea, aga nagu selle postituse tunniplaanist on näha, siis kehalise tunnid on poistele ja tüdrukutele eraldi (vähemalt 5. klassi plaanis on nii näha), aga poisid ja tüdrukud õpivad seal samu asju. Ka jalgpalli :)

Post a Comment