Friday, June 30, 2017

Tädi Juuli

Teate küll seda luuletust, et maasikatest, vaarikatest moosi keetis tädi Juuli ... Mnjah, mis sel aastal vaarikatega saab, me veel ei tea, aga maasikatega on nii, et kaks ja pool tundi enne tädi Juuli saabumist on neid meie peenardelt nopitud ja ära söödud 650 grammi jagu ja kas üldse arvestatavas koguses juurde tuleb, pole teada - tähendab, tuleb ikka, aga natukehaaval. Moos tuleb sellegipoolest, aga kardetavasti rändeminevikuga marjadest.

Veel tuleb juulis
  • katuseküsimuse lahenduse algus, kui mitte rohkem - pole teada, mis päeval täpselt katusemeister eelmiselt objektilt vabaneb, aga lepingus on kirjas, et septembrikuuks peab katus peal olema, tähendab, arvatavasti tahab ta ise ka meie Majaga peale hakata;
  • piiblilugemise laager ja sellega seoses viis lastevaba päeva. Ma kohe ei kujuta ettegi, mida me selle ajaga peale hakkame;
  • kolm olulist laata, kus tuleb käia ... neljas ehk homne Lähedalasuvas Kuurortlinnas toimuv laat jääb meie jaoks ära, sest lubatakse vihma ja me tõepoolest ei saa endale lubada seda, et sada meetrit kaltsuvaipa märjaks saab - kus me neid kuivataks?
  • väljasõit metsmaasikaraiesmikule;
  • võib-olla väljasõit mere äärde, kui vähegi suveilma antakse;
  • aiatööd, loomulikult;
  • loodetavasti õietolmuallergia lõpp selleks aastaks (atsih, tänan küsimast);
  • mõned seeneretked.
Midagi muud küll praegu lubada ei julge. Mustikakorjamisega on nii, et seeneluures käies luurasin mustikaid ka ... ei olnud õisi ega rohelisi marjakesi varte küljes. Äkki olid valed varred?

Sotsiaalmeediat eile ja täna täitnud laulupeoga on aga nii, et meie lapsed vist ei teagi, et see toimub. Me oleme vägagi mittetantsiv ja mittelaulev perekond ja pole näha, et see muutuks. Teiste muljeid loen küll meelsasti, aitäh.

Tegelikult võiks nüüd päris ehtne suvi saabuda ja mõneks ajaks jääda. Aitab talvest, nagu minu Californias elav tädipoeg Michael meie praegust ilma nimetas. Muidugi, kõik sõltub perspektiivist ja loodetavasti on Eesti päristalv (öäk) veel mitme kuu kaugusel ...

Lapse tulevikule mõeldes

No mitte just väga kaugele tulevikule, aga ikkagi. Palun ette vabandust nende ees, kelle meelest on sündsusetu juuni lõpus kooli peale mõelda. Õues, muide, on täna heal juhul oktoober või aprill, aga mitte päikesest küllastunud ja maasikalõhnaline juuni, nagu peab.

Teoreetiliselt peaks Jõugu Juht sügisest hakkama taas igapäevaselt koolis käima. Kus ja mis logistika järgi, see on endiselt lahtine - nagu enamik asju meie elus. Igatahes on tal Emme Koolis koht olemas, aga vajadusel saaks Kohalikku Kooli ka. Või mida iganes.

Istusin enne telje taga, kududes nädala aja jooksul kolmandat roosat vaipa, ja mõtisklesin, mida üks taasalustav koolijüts kõike vajab.

Esimeseks päevaks - lilled õpetajale! Sest klassijuhataja (lähtume Emme Koolist) on vaieldamatult daam, aga üks poisslaps peaks kasvama džentelmeniks ja õpetajale lillede viimine ei ole häbiasi. Veel on ainult esimesel päeval, aga edaspidi üpris harva vaja heledat ühevärvilist või äärmisel juhul tagasihoidliku triibuga triiksärki, mis oleks paras ja triigitud. Leiab, võib-olla on isegi midagi taolist olemas. Lips - olemas, Mehe kapis. Tumedas toonis, paraja pikkusega pükse läheb edaspidi kah vaja, soovitatavalt mitut paari, ja mõistlikke musti tänavakingi ka. Meil ei käida endiselt ei dresside ega tossudega linna peal. Kuna ma veste silmaotsaski ei salli ja väikeste poiste seljas näevad pintsakud ka enamasti imelikud välja - ja pintsaks oleks tõepoolest ühekordseks kasutamiseks -, peaks jaheda ilma puhuks varuks olema veel üks ilus ühevärviline kampsun, soovitatavalt hall. Midagi sellist on tal olemas.

Esimeseks nädalaks - ui jeerum. Kardetavasti tabab teda esimese nädala jooksul nii kehalise kasvatuse kui kunstitund. Kunstiõpetaja vast hoiatab harvaesinevamate vahendite suhtes ette, aga kehalise kasvatuse jaoks on vaja leida täiskomplekt dresse, mugavad spordijalatsid ja käterätik. Sellest varustusest on olemas ainult viimane. Mingid ebamäärases suuruses uued dressipüksid on vist kusagil olemas ka, kunagi allahindlusega ostetud, aga need jalatsid oleks paras peavalu isegi ilma minu veendumuseta, et spordiriided ja -jalatsid ei vääri üldse mitte mingi raha väljaandmist, sest on ühemõtteliselt koledad. Veel on esimeseks nädalaks vaja koolikotti, mis mahutaks umbes nagu kõik asjad ja peaks vastu mitmesugusele väärkohtlemisele. Mingi pinal ja kirjatarbed on meil olemas. Ja oih, vahetusjalatsid ma oleks peaaegu ära unustanud. Kuuendas klassis vast veel kõlbavad sandaalid.

Esimese nädala jooksul selgub muidugi ka vihikute-kaustikute vajadus. Hetkel tundub see mulle absoluutselt ennustamatu kogus, aga loodetavasti annavad õpetajad lahkesti teada, mida täpselt tarvis läheb. Arukas oleks mingi ports koju valmis varuda.

Hiljem ... noh, loodetavasti ei lähe kuuenda klassi poisil enam vaja kastaneid ja lapsevanemat informeeritakse vajaminevatest koolitarvetest enne, kui eelmise päeva õhtul kell pool üheksa. Kindlasti läheb vaja raha, sest tuleb ekskursioon sinna ja teater siis ja  jõulupakiloos ja oeh ... Mõnes mõttes võiks ju hakata kõigi nende ekskursioonide jaoks koguma (59 sendi olukord on praeguseks mööda, tänan küsimast), aga mõeldes vajaminevate esemete hulgale, tuleks hoopis poodi minna, rahakott puuga seljas. No ja teatavasti kasvavad 12-aastased poisslapsed kahe kuuga ennustamatus suunas ja ennustamatus mõõdus ...

Oeh. Selle jutu taustal tundub veel aastaks koduõppele jäämine kõige lihtsama lahendusena, aga te teate küll seda kitsa ja laia tee asja ...

Wednesday, June 28, 2017

Soovid, soovid ...

Meie vajadused on, tänu Jumalale, väga hästi kaetud, aga inimene on ju ahne. Tahaks ikka seda ja teist ja ... Ma panen kirja oma soovid täitumistõenäosuse järjekorras.

  • ilus ja soe suvi sel aastal;
  • korralik maasikasaak sel aastal;
  • Prantsusmaa-reis, ikka sel aastal;
  • murutraktori saamine;
  • majahaldjas, kes põrandaid peseks;
  • võimalus osta JJ suuruses ilusaid, hea hinna ja kvaliteedi suhtega poisteriideid mõnest poest, kus me niiehknii käime. Tähendab, Prismast, Maksimarketist või Maximast*. Rõivaosakonnad neis ju on, aga mõistlikke suuremate poiste riideid leiab üli-üli-üliharva. Hetkel puuduvad JJ-l täielikult pikkade varrukatega pehmest riidest särgid, millega sünniks inimeste hulka minna. Vaatasin eile Prismas ringi. Jah, midagi on. Kui riietatav laps oleks suuruses 122, siis oleks olnud kohe võtta kahest särgist koosnev "midagi", üks ühevärviline, teine triibuline, väga ilus! JJ suurusele olid paraku müügil ainult mingist paksema ämblikuvõrgu moodi riidest särgid, millest ainult üks mudel sündis otsa ka vaadata**, aga me otsustasime, et 7 eurot on palju*** käib-kah välimusega ämblikuvõrgu eest. 
Järgmisel Linnas-olemise hetkel, kui JJ kaasas on ja raha juhtub olemas olema, käime Magaziinist läbi, mis siis, et see üldse tee peale ei jää. Magaziin teeb nimelt koostööd sakslaste Tschiboga, müüb nende laojääke või midagi, arvan ma, ja nende Tschibo-nurgas on tihti päris korralikke riideid näha olnud.

________
*minu jaoks on kindla eseme jahil mööda poode kolamine õuuuuuuudne ajaraiskamine ja tüütus. Sellepärast vaatan ma alati kõigepealt supermarketite rõivaosakondadesse ja vahel leiangi sealt otsitava.
**alternatiiv oli selline: muidu täitsa normaalne halli-valge triibuline särk, aga lisatud on nööbiliist - milleks? - ja rinnatasku - milleks, milleks? -, mis mõlemad olid neoonkollased. Selline MÖH? särk.
***kogu meile taskukohase või taskukohase-läheduse hinnaga kaup on niiehknii toodetud kusagil Kagu-Aasias sisuliselt orjatööga. Ausalt toodetud ja ökopuuvillast valmistatud esemeid me momendil osta ei jaksa, seega püüame leida orjatöö-esemete puhul parima hinna-kvaliteedi suhte ja omandatud esemed siis ka viimseni ära kasutada.

Sunday, June 25, 2017

See nädal, kui esimesed maasikad valmis said

Pealkirjas mainitu ongi vist üks olulisemaid sündmusi ... Jasmiin hakkas ka õitsema. :)

Tegelikult oli nii, et nädala esimese poole oli meil Laenulaps. Siis läks Laenulaps koju, aga me saime temaga kohe järgmisel päeval taas kokku, sest koguduses peeti jaaniõhtut. Täiesti traditsioonilisel viisil ja oli väga kena. Üsna ebameeldivalt traditsioonilisel viisil oli ilmal viga külges - seekord pööras ööseks külmemaks kui jõulu ajal. Millal tuleb kord õige suvi?

Laupäeval tutvus Mees meie viltuse veranda seisundiga - selle peaks katusepanemise ajaks enam-vähem loodi saama - ja nüüd võib juhtuda, et me jääme mõneks ajaks hoopis ilma verandata. Võib-olla on lihtsam ja odavam ehitada uus, aga võib-olla ei ole ka, mingi hulk tugipalke on veel üle vaatamata. Verandast ilmajäämine pole eriline kaotus, sest tema peamine funktsioon on olla toestuseks lopsakale metsviinapuule. On ka võimalik, et hoopis metsviinapuu hoiab verandat püsti. Meie Majas on kõik võimalik, tundub mulle.

Kuni mehed verandat näppisid, kudusin mina ühe Väga Suure Vaiba. Sest ühel tütarlapsel kaugel saare peal olevat peatselt sünnipäev ja kui ühes toas elutseb koos viis kaunist ja andekat tüdrukut, siis peab põrandal olema roosa vaip.

Nii sätin ma värve kokku ...

Ja see on tulemus. Pilt on tehtud viimistlemise vahele, see tähendab, et mõned nii-öelda kõrvad on veel püsti.

Panime pühapäeval vaiba karpi ja karbi automaati, mis pidavat sissepandud asjad paari päevaga saarele toimetama.

Pühapäeval noppisime ka esimesed maasikad.

Sain valmis ja raamitud piibelehesalli number kaks, seekord natuke väiksema kui esimene, nii-öelda kommertsvariandi.  Leidsin Linna neam-vähem ainsast kunstipoest kohased karbid sallide ladustamiseks (jeeeee, ma ei peagi Tallinna minema!).

Jõugu Juht kukkus rattaga nii õnnetult, et talle sobinuks selga särk kirjaga "Teine tüüp on veel haiglas". Õnneks on haavad pindmised ja juba paranevad.

Vaatasin millegipärast vanu sissekandeid, muuhulgas seda. See ei ole see laps, kes meil nüüd kodus on! Muidugi on Unistaja vahepeal kõvasti vanemaks saanud, aga ... ta käitub nüüd nagu laps, kellel on turvaline olla, kooliskäimise ajal seda polnud. Kõige toredam on ehk, et Unistajal on tekkinud omapärane, kuid siiski teiste inimeste jaoks mõistetav huumorimeel, ta suudab enamikus vestlustes osaleda ja mõtleb enamasti ka kaasa. Veel on vara rõõmustada, aga lootus, et ta hakkab elus iseseisvalt toime tulema, on aina suurem.

Lillebror tegeleb peamiselt aiandusega, aga mitte ainult. Paari päev eest märkasin, et Lillebror jalutab maja ees, midagi peopesal ... ta oli oma purgis elava rööviku värsket õhku hingama toonud. Miks mitte, röövik on tore koduloom, keda purgis pidada, ja tal ei paista olevat ka erilisi põgenemiskalduvusi, kui vahelduseks õue viiakse. 

Kassidel, tänan küsimast, läheb samuti hästi. Värske õhk on ka Sassule hästi mõjunud.

Veel juhtus sel nädalal hooaja - sest õppeaasta lõpeb alles 31. augustiga või midagi sellist, ikkagi "aasta" - viimane koosolek ja kui direktor lahkesti kõigile head suvepuhkust soovis, olin pärast jupp aega jahmunud. Ah et nii see suvepuhkuse saabumine siis käibki, koosolek lõpeb ära ja äketse ei peagi kodust väljaspool tööl käima, kohe kaks kuud. Eks seda on varemgi ette tulnud, aga tavaliselt eelneb suvepuhkusele rohkem suveilma, looduse järgi on praegu pigem juuni esimene pool. Tuterdasin siis aias ringi ja ei osanudki oma eluga midagi peale hakata. Tegelikult oleks pealehakkamist vajavaid asju nii palju ... ma lähen ja päästan ühe auklikuks kulunud villase soki ära. On juunikuu, villaseid sokke läheb ikka tarvis.

Friday, June 23, 2017

Jaaniöö

Kui me koguduse jaanitulelt koju jõudsime (sest minul hakkas järsku üle mõistuse külm), näitas autotermomeeter selliseid numbreid. Jõululaupäeval oli pluss viis. Ilmselt sellepärast ongi vaja jaaniõhtul lõket teha - saab õhu naaatukenegi soojemaks ...

Thursday, June 22, 2017

Miks me tegelikult Hiiumaa-kutset vastu ei võtnud

Me. kirjutas kõigepealt lambatapust ja siis selle tulemustest. Söök, võrratu söök, arvasin mina (ja mitte üksi), ja Me. vastas seepeale, et neil on ruumi, miks mitte võrratut sööki jagada. Mina ütlesin aitäh, praegu ei saa, teine kord ... ja pälvisin märkuse, et nende pere esindajad on sel aastal juba kolm korda siinkandis käinud, siitpoolt pole sealpool veel kedagi näha olnud.

Mõtlesin maasikaid rohides natuke, kas ma räägin ära, miks me lähema paari nädala jooksul kuhugi ei reisi ja mida sellest siis pärast arvab Eksimatu Naine, Kes Arvab, Et Ta Meie Perest Kõike Teab ... aga tegelikult, mis mul ühe "lõunaosariikide" (arvatavasti, blogisabast nagu tuli kunagi välja) proua arvamusest? Las arvab, kui see talle rõõmu valmistab. Rõõmu on maailmas ikka tarvis ja mina tema arvamisrõõmust küll vaesemaks ei jää.

Ühesõnaga, meie ebastabiilsete sissetulekute foonil ei läinud katuseakende tarbeks kogumine nii hästi, kui me lootsime. Noh, natuke järjekindlamalt oleks võinud praekartuleid süüa, aga ma arvan, et nende mõne banaanikilo ja viie avokaado ostmatajätmine poleks olukorda palju muutnud. No ja siis tuli ootamatu autoremondivajadus - tänu Jumalale, et tuli nüüd, mil viga oli väike, mitte kogu kambaga parasjagu kusagil Läti või khm, Hiiumaa metsade vahel olles! Õnnetuseks neelab ka väikese vea parandamine teinekord krõbeda summa. Nii et hetkeks, mil Mees meile väga soodsad katuseaknad leidis, oli kogutud summa napp. Nii napp, et sellest poleks kohe mitte millegi jaoks jätkunud. Aga katusetööd algavad kohe varsti ja loogiline oleks aknad koos katusega paika saada - või kuidas?

Niisiis, mina sain puhkuseraha ja koos muude vajalike väljaminekutega saavad selle eest ostetud ka katuseaknad. Ja siis ... on minu pangaarvel täpselt 59 senti. Mehel, jah, on muidugi midagi ka, ja säästuarvetel on kah midagi, aga kõik see mitu midagit kokku võimaldab lõbusõite teha ainult maasikaraiesmikule. Sest Hiiumaa-sõidu sees oleks laevapiletid ja teemoon ja mõni põnev koht tee peal ja Liina käest lõngaostmine (sest Märjamaa jääb umbes tee peale, ma arvan) ja ...

Paneme katuse peale ja kosume natuke (tulevad ju laadad ja kolmelapseliste toetus ja ehituslaen saab kohevarsti makstud ja juunikuu eest saadakse palka ka) ja siis reisime.

Ja kui te küsite, kuidas saab elada nii, et arve peal on 59 senti, siis ... mul on tangu, mul on mannat, mul on kruupe, mul on vann ääreni täis ... Vettvettvettvettvett, mis teie siis arvasite? Või kuidas üks Eino Baskini esitatud monoloog kõlaski. Mul on hästivarustatud kuivainekapp ja hästitäidetud külmkapp ja nagu ma ütlesin, on peres ikka natuke rahalisi vahendeid ka. Ja uue käekoti ostmine kannatab tõepoolest oodata. Suine aeg, mis siis, kui kott tasapisi algosakesteks laguneb. Kõigepealt katus. Akendega.

Wednesday, June 21, 2017

Elu laenatud lapsega

Pühapäevast saadik on meil Laenulaps. Igati ontlik poiss, juuksed seitlis ja rõivad hoolimata tolmutöödes osalemisest hämmastavalt puhtad. Tema siinolek põhjustab mõningast elevust ja seega juhtub rohkem kui tavaliselt.

Käidi ujumas. Selle käigus ei kaotatud ühtegi paari pükse ega jalatseid, äikesetormi ei tulnud, kedagi vägivaldselt veest välja tooma ka ei pidanud, ainult Laenulaps astus vees klaasikillu peale. Haav oli õnneks pisike ja juba paraneb.

Söödi suuremas koguses liha ja muid asju ka. Unistaja ajas üle hulga aja ümber (täis) piimatassi ja Laenulaps keeras äsja põrandale pandud puhta helesinise vaiba peale kummuli taldriku küpsistega ... mis olid just paksult kaetud punasesõstramarmelaadiga.

Valmistati mitmesuguseid puidust relvi ja muid esemeid, kasutades antiikset trelli (sabaga, lööb sädemeid), tikksaagi ja midagi veel. Ainuke haav tekitati käsisaega, aga selle pealt on ka plaaster juba ära tulnud.

Mängiti arvutis üht ja teist, kellelegi tehti kambakat ja keegi solvus.

Lillebror tegi Laenulapse telefoniga selfi.

Triibuline Sassu ei jõua enam mõnikord (harva!) liivakasti, nii ka eile. Juhtub. Keegi anonüümseks jääda sooviv laps astus sisse, katsus oma jalga käega ja enne käe ja jala pesemist jõudis ka hajameelselt kukalt sügada. Viisteist minutit hiljem väljus vannitoas väga puhas poiss.

Kui õues jätkus torm, jalgpall oli endiselt kaotsis ja puutöö ka enam põnevust ei pakkunud, sai Mehel poiste õnnetult hunnikus kidisemisest kõrini. Ta eraldas noormeestele prügikotid, kindad ja taskulambid ja saatis nad pööningut koristama. SeeKesSiinMajasEnnemElas oli jätnud välja kolides maha hulgaliselt vanu ajakirju ja oma laste koolivihikuid. Eriti põnevaks läks siis, kui selgus, et vihikud pärinevad Naabri-lapselaste Isa kooliajast (SeeKesSiinMajasEnnemElas ehitas endale umbes 25 aastat tagasi paarisaja meetri kaugusele mõnevõrra väiksema maja). veel leiti kakskümmend sõjaaegset Reichsmarka, mis koos eelmisel aastal sireliheki alt väljatulnud saksa kiivriga andsid alust põnevatele spekulatsioonidele.

Muidugi võib homse ennelõuna jooksul (sest Laenulaps sõidab kella kolmese bussiga ära)veel kõiksuguseid sündmusi juhtuda, aga siiamaani tundub, et laste laenamine meeldib mulle endiselt.

Sunday, June 18, 2017

See nädal, kui iirised õitsema hakkasid

Sõltumata kevade soojusest või külmusest õitsevad Vanaema aias 15. juunil alati iirised. Huvitav, kui Vanaema peaks kunagi meile kolima, kas minu viis taime hakkaksid ka tema sünnipäeva puhul õitsema?

Kui sünnipäevatamine välja arvata, on tunne, nagu meie elus oleks vaikus enne tormi. Tormid nimelt viivad majadelt katuseid. Praegune PLN on kuidagimoodi juuli alguseks vähemalt pool katust maha saada ja ehitajad kallale lasta. "Kuidagimoodi", tähendab, et meil ei ole veel paigas ei lammutamise täpset päeva ega tundi, samuti ka mitte inimesi, kes lammutavad ... kardetavasti jääb ühest mees- ja kolmest poissjõust väheks. No aga ega tormide täpset algust ette ei teagi.

Ajasime (Mees ja keegi lastest aitasid) üles kanga, mille laius soas on 140 cm! Eksperimentaalkangas, jällegi, aga ehk saab temast mingi asi. Kui ükskord maha lõikan, siis näitan. Mulle näidati ka - sattusin ühe eaka koguduseõe juurde vanu riideid viima ja tema ohkas, et oleks tahtnud ka sinu käest vaipa, aga näe, tookord sind laadal polnud ... Aga tule, ma näitan sulle oma köögivaipa. Köögivaip oli täitsa tuttava moega, olevat õige mitu aastat tagasi ostetud. Ilmselt käis tollel laadal Vanaema, siis tema tervis veel lubas.

Laadale sattusime sel nädalal ka. Ilm oli kaunis, taevas taevakarva sinine ja linnud laulsivad puije otsas ... aga kogu üritus oli sellegipoolest üks kaunis vagane lugu, sest mõne kvartali kaugusel laulupäeval osalejad ei teadnud laadast midagi. Hiljem sõbrad küsisid, mis mõttes seal laat oli, me olime ka terve päeva seal, kui oleks teadnud, oleks ka tulnud ... Peaaegu kogu kaubaga läksid koju tagasi nii jänesenahamüüja kui vahvliküpsetaja, kaltsuvaipadest rääkimata. Päevitada saime küll, ja uusi elamusi samuti. Mees sai mitte-enam-valitseva partei telgist portsu poliitilisi pannkooke ja minu käest käis vaipa ostmas üks erakordse suuvärgiga persoon, kes võib-olla oli passi järgi naissoost, aga kümne minuti jooksul kasutas rohkem roppusi kui Mihkel Raud oma raamatus "Musta pori näkku". On hämmastav, kuidas hea sisustusmaitse inimese muust olemisest üldse ei sõltu.

Poiste trennilaagriga seoses selgus üllatav fakt - oleme juba üsna suurest kasvatanud kaks suhkrust last! Kuni ilmateate uurimiseni olid poisid ikka pigem minejad, aga kui ilmateade aina rohkem ähvardas, et laagripäevad mööduvad peamiselt vihma käes ligunedes, teatasid mõlemad, et tänan väga, nemad ei lähe. Noh, karjuvate ja rabelevatena me neid sinna ei vii ja tõepoolest, toas poleks neil seal muud peale kaartide mängimise teha. Tegelikult ei ole me selle üle väga rõõmsad, aga kesse teab, milleks see hea on ... Igatahes on meil nüüd paariks päevaks hoopis Laenulaps külas, ja sellega on kõik kolm vaieldamatult rahul. Meie lapsevanematena ka, sest seda last on rõõm laenata - hooldusvaba, sööb kõike, aitab majapidamistöödes, käitub viisakalt ja saab kõigi meie poistega väga hästi läbi.

Kui ainult seda õietolmu ei oleks, oleks elu lausa väga hea.

Thursday, June 15, 2017

Tobe lugu

Suuremad poisid käivad trennis. Sobib. Esimesel aastal klappisid kellaajad, oli imeline treener, juunis tore trennilaager - kõik hästi. Sügisel vahetus treener ja tekkis probleem trenniaegadega, sest kokkulepped spordikooli ja ruumi üürija vahel ei olnud korras või midagi ... Lõpuks olukord lahenes, aga loomulikult jõudsin ma aru pärida treenerilt kui esmaselt suhtluspartnerilt - ja ega enne arupärimist mingeid selgitusi ei tulnud. Kevadepoole said lapsed siiski normaalselt trennis käia ja arenesid kohinal, ainult et muist eelmise aasta sõpradest olid trennist lahkunud. Uus treener ei lubavat nii palju lollitada ja see sõpradele ei meeldi, teadis JJ rääkida. Kas viga oli selles või muus, ei tea. Mees käis paar korda treeneriga vestlemas, varustusest ja nii, ja sai muuhuhlgas teada, et mõned lapsed lahkuvad trennist selle üldfüüsilise treeningu osa tõttu - et nemad tahavat ainult vibu lasta. No päris nii ju ka ei saa! Tõepoolest, poisid rääkisid sel aastal palju rohkem kätekõverdustest ja kõhulihastest, ilmselt pandi rohkem rõhku vibulaskja üldisele vormile. Minu meelest on see hea, sest meie pere tõenäoline põhivorm oleks muidu muffinivorm.

Ühesõnaga, oli hästi, aga nüüd ... Oli teada, et tuleb trennilaager ja sellele järgnevad võistlused. Aeg sobis. Siis sai vibuliit kokku ja otsustas, et võistlused tulevad üldse alles sügisel, sest algselt planeeritud võistluste ajal on laulupidu ja lapsed on sellega seotud.  See otsus tehti 28. mail - huvitav, mis ajast saadik oli laulupeo aeg teada? Seega nihutati trennilaager ka nädal aega ettepoole ja planeeriti teha lühemalt. Eelmisel aastal tuli kogu laagriinfo 1. juunil. Sel aastal tuli samal päeval teade, et laagriaeg on muudetud. Muud infot ei antud, lubati, et päevahind on umbes sama, mis eelmisel aastal ... kuni tänaseni. Olime arvutanud, et hästi, eelmisel aastal oli 10 eurot päev, laager on neli päeva, 40 eurot per laps, sobib. Täna tuli kiri. Laager kestab kolm ja veerand päeva, tasu 60 eurot (mis teeb siis 18 eurot päev või umbes nii), väljasõit esmaspäeva hommikul kell kaheksa.

Esiteks ei toimu juunikuus kell kaheksa mitte midagi. Nagu üldse mitte midagi, see on täiesti sündsusetu kellaaeg. Teiseks ei ole 18 eurot päev sugugi sama, mis 10 eurot päev. Mitte et meil seda raha ei oleks, aga ma hästi ei usu, et seekord saaks igal päeval kaks korda rohkem laagrit. Ja vabandage, laagrite, ekskursioonide ja muu taolise infot ei anta kolm päeva enne asja algust! Ma olengi selline lapsevanem, kes tahab hästi palju teada, mis ja miks toimub, ja seda teadmist tahan ma saada aegsasti. Poiste Eelmises Koolis olin ka mina see, kes õiendas, miks on e-kool päevade viisi täitmata ja miks ei seletata, mis ja millal toimub - ühesõnaga, ebameeldiv lapsevanem. No aga ei saa ju nii, et laps käib kuskil nagu mustas augus, mingit infot välja ei tule, mis seal toimub!

Muidugi, võib-olla on kogu laagri organiseerimine treenerite kaelas. Nii ei tohiks see olla, kui asi toimub spordikooli nime alt, siis organiseerigu asju ikka asjapulgad, treeneritel on niigi suur vastutus paarikümne lapse eest mitu päeva vastutada. Aga organiseerib kes tahes, organiseeritud peaks olema aegsasti. Info peab liikuma ja vastutavatel lapsevanematel peab esimesest võimalikust hetkest peale olemas kogu info.

Meie Mehega olime natuke rohkem kui natuke häiritud ja seetõttu toimus meil täna õhtul lühike perekoosolek teemal "Kas see laager on ikka laagerdamist väärt?" Jõugu Juht, kes eelmisel aastal trennilaagrist kaks korda koju helistas (halb märk: ägedast laagrist ei helistata kunagi koju), arvas, et esiteks liiga kallis ja teiseks lubab ilmateade vihma, ta vihkab vihmaga trennitegemist, tema siis pigem ei läheks. Unistaja arvas, et laagri tegevuste poolest võiks minna küll, aga paha ilm ja rahaline külg on jamad jah. Ega nii noortelt lastelt ei saagi selliste otsuste langetamist oodata. Otsustasime, et magame selle peale ja vaatame homme uuesti tuleva nädala ilmateadet. Siiamaani ei lubata sealpoolt mitte midagi head. :(

Urr.

Wednesday, June 14, 2017

Alice jaoks, aga teistele Saksamaa-huvilistele ka

Armas Alice, tegelikult mõtlesin ma seda Sulle kirjana saata ... aga kuna siin kuigi isiklikku juttu ei tule, siis mõtlesin, et kirjutan avalikult, äkki keegi tahab veel Saksamaale mõnepäevasele puhkusele minna ja ei tea, kuhu.

Raamatut "Minu Saksamaa" lugesin mina ka. Eile. Kas ja mida ma sellest siia kirjutan, vajab veel seedimist, aga minu Saksamaa - päris minu isiklikult kogetud Saksamaa - on küll hoopis teistsugune. Eelkõige asukoha poolest, sest 25 aastat tagasi Münchenis ja muidu Baierimaal käies olin kolm ja pool nädalat kestnud intensiivsest noortelaagerdamisest nii väsinud, et meeles on ainult üksikud pildid ... ja needki peamiselt kustunult maas istuvatest laagrikaaslastest. See võõras keeles kooliskäimine ja öistel Berliini tänavatel kambakesi laulmine ja risti-põiki peaaegu-armumised olidki kohutavalt väsitavad. Aga mitte sellest ma ei tahtnud ...

Igatahes, kui Sa, sõber, soovid mõneks päevaks kuni nädalaks Saksamaad avastama minna, siis ma soovitan Sulle hoopis muid paiku kui Baierimaa. Kuidas iganes Sa kohale jõuad, Saksamaal perega liikumiseks kasuta autot. Üksi, jah, oleks rong odavam, aga arvesta sellega, et rongipiletite süsteemid on igal liidumaal erinevad ja asja endale selgekstegemine võtab aega - kuigi nii mõnelgi juhul on see kasulik!

Alustame näiteks Kölni kandist. Köln ise on looooomulikult liiga suur linn, aga Sa ilmselt tahaksid näha katedraali. Eemalt näeb seda enam-vähem igalt poolt. Kui katedraalis endas käid, siis võid läbi astuda ka rooma-germaani muuseumist, mis on kohe toomkiriku kõrval. Aga kui Sa linna sisse ei taha minna, siis vägev kirik on ka Bergischer Dom Altenberg. Sealt tunnikese sõidu jagu põhja poole jääb Wuppertal, kus saab sõita ripptrammiga, aga sama palju ida poole Gummersbach, mis on lihtsalt tore linnake ... sellepärast, et meil on seal palju sõpru.Vahvärki on ka. Vahvärkmajad (Fachwerk) on See Õige Saksamaa Stiil. See pilt võib küll olla tehtud Bergneustadtis, mis on kohe Gummersbachi kõrval ... võib-olla. Aga vahvärkmaju on Kesk-Saksamaal kohe väga palju.
Kõige nunnum vahvärklinn on tegelikult Hameln, aga see jääb praegusest plaanist liiga kaugele kirdesse. Muidu võiksid Sa sinna ka minna, eriti kui Sulle närilised meeldivad, sest diskreetset rotimotiivi on seal tõesti kõikjal.

Aga nüüd pööra autonina Rheini jõe poole tagasi. Mine käi kõigepealt Bonnis. Külasta Beethoveni sünnikodu ja räägi pärast mulle ka, kas sealsed põrandalauad ikka veel nii hirmsasti kriiksuvad. Käige botaanikaaias jalutamas. Kui sa juhtud seal olema laupäeva õhtul, siis võib Poppelsdorfi lossi hoovil olla kontsert, sedagi on mõtet külastada (kuigi piletihinnad on vist kõrged, Saksamaal on teatri- ja kontseridpiletid alati hirmsa hinnaga).

Ööbimiseks otsi kas mõni Biobauernhof või perehotell, seal nad räägivad sageli inglise keelt ka.

Järgmisel päeval sõida mööda Rheini jõe kallast lõuna poole. Kihutada pole tarvis. Selle asemel tee iga natukese aja tagant peatus ja astu autost välja, et imetleda vaateid kõrguvatele kallastele. Pärast Koblenzi läheb eriti toredaks. Külasta mõnd kindlust, kõige kuulsam on Marksburg, aga tegelikult saab mõnes teises ka käia. Jõe ääres on ka hulk pisikesi linnakesi, need on jalutuskäiku väärt. Pead ainult vaatama, et ei satuks lõunapausi ajale, siis on linnakesed välja surnud!
Kui ma õigesti mäletan, tuleb Marksburgi juurde natuke maad kõndida. :)

Võta kohalikust turismiinfost mingi viinamägede matkakaart ja mine viinamarjakasvatustesse jalutama. Natuke jõe äärest eemal, aga tegelikult üldse mitte kättesaamatus kohas on Eberbachi klooster. Kas Sa teadsid, et film "Roosi nimi" tehti siin?

Nüüd jõuad Wiesbadenisse. See linn on kindlasti jalutuskäiku väärt, pea ainult meeles, kuhu Sa auto parkisid! (et ei juhtuks seda, mis meiega 2001. aastal ühel hilisõhtul juhtus ... kondasime paar tundi mööda pimedat linna ja otsisime, kus meie roheline Golf seisab. ups.)

Wiesbadenist lahku näiteks mööda teed nr 455. Tee peale jäävad Königsteini linnake, Opel-Zoo  ja Bad Homburg. Viimases tee jällegi pikem jalutuskäik, sest seal on täiesti vaimustav kuurpark. Muidugi võid külastada ka kohalikku lossi ja kui on tahtmine ujuda, siis kuurpargi servas on kõrvuti lausa kaks ujulat - Taunus-Therme on rohkem spaa moodi, Seedammbad lihtsam, aga märjaks saab mõlemas õigel mitmel moel. Ööbimiseks ja söömiseks ma seda linna siiski ei soovita, sest seal elavad Frankfurdi rikkad ja hinnad on oioioi.

Juhul kui Sind huvitab ajalugu, siis Bad Homburgist natuke põhja poole jääb Saalburgi kindlus. Tegelikult huvtab niikuinii, miks Sa muidu Saksamaale tulid, eks ole. :)

Nojah. Igatahes oled Sa nüüd Frankfurdis Maini ääres. Kui Sul on tahtmist poodides käia, siis siin on õige koht. Frankfurdis peaks kindlasti käima üle Eiserner Stegi silla.

Nüüd võta suund lõunasse. Lõuna poole jääb Worms, kus Sa lihtsalt pead käima, sest seda mainitakse ju Nibelungide laulus, tähendab, see on ürgvana ja väga oluline linn. Nüüd vali ise, kas käid ära veel kaugemal lõunas Speyeris, kus on ka eriti vägev toomkirik, või keerad kohe teele nr 47 ja sõidad otse Lorschi. Lorsch on jällegi selline koht, kus peab käima, sest seal on see väravahall, mis on umbes nagu ainus Karl Suure ajast säilinud ehitis või nii. Pealegi meeldivad mulle jubedalt vanad kloostri-taimeaiad, ma arvan, et Sulle ka - ja kloostriaed on kohe väravahalli taga.

Pärast Lorschi mine vupsti Heidelbergi. Seal jätkub Sulle kindlasti terveks päevaks tegevust. Heidelbergist sõida mööda kiirteed nr 6 ida poole ja põika sisse Schwäbisch Halli. Sest seal on lihtsalt ilus. Meie avastasime Schwäbisch Halli juhuslikult, nimelt hääletasime kunagi Ajal Enne Lapsi Taizesse Prantsusmaal ja meid võttis peale üks poolakas, kes armastas väga oma Martat, Schwäbisch Halli ja Saksamaad - no ja kuna me Saksamaad juba tundsime ja Martat polnud käepärast, tutvustas ta meile lahkesti oma lemmiklinna. Linnal oli ikka aega. :)

Mine tagasi kiirtee peale ja natukese aja pärast vali - kui tahad viia oma lapse(d) Legolandi, siis keera teel nr 7 lõunasse Ulmi poole. Aga kui Sa oled Alice, siis pööra põhja suunas ja jõuad varsti kõige turistisemasse kohta sellel teekonnal üldse - Rothenburg ob der Tauberisse. Rothenburgis on nimelt suurepäraselt säilinud vanalinn. Sa võid seal käia kohtumuuseumis, kui tahad, aga kindlasti pead käima jõulumuuseumis. Loodetavasti on parajasti juuli ja väljas umbes 28 kraadi varjus, siis on kõige parem efekt! Kui Sul allergiaid ei ole, osta ka Rothenburgi lumepalle. Ma kahjuks ei tea, kas neid gluteenivabalt ka tehakse, aga kesse teab, igasuguseid asju mõeldakse välja.

Ja nüüd oled Sa muljetest kindlasti küllastunud ja võid minna, kuhu ise tahad, "minu Saksamaa" oled Sa nüüd ära näinud.

Muidugi, Sa võid minna ka otse Dresdenisse ja seal kohalike käest küsida, mida vaadata ... aga siis ei ole see enam päriselt minu Saksamaa. Kuigi mulle meeldib Dresden ka.

Et keegi ärevusse ei satuks - Lillebrori purskkaevuronimine ei olnud siiski edukas, kuigi pildi pealt võib paista, et kohe varsti käib PLÄRTS.

Oh heldeke, kala on joomata!

Guugeldasin, et saada pealkirjas tsiteeritud luuletuse teksti, ja selgus, et kaks aastat ja kolm nädalat tagasi olen ma juba samasugusest olukorrast kirjutanud.

Selle vahega, et tookord oli vaja kõike teha kohe, aga enamik neist tegevustest olid väiksemamahulised. Praegu on nii, et enne kolme nädala ja kolme päeva pärast  toimuvaid hansapäevi on vaja:
  • saada valmis kolm haapsalu salli. Valmisoleku astmed hetkel erinevad, ühel tuleb õmmelda pits ja raamida, siis on korras, teisel on keskosa umbes poole peal, kolmanda alustasin eile õhtul ära ...
  • kududa siitkandi kõige ilusamatele kaltsuvaipadele (khmmmm!) täienduseks kangajagu ekstralaiu vaipu. Kangas on kääritud ja pletina kotis. Pealegi tuleb sellise mõõdu tarbeks pikemad niisvarvad panna, oeh ...(ei ole üldse suur töö, aga see on veel üks natuke, mida peab tegema);
  • teha palju aiatöid. Maasikad võiks enne ära rohida, kui marjad valmis saavad;
  • tagada laagrisseminejatele piisavas koguses riideid, sh leida JJ-le uued spordijalatsid;
  • pidada jaanipäeva;
  • abistada Meest igakülgselt lammutus- ja ehitustöödes;
  • jätkata vähemalt Lillebrori lugemisharjutustega;
  • käia ikkagi ühel pere-ekskursioonil ...

ja teha veel tervet hulka asju, mis praegu meelde ei tule. No ja raamatulugemise-aeg ja pilvede vaatamise aeg ja sirelinuusutamise aeg on ka väga vajalikud! Tegelikult käin ma natuke veel tööl ka, oeh. Ja kunagi võiks ju pisut kasida, räägitakse, et teistel inimestel on kodud korras.

Ma lähen joon nüüd ühe tassi kohvi suurema hulga vahukoorega. 

Sunday, June 11, 2017

See nädal, kui ka meil sirel õitsema hakkas

Iibise juures hakkas õitsema kaks nädalat varem. Meie oleme vast 25 km põhjapoolsel laiuskraadil, aga näe, Arktika ... Tegelikult ongi meie sirelid mingid eriliselt hilised tegelased, väikese õiega ja kahvatud peale selle. Nad hakkavad igal aastal õitsema nädal või paar hiljem kui kodustatud, lopsakaõielised ja selgevärvilised sugulased. Sel kevadel tõime mõned noored valged sirelid, eks näeb, kuidas need käituvad, kui õitsemisikka jõuavad.

Käisime Mehega ükspäev pööningul. Mees oli väga selgel seisukohal, et jõledaid hööveldamata lauast komkasid, mis poolt katusealust ääristavad, ei tohi kindlasti välja lõhkuda. Mina olen Majja kolimisest peale olnud selgel ja kõigutamatul seisukohal, et komkade olukorda parandab ainult sõrgkang, võib-olla ka kirves. Selgus, et Mees oli arvanud, et mina tahan kogu katusealust täiesti lagedaks, sarikatoestuspalgid ja puha. No nii loll (palataliseerimata l-iga, palun) ei ole mina ka mitte! Loooooomulikult jääb sarikaid toestav sõrestik alles, need on sellised vahvad kolmnurksete tugedega talad, mis absoluutselt kõikjal alles jäetakse, puhtaks lihvitakse ja õlitatakse või peitsitakse või midagi. Kolikambriseinad, mis on selle sõrestiku külge kinnitatud, lähevad välja, mitte sõrestik - Maja põhikonstruktsiooni osa! - ise. Oeh. Äkki mu suuremad ja väiksemad mehed jõuavad uuel nädalal lammutamise alustamiseni.

Käärisin kanga hästi laiade vaipade jaoks. Kui inimesed muudkui küsivad, kas teil meeterkahekümnest vaipa ei ole, siis võib ju neile mõned meeterkahekümnesed kududa. Kuidas nad neid vapiu hiljem pesevad, pole ju tegelikult minu mure. Enne tuleb muidugi olemasolev kangas maha kududa, aga see võiks juhtuda üsna ruttu, palju pole enam jäänud.

Laste kohta anti mulle koolist tunnistused. Meie koduõppelapsed nimelt ei käi isiklikult aktustel, nad ise ei taha ja meie ei pea ka oluliseks. Pealegi leian mina, et kui on koduõpe, siis on koduõpe kõiges ja pidusid kah kaasa ei tehta. Unistajale eraldati kiituskiri, sest tema oli suutnud vastata kõik ained "viie" peale. Jällegi, kui minu käest oleks küsitud, oleksin ma öelnud, et päris õige see ei ole - Unistaja ei ole ju pidanud teistega võrdselt pingutama, koduõppelapse elu on ikka lihtsam kui kooliskäival lapsel -, aga minu käest ei küsitud. Las ta siis olla. Lillebror sai jällegi kiidukirja. Seda jagati kõigile esimese klassi lastele, igaühele personaalselt kiitus millegi eest, milles ta tubli on. Lillebrori kiidukirjal seisis, et ta on usin lugeja ja oskab huvitavalt rääkida. Ei vaidle vastu. Jõugu Juht sai lihtsalt tunnistuse, ilma kiituskirjata - pole hullu midagi, tegelikult on tema ka tubli.

Suvevaheaja algust on sisustatud peamiselt muruniitmisega. Varsti on aial täisring peal ja saab hakata teisest otsast jälle niitma ...

Triibuline Sassu, kellest ma alles hiljuti kirjutasin, käitus ühel päeval niimoodi, et ma esitasin Mehele küsimuse, kas meil ikka üks kaanega karp on olemas. Kassinaha sees on ka päev-päevalt aina vähem kassi, ja kiisueine küsimine läheb mõnel õhtul meelest ära. Sõbrad-piiblitundjad, kas keegi teab mõnd kirjakohta, mida sobiks lugeda kassi matusel? Sest 15 aastat kestnud kassisuhte lõppemisel peab toimuma mingi rituaal, see on selge. Hetkel külitab Sassu siinsamas arvutilaua peal, ninake ootab pühkimist, aga kõrvad on püsti ja silmad selged. Täna on tal parem päev.

Inimelu kaduvusest oli täna ka kirikus juttu, üks eakas õde oli lahkunud igavikku. Tema tütar ütles kunagi, et oma maja on hea asi, võid minna hommikul öösärgi väel õue kohvi jooma ja kellelgi pole sellega asja. Täna hommikul riputasin öösärgi väel (ei mitte midagi väga intiimset või põnevat, eemalt näeb üsnagi kleit välja) pesu nöörile - oma maja on hea asi küll, eriti suvel. Eks võimalus õue minnes jopehõlmad lahti jätta ole kah üks suve olulisemaid tundemärke.

Kirikus palus Professor mul teenistuse käiku tõlkida ühele saksa paarile. Meeldivad inimesed olid, aga vahel on natuke tüütu seletada, wieso sprechen Sie so gut deutsch? (miks te nii hästi saksa keelt räägite?) Pärast kodus mõtlesin, et ma vist ikka võiks ära kirjutada mammutpostituse saksa linnadest ja muidupaikadest, äkki on kellelgi abi ja rahustab natuke minu rännuinstinkti ka. Sel suvel me ju kuhugi kaugemale ei reisi, katuse pärast. Paari nädala eest ma ju lausa kahetsesin, et mul Perekooli kasutajat ei ole, keegi seal küsis, milliseid Saksamaa väiksemaid linnu peaks külastama. Kujutage ette, talle soovitati Hamburgi. Saksamaast üldiselt kirjutasin ma siin, aga äkki võtaks riigi juppideks lahti? Äkki hakkangi täna peale, muffinid on küpsetatud ja kudutööd ma pühapäeviti niiehknii ei tee ...

Monday, June 5, 2017

Mida sa õigupoolest terve päeva teed?

Viies kuupäev, noh.

Hommikul süüakse krõbinaid lahjendatud kondenspiimaga. Eile nimelt sai suur hulk meie toiduvarudest üksmeelselt otsa. Õnneks mitte kõik! Lastele saab jagatud hulgaliselt juhiseid, mida päeva jooksul süüa võiks - porgandit, kahemunapannkooke, vorstivõileiba ...

Linnateel selgub, et kavatsetud kudumisest ei tule midagi välja, sest kõigest arvutamisest hoolimata olen pisema piibelehesalli äärepitsi silmuseid valesti loendanud. Tõmban töö üles ja olen nördinud. Meel härmas, lähen tööle, aga meelehärm ei kesta kaua, sest saabub lapsevanem. Imeline, fantastiline lapsevanem, kes väljendab selget huvi oma lapse toimetuleku vastu ja on igati koostöövalmis. Selliseid on meil muidugi veel, aga minuni jõuavad paraku sageli need vanemad, kes oma lapse vastu üldse huvi ei tunne. Tänane lapsevanem on lausa selline, kellelt minagi võiksin midagi õppida. Kas te olete kuulnud ideest, et lapsel võiks olla kodus nii palju kohustusi, kui vana ta on? Ma nüüd ei tea ... JJ-le 12 kohustust välja mõelda ... aga muidugi, kui näiteks Lillebror peaks olema see, kes regulaarselt vannitoa kätekuivatusrätikut vahetab, äkki kestaks see rätik siis kauem kui Lillebrori järgmise kätepesuni? Need kohustused pidavat nimelt olema sellised väikesed, aga selgelt kontrollitavad tegevused.

Igatahes olen mina pärast lapsevanema käiku vaimustunud ja lähen rahulolevalt õppenõukogusse. Tegelikult on mul teine kudutöö ka kaasas, ja see ei sega üldse kuulamist ja kaasamõtlemist. Mitte et mul aastat kokkuvõtvas õppnõukogus palju uut teada saada oleks, aga olulist infot võib üle korrata küll.

Enne koolimajast lahkumist õnnestub osutada spontaanset arvutiabi inglise keele õpetajale. Küllap ta oleks isegi toime tulnud, mul lihtsalt trehvas õige kaust lahti ...

Mees on oma asjadega valmis ja tuleb mulle järele. Kõigepealt läheme Prismasse ja poodleme nagu pöörased. Turult kõrvitsataimede ostmine läheb meelest ära. Siis käime Kaubamajas, maksame telefoniarvet ja ostame mulle teised ringvardad, haapsalu salli äärepitsi õmblemise nõela ja lukustatavad silmustemärkijad. Raamatukogust saan portsu teoseid, mida ma pole veel lugenud. Muidugi on palju raamatuid, mis minust lugemata jäävaski - sealhulgas arvatavasti 95% raamatutest, kus peategelaste hulka kuulub vampiir (ma tõesti ei viitsi neid "Videviku" lahjemaid koopiaid lugeda, "Videvik" ise oli niigi paras kirjanduslik katastroof - Edwardi imekaunid rinnalihased, iiiuuu), aga kindlasti on maailmas hulgaliselt lugemist väärivat, mulle veel täitsa tundmatut kirjandust. See tuleb ainult üles leida.

Käime kiiresti Vanaema ja Vanaisa juurest läbi. Plaan nende saunas seisnud vana vanniahi minu kudukambrisse küttekehaks ümber ehitada jääb katki, sest vanniahjul ei seisa enam põhi all. Paraku on tegu vanniahjude soo ühe viletsama esindajaga. Helistan lastele ja annan käsu praeahi tööle panna, varsti pakutakse praevorsti.

Lapsed on elus, terved ja rõõmsad. Pannkooke pole nad teinud ega muud põnevat eriti kah mitte. Pärast sööki lähen natukeseks aeda. Roogin peenardelt välja ohakaid või mis asjad need karvased tutjad taimed ongi, mis igasuguse kaevamise kiuste juba praegu ennast hästi suureks kasvatavad? Mõnda aega kõnnin mööda niidetud muruosa serva ja astun laiaks sinna kogunenud tigusid. Inimesed, kellel kahju on, ilmselt ei püüa kasvatada lehtsalatit või maasikaid. Teen naadist vabaks rabarberipõõsad ja pean ka rabarberi pealt päris palju tigusid ära korjama ... naadi peal tigusid pole. Siis saan õige mitme vastiku väikeputuka käest hammustada ja lähen tuppa.

Toas tekib tagurpidine rabarberi-halvaakook. Lillebror kiidab pärast, et talle meeldis see nüüd kõige rohkem. Mind jätab külmaks, aga ma ei ole ka eriline halvaasõber.

Lõikan oma igapäevase kilo kaltsumaterjali ja loen sinna juurde raamatut "Sekund hiljem". Nõrganärvilistele ei soovita. Tõepoolest, mis siis juhtuks, kui kogu elektroonika äkitselt üles ütleks? Meie perel pole hullu, mets ja aed ja ... aga mis saab neist, kelle elu sõltub mingist ravimist?

Loon uuesti üles 551 silmust äärepitsi jaoks. Lukustatavad silmusemärkijad püsivad kenasti seal, kus neid vaja on. Äkki seekord õnnestub. Lapsed vaatavad Asterixi multikat. Pärast õhtupalvet, musi-kalli-pai vahele hakkavad Lillebror ja Unistaja spontaanselt saksa keeles rääkima. Lühikeste lausetega, aga grammatiliselt korrektselt. Niisama, naljapärast. Unistaja nõuab õigust võtta üks Kuschelkeks (kaisuküpsis). Eimingit kaisuküpsist, mõtle purudele, homme hommikul saada Knabberkeksi (näksimisküpsise)! Igatahes mina olen väga rahul, lapsed on õnnestunud kasvatada enam-vähem kakskeelseteks.

Sunday, June 4, 2017

Kütteperiood algas taas

Eelmisel nädalal korraks käinud suvi kadus selleks nädalaks hoopis ära. Kütsime pliiti. Kütsime esiku ahjukest. Kütsime suuri ahje. Ahiküte on tore, saab sooja siis, kui tarvis on. Et öödeks lubati nullilähedasi kraade, kütsin kahel ööl ka kasvuhoonet - niipalju kui saab kütta kilemaja, mille kiled on katki mis katki.

Kasvuhoonet kütsime talvest jäänud õueküünaldega, mis paberite järgi pidavat põlema 4-5 tundi. Esimesel õhtul panin küünlad kella kümne ringis põlema, pool üks läksin vaatama, must Mimi julgestuseks kaenlas - äkki astub õunapuu tagant põder välja või midagi, kassi seltsis ikka turvalisem. Kasvuhoones oli ninatunde järgi 3-4 kraadi soojem kui õues ja küünlad põlesid. Teisel ööl ei viitsinud kontrollimas käia, aga igatahes olid tomatitaimed ka järgmisel päeval elus ja see oligi eesmärk.

Elus taimi on õues peale tomatite veelgi, nende ühisnimetaja on "vohav hein". Mehed ja poisid on terve nädalavahetuse niitnud ... kolmandik tavaliselt niidetavast aiaosast on veel paksu heina all. Hirmus. Puudele jällegi praegune ilm ei sobi. Avastasin, et meie köögis pole kunagi varem olnud nii palju juunipäikest, sest normaalse kevade puhul on suured puud maja ees juuni alguseks ammu lehes.

Veetsin palju aega, kududes selle sajandi suurimat vaibatellimust. Üks ülikooliaegne tuttav soovis viit pikka sinist vaipa. Noh, kui kellelgi on sinine periood, siis peab ta oma sinised vaibad saama.
Pildil on kogu vaibaseltskond rullikeeratud kujul reas. Üks pidigi rohekassinine olema. aga kesse teab, kas nii sobib ... Noh, homme saame teada.

Lastega jätkub meil koduõppimine suvisel režiimil, see tähendab, et Lillebror harjutab lugemist Lassie raamatu peal, kuni raamat läbi saab, Unistaja närib end läbi inglisekeelsest Roald Dahli raamatust ja Jõugu Juhiga loeme Tiffany Achingu seiklusi - vist juba kolmandat aastat, sest vahepeal ta vingub ja kooli ajal ei jõua. Ükskord peavad need teosed läbi saama! Veel tegime laupäeval etteütlust, sest kui mina triigin, teevadki lapsed etteütlust, nii see asi meil käib. Jõugu Juhi eesti keele alane suvetöö on põhjendatud, sest etteütluses tehtavate vigadega juhib tema konkurentsitult.

Mees ja mina olime nädala tagumise otsa haiged - tähendab, Mees on tänaseks juba enam-vähem terve, mina alustasin hiljem ja olen praegugi täitsa kasutamiskõlbmatu. Saan hästi aru, miks triibuline Sassu oma nohuga kõhnaks on jäänud - hingamine nõuab kohutavalt palju energiat, kui nina õieti läbi ei käi. Õnneks on mmmmaasikate nuusutamise aeg alles ees. Küllap ma selleks ajaks terveks ja jälle nina kaudu hingama saan.

Friday, June 2, 2017

Rabarber!

Kui elu annab sidruneid, tuleb teha limonaadi. See õpetus toimib nii otseses kui ülekantud (ehk. kasuta ära hapu olukorra võimalusi) tähenduses. Meile on elu viimasel ajal andnud rabarberit. Vanaema juurest. Meie aiast. Jälle Vanaema juurest ja jälle meie aiast ... viimati tulin aiast 7 kg kaaluva sületäiega.

Soolases toidus on rabarberi kasutamise võimalused võrdlemisi piiratud. Keetsin ükspäev kuus purki tulist rabarberikastet ja pühapäeval sõime sealiha rabarberikastmega.

No aga magustoidud ... Keegi rääkis kunagi rabarberiparfeest. Siis on olemas igasugused rabarberivahud, mannapuding rabarberiga, inglise pudingid rabarberiga ja mis kõik veel, mis praegu meelde ei tule. Eriline vahustaja ega pudingitaja ma ei ole, aga õnneks on olemas koogid. Mehe poolt sügisel ärapäästetud praeahi töötab veel mingil määral (kui katus saab peale, tahan uut pliiti!), nii et viimase kahe nädala jooksul olen küpsetanud seitset erinevat rabarberikooki. Testimise mõttes. :) Vaatasin just oma kokaraamatutesse, sealt leiaks ilmselt teist seitse veel, aga äkki piirduks esialgu nendega ...

Komponentidest, mis kodus niiehknii (peaaegu) alati olemas on, saaks teha järgmisi kooke:

1. Tagurpidi rabarberikook. Minu meelest on sellel üks halb omadus - ta vajab pärast valmimist liiga palju ootamist. Kui jahtuda ei lase, siis voolab mahla. See oli meie eelmise kevade lemmik, aga tundub, et enam vist mitte.

2. "Tavaline" rabarberikook ehk selle retsepti taina sisse (see ongi see õunakook, mida ma absoluutselt alati teen!) tehtud kook. Seda teen ma reeglina talvel, sügavkülmarabarberist. Kui õunte või näiteks nektariinide puhul võib taina täiesti puuviljaviiludega katta, siis rabarberit läheb koogi peale ainult paar peotäit, muidu jääb vedelaks. Ka ei kasuta ma rabarberikoogi puhul kaneeli ega suhkrut. Lillebrori lemmik.

3. Hapukoorekattega rabarberikook. See on tõesti mõnus ja lihtne. Lisasin vanillisuhkrut.

Ülejäänute jaoks peab midagi juurde ostma.

4. Rabarberikook kondenspiimaga. Pisaraosa pole mul iialgi välja tulnud. :) Aga muidu on see kook minu jaoks magusavõitu.

5. Rabarberikook martsipaniga. Võiks sobida ka neile, kes martsipani selle puhtal kujul liiga vängeks peavad. Ma rummi ei kasutanud, kunagi ostetud säästurumm pole suurem asi ja sobib peamiselt rummirosinate tegemiseks. Mehe, minu ja Unistaja lemmik. Unistaja muide martsipani selle puhtal kujul ei söö.

6. Rabarberi-toscakook. Jällegi jätsin kaneeli ära, sest see endiselt ei meeldi mulle. Mandlilaaste mul kah polnud, nende asemel kasutasin purustatud mandleid - väga hullusti ei tohiks tulemus erineda. Päris mõnus, aga liiga palju mässamist nõudev kook.

7. Rabarberi-purukook. See ei ole ainult saksa keele oskajatele! Ma lasin ta - laisk nagu ma olen - läbi google'i tõlke ja sain kõhutäie naerda. No aga tegelikult on ju loogiline. Boden on põhi, ülejäänuga saab google hakkama, kui Sul vaja on, sega kokku, küpseta. Täidise jaoks võta vaniljepudingipulbrit, piima ja hapukoore moodi asja (Schmand), sega, kalla põhjale, lao peale rabarber. Streusel on pealmine puru. Sega purukomponentidest kokku puru, puiste koogi peale, küpseta veel, valmis. Jõugu Juhi lemmik.

Vaatasin, et kevadel 2013 olen teinud ka halvaaga rabarberikooki ja märkinud juurde, et sai hea. Tuleb osta halvaad ja proovida, kas on endiselt hea. Kas teil on veel mõni põnev rabarberikoogiretsept?

Ja siia juurde temaatiline keelenali: Rhabarberbarbara.

Thursday, June 1, 2017

Juba juuni!

Ja ilmateade ähvardab öökülmadega. Õuuudne!

Juunis tuleb muidugi jaanipäev. Ja kuu lõpus trennilaager, nii et Lillebror saab taas paar päeva olla ainuke laps. Veel tuleb juunis palju aiatöid. Võib-olla saame ka esimesed mmmmmaasikad, aga kindel ei tasu selles esialgu olla, öökülmaoht ju. Tegelikult tahaks teha ühe väljasõidu Tallinnasse (Lillebror küsis lootusrikkalt, kas loomaaeda ka saab - seekord vast mitte, aga kesse teab, mis meelelahutusi me välja mõtleme). Veel käivad Triibulised Kaltsuvaibad vähemalt kahel laadal. Ja viimase, aga mitte tähtsusetuna - võib juhtuda, et juunis algavad lõpuks katusetööd, ehitusmees helistas paari päeva eest ja arvas, et kuu aja pärast võiks tööle hakata. Täna miinus paar päeva pluss kuu aega on juuni küll.

Aga seni küsime, millal kord jälle õige suvi tuleb?