Monday, June 5, 2017

Mida sa õigupoolest terve päeva teed?

Viies kuupäev, noh.

Hommikul süüakse krõbinaid lahjendatud kondenspiimaga. Eile nimelt sai suur hulk meie toiduvarudest üksmeelselt otsa. Õnneks mitte kõik! Lastele saab jagatud hulgaliselt juhiseid, mida päeva jooksul süüa võiks - porgandit, kahemunapannkooke, vorstivõileiba ...

Linnateel selgub, et kavatsetud kudumisest ei tule midagi välja, sest kõigest arvutamisest hoolimata olen pisema piibelehesalli äärepitsi silmuseid valesti loendanud. Tõmban töö üles ja olen nördinud. Meel härmas, lähen tööle, aga meelehärm ei kesta kaua, sest saabub lapsevanem. Imeline, fantastiline lapsevanem, kes väljendab selget huvi oma lapse toimetuleku vastu ja on igati koostöövalmis. Selliseid on meil muidugi veel, aga minuni jõuavad paraku sageli need vanemad, kes oma lapse vastu üldse huvi ei tunne. Tänane lapsevanem on lausa selline, kellelt minagi võiksin midagi õppida. Kas te olete kuulnud ideest, et lapsel võiks olla kodus nii palju kohustusi, kui vana ta on? Ma nüüd ei tea ... JJ-le 12 kohustust välja mõelda ... aga muidugi, kui näiteks Lillebror peaks olema see, kes regulaarselt vannitoa kätekuivatusrätikut vahetab, äkki kestaks see rätik siis kauem kui Lillebrori järgmise kätepesuni? Need kohustused pidavat nimelt olema sellised väikesed, aga selgelt kontrollitavad tegevused.

Igatahes olen mina pärast lapsevanema käiku vaimustunud ja lähen rahulolevalt õppenõukogusse. Tegelikult on mul teine kudutöö ka kaasas, ja see ei sega üldse kuulamist ja kaasamõtlemist. Mitte et mul aastat kokkuvõtvas õppnõukogus palju uut teada saada oleks, aga olulist infot võib üle korrata küll.

Enne koolimajast lahkumist õnnestub osutada spontaanset arvutiabi inglise keele õpetajale. Küllap ta oleks isegi toime tulnud, mul lihtsalt trehvas õige kaust lahti ...

Mees on oma asjadega valmis ja tuleb mulle järele. Kõigepealt läheme Prismasse ja poodleme nagu pöörased. Turult kõrvitsataimede ostmine läheb meelest ära. Siis käime Kaubamajas, maksame telefoniarvet ja ostame mulle teised ringvardad, haapsalu salli äärepitsi õmblemise nõela ja lukustatavad silmustemärkijad. Raamatukogust saan portsu teoseid, mida ma pole veel lugenud. Muidugi on palju raamatuid, mis minust lugemata jäävaski - sealhulgas arvatavasti 95% raamatutest, kus peategelaste hulka kuulub vampiir (ma tõesti ei viitsi neid "Videviku" lahjemaid koopiaid lugeda, "Videvik" ise oli niigi paras kirjanduslik katastroof - Edwardi imekaunid rinnalihased, iiiuuu), aga kindlasti on maailmas hulgaliselt lugemist väärivat, mulle veel täitsa tundmatut kirjandust. See tuleb ainult üles leida.

Käime kiiresti Vanaema ja Vanaisa juurest läbi. Plaan nende saunas seisnud vana vanniahi minu kudukambrisse küttekehaks ümber ehitada jääb katki, sest vanniahjul ei seisa enam põhi all. Paraku on tegu vanniahjude soo ühe viletsama esindajaga. Helistan lastele ja annan käsu praeahi tööle panna, varsti pakutakse praevorsti.

Lapsed on elus, terved ja rõõmsad. Pannkooke pole nad teinud ega muud põnevat eriti kah mitte. Pärast sööki lähen natukeseks aeda. Roogin peenardelt välja ohakaid või mis asjad need karvased tutjad taimed ongi, mis igasuguse kaevamise kiuste juba praegu ennast hästi suureks kasvatavad? Mõnda aega kõnnin mööda niidetud muruosa serva ja astun laiaks sinna kogunenud tigusid. Inimesed, kellel kahju on, ilmselt ei püüa kasvatada lehtsalatit või maasikaid. Teen naadist vabaks rabarberipõõsad ja pean ka rabarberi pealt päris palju tigusid ära korjama ... naadi peal tigusid pole. Siis saan õige mitme vastiku väikeputuka käest hammustada ja lähen tuppa.

Toas tekib tagurpidine rabarberi-halvaakook. Lillebror kiidab pärast, et talle meeldis see nüüd kõige rohkem. Mind jätab külmaks, aga ma ei ole ka eriline halvaasõber.

Lõikan oma igapäevase kilo kaltsumaterjali ja loen sinna juurde raamatut "Sekund hiljem". Nõrganärvilistele ei soovita. Tõepoolest, mis siis juhtuks, kui kogu elektroonika äkitselt üles ütleks? Meie perel pole hullu, mets ja aed ja ... aga mis saab neist, kelle elu sõltub mingist ravimist?

Loon uuesti üles 551 silmust äärepitsi jaoks. Lukustatavad silmusemärkijad püsivad kenasti seal, kus neid vaja on. Äkki seekord õnnestub. Lapsed vaatavad Asterixi multikat. Pärast õhtupalvet, musi-kalli-pai vahele hakkavad Lillebror ja Unistaja spontaanselt saksa keeles rääkima. Lühikeste lausetega, aga grammatiliselt korrektselt. Niisama, naljapärast. Unistaja nõuab õigust võtta üks Kuschelkeks (kaisuküpsis). Eimingit kaisuküpsist, mõtle purudele, homme hommikul saada Knabberkeksi (näksimisküpsise)! Igatahes mina olen väga rahul, lapsed on õnnestunud kasvatada enam-vähem kakskeelseteks.

1 comment: