Sunday, June 18, 2017

See nädal, kui iirised õitsema hakkasid

Sõltumata kevade soojusest või külmusest õitsevad Vanaema aias 15. juunil alati iirised. Huvitav, kui Vanaema peaks kunagi meile kolima, kas minu viis taime hakkaksid ka tema sünnipäeva puhul õitsema?

Kui sünnipäevatamine välja arvata, on tunne, nagu meie elus oleks vaikus enne tormi. Tormid nimelt viivad majadelt katuseid. Praegune PLN on kuidagimoodi juuli alguseks vähemalt pool katust maha saada ja ehitajad kallale lasta. "Kuidagimoodi", tähendab, et meil ei ole veel paigas ei lammutamise täpset päeva ega tundi, samuti ka mitte inimesi, kes lammutavad ... kardetavasti jääb ühest mees- ja kolmest poissjõust väheks. No aga ega tormide täpset algust ette ei teagi.

Ajasime (Mees ja keegi lastest aitasid) üles kanga, mille laius soas on 140 cm! Eksperimentaalkangas, jällegi, aga ehk saab temast mingi asi. Kui ükskord maha lõikan, siis näitan. Mulle näidati ka - sattusin ühe eaka koguduseõe juurde vanu riideid viima ja tema ohkas, et oleks tahtnud ka sinu käest vaipa, aga näe, tookord sind laadal polnud ... Aga tule, ma näitan sulle oma köögivaipa. Köögivaip oli täitsa tuttava moega, olevat õige mitu aastat tagasi ostetud. Ilmselt käis tollel laadal Vanaema, siis tema tervis veel lubas.

Laadale sattusime sel nädalal ka. Ilm oli kaunis, taevas taevakarva sinine ja linnud laulsivad puije otsas ... aga kogu üritus oli sellegipoolest üks kaunis vagane lugu, sest mõne kvartali kaugusel laulupäeval osalejad ei teadnud laadast midagi. Hiljem sõbrad küsisid, mis mõttes seal laat oli, me olime ka terve päeva seal, kui oleks teadnud, oleks ka tulnud ... Peaaegu kogu kaubaga läksid koju tagasi nii jänesenahamüüja kui vahvliküpsetaja, kaltsuvaipadest rääkimata. Päevitada saime küll, ja uusi elamusi samuti. Mees sai mitte-enam-valitseva partei telgist portsu poliitilisi pannkooke ja minu käest käis vaipa ostmas üks erakordse suuvärgiga persoon, kes võib-olla oli passi järgi naissoost, aga kümne minuti jooksul kasutas rohkem roppusi kui Mihkel Raud oma raamatus "Musta pori näkku". On hämmastav, kuidas hea sisustusmaitse inimese muust olemisest üldse ei sõltu.

Poiste trennilaagriga seoses selgus üllatav fakt - oleme juba üsna suurest kasvatanud kaks suhkrust last! Kuni ilmateate uurimiseni olid poisid ikka pigem minejad, aga kui ilmateade aina rohkem ähvardas, et laagripäevad mööduvad peamiselt vihma käes ligunedes, teatasid mõlemad, et tänan väga, nemad ei lähe. Noh, karjuvate ja rabelevatena me neid sinna ei vii ja tõepoolest, toas poleks neil seal muud peale kaartide mängimise teha. Tegelikult ei ole me selle üle väga rõõmsad, aga kesse teab, milleks see hea on ... Igatahes on meil nüüd paariks päevaks hoopis Laenulaps külas, ja sellega on kõik kolm vaieldamatult rahul. Meie lapsevanematena ka, sest seda last on rõõm laenata - hooldusvaba, sööb kõike, aitab majapidamistöödes, käitub viisakalt ja saab kõigi meie poistega väga hästi läbi.

Kui ainult seda õietolmu ei oleks, oleks elu lausa väga hea.

No comments:

Post a Comment