CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Sunday, July 30, 2017

Juuli viimane nädal

Olukorrast katusel - ehitajad, hullukesed, veetsid mitu päeva roovitust loodi ajades. nagu Majas midagi muud loodis oleks! No aga võib-olla on loodisolemine katuse seisukohast oluline, ma ei tea. Aknad on paigas ja tunduvad üldisel taustal jube väikesed. Ma juba unistasin, et kogume aasta või kahe jooksul raha ja paneme vaat siia ja siia ja siia veel aknaid. Tõenäoliselt nii see saabki olema.

Olukorrast Maja ümber - hakkab looma, tänan küsimast. Nädalajagu tööd tuleb muidugi veel teha.

Olukorrast kassidega - on harjumatu olla ainult kahe kassi omanik. Sassut ei ole juba kolm ja pool päeva, aga elus on endiselt kassikujuline auk. Lillebror küll juba küsis, millal me nüüd kassipoja võtame - mitte sellepärast, et Sassule kohe asendus hankida, aga me rääkisime kunagi talvel tõesti kassipoja võtmisest. Selle mõttega, et siis viitsivad Mimi ja Valge Mini temaga mässata, õpetada ja nii, paari aasta pärast on nemad ka kümnesed ja kassipoeg oleks liiga tüütu ... aga Sassule ju ei saanud mingit titte selga elama võtta! Võib-olla päris sügisel, siis on kevadeks kaelakandja ja saab õue lasta.

Korjasin Vanaema aiast palju ja meilt ka arvestatava koguse mustsõstraid ja menetlesin need viljalihaga mahlaks. Köögis lõhnab pool pange vaarikaid, samuti Vanaema aiast. Tema ise enam eriti moositada ei taha.

Käisime Kontserdil. tegelikult peaks seal käima igal aastal, aga mõnikord lubatakse vihma ja mõnikord on meil midagi muud teha ... Jõugu Juht küsis, kas terve Linna rahvas on kokku tulnud. Unistaja tundis rõõmu, kui mõni pala oli teistest lühem. Lillebror valmistas kaselehest ja oksajupist musketärimõõga. Mina ütlesin poistele, et see on ausalt ainus klassikalise muusika üritus aastas, mida me neile peale sunnime, kannatagu ära. Surusime kontsad murusse ja tundsime ennast nagu käiku lõksujäänud kaevurid raamatus "Perekonnata" (seal jäävad kaevurid üleujutuse ajal kaldkäiku lõksu ja kaevavad endile siis lambikonksude ja muude käepäraste vahenditega astmed, et mitte vette libiseda ja uppuda), ainult õhku oli rohkem ja muusika oluliselt parem. Meist umbes kümme meetrit vasakul istus väga ilusa seelikuga naine, kes minu kahtlustust mööda võis olla Iibis - aga ma kuidagi ei suutnud ligi ukerdada ja küsida, vabandage, kas Teie äkki olete Iibis ja see sinise särgiga poiss Väikevend? Pealegi ei usu ma, et selline ootamatu lähenemine tema kontserdielamust oleks oluliselt paremaks teinud.

Kontserdiväliselt kohtasime kenasid ja natuke vähem kenasid inimesi. Kenade hulka kuuluvad vaieldamatult Mafalda ja Loreida. Natuke vähem kenad (et mitte midagi hullemat öelda) olid valdavalt sellised Liivimaa parimad ratsutajad, kes arvavad, et ühel või teisel alal edukas olemine tähendab automaatselt õigust inimestele kõigil valdkondades ülevalt alla vaadata. Moorisin selles kogemuses ja jõudsin järeldusele, et kristlasena on jube lihtne palvetada kellegi meeldiva inimese eest, aga tegelikult peaksime palvetama kõigi kunagi kohatud inimeste eest, sõltumata nende meeldivusest või suhte intensiivsusest. Et nendegi käsi hästi käiks, eks ole. Eestpalve jõudu ja inimeste positiivset muutumist ajas on nii mõnegi tuttava puhul nähtud, miks siis mitte? (antud lõigus ei ole juttu mitte ühestki mulle teada olevast blogilugejast)

Lugesin raamatut. Charles Bukowski "Sink leiva vahel".  Esimene mõte oli, et tahaks originaalkeeles ka näha, et teada, kas keele äärmuslik vulgaarsus on seotud tõlkija isikuga või pidigi see nii olema. Selles mõttes, et inetud sõnad on minu meelest erineva inetusekaaluga, aga selles raamatus olid valitud pidevalt ikka need kõige inetumad ... Muidu oli tegu koleda looga. Õnnetu poisike, õnnetu lapsepõlv, vilets seltskond, kohutav akne (tänapäeval on sellise asja vastu vist mingi hormoonravi olemas, ma oletan?)  ja ülemäärane huvi s*ksuaalsuse vastu - mitte et ma oskaksin öelda, mis on teismeliste poiste puhul paras mõõt, aga tavaliselt on poisslaste elus midagi veel peale mõtte, kuidas kellelegi tädile seeliku alla piiluda ... Suure Depressiooni aegsest elust on minu meelest palju sümpaatsemaid raamatuid, "Vihakobarad" näiteks, aga eks raamatu sümpaatsus sõltub ikka sellest, mida inimene raamatust leida loodab.

Uuel nädalal menetlen punaseid sõstraid.

3 comments:

karina said...

Täiesti argipäevased tähelepanekud:esiteks on ebaõiglane kirjutada pealkirjaks "juuli viimane nädal"! Ma tahtsin veel uskuda, et juuli ei saa läbi... Teiseks: mismõttes sõstrad ja vaarikad? Ongi valmis juba?

reet said...

Mustad sõstrad olid nii valmis, et muist pudenes korjamise käigus põõsa alla maha, lihtsalt puudutamise peale. Vaarikad just hakkavad tulema, Vanaema aia võpsikust saab igal aastal mitu korjet.

Minu arvuti näitab, et täna on 31. juuli, järelikult algab homme august. Prismas olid eile õhtul suurelt kooliasjade reklaamid väljas, nii et ...

iibis said...

Tänan austava kahtlustuse eest. Me ei olnud seekord kontserdil, vaid hoopis mujal. Ehk kohtume siis kontserdil järgmisel aastal...

Post a Comment