Monday, July 10, 2017

Laadapohmelus

Kui ma tänahommikuses poolunes juurdlema hakkasin, mis siis eelmisel nädalal õieti juhtus, ei tulnudki peale kahe viimase päeva midagi meelde. Kas nii saab olla, ehmusin ja mõtlesin natuke veel.

Esmaspäeval kudusin lõpuni ekstralaia kanga. Viimaseks vaibaks sai kollane, pikkusega 3 meetrit 30 sentimeetrit. Kus majas selle jaoks põrand on, ma veel ei tea, aga küllap seegi vaip ühel päeval oma põranda leiab.

Teisipäeval oli suvi. Kohe peaaegu terve päeva jagu suve, kujutage ette. Vihmamärga heina on väga hea rohida. Nüüd paistavad peedid, till ja herned jälle välja, vahepeal oli peenarde kohal ühtlane roheline mittesöödav mütsak.

Neljapäeval käisime Linnas ja ajasime asju. Kümnes eri kohas käimine väsitab ikka ära küll. Täiesti plaaniväliselt ostis Mees mulle sõbrapoest leivaküpsetusmasina. Mitte et see eluks hädavajalik oleks, aga võimalus natuke laisem olla on ka tore.

Kolmapäevast ja reedest ma juba kirjutasin.

Nädalavahetusel oli Linnas Laat. Endiselt, oma kauba turvalises ringis võin ma laadal olla, aga põhitänavale rahvamasside sekka kliendiks minna ... tänan, ei. Võib-olla oligi see laat liiga suur, ei tea. Kaupleja seisukohast võttes oli tulemus normaalne, aga mitte midagi väga erilist. Kui välja arvata asjaolu, et Dawandasse ma veel sallipoodi ei tee, vähemalt üks piibelehemustriline võiks ka olemas olla ... Sest reedel lõppviimistluse saanud piibelehesall sõidab Ameerikasse. Selle kingitusega on siis korras, märkis salli omandanud vanaproua. Kui ma ülejäänud sallide tuules laperdamist vaatasin - ja kohev pitssall laperdab tuule käes väga ilusasti -, siis mõtlesin, et haapsalu sall ei ole mitte ainult ühe inimese vaev ja peotäis kvaliteetset lõnga. See on ka legend, sümbol ja unistus. Unistus sellest, et kusagil on meri hülgehall ja ühel Timmul on kuldne kuu selgas ... ja vanamemm ketrab ja nii edasi. Umbes nagu ameeriklaste tänupüha kalkun, mis minu arusaamist mööda sümboliseerib praeguseks pigem perekondade turvalist kokkusaamist kui algset sõpruse sõlmimist põlisrahvaga, ainult et kalkuni kasutamine on lihtsam ja seda ei pea mitu aastat säilitama.

Ostlejana esinesin siiski natuke ka. Omandasin õnnelikult lausa kaks purki oma lemmik-kätekreemi (õige nimi on kätevõie, aga mul ükskõik, mis ta nimi on, see sobib näole ja kätele ja teeb mu nahaga imet) ja Unistaja juhendamisel käntsaka juustu. Unistaja nimelt arrrrmastab juustu, käis ja maitses kõike pakutavat ja suunas mind siis parimat sorti ostma. Oli hea küll jah. Meie kõrval oli OÜ Marjarull, mille kauba kohta ekspertgupp poiste kujul arvas, et seda võiks kohe palju osta.

Lillebror veetis suurema osa ajast pargis miniloomaaia juures ja Jõugu Juht tegi seda, mida need suuremad poisid laadal teevad ... pole aimugi, mida, aga ta oli eluga rahul.

Inimestest. Ma arrrmastan endiselt neid laadalisi, kes tulevad, esitavad soovi, tutvuvad pakutavaga ja ostavad. Hoopis teistsugused tunded on nende vastu, kes tulevad, vaatavad pikalt ja põhjalikult ja siis lubavad, et ... "Ma koha praegu kaasa võtta ei tahaks, aga ma tulen kindlasti pärast tagasi ja siis ostan vaat selle!" Mis sa lubad, ütle kohe, et ei ole kindel, aitäh, ma mõtlen veel. Sest tagasitulijaid on lubajate hulgas vast viis protsenti.

Tuttav seebimüüja kurtis, et tuttavaid liigub vähe. Nii tundus mulle ka, aga laupäeval juhtus mööda kõndima üks väga kallis inimene, kellega veedetud kümme minutit korvasid muude sõprade puudumise kohe kuhjaga. Vahel viib elu teise linna ja teistsuguse elu juurde, aga mõne sõbra puhul on taaskohtudes tunne, nagu poleks aastaid vahepeal möödunudki ... ainult laste ülelugemise käigus võib selguda, et mõni on juurde tulnud või mõni vahepeal vankrilapsest koolilapseks kasvanud.

Mittetuttavatest liikus kuulsaid ja kummalisi. Mõni näitleja. Üks eks-haridusminister, keda eemalt tulemas nähes ma vaibastendi taha põgenesin ja mõtlesin, et kui tema daam peaks avaldama soovi vaipa osta (daam peatus teisel pool stendi ja vaatles põhjalikult), kuidas ma siis ütlen, et ... kenade inimeste jaoks on hind niisugune, aga teie puhul tuleb ülbusemaks juurde? Daam ongi võib-olla päris kena inimene, aga see mees, jah ... No ja üks paar, kelle ühise elu lugu on kõigil inimestel võimalik nii mehe kui naise seisukohast lugeda ... aga kelle elust ja selle kujunemisest mina küll hästi aru ei saa. Ega polegi minu asi saada, peaasi, et nad ise oma eluga toime tulevad ja kõik asjassepuutuvad lõpuks rahul on.

Veel oli meie vastas üks pink, mis nagu magnetiga tõmbas ligi kohalikke alkohoolikuid. Üht korrapäraselt kustuvat meest viidi ära küll politseiga, küll ilma, aga ilmselt oli see pink tema vabaõhubüroo või midagi sellist, äraviimisest hoolimata naasis ta iga mõne tunni järel oma pingile. Üks (vist) mitte-purjus vanamees jällegi kõndis laupäeval laada peal ringi, rinnal kahetsusväärne kole-keelumärk ja tekst "Ei p****le". Alles õhtul kodus lehte lugedes mõtlesin, et oma meelsuse avaldamiseks oli see onku ilmselt vale linna valinud - kuigi ta oleks võinud seda natuke viisakamas vormis teha.

Täna sain lõpuks arvastatavas koguses maasikaid. Kui kaks päeva korjamata jätta, siis küpseb kausitäis kokku küll. Õhtul keedetakse meil järelikult natuke moosi, sest ühed minevaastased valged sõstrad on endiselt sügavkülmas ja midagi muud kui maasika-sõstramoosi ma nendega küll teha ei oska. Valge ja punane sõstar pole õnneks maitse poolest kuigi erinevad ka.

No comments:

Post a Comment