CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Tuesday, July 11, 2017

Maasikad ja mida meie nendega teeme

Kui Sa peaksid olema üks neist inimestest, kes ei armasta maasikaid*, siis tule homme õhtul tagasi, täna ma midagi Sinu jaoks huvitavat ei räägi.

Kui ma olin laps, oli minu suhe maasikatega ebamäärane. Suvised värsked maasikad olid muidugi õnn ja rõõm. Neid osteti turult. Talveks aga keetis Vanaema moosi teemal "terved marjad siirupis" ja pahandas minuga kevadeni, miks ma seda ülimagusat ollust ei tahtnud. Vanaema on muide pühendunud suhkrupõlgur, välja arvatud siis, kui asi puudutab moosi. Olukord paranes siis, kui Vanaema kursusekaaslane, arvatavasti üks väheseid nõukogudeaegseid taluperenaisi tutvustas Vanaemale maasikakompoti olemust. Ma täpselt ei tea, kuidas seda tehti, aga selle maitse oli märgatavalt värskem ja mõnusam kui Vanaema moodi keedetud moosil. Sellest hetkest algas meil kompotiajastu, mis oma tipp-perioodil nägi välja nii: ühel suvehommikul saabus 30-40 kilo maasikaid, mis tuli kõik korraga ära puhastada. Laps aitas, muidugi. Siis tulid maasikad panna purki - lapsel on väikesed käed, eks ole - ja algas kompotitamine, mille ajaks lubati lapsel minna raamatut lugema. Talvel imbus mainitud laps sageli keldrisse ja pätsas kompotipurgi, mis kuidagi kummalisel viisil kähku tühjaks sai.

Kui ma juba Mehega koos elasin, selgus, et tema armastab kõigist puuviljahoidistest kõige rohkem maasika-toormoosi. Kui me endale korraliku sügavkülmaga külmkapi saime, oli selge, millega sügavkülm suvel täita. Siis me saime lapsed ja vajaduse sügavkülmas muudki hoida. Ja veel natuke hiljem jõudsin ma otsusele, et turult maasikaid osta on tore küll, aga äkki võiks proovida neid ka ise kasvatada. Tuttavalt saadud mõnikümmend taime kasvatasidki endale juba esimesel suvel marjad külge ja siis sai selgeks, et maasikaid tuleb kasvatada kohe palju. Jaanuari alguse lumetu külm mõjus küll minu peenradele üpris hullusti, aga isegi sel aastal on meil natuke maasikaid. Saab süüa ja saab moosi.

Maasikaid pannakse hommikupudru peale. Ja jäätise peale. Ja smuuti sisse. Ja tehakse maasika-sidrunikooki. Mõned inimesed panevad maasikaid salati sisse ka, mina pole proovinud. Ja loomulikult süüakse maasikaid niisama. Päikesesoojadena kohe pärast korjamist või õhtuseks magustoiduks kausi seest. Maasikaid saab külmutada tervelt. Selleks tuleb muidugi valida kõige ilusamad maasikad, sest külmutatud maasikate peamine eesmärk on saada tordikaunistuseks. Loomulikult külmutatakse maasikaid püree ehk toormoosina, väikestes karpides. Keedetud moosidest armastame meie maasika-sõstramoosi, sest see ei lähe ülearu magusaks, ja maasika-rabarberi-banaanimoosi, sest see on huvitav. Lihtsalt niisama, suhkruga keedetud maasikamoosi võib muidugi ka, aga see tuleb kindlasti läbi mikserdada. Terved marjad siirupis ei ole moos ega midagi!

Kui maasikad on oma marjasaagi andnud, jätan ma nad tavaliselt rahule. Alles augusti teises pooles lähen vaatama, mida nad teinud on ... tavaliselt on nad teinud hulgaliselt pojakesi. Pojakesi jätkub endale ja teistelegi jagamiseks, mis kusagil kohta ei leia, läheb näiteks hernepeenrasse talvituma - niiehknii on kevadeks veel taimi vaja, sest sugugi mitte kõik maasikapojad ei taha uues peenras kanga sees talve üle elada. Kui aga elab, siis annab juba esimesel aastal saaki. Muide, juttu, et üle kolme aasta pole mõtet maasikataime peenras pidada, võib täitsa tõsiselt võtta. Minu kolmanda aasta taimed kasvatavad küll rohkelt marju, aga need on esimese ja teise aasta taimede marjadega võrreldes alati tillukesed ja krimpsus. Pealegi tahab maasikas aeg-ajalt väetamist, aga mis sa sinna kile alla väetad ... Ikka uus peenar, umbrohi välja, paks kiht kompostimulda peale, kile kõige otsa ja taimed kile sisse. Ja kui hästi läheb, saab juba järgmisel suvel päikesesooje marju.

____
*räägitakse, et selliseid inimesi on olemas. Igasuguseid inimesi on olemas.

6 comments:

Kylli said...

Ma just eile õhtul toimetasin nii 15 kilo maasika toormoosi sügavkülma, see läheb meil ka kõige paremini. Keetmise asjus avastasime ämmaga (inimene õpib kogu elu, eksole) mullu sellise nipi (et mitte teha "terved-maasikad-siirupis" varianti): maasikad ööseks mõningase suhkru alla seisma, hommikul siirup ära kurnata (ja koos rabarbriga uueks siirupiks keeta) ja allesjäänud mass (koos soovitavalt mõne metsmaasikalisega) moosiks keeta. Niimoodi, kui mahl eelnevalt välja võtta, peab märksa vähem keedusuhkrut purki panema. Nüüd ongi jama majas, sest eilse 15 kilo tooja ütleb, et neil vist rohkem väga pole, aga ma tahan järgmisel nädalal veel 10 kilo keedumoosi tarvis saada, peab turule minema ilmselt ...

reet said...

Huvitav mõte, Kylli! Kui mul jälle piisavalt maasikaid on, proovin ära! Ma muidu keedan enamiku moose täitsa tavalise suhkruga, see moosisuhkur on mulle kuidagi võõras asi.

Kylli said...

Moosisuhkur on (keedumoosis) selle poolest hea, et kulub vähem ja moos ei jää vedel ja jälle vähem "keedusuhkrut" purgis jne (mitte, et see suhkrukogus meie majas kedagi peale minu ülepea morjendaks, aga noh ...).

Indigoaalane said...

Naljakas on see, et Feedlys oli just Sinu blogi peal Jamie Oliveri blogi, kus ta kirjutas, kuidas maasikaid kasutada.... :)

Meie peres keedeti maasikatest moosi ja tehti kompotti ( enne kui sügavkülmad ilmusid).
Aga mu 2 ahaa kogemust. Ühikas kohtusin Sirjega, kelle ema suutis maasikast ja vaarikast keeta moosi 1/3 suhkruga. Need olid super. Ju neil olid head keldrid, või ma ei tea. Aga see oli tõeline avastus, et moos võib maitseda väga hea, nagu värske ja mitte kui suhkrupomm :)

Ja teine avastus oli soomes. Meil toona veel sügavkülmad levinud polnud, neil oli. Ja nad külmutasid kõike! Minu üllatuseks lisaks moosile ka maasikamahla.

Paula said...

Mis tarbeks see keedumoos peaks magus olema? Kui purgid on korralikult steriliseeritud ja õhukindlalt kinni, säilib vähese suhkruga moos tavalises köögikapis väga hästi. Igatahes saab enne otsa kui midagi muud juhtub

Catharina said...

Ma keedan kõiki moose umbes nii, et selles on 25-30 grammi süsivesikuid sajale (ehk siis suhkrut on ca viiendik marjade/puuviljade kaalust). Vaid üksikud on käest läinud, ilmselt kehva kaane vms tõttu.

Ja maasikamoosi tegin viimati nii, et panin marjad keema; kui vedelik oli eraldunud, võtsin suurema osa vedelikust eraldi (keetsin siirupiks) ja ülejäänud paksu mögina vuristasin saumikseriga natuke ühtlasemaks. Aga vot vana pea enam ei mäleta, mis hetkel ma suhkru sisse panin - kas enne või pärast vedeliku väljavõtmist...

Post a Comment