Hommikul võrdlemisi vara helistas keegi Mehele, nii et mina ärkasin ka üles. Kuna tänahommikune hommikusöök nõudis pikemat ettevalmistust, oligi õige aeg üles tõusta. Eelmisel õhtul olin olnud tubli ja pärmitaina kerkima pannud, see tuli nüüd kukliteks vormida ja ahju pista. Tainas käitus hästi, polnud kausist lahkunud ega midagi.
Kuklimätsimise ajal mõtlesin, et see laste laenamine on tore küll, aga pikapeale läheb natuke väsitavaks. Ma ei oska ju kuuele inimesele igapäevaselt parajas koguses süüa teha! Ja kambakesi süüakse ära just need asjad, mida saaks järgmiseks päevaks ka jätta, nagu grillitud liha või koogilised, aga mitte-soojendatavaid asju* nagu kartulivorm või läätsesupp jäetakse järele. Mitte et see loogiline ei oleks, eks ole. No ja ilmad on kehvad, gäng imbub ühtelugu ekraanide ette, saaksid nad siis õues olla või midagi ...
Siis kõlas lastetoast ulg. Kiire uurimise käigus selgus, et Lillebror oli Laenulast haigettegeval moel tüüdanud ja Laenulapse keelamist ignoreerinud, mille peale Laenulaps Lillebrori enda küljest eemaldas. Kogenud suure vennana tegi ta seda küll ettevaatlikult, aga Lillebror solvus ... Saatsin Lillebrori järele mõtlema, kas see, kui suuremad ei luba ennast terroriseerida, on ikka ulgumist väärt asi. Eks Lillebror kannatabki rutiinivaba elu all kõige rohkem, suuremad passivad poole ööni üleval, ega siis Lillebror varem magama ei saa ... aga kaheksane väsib ikka rohkem kui kaheteistkümnene. Kui saaks neid eraldi tubadesse majutada, võiks Laenulaps ju lausa pool suve meil olla, aga hetkel on kogu kamp ühes toas, selge, et mõni nõrgem lüli ära väsib.
Hommikused kuklid hingati minema. Mina asusin kuduma välgukirjalise salli teist äärepitsi - sest kudutöös ma eile tubli ei olnud, aga tahtsin salli täna ära raamida. Pits sai valmis, kuigi kuidagi vastumeelne oli see tegevus. Ega hall ilm ka asja paremaks ei teinud. Kudumise vahele käisin õues pesu riputamas, mõeldes, et ega see pesu märjemaks ikka ei lähe ... aga kujutage ette, ei sadanudki, oli lihtsalt pime ja külm. Täheldasin küll arengut - silmuste mahakudumine pole mulle kunagi eriti meeldinud, aga mida rohkem ma seda teen, seda nobedamalt läheb. Niigi palju motivatsiooni. Vahepeal käisin Liina Instagramist pitsimotivatsiooni otsimas, aga täna oli seal hoopis mingi puupilt. Mh.
Laotasin salli ja pitsi ilma motivatsioonita lauale ja hakkasin õmblema. Ma ei salli endiselt õmblemist, aga ei jõua ära kiita lukustatavaid silmusemärkijaid, nendest on kohe kõvasti kasu. Ka äärepitsi õmblemises olen arenenud, sain pitsi sallile külge ühe tunni ja 53 minutiga - esimesel korral läks kuus tundi ja kümmekond harutamist, higi, verd ja pisaraid.
Lõunaks pakuti ahjus üleküpsetatud juustusaiu. Pärast lõunat läksin kõigepealt kasvuhoonesse. Brr, külm oli. Külmast hoolimata ajavad tomatitaimed kasve ja malts vohab. Tomatid kastetud, kuulsin mäud. Must Mimi tuli suure jooksuga minu juurde, keerles jalus ja ootas süllevõtmist. Ikka kohe kauaks. See pole esimene kord, kui ma pean Mimi süles tuppa tooma, sest maha pannes üritab ta iga hinna eest jalgu jääda või minu jalatsite peale pikali heita (nagu mingi napakas lind ühest Durrelli raamatust, aga ma ei mäleta, mis maailmajaost see lind püüti või mis raamatust).
Nüüd sai sall raamile. Kena kõhn sall, taas kommerts-suuruses.
Mis ma nüüd pidingi ... Ahsoo, Mehe kääbikukostüüm, Hansalaada tarbeks. Tegelikult ei ole otseselt kääbikukostüüm, aga "Sõrmuste isanda" kääbikutest inspireeritud küll. Tikitud kraega särk ja kuldnööpidega sametvest, valmistatud kunagi hästi ammu sama ürituse jaoks ja pandud kindlasse kohta ... Kindlasse kohta. Tund aega hiljem olime pahupidi pööranud kõik kindlad ja ebakindlad kohad. Tundus, et mu närvid on thükkideks rebitud, thükk-ki-dheks re-bi-thuud ... aga kostüümi ei kuskil. Te ju teate, kui väga ma õmblemist ei salli! Minu enda krahvinnakleit on õmmeldud 22 aastat tagasi vööümbermõõdule 58 cm ja niiehknii selga ei mahu, ma juba proovisin, tuleb midagi kombineerida olemasolevatest materjalidest**, oleks siis Meeski nõutavas vormis ... Otsustasime, et otsime talle homme sõbrapoest mõne vesti ja ma õmblen sellele mingid põnevamad nööbid ette, heledate pükste ja valge särgiga koos näeb see siis ehk välja nagu äraeksinud meeskooriliige või midagi sellist. Ikka parem kui igapäevane tänavariietus.
Sügavalt nördinuna tegin parajaks Mehe püksid (miks arvatakse, et laiema kondiga mehed peavad olema keskeltläbi kaks meetrit pikad? Ma olen aastate jooksul ikka väga palju püksisääri pidanud kohendama ...) ja asusin söögitegemise juurde. Lapsed, kellel oli hommikuse pikema arvutis mängimise tagajärjel kohustus endile ekraanivaba tegevust leida, vaatlesid õues, kuidas Mimi vesirotti lahkab ja sööb, ja käisid vahepeal jalgrattamatkal kohaliku kirikuni ja tagasi.
Õhtusöögiks pakuti vorstipallikestega (toorvorstist välja pigistatud jupikesed, pannil praetud) tomati-oakastet ja makarone, magustoiduks rabarberi-maasika-hapukoore-jogurtikooki. Küpsetatud, mitte tarretatud. Lõikasin oma kilo kaltsumaterjali ja loodan veel ära alustada karukellamustrilise salli. Pürjeliproual peab laadal midagi valget ja pitsilist kududa olema.
_______
*no teoreetililiselt saab neid soojendada küll, aga esiteks mulle ei meeldi ja teiseks sööme me praegu kõik koos, aga järele jääb keskmiselt üks ports ... ja nii sageli neid järelejäämisi kah ei ole, et saaks ühe söögikorra ainult ülejääkidest teha.
** mul on pikk linane kleit, selle all valge särk ja üleviskamiseks päris ehtne kapuutsiga keep, ehk annab keskaegse pürjeliproua mõõdu välja? Peakatte küsimus on niiehknii rist ja viletsus.
No comments:
Post a Comment