Oeh

Selgus, et katuseüllatus tuli ja vastavalt Murphy seadustele on ta mõnevõrra kallim kui meil puhverraha varutud on. No eks me leiame selle raha kusagilt mujalt millegi muu arvelt. Aga eestpalved on jätkuvalt teretulnud.

Otsustasime, et vannitoaboilerit ei hakka vahetama enne, kui on ära toimunud Suur Suvelõpupidu ehk Unistaja sünnipäev. Esiteks asja rahalise külje pärast, teiseks sellepärast, et see vahetus ei ole kahjuks niisama lihtne, et keerad torud naksti lahti, tõstad boileri maha, uue asemele, naksti torud kinni ... Meil on boiler esteetiliselt seina taga, nii et tema vahetamine tähendab suuremat sorti lõhkumist ja see omakorda võtab palju aega. Ämbri ja kopsikuga pesemine toimib küll, oleme kõik katsetanud ja päris lõbus on.

Kui tuleb olla üle mõistuse säästlik, on endiselt kõige lihtsam vaadata, mis kapis on ja mis poes soodushinnaga on, sest toitu vajab inimene iga päev, näiteks uue käekoti ostmist saab edasi lükata. Hommikul sõime putru puuvillasalatiga (tore sõna Durrellilt) ehk koduste maasikate ja Rimi soodusmüügist saadud nektariinidega. Muide, need nektariinid ei olnud vist kuigivõrd pritsitud, eelmisel aastal ajasid Rimi nektariinid mind hullusti köhima, seekord pole häda midagi. Lõunaks tegin igaühele salativõileiva (mitte päris sellise, nagu nurgamaja lähistel koolis vastu tahvlit visati) - aiast peotäis rukolat, teine lehtsalatit, natuke rohelist sibulat, peotäis suhkruherneid ja kaks nektariini, kastmeks tilk mett, teine sinepit, sorts oliiviõli, sorts veiniäädikat ja näputäis soola. Igaühele ports salatit ja üks juustuviil saia peale. Niisama-võileiba sai ka juurde teha, kes soovis. Isegi Lillebror, kes rukolat ei armasta, sõi rahulolevalt! Õhtuks sai suvikõrvitsapirukat, sest needki olid soodushinnaga (meie omad veel ei kasva, pole lootustki, liiga külm), ja kaneelisaia. Homme süüakse õhtul kindlasti kukeseenevormi, sest neid siin on.

Pärast katuseüllatusest teadasaamist ohkasin ja läksin metsa. Mida sa sellises olukorras ikka muud teed? Pealegi on vaja pärast mitu päeva kestnud sodivedamist midagi hingele ka saada. Seeni, jah, juba natuke on. Mustikaid oli küll seekord rohkem kui eelmine kord ... kolm tükki rohkem. Tähendab, kui ei ole just kole palju vaba aega, siis mustikaid sel aastal meie kandist ei saa.

Sodivedamisega on nii, et edeneb. Kui meie elu oleks nagu Ameerika perekomöödias, siis oleks lastel vähemalt temaatilised t-särgid kirjaga "Team Mommy" ja "Team Daddy", aga kuna meist õnneks filmi ei tehta, jaguneb seltskond selle järgi, milline lapsevanem parajasti abilist vajab (issi on populaarsem, sest temaga saab raskeid asju vedada).

Tahtsin veel kirjutada raamatust "Kristiina Lauritsatütar" ja mis seosed mul seda seekord lugedes tekkisid - või mida mul oleks selle põhjal öelda Inimesele, Kes Enda Arvates Meie Elust Kõike Teab, aga mulle eksponeeriti just üht erakordselt liivast juuksepahmakat ja selle kasimisel kopsik-ämber süsteemiga on küll emme abi vaja. Tegelikult mulle meeldib ema olla.