CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Wednesday, July 26, 2017

Palav hakkas, tulin tuppa jahtuma ...

Kaevame endiselt Maja sodikihtide seest välja. Esimese ringiga hakkame lõpule jõudma, esimese ringi eesmärk on saavutada redeli toetamise võimalus ükskõik millisest kohast Maja servas. Teise ringiga alustame muidugi kohe, kui esimene ring valmis ... sest siis saab ka otse Maja vastas olevast kihist lahti.

Kui katus on peal, on mul ilmselt võimalus tegeleda suuremat sorti aiakujundusega, sest Maja ümbruse taimed, nii meeldivad kui ebameeldivad, on suuremalt jaolt lömastatud või muudmoodi katki. Õnneks oli meeldivaid nende hulgas vähem ja roosid on veel elus, vaatasin järele.

Katuseüllatuse koha pealt on lugu nii, et üllatusega tegelemine ei tule mitte mõnevõrra, vaid Mitu Korda Kallim kui meil raha on. No aga viis minutit pärast üllatuse teadasaamist, kui me olime ikka väga üllatunud (nagu "breakdown of the närv" üllatunud), sattus õuele lahke inimene, lausa sõber, kes ütles olukorrast kuuldes, et null problemo, kui te oma jõududega kohe praegu ei saa, ärge pangalaenu võtke, ma saan teile kah laenata. Mitte et see parim lahendus oleks, parim lahendus oleks olla inimene, kellel on absoluutselt alati ja igas olukorras riidekapi põhjast kingakarbist sajaliste pakk võtta ... aga selline võimalus rahustab ikka, sest selle inimesega meie suhted rahaasjade ajamise tõttu ei halveneks, seda ma usun küll. Paraku ei ole katuseehituse puhul võimalik töid ajutiselt pooleli jätta nagu, ütleme, siseviimistluse puhul - et elame kolm kuud, makulatuur seinas, ja tapeedi paneme alles siis, kui raha ja aega tekib. Eks näeb, kuidas see olukord laheneb, praegu veel tundub, et lahendus tuleb.

Eelmises lõigus kirjeldatud olukord tähendab muidugi, et (kui lahendus ei seisne lotovõidus või milleski muus taolises) lähikuude elu saab olema eeee, säästlik. No aga me püüame enamasti niigi mõistlikud olla, eks nüüd tuleb siis olla mõistlik vahetpidamata. Minu lemmik-vanaproua, armas Lore Gummersbachist tsiteeris mulle kunagi oma ema, kes olevat sõjaaegses ja -järgses olukorras öelnud, et kartulite ja kohupiimaga saab palju rahvast ära toita. Eestlased pidavat igale poole panema hapukoort, mis minu sisikonnale ka paremini sobib kui kohupiim, nii et mina toidan pere ära kartulite ja hapukoorega ... ja seente ja marjade ja aiast tulevate aedviljade ja soodushinnaga lihaga. Praegu ongi just see õnnis aeg, mil aiast hakkab köögivilju ja marju tulema, tähendab, parim aeg vaene olemiseks. (see viimane oli natuke mõruvõitu muigega öeldud)

Ja mis puutub õndsusesse ... ma tahtsin siin ükspäev "Kristiina Lauritsatütrest" kirjutada. See on raamat, mida ma iga mõne aasta tagant uuesti üle loen ja iga kord erinevaid mõtteid mõtlen, vastavalt ilmselt isikliku elu suhestumisele raamatus toimuvaga. Noorena vaimustas mind muidugi Kristiina ja Erlendi armastuse lugu, vahepeal ... ei mäleta, aga seekord märkasin rohkem Ragnfridi ja Ramborgi elude traagilisust. Elada abikaasaga, kes pidevalt kellegi teise peale mõtleb ... või üldse kellegi peale suure armastusega ei mõtle, oleks kole küll. Aga praegu ma tahtsin hoopis tsiteerida proua Åshildi. Sõnasõnalist tsitaati pole mõtet minult loota, aga see kõlas umbes nii: "Ei sünni kurta kehvade päevade üle sellel, kes on oma rõõmupäevad ära kulutanud!" Kui kehvade päevade all mõelda rahalist jõukust, siis tõesti, me oleme olnud praegusest märgatavalt varakamad ja pole osanud seda hoolega hinnata, noh, rohutirtsu kombel või nii. Mis meil siis praegu ikka kurta, pealegi - taas sama proua ütlus: "Häid päevi näevad mõistlikud inimesed, aga parimaid need, kes julgevad olla meeletud!" Maja on kõigest üks meie meeletustest ja kas te kujutate ette, kui vaimustav on käia teisel korrusel ja näha, milliseks need ruumid võivad ükskord saada ... kesse julgeb öelda, et meil on midagi muud kui parimad päevad? Eriti kui saab kaasa võtta musta kassi.



Elu on põhimõtteliselt ilus.






5 comments:

Nell said...

Lotovõit või mitte, ma usun, et oma aia saaduste ja odava liha söömine on kõike seda (katus) väärt. (Kolisime ise Oma Koju etapis kui elekter oli vaid 2 pistikus, vett sai vannitoast ning kööki polnudki. Need pikendusjuhtmed ja laelampideta nädalad olid seda väärt.)

Kristiina said...

Aitäh, et lubad oma (veebi)koju!
Väidetavalt ei muutu inimese resp. pere elukvaliteet kui kuu sissetulekust 10 % kõrvale panna. Ma ise ei ole seda suutnud, aga tunnen inimest, kes on. Ka vääga kitsastes oludes.Seda siis sajaliste paki kingakarpi tekitamise teemal :) Katuse osas ikka kannatlikkust ja tõelisi sõpru!

Kristiina
Uus lugeja. Raamatu järgi ise nime saanud ja ka oma pojale andnud (mitte Erlend :))

reet said...

Tere lugemast, Kristiina (Simoniema või Lauritsaema?)! Me oleme neid sajalisi paar korda isegi tekitanud, aga viimasel ajal pole see olnud võimalik või on need sajalised sulanud jooksvate katastroofide likvideerimiseks. Murphy seadus on selline, ikka tulevad kõik jamad korraga.

Meie kolisime Majja, kui vannituba polnud üldse, kempsus jäi taguots külma ilmaga naks ja naks istme külge kinni ja köögi põrand oli korraliku liumäe nurga all kaldu ... nii et me oleme selle esimese etapi juba läbinud. :) Aga valmissaamine on vaeva väärt jah, ja lotovõidu me võtaksime ikka hea meelega. :)

Kristiina said...

Arneema :)
Aga äkki teeks vahetust? Raha kaltsuvaiba/ vaipade vastu?
kristiina@pernau.ee

reet said...

Aaaa, Arne, muidugi!

Vahetus sobib, aga millist vaipa vaja on? Kirjuta palun täpsemalt triibuline ät gmail punkt com

Post a Comment