CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Thursday, July 27, 2017

Sassu

Juunis 2002 võtsime mustale Saarale seltsiks ja loodetavaks aretusprojektiks (et mis juhtub, kui omavahel saavad pojad kaks musta kassi) isase musta kassipoja. See oli hädise olemisega, läksime veel samal päeval loomaarsti juurde kontrolli. Loomaarst määras kassipojale parasiiditõrje ja ütles: "Mul on teile kingitus ka. See kiisu leiti hiljuti siitkandist sirelipõõsast nutmast, leidja pidas teda mõned päevad, aga omanikku ega tahtjat ei leidnud, tõi siia, äkki keegi tahab. Te olete täna õhtul viimased, kui teie ei võta, siis ma panen ta magama ..." Puuris oli triibuline kassipoeg. Emane. Kolme kassi omanikeks hakata polnud küll plaanis, aga me olime tõepoolest loomakliinikus vahetult enne sulgemisaega ja maal on kasside jaoks palju ruumi ... Loomaarst pani kassipojale nimeks Alexandra, millest sai koduseks tarvitamiseks Sassu.

Musta kassipoja nimeks sai Mau, aga Saaraga nad plaanipidamiseni ei jõudnud, sest enne, kui Mau puberteeti jõudis, lipsas Saara õue ja jäi kadunuks. Sellest peale olen ma sügavalt veendunud, et toakass peakski jääma toakassiks.

Sassu ja Mau kasvasid üles kui õde-venda. Mau jäi kõutsiks - et oleks tahtmist külakasse eemal hoida -, Sassu käis pooleaastaselt operatsioonil. Mau elu jäi lühikeseks, ta jäi kadunuks siis, kui üks naabrimees endale tapjakoerte karja kasvatas ja need küla peale lahti laskis. Samal ajal hukkus ka varjupaigast võetud must Esme. Sassu pääses.

Üksiku kassi elu oli kurb ja nii me võtsime sügisel 2008 uue musta kassipoja, kelle nimeks sai esialgu MiniMii, aga kui Lillebror rääkima õppis, lühenes see sujuvalt Mimiks. Esimest korda MiniMiid nähes tegis Sassu: "Khhhhh!" ja läks kohevaks, aga varsti nuusutas üle ja otsustas, et on kass küll. MiniMii oli kaks kuud ja kaks nädalat vana, kui Sassu - meie liikuv hiirelõks - otsustas noorele kolleegile hiiretööd õpetada, tõi poolsurnud hiire ja andis kassipojale kätte. Mimi on nüüd väga tubli hiirepüüdja.

Umbes 12-aastaselt hakkas Sassu ilmutama vanaduse märke. Mõtles pikalt, enne kui ahju otsa hüppas. Eelistas aina rohkem sooje kohti. Aasta tagasi märkasime, et Sassu ei kuule enam peaaegu midagi. Enne jõule hakkas teda kimbutama nohu ja liivakasti jäetud "annetused" muutusid aina ebaharilikumaks nii konsistentsi kui värvi poolest. Loomaarst laiutas käis - 15-aastane kass, põhihädaks on vanadus. Lõpuks oli Sassu väga, väga kõhn. Karv püsis ilus ja meeleolu sõbralik, aga söögiks sobis ainult kiisueine želeeosa. Päikeselaigud ja pehmed kohad meeldisid ikka veel.

Täna hommikul tuli Sassu üsna kebja sammuga sööma. Kui me lõuna paiku Linna läksime, tõstsin ta õue. Sassu sättis ennast kuhugi käiguteele lesima, Mees oli suunanud ta muruplatsi serva heki all - et katuse-ehitajatele jalgu ei jääks. Kui me koju tulime, lesis Sassu ikka samas kohas. Väga rahulikult. Väga kangelt.

Sängitasime ta taha-aeda noore valge sireli alla. Olgu vikerkaaresild talle sile astuda ja jooksku taevastel pööningutel palju rammusaid hiiri!

 Noor Sassu Esme ja Mauga.
 Lisaks hiiretele püüdis Sassu edukalt ka vesirotte.
Veel hea tervise juures ja täisjõus Sassu.
Kaks kuud tagasi nägi Sassu veel päris hea välja, pildil hoiab teda Lillebror.

8 comments:

serverisirvija said...

Oi... Seda oli tõsiselt kahju ja kurb lugeda. Sassule aga kõike paremat, kus ta nüüd ka ei viibiks...

Kerli said...

Pai teile kõigile!

ritsik said...

Ilus rahulik äraminek. Paid ka minu poolt.

Anonymous said...

Oi see on kurb uudis, aga paid ka minu poolt.

Kylli said...

Oh, kurb :( Paid minu poolt ka teile sinna.

Alice said...

Puhka rahus Sassu :(

carm said...

Njäu :( Kahju, et mul polnud au temaga kohtuda. Ilmselt seal meie Suure Valgega räägivad jahimehe jutte, et kumb on magusam suutäis, kas hiir vöi rasvatihane...

iibis said...

See on küll kurb lugu. Tunnen kaasa.

Post a Comment