Sunday, July 23, 2017

Ui jeerum ehk aktiivne puhkus

Kuigi mul on hea meel, et Maja on reede hilisõhtust saadik kilesse mässitud ja homsest hakatakse eterniiti panema, oli see nädal ikkagi natuke intensiivsem kui mulle meeldiks.

Esmaspäev oli veel päeva moodi päev. Teisipäeval viisime poisid laagrisse. Laager asus sama koha peal, kus eelmisel aastal, aga poiste magamiskamber oli teises kohas. Lapsed paika pannud, nägin tuttavat nägu. Tere, M, kas sina oled ka seekord laagris? M mõtles pikalt, mis tädi see on, lasteaia-meenutuse peale ütles, aaaa, nüüd tean. Nojah, ega me ammu näinud ei olegi. Pärast rääkisid poisid, et ainult Unistajal oligi M-ga ühine huvi olnud, nimelt meeldib mõlemale mutantkangelane Wolverine ... aga muidu olla M õhtuti pahandust teinud. Erivajadustega laps on erivajadustega laps, tuleb leppida. Ja õpetada, õpetada, õpetada ... ükskord õpib temagi.

Semudest oli aga laagris veel üks ja teine ja kõige tähtsamana Lillebrori Sõber, kelle jaoks see oli üldse esimene kord. esimene kord laagris ja esimene kord ilma veresugulasteta kusagil ööbida ja ... noh, kui ta auto pealt maha tuli, oli see esimene kord ka näost näha. Meie olime sel hetkel lahkumas ja Unistaja tuli meid saatma. Vana laagrihundina võttis ta kohe Lillebrori Sõbra oma tiiva alla ja noormehe samm läks kohe tiidsamaks. Pärast rääkisid kõik tuttavad vanemad, et peamine laagrimulje oli ÖÖMÄNG. Milles iganes see seisnes. Ka meie lapsed mainisid ÖÖMÄNGU esimese asjana, kui küsisime, kuidas siis oli ka.

Teisipäeva õhtul nautisime lastevabadust, aga midagi rahulikku ja õndsat selles ei olnud, sest ...

kolmapäevast ma juba kirjutasin.

ja neljapäevast. Üks sõber naaksus FB-s, et asbest. Ega see jah eriline tervisetoode ei ole, aga tema on minu mäletamist mööda suitsumees ja õllepudelisse ka ei sülita ... Ja kui seltskonnas viibiv ehitusinsener asbesti peale ääd ega mööd ei ütle, siis arvatavasti ei ole see ühekordne lõhkumine eluohtlik.

Reedel enam lammutamist ei olnud, aga oli vaja koristada. Et ehitusmehed redeliga Maja ligi saaksid. Kibuvitsatihnikut meil enam ei ole, minu küüslaugupeenrast on järel riismed ja täna avastasin ühe suurema ja koledama hunniku alt murtudsüdame jäänused. Oeh ... Mis teha, vettpidav katus on ka omaette väärtus. Kuna Mees oli teinud tihedalt tööd kaks päeva jutti ja mina polnud kah päris niisama istunud, võtsime reedel aega ka per'miis ja provva olemiseks. Väga tore on pealt vaadata, kuidas teised inimesed tööd teevad.

Laupäeval saime lapsed laagrist kätte. Neil oli ettekujutus, et on suvi (koduteel oli 13,5 kraadi sooja ... kell kuus õhtul) ja lõbustused võiks joonelt edasi minna, tahaks ujuma ja arvutisse ja üldse. Mul oli tunne, nagu lööksin laste nina ees vanglauksi kinni, sest koristamist oli Maja ümber veel kohe väga palju ja ilma lapstööjõuta ei tule kuidagi toime ... Eks mõnel mehikesel veniski suu kapsarauaks. Paraku tuli just pärast õhtusööki vihm ja vihma järel sääsed. Küll saime käia pööningut vaatamas. See meeldis kohe väga. :)

Pühapäeval oli hommikupoole ikka pühapäev ka, aga avatud talude päevale me taas ei läinud - igal aastal on midagi olulisemat teha. Seekord siis koristamine. Unistaja ja Lillebror korjasid laaste ja ladustasid neid ühte kuuri - esiteks on saja-aastane katuselaast suurepärane tulehakatus, teiseks ei oleks meil nendega midagi paremat peale hakata (ehitusprügi konteineri siia metsa taha tellimine maksvat mitusada eurot ja selle raha eest saaks näiteks uue boileri). Mina korjasin ja sorteerisin eterniidiprügi. Seda me ladustame ühes tühjas laudas, kus tuleks laudaga ükskõik mille tegemisel igivanast virtsast läbiimbunud põrand/pinnas umbes poole meetri sügavuselt välja võtta. Mees jupitas, vedas ja ladus riita roovlatte (tunde järgi saaksime me neist aastase kütte, aga korralikumad hoiame alles - kuiv tugev puit läheb kusagil ikka tarbeks) ja Jõugu Juht lammutas tuulekoja katust. Elevust tekitasid tobe must Mimi, kes kuidagimoodi katuseharjale pääses ja siis õnnelikult mööda kilet alla turnis, et räästasse kräunuma jääda - tema sain kile vahelt õngitsedes kätte, kassid on teatavasti vedelikud ja mahuvad igalt poolt läbi - ja spontaanselt saabunud külalised. Üks põhilisi lammutusabilisi, see meie peaaegu-naaber - mis see viisteist kilomeetrit maailma mastaabis ära ei ole - ja tema armas abikaasa. Koos koeraga. Kui meie läksime pööningut imetlema, tuli koer ka. Ilus karvane saksa lambakoer. Õnneks ei oodanud nad ei kooki ega kohvi. Seda me pakume neile mõnel teisel korral ... sest Maja ümber on tegelikult endiselt hirmus prahirägastik ja homseks peaks vähemalt esikülg ligipääsetav olema. Enne, kui ehitusmeestel igale poole ligipääs olemas on, ei saa ei külalisi vastu võtta ega provva olla. Ega maasikaraiesmikule - nuuks - ega kukeseenele - nuuks - ega kudutööle - nuuks - ega elutuba koristada. Viimase põrandale on ühtlase kihina laotatud kogu poiste laagriatribuutika. Las ta olla, ei karju talla all ega torgi kedagi.

Homme tuleb taas muudkui koristada ...

Hiljem: avaldasin juba ära, siis tuli midagi veel meelde. Blogituuril lugesin rõõmustavat uudist ühte peresse väga oodatud beebi küpsemisest - tulevane ema olevat normaalne rase. :) Ja jätsin kommenteerimata ühes teises kohas, sest kuigi minu seisukoht olnuks blogija poolt õhkuvisatud küsimuse suhtes ainuõige* ja kristlasena teist valikut ei ole - mis mõttes teine valik, öäk -, ei soovi ma astuda diskussiooni tõejärgsete inimestega, kes abielurikkumist normaalsuseks peavad. Pealegi tuleb kõigepealt vastu võtta Jeesus, siis alles saab vabaneda patust ... ja seda, millest vabaneda, oleks neil inimestel, kes oleksid kohe kindlasti mulle vastu hakanud vaidlema, kohe kuhjaga. Muidu nad ei vaidleks. Mõistujutt jah, aga kes seal luges, see saab aru küll.

________
*mõnes küsimuses ongi ainult must ja valge olemas ja vahepealseid võimalusi ei eksisteeri, harjuge sellega, täiskasvanud inimesed, nagu te olete.
Lisatud hiljem: mitte sellepärast ainuõige, et mina ütlen nii, vaid sellepärast, et võtaksin lihtsalt kokku minust ja Teist palju targemate inimeste seisukohti antud küsimuses.  Vabandust, oleksin pidanud seda juba eile õhtul ütlema.

2 comments:

  1. Ootasingi põnevusega järge - et kui kaugel juba katus on ja kuidas edeneb. Nii pika distantsi tagant ei tundugi väga jube :) Oma katuse mahavõtmine samas... las ta jääda veel mõneks teiseks kümneks aastaks...

    "Normaalse raseda" uudist juhtusin ka eile lugema. Ja rõõmustan väga. (Kuigi ka selle asjaga on veidi nagu katusevahetusega :)))

    ReplyDelete
  2. Meil ei öömängu ei mainitud. Noorhärra oli meie palve kohaselt selleks ajaks magama suunatud.

    ReplyDelete