CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Tuesday, August 15, 2017

Vestlused lastega. Olnud ja tulevased.

Hoiatan juba ette, et midagi head ega lõbusat siit hetkel küll ei tule.

Olnud I
Mina: "Unistaja, kuidas sa nii väga palju tead filmidest, mida sa meie teada näinudki ei ole?"
Unistaja: "Eeee ..."
Jõugu Juht kõrvalt: "Ta vaatab oma arvutiajast tasuta filmide lehekülgi, Laenulaps õpetas ja tema vanemad lubavad tal küll kõike vaadata!"
Mina: "Unistaja, tegelikult ei ole õige, et sa vaatad arvutiajast filme, millest meie issiga midagi ei tea. Õige oleks nii, et vanemad teavad ka, mis filme lapsed vaatavad*. Ja et Laenulapse vanemad tal kõike vaadata lubaksid, seda ma ei usu, nad lihtsalt ei oska arvata, et Laenulaps teeb telefonis midagi, millest ta emale-isale aru ei anna ...**"

Tulevane I
Mina ja Mees: "Poisid, kuna youtube'is näidatakse igasugust rämpsu ja koledusi, mida mitte ükski laps vaatama ei peaks, sest koleduste autorid saavad muidu reklaami eest raha ja nii edasi ja nii edasi /sisesta siia pedagoogiline jutt/,  läheb youtube teie läpakates kinni. Suures arvutis jääb alles ja siin võite te südamerahus oma asju vaadata ja Jõugu Juht võib oma videosid teha. Nii on."
Poisid: "Määääääh."

Taust: "Suur arvuti" on elutoas, kus saab lastel millal iganes üle õla vaadata ja lapsed teavad seda. Läpakad on kaminasaalis ja uksest tulija ei näe, mida vaadatakse. Unistajal, kes liikuvatele piltidele iial vastu seista ei suuda, on ühtelugu läpaka taga istudes klapid peas ja nii kui ma toast läbi kõnnin, käivad klapid siuh ära ja läpaka kaas jooksuga kinni ... See ei ärata just usaldust, teades, et Unistajal puudub tema arenguliste iseärasuste tõttu igasugune inetusefilter. No ja "paroodiate" vaatamisest on nad ennegi vaimustusega rääkinud, peamiselt huvitab neid siiani küll "Sõrmuste Isand". (meie lapsed tegelikult ei tea üldse Jänku-Jussi) Samas on youtube vägagi hea abivahend millegi näitamiseks või näiteks muusika kuulamiseks, ja JJ püüab oma mänguvideosid üles laadida ... Mitte et youtube oleks ainuke koht, kustkaudu inetusi näeb, aga see on poistele kõige paremini teada.


Olnud II
Mina: "Jõugu Juht, sa küsisid ennist, kas sa ikka hakkad septembrist koolis käima ... On sul sellega seoses mingeid küsimusi või uusi mõtteid tekkinud?"
JJ: "Nojah, ma olen natuke mures, kas ma ikka sobin nende lastega seal klassis. Äkki ma ei saa nendega läbi."
Mina: "Ära muretse, seal on head poisid. Ja kui mõni hakkabki ütlema, miks sul nutitelefoni ei ole*** või ...."
JJ: "Jah, siis ma ütlen, et mu ema ei luba."
Mina: "Ja siis nad ütlevad, et su ema on imelik, las ütlevad."
JJ: "Nojah, ma siis vist ikka võin minna sinna kooli."

Tulevane II
Mina: "JJ, me peame veel kooliasjadest rääkima."
JJ: "?"
Mina: "JJ, kui sa nüüd koolis hakkad käima ja mõne õpetaja suhtes tekib probleeme, tunned, et õpetaja on ebaõiglane või nii, siis sa ei hakka õpetajale vastu rääkima. Tuled koju ja räägid kodus ausalt, mis juhtus, eks ole? Siis mõtleme koos, kuidas olukord oli ja arutame asjad läbi."
JJ: "Määh, sa tead, et ma ei räägi vastu."
Mina: "Tegelikult ma tean, et sa räägid vastu."
JJ: "Kas ma võin nüüd arvutisse/õue minna?"

Taust: JJ läheb praeguse plaani kohaselt klassi, kus on sõbralikud, aga paraku nutihuvilised lapsed - kuskohast neid mitte-nutihuvilisi poisse võttagi? Teda tundes ma usun, et ta saab kaasõpilastega läbi. Teda tundes pelgan ma aga, et ta õpetajatega nii hästi läbi ei saa****, eriti kehalise kasvatuse õpetajaga, kes on eluaegne sportlane ja nõuab poistelt pingutamist. JJ on meieperele omaselt pigem muffinivormis ja viitsib sporti teha ainult niikaua, kuni see on lõbus ega aja lõõtsutama. Kodustes kestvusalades nagu puulõhkumine ja oksasaagimine on ta päris hea, aga koolisport nõuab hingeldamist ja võistlemist ... Mainitud kehaline-kasvatus muigas kunagi päris muhedalt, kui ma avalikult välja ütlesin, et sport on minu meelest tühikargamine ja liigutamisel võiks praktiline tulemus ka olla, näiteks õigeks ajaks bussile jõudmine või hunnik lõhutud puid, aga ega ta sellepärast mu lapsele allahindlust ei tee - ja ega ma seda ei tahakski -, omajonniajajast laps aga võib hakata klähvima.

******

Vaat sellised murelikud mõtted.
_________
* me lubame üsnagi viletsaid madinafilme ka, lihtsalt ei taha, et nad kogemata mingi roppuse otsa satuvad.
**Laenulaps on äärmiselt tore ja intelligentne poiss, aga Interneti ahvatlustele ei suuda temagi vastu panna ja tänu oma intelligentsusele on ta varakult ära õppinud, et mida ema-isa ei tea, see ei pane neid ka muretsema ...
***endiselt ei ole. On lubatud, et alates 14-aastasest võib saada, varem ei või. Punkt. Aga kuna kõigil sõpradel ja tuttavatel on, siis tunneb JJ ennast ebamugavalt - sõbrad-tuttavad arvavad ekslikult, et nutitelefoni omamine kuulub lapsepõlve juurde.
**** meil on väga toredad õpetajad, aga lastel ikka vahest tekib mingi kriuks ja jonn ja siis ... Ja JJ-l on see jonn üsna kerge tekkima. Mütsiga löömisest (ma oskaaan, aitab juba!) rääkimata.

Sunday, August 13, 2017

Puhkus ja katus

Nädala alguses oli mul nii palju tegemist, et ma ausalt ei mäleta, mida kõike me tegime. Võimalik, et ei teinud suurt midagi erilist. Siis tuli vihmane ilm ja ehitajad kadusid taas paariks päevaks ära. Kui Kuurortlinna poole liikuma hakkasime, helistas Mees ehitajale - jaa, nemad tulevad homme, siis lõpetavad töö. tore on, aga homme pole meil kedagi kodus ... Pandagu tööriistad esikust teise kohta ühe mittelukustatava ukse taha, küll nad usuvad, et siia keegi vargile ei tule ... No see oli nende endi risk, eks ole.

Päev hiljem olime just ühes imetoredas Jäneseuru-tüüpi kodus õunapuu all Kristiina Arneemaga juttu ajamas, kui ehitaja helistas, et nemad olevat nüüd valmis. Nojah. Meie tuleme siis, kui tuleme, siis vaatame. Etteruttavalt - vaadata polnud siin suurt midagi, augustis on kell 11 õhtul pime. Hommikul vaatame nii, et me midagi näeme ka.

Käisime rannas. Nii põhjalikult, et lapsed said nelja päeva jooksul viis korda ujuda. Päikesega, pilvedega, äikesega - see sähvis küll oma viis-kuus kilomeetrit eemal -, vihmaga, tuulega. Meie Mehega ujumas ei käinud, jahe tundus. Selle asemel hankisime hoopis kergemat sorti päikesepõletuse. Selleaastase suve peale on isegi päikesepõletus üsna nauditav nähtus. Kumbki meist ei ole seekord leevike, aga minust saaks päris tubli punarind ja Mehest näiteks punajalg-tilder.

Sõime jäätist.

Käisime külas, mitte ainult selles imelises majas Kuurortlinnas, vaid ühes teises imelises majas ka, hoopis teises kohas - väänasime koduteed nii, et saaks ära külastada kodumaa pinna pial käimasolevad ameeriklased. Kes teab, millal neid jälle näha saab.

Jalutasime linna peal. Seekord oli Jõugu Juht eriline jalutamishuviline, sest tema omandas Kuurortlinnast triki-tõukeratta ja tahtis sellega kangesti üle äärekivide hüpelda.

Nagu tõelised maakad, külastasime ka tivolit, mille me rannast puhtjuhuslikult leidsime.

Külastasime lausa kaht suveüritust. Augustiunetus, pean tunnistama, ei olnud üldse nii tore nagu vaimustunud sõprade ahhetustest võiks arvata. Oli kole palju rahvast ja vabaõhuüritusele mitteomaselt üldse mitte õhku. Mulle lihtsalt ei sobi põrmugi äikese-eelne õhurõhk. No ja kuivõrd meie lapsed on harjunud, et massiüritused on Linna kevadine ja sügisene laat, kus nad teavad umbes iga kanalisatsioonikaant ja reklaamtulpa, aga nüüd olime äketse Kuurortlinna massiüritusel, kus kõik on võõras ja turvalisuse huvides tuleb pidevalt ema seelikusabast kinni hoida ... muutusid nad oluliselt rõõmsamaks, kui me äikesepilve alt välja sõitsime ja lapsed õhtusele ujumisele viisime. Mina sain olla arhetüüpne eesti ema, põlvini vees, nii et eespool mainitud seelikusaba märg, ja hoida käterätikuid, et lõdisevaid pardipoegi ükshaaval sooja rätikusse mässida.

Haapsalu Pitsipäev ... oli kah. Palju vähem rahvast kui Kuurortlinnas, mis oli tore. Ainult et pitsi nägi kah loodetavast vähem. Moedemonstratsioonid mind ausalt ei huvitanud, eemalt on kõik pitssallid ja -kleidid ilusad kohevad pilvekesed, ma tahaks mustrit mudida ... No aga nüüd on ära käidud ja ära nähtud. Linnuses jalutasime ka ja kui linnuse servas olev mänguväljak on tõesti kiiduväärne asi ja vastupidiselt minu ettekujutusele sobis isegi 12-aastasele väärikale mootorsõidukitõukerattajuhile, oli lausa häbiväärne see kirev ja vägagi hillbilly batuudimaastik, mis väärika lossi südames ennast laiali oli laotanud. Vabandage, sellisesse kohta käib peenemat sorti välirestoran, mitte selline ... hunnik.

Pärast piiskopilossi ja pitsipäevaga tutvumist käisime Paralepa alumise tuletorni jalamil piknikku pidamas. Haapsalu Kaubamaja Coopi saiakesed on väga head, kaubamaja ise meenutab kohati kõige rohkem Sepa turgu ... aga eks ta pigem passaaž on. Seejärel said lapsed Vasikaholmi rannas ujumas käia ja mina vaimustuda Haapsalust kui ülinunnust linnakesest. Kunagi tahaksin ma seal hm, mõned päevad veeta, kui seal parajasti ühtegi üritust ei ole. Pealegi jäi Iloni Imedemaal ja kuskil peenes restoranis käimata, ja kas te teate, et seal on olemas päris ehtne kommipood, mille ette kõnniteele on kirjutatud Tipi ja Täpi kuulus kommilaul? Ka sinna jäi minemata.

Homme, jah, tutvume kohe hommikul katusega ... ja siis ma hakkan aknaid ja põrandaid pesema ega koo neljandat päeva järjest mitte sentimeetritki kaltsuvaipa! Piibelehesalliga tegelen küll, sest tänu usinale rannakudumisele õnnestus teda kohe jupp maad pikemaks saada.

Rannakudumine, kivi peal. Kive oli meie reedeses rannas kohe palju.

Wednesday, August 9, 2017

Vaarikad!

Kui ma laps olin, olid vaarikad minu lemmikmarjad. Koduaias oli neid häbematult vähe, aga naabrimehel, mmm ... Mitte et korralik laps oleks tohtinud naabri vaarikavõsasse maitsma minna, ma niisama kõõlusin aia vahel ja vesistasin suud. Mingil ajahetkel hakkas Vanaema aru saama, et laps vajab vaarikaid, ja me saime korra või paar kolme kvartali kaugusel (umbes seal, kus mõniteist aastat tagasi eramajaks maskeerunud bordell oli) tuttavas vaarika-aias korjamas käia. Talongiajal juhtus aga selline ime, et üksik naabrimees, kes muidu teregi ei öelnud, tuli ja ütles, et temal pole moosi jaoks piisavalt suhkrut, meil peres mitu inimest ja seega rohkem suhkrutalonge, korjaku me tema vaarikavõsa tühjaks ja saagu endile moosi. Umbes siis hakkasid naabrimehe võsavaarikad tasapisi ka meile imbuma. Teise aiaserva oli Vanaema ise kolm põõsast istutanud ja neilegi meeldis seal. Veel mõni aasta hilisemasse aega jääb olukord, kus Vanaema pani moosi vaikselt pliidile hauduma ja läks ise "Santa Barbarat" vaatama. Võimalik, et ta vaatas midagi veel, igatahes oli moos pärast erakordselt paks, lausa kõva. Ei mäleta, mis vahenditega me teda purkidest üldse kätte saime. 

Kui me Maja ostsime, olid vaarikad sireliheki otsa juures ... olid kah. Mõnel aastal rõõmsamad, mõnel nirumad. Vanaema tuli külla, vaatas ringi ja käsutas, et vaarikatest pead küll lahti saama, neid pole kellelegi vaja ...!* Mina tegin "!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!" ja Vanaema imestas, kas sa tõesti tahad vaarikaid oma aeda? Kujutage ette, et tahtsin küll. Pikapeale Vanaema leppis ja isegi istutas paar meie sordi taime (sordinime ei tea, aga hästi suured marjad on) endale aeda. Meie vaarikad on endiselt mõnel aastal rõõmsamad, mõnel nirumad. Sel aastal ajavad nad palju noori võrseid, on lootust, et äkki tuleval aastal on ka meil rõõmus vaarika-aasta. Jutt käib muidugi nendest, mis Suure Lammutamise ajal lendavate roovlattidega pihta ei saanud, muist kahjuks said.

Viimastel aastatel on Vanaema oma vaarikad peamiselt rahule jätnud. Ei puhasta, ei harvenda. Lõikab ainult vanad varred ära ja millegipärast kärbib noorte varte latvu - keegi olevat talle öelnud, et nii tekib rohkem kõrvalharusid. Mina jällegi olen aru saanud, et ladvakärpimiseks on oma aeg ja õige koht, terve teadus - nagu suurem osa aiandusest. Vanaema vaarikad ei lase ennast sellest segada ja kannavad nagu pöörased. Kasvavad ka. Nüüd on vaarikavõsa Vanaema aias. Enamasti teeb see mulle rõõmu ja ma käin hea meelega korjel. Õnnetuseks meeldib vaarikavõsa ka mitmesugusele kohalikule faunale. Eelmisel nädalal sain korjates nõelata pahuralt maamesilaselt, kes minu rõõmuks jäi ellu ja lendas minema, olles oma toimetamised vaarikavarre otsas ära toimetanud. Maamesilaste vastu pole ma üldse allergiline, see on tore. Veel on vaarikate vahel, sees ja peal hulgaliselt tigusid ja rohkem kui natuke neist maandub korjamise käigus marjaämbris ... mitte et keegi sihipäraselt tigusid korjaks, lihtsalt see võsa vahel ragistamine raputab varsi ja ... Aga millegipärast tundub mulle, et talvel ei taha keegi oma pudrutaldrikust moosi seest leida hästi läbikeedetud ja hoidistatud tigu. Vaarikaussid on omaette nähtus, vähemalt on nad eluaeg ainult vaarikaid söönud. Täna leidsin vaarikaussi endal kohast, kus daamid filmides raha, võtmeid ja lõhnastatud taskurätikuid hoiavad ... Ja kodus avastasin, et tänase marjaportsu ühe vaarika seest vaatas vastu paks hall taguots. Pikema koputamise peale kukkus taguotsa omanik, mingi kuuejalgne putukas, laua peale ja jäi selili lesima, jalakesed kenasti kõhu peal krõnksus. Mõni aeg hiljem oli putukas siiski minema hiilinud, kes ta oli ja miks ta arvas, et kõige parem on olla peadpidi vaarika sees, ei tea. Veel käivad vaarikate vahel lesimas kohalikud kassid, aga nende puhul on ainus õnnetus see, et nad on hirmus pelglikud ega taha minuga rääkida.

Vaarikatest keedetakse meil eelkõige moosi. Tavalist vaarikamoosi. Ja vaarika-šokolaadimoosi. Ja kui korraga trehvab olema vaarikaid ja soodushinnaga nektariine, siis ka Lillebrori lemmikut, vaarika-nektariinimoosi. Viimane on üks väheseid kohti, kus ma moosisuhkrut kasutan, nimelt tuleb kooritud nektariinidest ja vaarikatest kummastki eraldi hästitarretuv moos keeta ja need siis vaheldumisi kihtidena purki panna. Mõnikord tuleb isegi välja, ilus triibuline purk jääb.

Vaarikaid saab ka edukalt sügavkülmutada, aga vaarika-toormoos sügavkülmutatud kujul jätab meid, hm, külmaks. Veel saab vaarikatega teha muffineid ja vaarika-kohupiimakooki (mul on mingid kogused teised, kohupiima vähem, aga idee on sama). Üks kolleeg pakkus kunagi vaarikamahla, aga seda pole ma teha proovinud. Kas teile meeldivad vaarikad ja mida te nendega teete?

________
*umbes samasuguse tooniga oigas ta minu esimeses omaette korteris külas käies, et laps, sul pole ju ainsatki laudlina ega linikut ...! Fakt, et mul polnud 13-ruutmeetrises kööktoas ainsatki lagedat kummuti- või lauapinda, ei omanud tähtsust.

Sunday, August 6, 2017

Vaarikalõhnaline nädal

Sel nädalal korjasin vaarikaid. Ja siis korjasin veel vaarikaid. Ja siis ... oleksin veel korjanud, aga üks pilv tuli ja väänas ennast vanaema vaarikavõsa kohal välja ja ma läksin tuppa tahenema.

Vaarikatest tekkis muidugi Moos. Täpsemalt, üks Moos on hetkel pliidil. Veel korjasin ja menetlesin mahlaks mõningal määral punaseid sõstraid. Käisime Mehega mustikal, tähendab, mina korjasin ja tema näitas, kuskohast korjata ... ühe koogi jagu. Mustikaid jäi sinna veel, aga seal olid sääsed ka. Meie kodu juures sääski metsas eriti pole ... ega mustikaid.

Veel käisime seenel, tähendab, ükskord mina üksi ja teine kord koos Mehega. On kukeseente kõrgaeg. Samuti on algamas tikrite kõrgaeg. Tundub, et sel aastal siiski eelmise aastaga sarnast tikriuputust ei ole. Tänu Jumalale väikeste heade asjade eest.

Kudusin palju kangast. Samuti kudusin valmis karukellasalli keskosa.

Õues toimuv meenutas paaril päeval põrgu eeskoda - kõik kohad olid täis tolmu, sodi ja poolpaljaid ehitajaid. Ärge öelge, et mmm ... musklid, need pole üldse minu huviala. Siis lubati vihma ja ehitajad kadusid mitmeks päevaks ära ... aga kui vihm tuli, tuli teda ka ühe katuseakna vahelt hoolega sisse. Nii hoolega, et miskite tihendite, kraede ja muhvide vahele tekkis korralik mitmeliitrine veekott ja kui Mees seda kehitama läks, siis juhtus see, mis sellistes olukordades ikka juhtub. Mees kuivas ära küll ja väga ettevaatliku pitsitamise ja mudimisega õnnestus veekoti sisu ämbrisse ümber paigutada. Kui ehitajad täna taas välja ilmusid (just sel hetkel, mil me perekondlikult kirikuteele asusime), olid nad üllatunud ja veetsid suurema osa päevast aknaümbrust kohendades. Eks me järgmise suure vihmaga vaatame, kas sai ära kohandatud. Mõnes mõttes on see heagi, et viga nüüd välja tuli, Mees ütles, et pärast eterniidi paikapanemist (selle akna ümber ainsana eterniiti veel polnud) poleks leke nii kergesti välja paistnud ja salaleke teatavasti tekitab salakõdunemist.

Lillebrori röövikust koorus liblikas, kelle pea meenutas kahtlustäravatal moel vapsikut.

Unistaja otsustas ära, milline ülemise korruse tuba talle sobib - Jõugu Juhi omast suurem!

Jõugu Juht niitis vabatahtlikult muru, sest me ostsime lastele kadunud jalgpalli asemele uue. Tänu sellele on poisid suurema osa ajast õues ja mängivad palli. Kui just ei saja ... järelikult väiksema osa ajast.

Mees tuli ükspäev uudisega, et tema puhkus saab läbi nädal aega varem kui minul. Ma võtsin selle peale palderjanitabletti, sest täiskohaga riigitöö on küll pikas perspektiivis stabiilset sissetulekut pakkuv - ja stabiilne sissetulek on vägagi tervitatav, isegi kui ta kuigi suur ei ole -, aga ma olen nii ära harjunud, et ta sätib oma vabad päevad minu omadega sobima ... Eks ma siis hakkan korralikuks koduhaldjaks. Pealegi on neid kollitusi viimasel ajal olnud nii vähe, et lausa koledasti ... eks näeb, mil moel see kõik meile heaks tuleb.

Uuel nädalal paluks korralikult suve, sest mingil päeval me läheme mere äärde.

Saturday, August 5, 2017

Mida sa õigupoolest terve päeva teed?

Sõidan autoga tuttaval tänaval. Vajutan pidurit ja auto teeb koha peal pirueti. Ärkan pahurana. Ei ole välja puhanud, aga uni on täiesti läinud. Mees arvas viimati, et tegelikult peaks need rehvid suure sügiseni välja vedama, aga talveks on igal juhul uusi vaja. Miks ma siis peaksin unes nägema olukorda, mida arvatavasti ei teki?

Uni ei tule tagasi. Tegelikult ongi kell nii kaugel, et korralikud inimesed tõusevad üles.

Riputan õue masinatäie pesu ja panen järgmise täie pesema. Lapsed on vahepeal tühjendanud nõudepesumasina, ka see läheb uuesti tööle - eelmisest õhtust oli päris palju nõusid jäänud.

Puder. Kohv. Pudru peale korjan peotäie vaarikaid ja lõigun kaks banaani, igaühele natuke.  Internetti läbi lugedes leian lingi sellistele koomiksitele.

Pärast hommikusööki lähen kudukambrisse lõpetama eile poolelijäänud oranži vaipa. Akna taga sajab alla esimene pilvetäis vihma. Kui pesumasin valmis saab, lähen riputan ka selle pesu lisaloputuseks õue - ega nad ju palju märjemaks ei saa ... Mina saan küll märjaks, sest pesuriputamise ajal hakkab sadama teine pilvetäis.

Mähkun pleedi ja lõikan kuhjakese kollast kaltsumaterjali, sest Plaan on kududa kollane vaip. Poole kudumise peale kutsutakse mind sööma. Mees on laste asjatundliku abiga valmistanud makaronivormi. Käin salati jaoks tilli toomas ja vaatan süngelt oma peenraid, mis taas mattuvad umbrohu sisse. No ei ole aega, mis teha. Söök vähemalt on hea.

Kollase vaiba tagumise otsa kudumise ajal tuleb akna taga alla kolmas pilvetäis vihma. Huvitaval kombel on muist pesu õhtuks siiski kuiv.

Siis lõikan kilo roosat ja halli kaltsumaterjali, sest tahan ühe halli tellimuse uuel nädalal Kuurortlinna ise ära viia, aga laia kanga ülesajamiseks tuleb enne kitsam kangas eest ära saada ja roosad vaibad sobivad alati.

Et sinnasamasse Kuurortlinna sõitmiseks midagi teha oleks, alustan ära uue piibelehesalli. Karukellasalli keskosa sai eile valmis, aga mul ei ole praegu aega ega tahtmist hakata äärepitsiga jändama. Siis teen, kui kangakudukiire möödas on.

Õhtusöögiks valmistavad lapsed pannkooke. Sööme neid moosiga ja mee-võikastmega. Viimase jaoks õnnestus Mehel osta mett ühelt peaaegu-siitkandi mesinikult. Vahepeal olime jupp aega meetud, sest laadahind oli kõrge ja plastämbrisse pakitud mett mina ei salli - minu meelest ei käi päris asjad ja plastik omavahel kokku.

Lugesin kaltsulõikamise ja sallikudumise kõrval läbi raamatu "Uju koos uppujatega". Ma loengi niimoodi, ülikiiresti, diagonaalis. See raamat väärib teist korda ülelugemist. Need norralased kirjutavad vist üldse hästi ... ja kui mul ühel päeval raha on, siis ma kavatsen selle raamatu osta. Olen varemgi nii teinud - lugenud raamatukogust laenutatud raamatut, leidnud, et see hea on, ja siis endale ka ostnud.

Pärast õhtusööki vajas Lillebror assisteerimist pesuvee tekitamisel. Suuremad saavad ise hakkama, aga temal ma ei taha lasta äsja keenud veega kõndida, mis siis, et vahemaa on lühike.

Pesu korjamise ajal tiirleb mu jalgade ümber väike must kass. "Kräu!" (tõlge: "Ära kanna pesu, kanna kassi!") Korjan kassi teise kätte. Enne tuppatulemist panen Mimi maha ja pälvin veel ühe, seekord solvunud kräu. Mimi tuleb siiski tuppa ja keerab ennast meie magamistuppa magama.

Helistan emale. Mitu päeva pole rääkinud, kes teab, kuidas neil läheb ... tundub, et hetkel läheb hästi. Siis saab päris õhtu ja saab Garfieldi film telekast ja saab arvatavasti natuke veel piibelehesalli.

Tuesday, August 1, 2017

Kuidas teha vähem tööd?

Loode4tavasti ei ole pealkiri lõpmata eksitav neile, kes otsivad võimalusi päevade viisi voodis lebades ajakirju lugeda ja selle kõige juures veel kohvikutoitu süüa. See on siin ikkagi koduperenaiseblogi.

Mul on koolifüüsikast vähe meeles, aga minu meelest oli füüsikaterminite järgi töö seotud asjade ühest kohast teise liigutamisega. Asjade punktist A punkti B liigutamist tuleb meil siin kohe palju ette ja see võtab omajagu aega, tähendab, see on ka töö. Kodus on töö kõik, mida peab tegema ja mis võtab aega, eks ole.

Niisiis.
  • Üks sõbranna kunagi meil külas olles hämmastus, et keldrisse lihakõrvast tooma minnes võtan ma üksiti korviga kaasa eelmisel päeval täidetud purgid. Et tema küll ei oskavat niimoodi. Paar aastat hiljem ta tänas mind selle mõtte eest, olevat päevadesse kohe jupi aega juurde saanud. Mõte oli sõbranna sõnastuses selline: Kui tuled, too, kui lähed, vii. Ehk kui ma niiehknii kuhugi teel olen, võin ma sihtpunkti kuuluvad asjad ka kohe kaasa haarata. 
  • Üks teine kallis inimene, armas pisike vanaproua Lore Gummersbachist ütles kunagi kuldsed sõnad: Sa ei pea pealt vaatama, kuidas muna keeb. Tõesti ei pea. Kuni muna keeb, saab midagi laua pealt ära panna või hoopis laua peale tõsta. Imetleda õuest leitud röövikut. Otsida valmis järgmise söögi retseptid. Mida iganes. Ühesõnaga, kui toit ennast enam-vähem ise keedab, saab samal ajal teha midagi veel. Sama on laste koduõppimisega - ajalooliselt on olnud kombeks, et lugema õpitakse ema voki kõrval, käsitööinimesed saavad kindlasti laste veerimise vahale sokki kududa või midagi sellist. 
  • Majas on teisi inimesi ka, tähendab, üks emajõud ei pea tegema kõike üksi. Seda võib nimetada ka lapstööjõu ärakasutamiseks, aga tegelikult on väga tore, et ma olen viimase aasta jooksul kandnud tuppa vähem kui kümme sületäit puid - puuvedamine on praeguseks puhtalt poiste töö ja seda tehakse ilma suurema virisemiseta. Kui mina olen puid vedanud, siis sellepärast, et noh ... ma oleks muidu kuuri poolt tühjade kätega tulnud (vaata esimest punkti).
  • Ja minu lemmikasi: prioritiseerimine. Mõnd asja jõuab jooksvalt ja kogu aeg. Mõnd asja peab jõudma ja punkt. Mõni asi ... ei ole nii tähtis. Ja mis siis. Kui peenras on olukord "see porgand või?", last ta siis olla, mul ei ole aega ega jaksu mulda kahvliga kobestamas käia! Kahvliga kobestas minu ammulahkunud keemiaõpetaja, üksik inimene, kellel oli umbes kolm ruutmeetrit peenart ja palju vaba aega ... Tolles peenras polnud tõesti ühtegi umbrohuliblekest. 
Ma nüüd lähen ja teen natuke aega mittemidagit, jalutan ümber Maja ja vaatan katuse edenemist. Vahepeal on vaja provva ka olla.