Sunday, August 13, 2017

Puhkus ja katus

Nädala alguses oli mul nii palju tegemist, et ma ausalt ei mäleta, mida kõike me tegime. Võimalik, et ei teinud suurt midagi erilist. Siis tuli vihmane ilm ja ehitajad kadusid taas paariks päevaks ära. Kui Kuurortlinna poole liikuma hakkasime, helistas Mees ehitajale - jaa, nemad tulevad homme, siis lõpetavad töö. tore on, aga homme pole meil kedagi kodus ... Pandagu tööriistad esikust teise kohta ühe mittelukustatava ukse taha, küll nad usuvad, et siia keegi vargile ei tule ... No see oli nende endi risk, eks ole.

Päev hiljem olime just ühes imetoredas Jäneseuru-tüüpi kodus õunapuu all Kristiina Arneemaga juttu ajamas, kui ehitaja helistas, et nemad olevat nüüd valmis. Nojah. Meie tuleme siis, kui tuleme, siis vaatame. Etteruttavalt - vaadata polnud siin suurt midagi, augustis on kell 11 õhtul pime. Hommikul vaatame nii, et me midagi näeme ka.

Käisime rannas. Nii põhjalikult, et lapsed said nelja päeva jooksul viis korda ujuda. Päikesega, pilvedega, äikesega - see sähvis küll oma viis-kuus kilomeetrit eemal -, vihmaga, tuulega. Meie Mehega ujumas ei käinud, jahe tundus. Selle asemel hankisime hoopis kergemat sorti päikesepõletuse. Selleaastase suve peale on isegi päikesepõletus üsna nauditav nähtus. Kumbki meist ei ole seekord leevike, aga minust saaks päris tubli punarind ja Mehest näiteks punajalg-tilder.

Sõime jäätist.

Käisime külas, mitte ainult selles imelises majas Kuurortlinnas, vaid ühes teises imelises majas ka, hoopis teises kohas - väänasime koduteed nii, et saaks ära külastada kodumaa pinna pial käimasolevad ameeriklased. Kes teab, millal neid jälle näha saab.

Jalutasime linna peal. Seekord oli Jõugu Juht eriline jalutamishuviline, sest tema omandas Kuurortlinnast triki-tõukeratta ja tahtis sellega kangesti üle äärekivide hüpelda.

Nagu tõelised maakad, külastasime ka tivolit, mille me rannast puhtjuhuslikult leidsime.

Külastasime lausa kaht suveüritust. Augustiunetus, pean tunnistama, ei olnud üldse nii tore nagu vaimustunud sõprade ahhetustest võiks arvata. Oli kole palju rahvast ja vabaõhuüritusele mitteomaselt üldse mitte õhku. Mulle lihtsalt ei sobi põrmugi äikese-eelne õhurõhk. No ja kuivõrd meie lapsed on harjunud, et massiüritused on Linna kevadine ja sügisene laat, kus nad teavad umbes iga kanalisatsioonikaant ja reklaamtulpa, aga nüüd olime äketse Kuurortlinna massiüritusel, kus kõik on võõras ja turvalisuse huvides tuleb pidevalt ema seelikusabast kinni hoida ... muutusid nad oluliselt rõõmsamaks, kui me äikesepilve alt välja sõitsime ja lapsed õhtusele ujumisele viisime. Mina sain olla arhetüüpne eesti ema, põlvini vees, nii et eespool mainitud seelikusaba märg, ja hoida käterätikuid, et lõdisevaid pardipoegi ükshaaval sooja rätikusse mässida.

Haapsalu Pitsipäev ... oli kah. Palju vähem rahvast kui Kuurortlinnas, mis oli tore. Ainult et pitsi nägi kah loodetavast vähem. Moedemonstratsioonid mind ausalt ei huvitanud, eemalt on kõik pitssallid ja -kleidid ilusad kohevad pilvekesed, ma tahaks mustrit mudida ... No aga nüüd on ära käidud ja ära nähtud. Linnuses jalutasime ka ja kui linnuse servas olev mänguväljak on tõesti kiiduväärne asi ja vastupidiselt minu ettekujutusele sobis isegi 12-aastasele väärikale mootorsõidukitõukerattajuhile, oli lausa häbiväärne see kirev ja vägagi hillbilly batuudimaastik, mis väärika lossi südames ennast laiali oli laotanud. Vabandage, sellisesse kohta käib peenemat sorti välirestoran, mitte selline ... hunnik.

Pärast piiskopilossi ja pitsipäevaga tutvumist käisime Paralepa alumise tuletorni jalamil piknikku pidamas. Haapsalu Kaubamaja Coopi saiakesed on väga head, kaubamaja ise meenutab kohati kõige rohkem Sepa turgu ... aga eks ta pigem passaaž on. Seejärel said lapsed Vasikaholmi rannas ujumas käia ja mina vaimustuda Haapsalust kui ülinunnust linnakesest. Kunagi tahaksin ma seal hm, mõned päevad veeta, kui seal parajasti ühtegi üritust ei ole. Pealegi jäi Iloni Imedemaal ja kuskil peenes restoranis käimata, ja kas te teate, et seal on olemas päris ehtne kommipood, mille ette kõnniteele on kirjutatud Tipi ja Täpi kuulus kommilaul? Ka sinna jäi minemata.

Homme, jah, tutvume kohe hommikul katusega ... ja siis ma hakkan aknaid ja põrandaid pesema ega koo neljandat päeva järjest mitte sentimeetritki kaltsuvaipa! Piibelehesalliga tegelen küll, sest tänu usinale rannakudumisele õnnestus teda kohe jupp maad pikemaks saada.

Rannakudumine, kivi peal. Kive oli meie reedeses rannas kohe palju.

2 comments:

  1. Võin öelda, et Augustiunetus oli seekord teistsugune ja harjumatu ka pärnakatele. Seekord oli see varasematest aastatest hoopis teistel tänavatel. Päris mõnus õhk oli õhtul peale kuut või siis peale esimest paduvihmahoogu... (kuigi see päevane läpatis rikkus veidi üritust ka meie jaoks).

    ReplyDelete
  2. Me olimegi kella kuue ja seitsme vahel linnas liikvel, vahetult enne paduvihma. Päeval olime Teise Vanaisa juures siruli ja hingeldasime.

    ReplyDelete