Saturday, September 30, 2017

September saab läbi

September on olnud üks intensiivne ja üsnagi pahupidine kuu. Või kuidas nimetada olukorda, kus ilmastik lubab kuu algusepoole töid teha alles kuu lõpus? Igatahes on septembrikuu eesmärgid suuremalt osalt täidetud.

Sünnipäev peetud. Väliüritused käidud. Maasikapeenrad korras ja küüslaugupeenar ka (täna tegin, khm). Natuke hoidiseid valmistatud. Metsas käidud. Teadlaste Ööl osaletud. Arved makstud ja õige pisut raha purki pandud ka.

Tegemata on Võrumaa-reis, mis jääb ilmselt hoopis kevadesse - ilmad ei paista enam õueskäimisi ja piknikupidamisis soosivat. Majatagune olukord edeneb, aga mitte piisava kiirusega. Taani vanapaari lipusinised vaibad on ära alustatud, aga siis tulid aiatööilmad ja... Kuna materjal on olemas, saab alates esmaspäevast asjaga kiiremini tegutseda. Ja tibupojake käib viis päeva nädals kodust ära.

Tibupojakesega on nii, et õppetöö mõttes on kõik peamiselt väga hästi, mõnel päeval ka hästi ja eile oli midagi rahuldavat ka. Seda viimast juhtus vist paljudel teistelgi, sest õpetaja on tunni kommentaari kirja pannud, et olukorda on võimalik parandada. Koolis käitumise mõttes on arenguruumi, aga me oleme pidanud tõsiseid vestlusi, mida on õpetajatel ja kaasõpilastel õigus ühelt healt poisilt oodata. Vast mõjub. Ühe vestluse pidi pidama ka Klassijuhataja, aga see probleem ei olnud ainult JJ-ga seotud. JJ on leidnud üks kuni kolm uut sõpra, ma pole nende sõprusastmes päris kindel - vara ju ka veel. Koolipäevade jooksul ajab JJ oma asja ja mina oma asja. Emaga kogemata koridori peal kokku juhtumine pojakest alguses natuke segas, aga eks harjub sellegagi. Logistika on põhimõtteliselt paigas. On osaletud klassi väljasõidul, mille kohta osaleja ise arvas, et "suht norm" (see olevat tema eas tavaline kiituseväljendus, ütleb kolleegide-teisme-emade tugigrupp). Mamma on maksnud sellesama väljasõidu, mõned lisavihikud - kesse oskab enne kooliaasta algust ennustada, mida täpselt tarvis läheb! - ja ettehaaravalt teatriraha. Kodused ülesanded tehakse pärast esimese nädala tahtejõudude võitlust ja koolist saadud positiivset kogemust nohinal ära. Usun, et lapsühik ongi igapäevaselt koolielus osalemiseks küps. Erilist väsimust ka pole näha, kui noormees õhtul õigel ajal ehk natuke enne kümmet voodise läheb, jääb esimesel võimalusel - no vendadega sama tuba ja... - ka magama, aga hommikul ärkab niipea, kui ma lastetoa ukse avan. Unistaja ja Lillebror magavad reeglina rahulikult edasi. Olmeliselt on küsimus ainult koolitoidu piisavuses - kell 11 süüa on paras aeg, aga trennimineku ajaks olevat kõht tühi. Nii käib JJ koolis, kotis karbike võileiva või muu sobiva näksimisega.

Ülejäänud perekond on olukorraga kah enam-vähem kohanenud. Varane hommikune tõusmine ei vaimusta meist kedagi, aga pole olnud kuulda, et keegi kuhugi tõsiselt hiljaks oleks jäänud või keset päeva ootamatult uinunud. Söögikordade ja pesupesemiste graafik on hetkel nihkes, aga see on tegelikult kõige väiksem mure. Peaasi, et kõht on täis ja kapist puhas riie võtta. Koduõppimine küll lonkab kahte jalga, sest emme on kas kangatoas või aias ja koolitööst saab tehtud ainult hädavajalik. No aga aega on, suuremalt jaolt püsime graafikus.

Oktoobris on lootust:
  • tunda rõõmu koolivaheajast;
  • teha veel natuke hoidiseid;
  • pidada Mehe sünnipäeva;
  • võib-olla külastada Teist Vanaisa Kuurortlinnas;
  • teha mitmeid sise- ja välitöid, võib-olla isegi saada vannituppa taas kuum vesi* - soe dušš, mmmmm;
  • rahaliselt mõningal määral kosuda, sest koolirahvas saab oktoobris täispalga, septembris traditsiooniliselt ei saa;
  • nautida kuumi suppe ja lõhnavaid teetasse;
  • tegeleda korralikult koduõppimisega.
Neile, keda see peaks huvitama - lugesin JJ kohta käiva jutu asjassepuutuvale noormehele ette, ta ütles, et seda tohib rääkida.
________
* ühe suvise välgutabamuse tagajärjel hukkus meie vannitoaboiler. Oli teine niigi vana. Nüüd oleme juba üle kahe kuu pesnud ämber-kopsik süsteemiga, sest uue boileri ja suurema lammutamise jaoks, mida boilerivahetus endaga kaasa toob, polnud kohe raha ega aega. Inimene saab puhtaks ka endale kopsikust vett kaela kallates, aga kraanist tulev kuum vesi on ikka mõnusam.

Tuesday, September 26, 2017

Pool aastat pitsitamist

Taipasin praegu, et ei olegi kokkuvõtvalt kirjutanud, millist kasu või isiklikku arengut minu kevadine Olustvere vahet seerimine tõi. Või kas üldse tõi.

Niisiis. Märtsist aprilli lõpuni käisin Liina Langi koolitusel Olustveres. Koolitus oli väga tore. Koolitumise koht nii tore ei olnud, sest Olustvere asub eikusagil ja meie asume eikusagil ja kahe eikusagi vahele jääb üle saja kilomeetri, kui külavaheteid mööda otse sõita. Õnneks on külavaheteed enamasti asfalteeritud. Järgmisel korral lähen sinna ainult millegi samaväärse või parema nimel!

Koolitumise käigus valmis üks - väikesed valearvestused - keskmisest suurem piibelehesall. Selle ma jätan endale, sall on juba juubelil käinud ja puha. Koolitumise ajal sai peaaegu valmis teinegi sall, hagakirjaga, laia äärepitsiga. See sall on hetkel boneeritud ja ootab, millal mina, broneerijaproua ja raha kõik korraga samasse paika satume. Läheb kingituseks piduliku sündmuse puhul, ütles broneerijaproua.

Teise kommerts-sallina kudusin piibelehe number kaks, see muster meeldib mulle nimelt väga. Piibeleht number kaks sõitis pärast Hansalaata Ameerikasse.

Kolmas kommerts-sall on välgukirjaline ja ootab karbis oma aega. Ma ütleksin, et ta on selline väikese hapra inimese sall. Tehniliselt - nagu kudumise ühtlus ja muud taolised omadused - olen ma sellega kõige rohkem rahul.

Neljas kommerts-sall oli karukellamustriline, ui, see muster on raske - aga ilus, mulle tegelikult endale hästi meeldib. Sai jälle laia, aga lihtsa äärepitsiga, sest see karukell on küll üsna pretensioonikas ja nupuline, aga nii suure silmuste arvuga, et keskosa pidin kuduma jupi maad kitsama kui kooksin näiteks piibelehele või mõnele muule, mille silmuste arv on märgatavalt väiksem. Karukellasall lahkus minust Linna sügislaada ajal, üks noor ja kaunis blond naine, kelle juurde tundus kuuluvat mitte-eestikeelne mees, otsustas ta omale saada. Tuli, katsus salle, kuulas ära minu jutu sallide kohta ja ostis. :) Küsis, kas pärast pesemist peaks triikima. No mul läheb sallidega hooldusjuhend kaasa, kolmes keeles, ma rohkemaid eriti ei oska. Karpe sallide jaoks ostan Tasku alt kunstipoest, ilusad värvilised, aga kahjuks aknatud. Mis siis.

Tähendab, laadal on kaasas käinud neli salli ja  tundub, et jõululaadale Linnamuuseumis - kui seda peaks korraldatama, siis sinna me läheme - tuleb neist kaasa ainult see välgukirjaline. Ja pilte pole ühestki, see on hirmus lugu küll.

Peaaegu valmis on kolmas piibeleht, mille keskosa kudusin rannas kivi otsas väga tänulikult ilusa suveilma eest, aga äärepits ei tahtnud kuidagimoodi külge hakata. Panin salli ja pitsi nördinult kotti ja otsustasin, et las ta ootab... ja siis läksid ilmad ilusaks ja mul pole olnud aega ega tõsist motivatsiooni selle salliga korralikult tegeleda. Noh, hetkel pole kiiret ka.

Pooleli on praegu mittestandardne nahkhiiremustriline, mille suur häda ei ole ei mustris ega mittestandardsuses, vaid lõngas. Mulle ei istu meriino! Kui ma olen kümme minutit kudunud, siis harjub käsi ära ja edasi ei ole enam paha, aga pealehakkamine on hirmus eneseületamine, meriinotunne on iiuuu. Libe! Nii et arvatavasti ei hakka ma ka siidilõngast pitsi kuduma, pole lootustki.

Veel on pooleli lehekirjaline sall, mille mustri kohta kolleeg ütles (ma ju koon õppenõukogus ka), et see on igalehepealsuurlehetäikiri. Muster on imelihtne ja jäi kiiresti pähe, aga eks ta üks vanainimese kampsuni muster ole. Hea turvaline autos või laadal või koosolekul kududa, aga väga ei vaimusta ja seetõttu ei lähe ka hästi edasi.

Pontšode, Dawanda poe ja põhitööna pitsitamiseni on veel palju arenguruumi. Pitsiraamatuid veel juurde ostnud ei ole, ohutuse mõttes (enne katuseüllatuse-võlad ja muud augud, siis hobivärk) pole raamatupoes õieti käinudki. Saara kirjastuse leti juures Haapsalu pitsipäeval tegin ka kinnise suuga "Mkmm!" ja vantsisin edasi. Õnnestus küll kiusatusele vastu panna. See-eest huvitusin ühest kleidikudumise-kursuse reklaamist FB-s. Mitte et ma tahaksin hakata kleite kuduma, lõiked ja mõõtmine ja iiuuu, aga kleidisaba ja pontšo ei tohiks teineteisest ideeliselt palju erineda. Pontšod on mul endiselt hinge peal, poepidamine ka, aga kesse teadis, et mu niisama igaks juhuks laatadele kaasavõetud sallid kohe minema jalutavad!

Kudumiskiirusega on nii ja naa. Kui muster meeldib, siis läheb nobedamini, kui ei meeldi väga, siis venib, nagu see lehetäikiri mul praegu.

Vardaid pole ka juurde ostnud. Nahkhiire all on kinni ühed ringvardad, teistega koon lehekirjalist. Autos ja kus iganes mujal kududes on ringvardad lihtsalt silmuste mahalibisemise mõttes turvalisemad kui lühikesed! Mis siis, et Hansalaada ajal ühe vanaproua käest ütelda sain, et õiget Haapsalu salli tohib kududa ainult puuvarrastega - no tema polnud KnitPro vardaid varem näinud. Ma tol hetkel ei hakanud seletama ka, et vaadake, turvalisus ja mugavus ja nii. Ega ta poleks ilmselt seletamist kuulata tahtnudki, ta tahtis mulle lihtsalt ära ütleda. Mõnel inimesel kohe on vajadus niimoodi... Kui ma aga vardaid juurde hangiksin, jätaksin kohe kõrvale nii lehekirjalise kui nahkhiire ja alustaksin uut karukella, sest see meeldib mulle palju rohkem. Tähendab, tuleb enne poolikud tööd valmis saada. Küllap ma saan.

Lõnga tellin LõngaLangi poest. Minu kudutempo juures - ma ju ei tee seda põhikohaga! - jätkub ühest lõngapakist päris jupiks ajaks.

Pitsikudumise kõrvalnäht on, et pühapäevane mittetöine kudumine, mis peaks seisnema villaste sokkide ärapäästmises (säär on terve, aga kand puhta puru - haruta esimese tahedama kohani üles ja koo vana sääre külge uus sokk), on muutunud keeruliseks ja raskeks. Sokilõng on ju jäme! No aga küll saab, talv tuleb ja lastel on sokke tarvis. Mu enda punane kampsun seisab ka esimesest Olustvere-päevast saadik kuskil kastipõhjas.

Ah et mis ma siis veel peale pitsitamise teen, küsib keegi, kes siia täitsa juhuslikult sattus, ja miks ma seda põhikohaga teha ei taha? No vaadake, põhikäsitöö on siiamaani olnud kaltsuvaip ja sellega ma kohe kindlasti pean tegelema. Ja tegelikult käin ma natuke riigitööl ka ja täna ei teegi eriti käsitööd, vaid lähen pärast koduõpetamist aeda. Võib-olla on viimane ilusa ilmaga kodusolemise-päev sel aastal, kes teab. Ja erinevalt mereäärest ma aiakudumisega ei tegele, seal on käsi muudeks asjadeks tarvis.

Monday, September 25, 2017

Tule taevas appi

Vahel kujuneb inimestega suhtlemine niisuguseks, et selle peale ei oskagi muud öelda kui kasutada väljendit Kakslille kirjutatud reisiraamatust (Rincewindi vaba tõlge): "Urineeriv koer, urineeriv koer!"

Tähendab, on olemas mängud, mida mängitakse. Nagu Eric Berne'il või nii, ainult et suuremalt ja ilusamalt. Isik A käitub ühel viisil, selle peale reageerib isik B sotsiaalselt aktsepteeritaval moel, selle peale peab - jah, peab - isik A käituma samuti sotsiaalselt aktsepteeritaval moel. Kui aga isik A vastukäitumine on sirgelt ja ühemõtteliselt antud mänguga mittesobiv võte ja tegelikult sobimatu võte ükskõik millises mängus, välja arvatud äärmisel juhul otsesed ülemuse-alluva suhted, siis see jooksutab mind kohe vägagi kokku. Isik A on mulle nüüd küll kõike muud kui ülemus või alluv, täitsa võrdne inimene, keda ma isegi väga hästi ei tunne. Isegi siitkandi viimase aja suurima mömmi ja meesšovinisti, keda nähes ma eelistan teisele poole teed minna (aga ega ma teda rohkem kui kord aastas ei näegi, kui kehvasti läheb) käitumine, mille tulemusena ma ta mömmiks ristisin, oli kuidagimoodi aktsepteeritav, sest käitumise hetkel tajus mömm ennast kohaliku kunnina. Et ta ennast konna kombel ülal pidas, oli juba minu probleem. Aga see A... Vastanduda ja ennast kehtestama hakata oleks äärmuslikult ebaviisakas ja A tasemele laskumine. Seda ma nüüd küll teha ei taha.

Veel kord: "Urineeriv koer!"

***
Et mitte eraldi raamatuteemalist sissekannet teha, sest raamatublogiks ma siiski ei pürgi, soovitan siinkohal lugemiseks raamatut "Mees nimega Ove". See on põhimõtteliselt raamat minu isast, selle vahega, et minu ema on täitsa elus ja mina olen kah, ja minu isa on Ovest 25 aastat vanem ja ilmselgelt mitte enam nii vitaalne. Aga muidu on sarnasus täiesti väljakannatamatu. Ja kurbnaljakas.

Sunday, September 24, 2017

Suvi tuli tagasi. Natuke.

Kõigepealt tuli muidugi esmaspäevane uputus. Umbes kolm tundi kallas siinkandis vihma nii, nagu oleks keegi taevas vanni ümber ajanud. palju vanne. Tavaliselt teeb meie savine muld igasuguse vihma peale "lürps" ja on pool tundi pärast vihma praktiliselt kuiv, seekordne vihm kestis nii kaua, et kolmapäevalgi aias lirtsus. Umbes nii, et "naine tammus murus, ja kostis suurepärane lirts". Võib-olla peaks olema tänulik, et mitte spunk. Tänulik olin ma hoopis uue katuse eest, sest polnud üldse vajadust kaminasaali ja lastetuppa vettpüüdvaid mahuteid organiseerida.

Teine Vanaisa käis üle hulga külas, katust ja Unistaja medalit vaatamas. Ega ta siia tavaliselt kauaks ei jää, aga tore on ikka, kui isa oma esmasündinud poja elamise vastu ka huvi tunneb.

Jõugu Juht oli nädala alguses kõigepealt haige. Kuna teisipäeval pidi olema üks kontrolltöö ja kolmapäeval teine, aga neljapäeval lausa väljasõit, otsustasin poolhaige lapse esmaspäevaks koju jätta - et olgu enne olulisemaid sündmusi haige ära, siis on see asi tehtud. Tundub, et vist töötas. Neljapäeval käis JJ klassiga maisilabürindis. Seal oli olnud oluliselt vähem porine kui me kõik arvasime, JJ kurtis, et jalad hakkasid kummikutes higistama. Muidu oli olnud "suht norm", nagu JJ kõiki toredaid asju viimasel ajal kirjeldab.

Unistaja ja Lillebror käisid Lillebrori Sõbra sünnipäeval. Unistaja läks peolt edasi JJ Klassivenna (tuntud ka kui Semu) poole ööbima. Millalgi õhtul helistas Semu ema ja küsis murelikult, kas vastab tõele, et Unistaja tohib krõpsude ja koka peale kulutada kakskümmend eurot. Tal olevat see raha kaasas ja ta olevat avaldanud soovi, et kõik oleks perfektne. Tegin jahmunud häält ja ütlesin, et krõpse võib osta küll, aga rämpstoidusse üle viie euro investeerida ei tohiks. Hiljem selgus, et Unistaja oli siiski krõpse ja limpsi ostnud mõõdukas koguses, nii et raha jäi üle ja kõik said näksida.

Lillebror tegi Õpetaja Õunapuuhaldja poolt koju saadetud viie-minuti-testi liitmise peale. Sai 46 punkti. Arvesse võttes, et samal ajal arutasime meie Unistajaga Lillebrorist vähem kui meetri kaugusel mingit loodusõpetuse teemat ja Lillebror arvutamise vahele oma arvamust avaldas, pole see põrmugi halb tulemus.

Mina kudusin esimese lipusinise vaiba ja pistsin suure hulga maasikataimi varupeenardele. Õnnetuseks said varupeenrad otsa, taimed mitte. Tuleb leida mingi muu lahendus. Veel korjasin Vanaema aiast kolm ämbritäit kreeke, mille Vanaema usinasti kompotiks keetis. Vähese suhkruga, aga buberti peale kõlbab hästi. Ise ostsin täna turult kuus kilo mirabelle, millest on saamas 13 purki kompotti. Ohtra suhkruga, sest mirabellikompott meeldib meile kõige rohkem lihtsalt kompotina. Nurrrrrr.

Mees assisteeris kreekide korjamisel saega - Vanaema ja Vanaisa ei tee ealiste iseärasuste tõttu oma aiaga enam suurt midagi ja kreegipuid on seal ühemõtteliselt liiga palju. Pealegi saab mahasaetud puu otsast vilju palju kergemini kätte. Mõned puud jäid püsti ka. Kodus organiseeris Mees talvepuude riitaladumise. Poisid kräunuvad majapidamistööde peale oluliselt vähem, kui issi koos nendega tegutseb. Kuuri me neid vettinud halge kuivade ette enam viima ei hakanud, aga kuuri välisseina ääres on ruumi küllalt ja hiljem, kui tarvis peaks olema, kuivamisruumi toas ka. Esialgu loodame siiski õues tahenemise peale.

Must Mimi veetis laupäeva hilisõhtul üsna pika aja ukse taga valjusti kräunudes. Kui Mees ta lõpuks sisse laskis, tuli Mimi iseenesestmõistetava olekuga otse voodisse ja jäi sinna hommikuni. Mulle küll meeldib kass voodis, aga tervet ööd ettevaatlikult ümber kassi magada ei ole just kõige mugavam.

Uuel nädalal pole teada ei kontrolltöid ega väljasõite, küll aga on tulemas Teadlaste Öö ja veel suuremal hulgal aiatöid. Kui veel ilma antaks...

Wednesday, September 20, 2017

Kui hea raamat...

Ma loen tavaliselt liiga kiiresti, et võtta aega mõnest raamatust kirjutamiseks. Võib-olla ei peaks see nii olema.

Täna käisin metsas eesmärgiga Vanaema jaoks pilvikuid korjata. Eelmisel nädalal võis pilvikuid vikatiga niita. Täna oli neid umbes kaheksa. Aga selle käigu ajal mõtlesin Vanaema peale ja selle peale, kuidas temaga suhtlemine praegu on ja tuli meelde hiljuti loetud raamat.

Emma Healey "Elizabeth on kadunud" peategelane on kõrges eas vanaproua, kes ei mäleta, et ta ei mäleta... paljusid asju. Et aga sõbranna Elizabeth on kadunud, mäletab ta väga hästi. Vanaproua on väga mures ja ühtelugu segaduses. Samal ajal räägitakse ka peategelase õe kadumise lugu sõjajärgsel ajal. Kogu see lugu on väga kurb ja väga tüütu... ja väga hästi kirja pandud. Hea arvustus on siin.

Kui Sul on lähedane, kes on kaotamas mälu, olgu põhjuseks siis Alzheimer, dementsus või mis tahes nimega asi, siis see on üks neid raamatuid, mida võiks lugeda. "Ikka veel Alice" on teine raamat, aga minu meelest on Elizabethi-raamat sümpaatsem.

Vanaema ei eksi veel kuskil ära ega aja inimesi segi, aga tema kootud sokikannad on endiselt salongikõlbmatud ja nädalapäevad ei seisa kuidagimoodi meeles. Neljapäeva ta tunneb ära, siis tuleb Maaleht. Tegelikult käib see segadussesattumine tal kuidagi hooti, aga ma pole veel kindlat mustrit tuvastanud. Kurb.

***

Õige mitu aastat tagasi kirjutas Professor sellise artikli. Viimaste nädalate lemmikblogide-lugemiste valguses - ma loen kommentaare ka - mõtlesin, et seda võiks taas linkida. Isegi kui Professor artiklis pigem millelegi muule vihjas.

Oh püha lihtsameelsus. Või nagu Professor ühes eravestluses ütles selgelt eelteismelise tüdrukukese kohta, kes mingil vabaarmastuse-teemalisel demonstratsioonil olevat k*ndoomikeed lehvitanud vms: "Laps, laps, Sa ei tea, mida Sa teed."

Ma lähen nüüd jälle pärismaailma tagasi, kudukamber ja maasikapeenra korrastamine on kindlad asjad isegi siis, kui terve ühiskond otsustab kollektiivselt hulluks minna.

Sunday, September 17, 2017

Nüüd võib sügis ametikult saabuda

Ei, mul ei ole maasikataimed varupeenrasse kolitud... ega majaümbrus ehitusprahist puhas. Borš on keetmata ja osa seeni alles metsas. Hoopis Õunaõuepäevad olid ära ja sellega sai mööda meie selle aasta viimane kohustuslik kogupere-väliüritus. Kui sügises üldse midagi nauditavat on, siis nüüd saab meil olema aega ja võimalust seda ka nautida.

Õunaõuepäevade välikohvik meie kiriku ees on üks ütlemata õnnistatud ettevõtmine. Ilmaga läks hästi ka sel aastal. Oli palju toredaid inimesi ja head sööki. Tõsi, Professori Seljankal on siiski üks paha omadus - ta sai otsa. Tuli paar ebamäärast tellimust ja üks sallibroneering. Broneering sellepärast, et salli kinkida soovival proual, meile täitsa tuttaval inimesel ei olnud raha kaasas ja pealegi oli tulevane kingisaaja kohe käeulatuses, proua ei tahtnud vahele jääda. No aga ta on meie koguduse inimene, küll me selle asja korda saame. Nukumajja sobivas suuruses vaipa kahjuks ei olnud. Ma kevadeks koon. :)

Veel toimus sel nädalal vaesuspohmeluse hetk - arve peal on kohe palju raha, läheme poodi, aga ei tea, mida ometi osta. Avokaadosid - no aga müügil on ainult traditsioonilised Keenia lahinguavokaadod, millega vaenlastel päid lõhki visata. Kastanikreemi - see oli otsas, häbematu sihuke. Ju on teisedki taibanud, et see hea on. Veisefilee või millegi muu peale ma lihtsalt ei tulnud, pealegi ei oleks olnud aega liha menetleda. Piirdusime jogurtimagustoitude ja paari purgi poemoosiga. Raskelt, õige raskelt läheb see hõreda eelarve pealt tagasi normaalsusesse lülitumine, aga see on muidugi hea, siis jääb rohkem raha raamatute ja reisimise jaoks.

Käärisin ja ajasime üles kaks kangast - ühe päris kitsa, teise laia. Üks Taani vanapaar ootab pikisilmi lipusiniseid vaipu, nüüd on vähemalt mingi lootus, et nad ikka saavad need kätte ka.

Korjasin aiast esimese kõrvitsa. See on SUUR. Veel korjasin natuke pirne ja tegin pirnikooki. Ega see meie vanapirnipuu eriti pirne ei anna ja needki on enamasti poolest saadik ussitanud, aga ühe koogi jagu aastas ikka pirne saab. On ka tomatite ja pilvikute kõrgaeg. Tomatite järel kasvuhoones käin üksi, aga metsas pilvikuid korjamas käisime Mehe ja Lillebroriga. Oli tore, ainult et sealkohas oli mets tihedalt ämmelgavõrke täis. Öäk.

Jõugu Juht ilmutab vaheldumisi ägedat puberteeti ja hämmastavat vastutustunnet. Ma südamest loodan, et tasakaal kaldub ühel ilusal päeval vastutustunde kasuks ja niimoodi jääbki. Koolis, tänan küsimast, läheb normaalselt, on leitud üks sõber ja saadud posu "viisi".

Unistajal on endiselt sünnipäeva- ja võistlusepohmelus. Väsiud ihu puhkab ta, valides parima võimalikest tegevustest - lugemise. Mõne päevaga sai läbi "Krabat", nüüd võttis ta taas kätte seitsmenda "Potteri". Minu raamatukoihing lööb nurru.

Lillebror, jah, käis metsas. Muus osas ei ole temaga midagi väga põnevat toimunud. Mõnes mõttes on ka see hea.

Kassid on väga kassilikud. Must Mimi hammustas mind mõne päeva eest jalast - sest ma ei allunud tema korduvatele käsklustele kass sülle võtta ja kandsin kassi asemel kausitäit tomateid. Võimalik, et selle teo heastamiseks toodi järgnevatel päevadel mitu surnud kaelushiirt. Noh, need on need juhtmenärijad ja saiavirutajad, tagumine aeg, et keegi nendega tegeleb... äkki taipavad nüüd mujale kolida, kus oleks natuke vähem kasse ruutmeetri kohta.

Saturday, September 16, 2017

Vihakõnest

Paari päeva eest vaatasin uudistelehte, mis esindab peamiselt erakonda, mida ma tegelikult ei vali. Lihtsalt sellepärast, et peavoolumeedia räägib tavaliselt ühesugust juttu ja selle partei leht teistsugust - et teistsuguste vaatepunktide peale mõelda ja nii. Seal kasutati pealkirjas sõna "neeger". Kui nüüd kusagil mõni mitte-läbilugev automaatkorrektuur töötab, siis see blogi ilmselt blokeeritakse. Antud juhul absoluutselt ebaõiglaselt, muide.

Niisiis, pealkiri, mis jahmatas, sest väljaspool mõnede raamatute vanu väljaandeid me seda sõna ju enam eriti ei kohta. Mis siis, et Eesti kontekstis ei tähenda see sama, mida USA kontekstis. Küll aga tähendab see inimest, kes on teistsugune. Meie versus nemad. Hoopis erinev. Ja see, head inimesed, on tõesti jama. Ei ole nad kuskiltpidi teistsugused, neil on ka valus, kui nad porgandit puhastades noaga sõrme lõikavad, ja nad soovivad oma lastele täpselt samamoodi oma teadmisi mööda* parimat võimalikku elu nagu meiegi. Pruun nahk ja teistsugune juuksekarva struktuur ei tee neid vähem inimesteks. Teadmised maailmast ja sellest, mis igapäevaelus ilus oleks, vaat see on teine asi. Aga loru, kes ise mitte midagi teha ei viitsi ja ainult toetusi nõuab, võib olla ka heleblond ja sinisilmne ja elada täitsa oma kodumaal, selle jaoks ei pea aafrika päritoluga olema. Ega ma toda uudistelehte kuigi tõsiselt ei võtagi.

***
Paari nädala eest lugesin täitsa peavoolumeedia hulka kuuluvast ajalehest artiklit, kus kristlikke koole nimetati "usuhullude koolideks", vist juba pealkirjas. See, vabandage, on ehtne, riiklikult sallitud vihakõne. Päris ehtne. Aga näete, lubatud. Ja pole lugeda olnud, et keegi oleks selle peale nohki öelnud. Ma siis nüüd siin ütlen.

***
Eile sattusin FB-s sellisele asjale:
https://www.facebook.com/PaulJosephWatson/videos/1788966367797509/
Tundub, et selle vaatamiseks ei pea olema FB-sse sisse logitud. Muidugi on see sarkastiline ja üldistav, aga nii see tänapäeval kipub olema. Sõgedus lokkab, ütles Professor sellise asja kohta juba mitu aastat tagasi. Mis aga on saanud kokkuleppest, et minul on oma arvamus, sinul oma arvamus ja me ei hakka nende pärast sõda pidama? 

Urr.

_________
*ma olen lugenud küll, mis jõledus on tüdrukute ümberlõikamine, aga eks need emad seal korraldavad asju heas usus, et nii on õige. Näiteks.

Monday, September 11, 2017

Truudusest

Ritsikul on huvitav külalispostituste seeria. Huvitav just selles mõttes, et inimesed räägivad, kuidas nende suhted on kujunenud ja millist elu nad praegu elavad. Kus mujal saaks inimsuhete-uudishimulik lugeda nii ilusaid seletusi, miks ja kuidas ja... hoopis tundmatutest elukorraldustest, näiteks. Mind inspireerisid need jutud mõtlema hoopis truudusest. Mis siis, et mõnes Ritsiku poolt edastatud elus on sellel sõnal vist hoopis teine tähendus või ma ei ole isegi aru saanud, kas üldse tähendust on. No ja pole minu asi, eks igaüks elab nii, nagu välja tuleb.

Igatahes. Mina olen eluaeg arvanud, et kui kaks inimest omavahel mingi tõsisemat sorti kokkuleppe sõlmivad, siis annavad nad mõlemad endast parima, et kokkuleppe rikkumist ei juhtuks. Mitte nii, et näiteks üks lepib kokku ja teine arvab paari nädala pärast, et seoses sügise saabumisega on linna peal palju ilusaid rebaseneide ja eks ole seal kabelimäel käidud kah juba. Sedasorti inimene, antud juhul passi järgi meesterahvas, on täiesti mõt-tet-tuu ja muidugi mõtlematu - kui pole valmis mingeid püsivaid suhteid looma, siis ära neid loo, ole kena. Muidugi, oleks võinud hullemini minna, abielu ja laps ja siis... Ega neid vähe pole, kellel ongi hullemini läinud.

Nojah. Nagu ma ütlesin, on minu sügav veendumus, et abielurikkumine on asi, mida peaks teadlikult välditama. Sõnakõlks "truudus on juhuse puudus" sisaldab endas juba algusest peale valmisolekut, et juhused ikka tekivad. Ei teki, kui neid ei otsita, ausalt. Juhuse otsimise idu on ikkagi sees, kui lihtsalt niisama kunagiste kursusekaaslastega ööklubisse minnakse, abikaasat koju lapsi hoidma jättes. Juhuse otsimise idu on sees kolleegidega peetaval saunapeol - kui ei ole just rangelt ühesooline kollektiiv, lasteaed või nii, aga kesse teab, mis sealgi areneda ei või, ikkagi 21. sajand ja tõejärgne ajastu. Juhuse otsimine on kindlasti sees igasuguses paaristantsu-õhtus, kus kepseldakse ja õõtsutakse ka kellegi muu kui oma abikaasaga. Vabandage, baptist minus sai sõna, aga kui te näeksite, kuidas üks minu imeline kolleeg, kes on ühtlasi tantsuõpetaja, tantsida suudab, siis te enam ei arvaks, et seltskonnatantsus on midagi süütut. No võib-olla siis on, kui kumbki tegelikult üldse tantsida ei oska ega taha, aga tantsib sellepärast, et arvab, et peab. Muidu ei ole.

Meremehe Naine ütles kunagi, et talle pole pähegi tulnud, et tema elus võiks olla keegi teine. Ma võin umbes sama öelda. Meesterahvas kui sõber, seltsimees ja vend - suurepärane, kuhu kohvikusse me maha potsatame ja jutustame? Mõningane rüütellikkus mitte-abikaasast meesterahva poolt - aitäh, andke siia. Mehed, kellel ei ole õdesid ega tütreid, ei saa võib-olla nõrgema astja nõrkusest nii hästi aru kui need, kellel on näiteks ema, naine, kaks õde ja tütar (noh, nagu see JJ nimekaim, kes katuselammutamise ajal tuli maa peale mind manitsema, et naisterahvas ärgu nii raskeid asju tõstku. Ma vedasin tol hetkel viiemeetriseid roovilatte virnadesse ja arvasin, et ega need raskemad ikka ei ole kui keskmine krohvikott, aga muidugi oli sõbral õigus, järgmisel päeval ei tõstnud ma enam midagi raskemat kui keedupott, selg valutas hirmsal kombel.). Aaaga kedagi mitte-Meest meest katsuda rohkem kui palju õnne sünnipäevaks või õnnistust soovides? IIIIIIIIIIIIIIIIIIIK! ÖÄK ja nii edasi. Võeh. /judiseb/

Mille alusel ma arvan, et Mees mulle truu on? No ega mul palju alust ei olegi, aga ma tavaliselt tean, kellega ta väljaspool kodu koos viibib ja pole olnud põhjust kahelda. Minu teada ei ole ta ka ilmaski olnud piisavalt eee, puuduses, et peaks kuhugi... Või noh, kui ta ilmtingimata peaks soovima abielurikkumist ette võtta, siis olgu see teine naine vähemalt parem kui mina. Ilusamate juustega (see pole raske) või midagi.

Üks teine sõber ütles abielutruuduse kohta kunagi nii: "Noh, ma olen kaks nädalat Austrias (pastorite täienduskoolitus, baptistiseminar). Naine jääb lastega koju. Ega ma siis ei pea sel ajal hakkama mööda võõraid naisi üles ronima!" See ülesronimise-jutt tekitab muidugi huvitavat fantaasialendu, aga tegelikult on ta täiesti tavalist kasvu mees, nii meeter kaheksakümne kandis nagu paljud teisedki mehed. Eks ta tahtis sellega öelda sama, mida Ritsiku tänane külalispostitaja - hetkeline kergendus ei kaalu üles kaasnevaid probleeme, pealegi ei oleks see ronimine abikaasa suhtes austav.

Minu jaoks on truudus ja ka vallalisena suhete vältimine otseselt seotud austusega. Tänapäeval muidugi ka ohutusega, Viimast on Nick Hornby suurepäraselt kirjeldanud raamatus "Elu edetabelid" ja see stseen oli vist filmis ka, kuidas Rob ja Laura pärast mõningast lahusolekut taas üsna intiimsel moel kokku juhtuvad ja äketse tuleb pähe küsida, kas vahepeal ikka turvavahendeid kasutati... aga nii see ongi, eks ole. Kõige kindlam viis kaaslase elu ja tervist mitte ohtu seada on mitte jagada oma ihu kellegi kolmandaga.

Austuse juurde tagasi tulles - abielurikkumine on, jah, abikaasa mitteaustamine. Aga vallalisena juhusuhteid luua ja lausa otsida tähendab minu jaoks, et inimene ei austa iseennast. Minu elufilosoofias on keha tegelikult teisejärguline ja võime ihulikke soove alla suruda ja/või nende rahuldamist edasi lükata täiskasvanud inimeseks olemise üks põhilisi eeldusi. Näljasena poes käies ei hakka ma sööma enne, kui olen toidu eest maknud. Miks peaksin ma palju keerulisemate asjade puhul - vaata eelmist lõiku - ihulikke vajadusi rahuldama enne, kui kõik kokkulepped on saavutatud? Ja intiimsuhete puhul on vaja väga palju kokkuleppeid, üks Snickers ei saa mind vigastada ega hiljem lugusid lahti lasta, inimene... saab. Arvatavasti põrkub see mõte nii mõnegi lugeja elufilosoofiaga, aga las põrkub, elufilosoofiad ikka põrkuvad. Ma tegelikult ei ürita kedagi ümber veenda.

Tegelikult olen ma lubanud, et ei kirjuta öösiti ja praegu ma olen väsinud, aga ma räägin veel kaks lugu. Ilusaks seostatud tekstiks ma seda oopust siin niiehknii vormida ei jaksa ega viitsi.

Üks lugu.
Oma Saksamaa peres sain pereema armukadeduse objektiks täiesti kogemata - pereisal oli lihtsalt huvitav mitte-päris-juhmi Ida-Euroopa lapsehoidjaga õhtuti köögis teed juua ja juttu ajada. Proua muutus ärevaks, aga ma ei usu ilmaski, et härral oleks minu suunas mingi sobimatu mõte olnud - selle tõeliselt intelligentse mehe jaoks olin ma liiga kutsikas ja tema minu jaoks jällegi liiga mitteatraktiivne. Ega ma seda öelda ei julgenud, kui ärevil proua turtsuma hakkas, kuidas sa ütled teisele naisele, et hoia oma kole mees endale? Aga eks see näitab ka minu kutsiklust tol perioodil. Too paar läks hiljem lahku, lugesin seda kuskilt ajalehest - nad ongi seal kohaliku tähtsusega kuulsused -, aga ma ei usu eriti, et viga oleks olnud truudusemurdmises. Või kui, siis naispoole poolt. Mh, mehega elasin ma kaks nädalat kahekesi majas, kuni ema ja laps Kanaaridel puhkasid, minu türklasest boyfriend oli ärevil (jah, ma olen elus palju vigu teinud), aga pereisa tõi lihtsalt diskreetselt endale paar "Playboyd" ja küsis, mis kell mina õhtul linna pealt tulen, kui ta selleks ajaks juba magama läheb, siis ei pane välisust lukku.

Teine lugu.
Nii umbes viieteistkümnenda ja kahekümnenda, aga võib-olla kahekümne teise eluaasta vahel oli mul sõbranna, kes oli ilus, andekas, rõõmsameelne ja eeee lahke. Kuulasin tema pihtimusi piinlikkuse, tülgastuse ja põnevuse seguga. Viimase pärast on mul praeguseks veelgi piinlikum. Hea ja arukas sõbranna oleks vastandunud ja küsinud, mida teine õige mõtleb, et niimoodi elab. Mina ei olnud talle hea ja arukas sõbranna - vaadake eelmist lõiku, kutsikas, noh! Head uudised lahke anniga kaunitarist levivad noorte meeste hulgas kiiresti. Tagantjärele ei teagi, kas tema kavalerid vaimustusid niivõrd tema isikust ja ilust või rohkem sellest, mida võis õhtu lõpetuseks loota. Minu tolleaegsete standardite järgi oli neid kavalere igatahes üle mõistuse palju. Mingil hetkel viisid meie teed lahku. Ei mäleta, et oleks mingi suur draama olnud, ilmselt erinevad huvid ja erinevad eluviisid ja mis veel. Tema 20+ vanuses leitud paari-aasta-elukaaslane aga teretas mind ka pärast nende lahkuminekut veel kaua rõõmsasti ja ühel üritusel kokku saades mainis ka mokaotsast, mida oli mu sõbranna kohta linna pealt kuulnud. Ei olnud toredad jutud. Ma ei oska ette kujutada, mida üks täitsa normaalse mehe moodi mees oma pruudi kohta selliseid jutte kuuldes tunneb, aga ilmselgelt ei olnud see mõnus tunne. Endine sõbranna, muide, on ikka erakordselt kaunis naine ja FB andmetel õnnelik ema. Kuigi me pole oma paarkümmend aastat suhelnud - ausõna, ma ei kujuta ette, mida me võiksime omavahel rääkida -, on mul selle üle siiski siiralt hea meel.

Arvatavasti on lugejate hulgas neid, kes leiavad, et kaaslase mineviku pärast häiritud saamine on väiklane ja nii edasi... Jah, võib-olla, sõltub maailmavaatest. Aga kindlasti on kõige ilusam, puhtam ja usalduslikum see suhe, kus truudus abikaasale on alanud juba enne tutvumist. Minu tutvusringkonnas on õige mitmeid sellised paare, kelle elus ongi olnud ainult üks - see õige ja ainus. Kujutage ette, nad saavad elada kahtlusteta ja mureta, et neid võrreldakse kellegi teisega. Ja igasuguste häirivate mälestusteta. Ja olemata ise kellelegi mingeid häirivaid mälestusi tekitanud. Niisugust puhtust ja ausust soovin ma oma lastele küll. Väga.

Sunday, September 10, 2017

Hõbe. Ja muud kah.

Sel nädalal käis Jõugu Juht viis päeva koolis ja Mees viis päeva tööl. Päris harjumatu, eriti mõeldes, et see ilmselt jääbki mõneks ajaks nii. Veel käisid lapsed võistlustel ja vanemad laadal.

Jõugu Juht hankis koolist paar "viit" ja mõned suulised kiitused, millest vähemalt osa edastati otse emale. Ajalooõpetaja on temast endiselt ülearu vaimustunud, arvan mina. JJ ise seletas, et ta ei tõsta üldse kätt, kui ei ole täiesti kindel, et õiget vastust teab, aga teised tõstavad mõnikord kätt ka siis, kui nad täpselt ei tea, mis õige vastus on. Ajaloos teab ta õigeid vastuseid sageli. Koduülesannete teemal on toimunud ka tahtejõudude võitlus. Mina võitsin. JJ tuli järgmisel päeval rahuolevalt ja ütles, et päris mitmel lapsel oli kodutöö tegemata, aga temal mitte. Nunuh. Veel on JJ enda sõnul sõbrunenud ühe uue klassivennaga, kes eemalt vaadates tundub olevat tore poiss (ma ei tee nalja, kui ma ütlen, et seda klassi praktiliselt ei tunne).

Unistaja käis esimest korda uuel õppeaastal robootikas ja kogu oma vibulaskjakarjääri jooksul õige mitmendat korda võistlustel. Seal käisid tegelikult ülejäänud lapsed ka, aga ainult Unistaja tõi koju medali. See on päris ehtsast metallist, mis iganes metalli nad medalite jaoks kasutavad. Oma vanuseklassis vabariigi teine vibu olla on eriti uhke seetõttu, et siiamaani on enam-vähem kõik võistlused ära võitnud üks sileda olemisega Tallinna poiss, kes on Unistajast minu teada üle aasta vanem ja mitme aasta jagu rohkem treeninud. Seekord jäi tema Unistajast tahapoole. Kas see oli nüüd ühekordne sündmus või ettekuulutus millekski vägevamaks, näitab aeg. Unistaja igatahes arvas, et tema tahaks edaspidigi võistlustel käia. :) Loogiline, või kuidas?

Lillebror käis uuel õppeaastal esimest korda loomaringis ja tuli tagasi põneva infoga küülikute ja merisigade perekonnaelu kohta. Kellel olid sündinud pojad ja kellel ei olnud poegade saamine klappinud...

Mees hankis endale laupäevaselt laadalt, kus pool päeva sadas ja oli külm, korraliku peavalu. Kohe nii korraliku, et kiriku tehnikatiim pidi täna taas ilma oma juhita hakkama saama. Ei olnud tore. Tööalaselt pidavat olukord olema ootuspärane.

Mina tegin koduhaldjat ja tööinimest. Aiatöölist ja kuduvat naist. Nördisin piibelehesalli käitumise pärast, aga jäin laada käigus ilma karukellasallist. Mh, ma pean nüüd jälle uue karukella kuduma... aga mulle meeldib see muster, mis siis, et raske. Veel jäin ilma ühest XXXL-vaibast, sellest metsarohelisest. Tuli nimelt üks naine, riidetükike näpus, võrdles riide ja vaiba värve - sobis küll -, rääkis mulle oma elutoa sisustusest ja ohkas lõpuks, et vist peab selle suure vaiba ära võtma. Ega ma tegelikult ei sundinud. Veel käisid ostmas mitmesugused soomlased, üks saksa vanaproua koos tütrega ja juba püsikliendiks saanud noor kasahhi päritolu naine, kes elavat nüüd peamiselt Soomes, aga käib millegipärast meie käest vaipu ostmas. Noh, tal on hea maitse ja mulle meeldib, kui minu vaibad reisida saavad. :) Niisama astusid läbi vähem ja rohkem meeldivad sõbrad ja tuttavad, viimaste hulgas ka Serinah, kärus imekaunis lapsuke. Väikesed lapsed on üldse toredad, päeva esimese kaltsuvaiba valis endale üks varsti kolmeseks saav tüdrukuke.

Lapsi võistlustelt tagasi oodates tegime Mehega aega parajaks Kvartali all idamaises restoranis. Puhtast uudishimust tellisime thali-nimelise mitmesuguste roogade vaagna. Oli huvitav kogemus, aga rohkem me sellist asja ei tahaks. Lihatoitudel polnud vigagi, kapsasalati moodi asi oli ka täitsa kena, aga kookose-tšillikastmes - või mis iganes see üliterav asi oli? - aedviljad oli täielik jubedus, sest need maitsed lihtsalt ei sobi omavahel põrmugi, ja kokkade poolt halvaaks nimetatud lääge punane ollus*, mida ettekandjaneiu alguses salatiks nimetas, oligi salatina koos mingi lihalisega kahvli peal palju söödavam kui eraldi magustoiduna. Vaesed aasialased, mida nad küll sööma peavad... Me jääme ilmselt edaspidigi konkreetselt menüüst tellitavate roogade juurde, toiduüllatused ikkagi ei sobi meile kuigi hästi.

________
*mina kahtlustasin, et äkki ikkagi aivaa, sest halvaa käib siitmaa mõistes hoopis teistsugune, aga nüüd guugeldasin ja tõepoolest, põhjalikult ärarikutud porgandeid nimetavad nad seal halvaaks. Mh, nagu need välismaalased, kes Vanaema Weatherwaxi meelest sändvitšipettusega tegelevad, jätavad ära pealmise leivaviilu, eks ole. 

Wednesday, September 6, 2017

Nördiööbik

Selle nime pani hea kolleeg sügava nördimuse ja pettumuse seisundile. Niisugune asi võib näiteks tabada inimest, kes on planeerinud poolteist, noh, kolmveerandteist, äärmisel juhul kaks tundi uuele sallile äärepitsi külgeõmblemiseks, aga peab poolteise tunni pärast tunnistama, et kuskil on mingi kala, äärepitsi on lihtsalt liiga palju! - ja lõpuks selleks päevaks pitsitamisest loobub. See tähendab, et piibelehesall ei saa Linna sügislaada ajaks valmis. :(

Olin täitsa nördiööbik, nagu mu kolleeg selle kohta ütles. Nüüd tuleb veel mõtiskleda, kas jagan need õnnetud pitsisakid ikka keskosa külge ära, aga lihtsalt tihedamalt kui peaks, või koon uue äärepitsi, vähemate silmustega. Mõlemad variandid oleksid tehtavad, aga palun, mitte täna ega homme ega ülehomme.

Urr. Vähemalt on mul karukellasall, välgukirjasall ja hagakirjaline olemas. Ja laadakudumiseks alustan vist lehekirjalise, see tundub hea pisike muster ja kergesti päheõpitav. Aga nüüd ma jonnin kuni unejutuni ja ei koo üldse! Hoopis lõikan viimaste päevade produkti, siniseks värvitud kaltsumaterjali, ja viimistlen (loodetavasti) selle aasta viimased XXXL-laiuses vaibad.

Tuesday, September 5, 2017

Mida sa õigupoolest terve päeva teed?

Mingil öisel hetkel ärkan selle peale, et keegi trambib minu otsas. Must Mimi, tahab süüa. Kausi täitmise asemel teen ukse lahti ja tõstan ta õue. Esiteks on hiirtoit tervisele kasulikum kui krõbinad ja teiseks, khm, tahab Mimi kindlasti kempsu ka.

Uuesti ärkan, kui piiksub Mehe telefon ja Mees mulle kuklasse ütleb, et kell on seitse. Mis mõttes, ma ju panin enda telefoni varasemaks piiksuma? Ilmselt arvan seda ainult mina, telefon on vahepeal restardi teinud ja väidab, et järgmine äratus peaks toimuma kolmapäeval. Õnneks on kell seitse täna tõusmiseks hea aeg.

Kohv. Riidesse. Jõugu Juht üles. Lillebror ja Unistaja hakkavad ka liigutama, tegelikult peavad nemad ka täna Linna tulema, trennipäev. Pakin JJ-le kaasa veel paar tükikest õunakoogist. Õues on kaheksa kraadi. Ju läheb päeva peale soojemaks, arvan.

Autos koon piibelehesalli äärepitsi. Mees peatub Peetri kiriku Maxima juures ja kupatab Unistaja ja Lillebrori välja, ise Vanaema-Vanaisa juurde minema. Väike jalutuskäik hommikusel ajal ei tee ju halba. Siis sõidab Mees Linna teise otsa tööle. Kobin Mehe töökoha juures rooli taha ja sõidan risti tagasi, sest täna läheb JJ teiseks tunniks kooli, aga minul on hiljem autot vaja.

JJ lahkub parklast tõukerattaga, mina kohmerdan veel. Üleval kabinetis jõuan vaevalt hakata Internetti läbi lugema, kui saabub JJ Klassijuhataja. Annan üle laupäeval meile jäänud kampsuni. Muljetame laupäevasest Peost ja räägime natuke tööasjadest ka.

Vahetunnis lähen üht uut õpetajat otsima. Tutvustan ennast ja räägin, mis minust kasu võiks olla. Õpetaja arvab, et ma võiksin talle juba sel nädalal kasulikuks osutuda. Siis lipsan korraks kehalise kasvatuse ruumist läbi ja pöördun (ka uue) algklasside kehalise kasvatuse õpetaja poole lapsevanemana. Koduõppelaps, haige süda. Õpetaja arvab, et võiks võtta täisvabastuse, siis on asi lihtsam. On küll. Pealegi treenib Lillebror kogu aeg, kui vähegi lubatakse (keelatud on kihutusjooksud ja muu rahmeldamine, mis pulsi lakke ajab).

Siis vaatan läbi uute laste nimekirjad ja lapsevanemad. Avastan rõõmuga, et tunnen ühe uue lapse vanaema ja seeläbi natuke ka ema. Last ennast pole näinud, aga päritolupere on tal imetore, küll siis lapski korras on.

Teisel vahetunnil käin vaatamas, mida uus esimene klass sööklas teeb. Olukord on hämmastavalt rahumeelne ja toimiv. Ühel väikesel poisil pole lusikat ja üks imeilus tüdrukuke toetab mõlemaid küünarnukke lauale, endal käib suukene iga mälumisliigutusega muudkui lahti ja kini, mäts-mäts... Küll õpivad. Tutvustan ennast teisele uuele õpetajale, kes ülteb, et ta juba teab, kes ma olen, ta tundvat Õ.-d. Minu ajus toimub paigatundlikkusest põhjustatud lühis ja ma ajan otsekohe kaks endale teadaolevat Õ-d segamini, aga aru saan ma sellest alles õhtul. Oeh. Peab esimesel võimalusel vabandama ja seletama, meil tekivad niiehknii ka ühised lapsed. Igatahes tundub, et uued õpetajad on väga toredad.

Kiiresti Õpetaja Õunapuuhaldja juurde lipates märkan muusikaklassi ukse taga seltskonda lapsi ja alles mitu sammu möödas olles tuleb pähe, et küllap oli JJ ka nendega. Las ta oli, mina ajan koolis oma asja ja tema ajab oma asja.

Siis loen veel Interneti läbi ja kohtun sotsiaalpedagoogiga. Räägime uutest lastest. Ega esialgu palju rääkida pole.

Mingil vahetunnil kõlab ukse tagant madalahäälne ja täiesti tõsise tooniga tagumikkusaatmine. Ma ei hakka seekord välja kargama. Tegelikult peaks ropendajal kõrvad pihku võtma, aga kuni ma uksest välja jõuan... Püüa sa tuult väljal. Kui keegi mulle inetute sõnadega niimoodi vahele jääb, et ma tean, kes ta on, siis olen asjakohaselt kuri küll. Kool on akadeemiline asutus, seal räägitakse ilusat eesti keelt!

Kõht nuriseb, rahakotis vilistab tuul. Lähen ostan endale ühe saiakese, rohkemaks hetkel ei jagu. Kaardimaksete ajastul on mul sageli sularahaga väheke kitsas, ka täiesti otseses tähenduses. Teel sööklasse kohtun õppealajuhatajaga, ka temal on mõte, kuidas ja millal ma saaksin kasulik olla. Eks ma siis olen.

Siis on kell kaks läbi ja tarvis hakata lastetaksoks. Lillebroril lõpeb trenn 14.30. Lillebroril algab loomaring 14.30. Kuna laps teleporteeruda ei oska, peab tulema emme ja viima. Treener ütleb, et poisid olevat tualetis, aga pandagu neile järgmiseks korraks soojemad riided - jah, õues ei ole õhukese jaki ilm nagu eile, on üsnagi talvemantli-ilm. Lillebror ja Unistaja saabuvad, autosse, lähme. Econimicumini koperdab jalus mingi põrunud jalgrattur punastes viltides, lõpuks teen talle vihaselt piip - jalgratturi koht ei ole siksakitamas keset sõiduteed! Lillebror jääb ringi 12 minutit hiljaks. Vabandan õpetaja ees (Professori õetütar ja muidu ka kena inimene). Samal ajal vahetab Unistaja autos dressipükse inimese moodi riiete vastu. Siis viin Unistaja poolele teele robootikaringi ja saan Unistaja vahendusel JJ-lt sõnumi, et talle tuleks ka järgi minna. Ots ümber ja koolimaja juurde tagasi. Siis võtame Linna teisest otsast peale Mehe ja sõidame vanaemaga vestlema. JJ sööb midagi ja saab meie poolt varsti trenni viidud. Samal ajal saabuvad trenni mõned väikesed ja väga väikesed tüdrukud, Mees teab öelda, et need on uued. Minul tekib nostalgiahoog, kaks aastat tagasi olid JJ ja Unistaja uued, oskamatud ja teadmatuses, ja nendega samal ajal harjutasid mõned suured ja kompetentsed, nüüd on JJ uute laste seisukohast see suur poiss, kes Teab, Kuidas Asjad Käivad... Meie läheme poodi ja helistame Lillebrorile, et tulgu temagi pärast loomaringi samasse poodi. Telefon ei vasta. Hm, kas ta jättis telefoni jope taskusse? Ostudega tagasi autos, proovin veel. Tagaistmel trenniasjade kotis piniseb. URR! Lillebrori ei ole loodusmajas ega näha teel Vanaema juurde. Võtame peale Unistaja. Hoiatan Vanaema, arvatavasti saabub Lillebror sinna.  Käime Unistajale Humanast uusi trennijalatseid ostmas - täitsa ontlikud musta värvi ketsid - ja Mees juhib mu tähelepanu ühele seljakotile. Et JJ jaoks, tal praegu ei ole optimaalne. Lähem uurimine paljastab ühest seljakotivahest kivikesed, teisest paar tabletti, mingi soomekeelse pileti ja kõrvatropid! Ma ei tutvu lähemalt, kas kasutatud või uued. Niipalju siis kasutatud asjade poodide kontrollist, mis taskutes on. Mees käib veel kiiresti OnOffis Vanaema ja Vanaisa jaoks uut lauatelefoni ostmas. Vanaema juures vahetame telefoni hädise olemisega Lillebrori vastu. Lillebror võtab, kõrvad longus, vastu lühikese peapesu telefoni kaasaskandmise teemal. Ei vaidle üldse vastu. Trennist saame kätte Jõugu Juhi.

Koju jõuame märkimisväärselt hilje. Õhtusöögiks pakutakse praekartuleid sibula ja vorstiga, ja tomatisalatit. Kuni Mees kartuleid segab, riputan nöörile eile värvitud ja öösel teist ringi pesnud taevassinise kaltsumaterjali.

Pärast sööki käin korraks kasvuhoones. Valin tomatitranspordiks väiksema kausi. Selgub, et see oli viga, tomateid on natuke rohkem, kui kaussi mahub. Täidan nõudepesumasina. Unistaja jagab oma sünnipäevašokolaadi.

Jõugu Juhilt tuleb info, et homne esimene tund jääb ära, sest tunniplaanis on aps. Sisevõrk ei näita lapse päevikut ei mulle ega Mehele. JJ Semu ema on vahepeal FB-s küsinud, mis homseks õppida on, tema ei saa ka sisevõrgust infot. Sisevõrku tehakse nimelt parajasti ümber ja ilmselt on kuskil programmis viga, arvab Mees. Helistan Klassijuhatajale. Jaa, homne esimene tund jääb ära, aga seda kirjutas õpetaja sisevõrku ... Mis mõttes ei tööta? Kontrollime, ei näita ikka midagi. Klassijuhataja lubab listi kirja saata, lootuses, et list töötab.Istun kuduma, natukese aja pärast helistab Klassijuhataja, vaadaku ma meili - kiri on pikk ja informatiivne. Loodetavasti jõuab see teiste vanemateni ka.

JJ pakib koolikoti. Unistaja ja Lillebror nakitsevad teha päeval tegemata jäänud või lohakalt tehtud koolitöid, ise samal ajal poole silmaga multikat vaadates. (see ei ole õige, ma tean, õnneks ei olnud tegu raskete ülesannetega) Unejutuks loen paar peatükki Michael Ende raamatust "Simm Nööp ja vedurijuht Luukas". Peetakse õhtupalvet ja seejärel jagatakse musi-kalli-paid ja mõningast müramist issiga. Mina istun siia, loodetavasti serveerib Mees varsti teed ja siis koon veel tunnikese piibelehesalli teist äärepitsi.

Sunday, September 3, 2017

Võileib pauna, suudlus palgele ...

Arvutikella järgi kaks minutit tagasi algas Jõugu Juhi esimene ametlik eesti keele tund üle kolme aasta. Kolm tundi ja üksteist minutit varem ärkasin mina üles ja magama enam ei jäänud. Keegi peab ju paanikaosakonna eest vastutama!

Praeguseks teadaolevalt: on pandud ümbrispaberid õpikutele, töövihikute suhtes oleme äraootaval seisukohal, vihikute kohta ei tea üldse (no see on blogosfääris kirgi küttev teema, ma niisama mainin, kuidas meil on); on vanemliku järelevalve all pakitud koolikott; on lapsühik jõudnud koolimajja; on tehtud esimene abikõne - kuhu ma õigupoolest minema pidingi? Ei ole seljatatud ARNO süsteemi koolitoidu mõttes, vähemalt mitte tänase päeva jaoks. Direktor küll lubas poole suuga, et süüa saavad ka need lapsed, kelle vanemad ei suuda igipikka manuaali läbi lugeda - ehk siis vast meie laps ka.

Ja siinkohal tulen pealkirja juurde - Linna uus koduleht on äärmuslikult kasutajavaenulik. ARNO on samuti väga kasutajavaenulik. Kaks miinust antud juhul kokku plussi ei anna. Mis iganes sisselogimise ja registreerimise juhend peab olema selline, kus vähem kui kümne lausega antakse ära info, mida ma TÄPSELT tegema pean. Sammud paluks nummerdada. Mitte nii, et mul on mitu lehekülge manuaali koos jooniste ja muu jamaga. Ja mitte nii, et info kogu süsteemi täieliku uuendamise kohta tuleb vähem kui kuu aega enne registreerimise vajalikkust! Kujutage ette, et augusti lõpus on lapsevanematel muu elu ka, mille kõrvalt ei ole võimalik võtta kolmeks korraks tund aega (ja pool purki palderjani, vähema aja ja rahustikogusega ei tule arusaamisest midagi välja*), et uuendatud süsteemi selgeks saada. Rääkimata kõigist neist inimestest, kes ei kasuta internetipanka ega ID-kaardiga sisselogimist ega midagi taolist. Ja kõigist neist, kellel ei olegi kodus arvuti kasutamise võimalust ...

Urr.

Pakkisin JJ-le igaks juhuks kaasa karbikese sünnipäevakoogi tükkidega. Et oleks võileib kaasas. Prantsuse keele koolis võib leiva asemel kooki süüa küll (Marie-Antoinette'ile omistatud ütlus, et nälgiv rahvas söögu ometi kooki, kui leiba pole).

_________
*ma olen tegelikult dumbuser ja ei kavatse ennast ei neti ega nuti alal praegusest oluliselt targemaks harida, kui just surm silme ees ei seisa. Vanasti kõlbas kõiki asju registreerida koha peal, paberiga, miks enam ei kõlba?

Now the party's over, I'm so tired ...

Roxy Music'u laul "Avalon", mis nende sõnadega algab, on küll hoopis teistest asjadest, aga Pidu on tõesti läbi ja ma olen väsinud küll.

Pidu oli Pidu. 20 last: alla-aastased TT ja IM, kolmene neiu K, kuuene neiu E (B*), tuntud ka kui Lillebrori Sõbra Õde, seitsmene J, tuntud ka kui Lillebrori Sõber, kaheksased Lillebror, neiu M ja noormees K, kümnesed MJ (Laenulapse Vend), S ja neiu L, üheteistkümnesed N, W, Unistaja ja WP (R*), kaheteistkümnesed JJ, L, K ja neiu J, ja kolmeteistkümnene JK ehk Laenulaps. 11 lapsevanemat, neist neli paari ja kolm vanemat, kes oma teise poole ühel või teisel põhjusel pidid koju jätma. Ja vihm. Te ei kujuta ette, kui paha tunne on, kui kogu PLN on tehtud aiapeo tarbeks ja siis tuleb üritus algusest lõpuni toas pidada - kui teil just seda juhtunud ei ole. Varda otsas vorstigrillimine jäi lühikeseks ja märjaks ettevõtmiseks. Vahukomme ei saanud üldse grillida, sest nende ajaks oli väljas paras uputus. Vaba kulgemine oli piiratud kolme toaga. Hämmastaval kombel leidsid vist kõik endile tegevust, sest kööki, kus lõviosa lapsevanematest aega veetis, ilmusid lapsed harva, peamiselt mingi proviandi järele. Kogu üritust iseloomustas sõbralik kaos, aga Jäneseurg ongi minu ideaal (sest ilmselgelt ei jõua ma kunagi poleeritud hõbeküünlajalgade ja omavahel sobivate serviiside tasemeni).

Päeval enne Pidu käis Jõugu Juht üle hulga aja taas koolis. Tundub, et üritus õnnestus. Seda ütles Peo ajal ka JJ uus klassijuhataja. Tegelikult ei ole ka meie koolis kombeks kodukülastusi teha, Klassijuhataja Vanem Poeg on lihtsalt ühise trenniskäimise käigus jõudnud Unistajaga sõbraks saada. Ühine trenn tekkis tõesti emade mahitusel, sest Klassijuhataja Vanem Poeg otsis uut spordiala, millega tegeleda, ja mina soovitasin ...

Lõikasin Peo jaoks söögitegemise käigus sõrme. Tundub, et kudutööd see väga hullusti siiski ei sega. Kudutööd laiemas mõttes segab aga vägagi asjaolu, et katse Peol viibivaid kauneid daame sallimodellidena ära kasutada läks kõige virtuaalmaailma teed - nimelt suri Mehe telefoni (siitmaja parim pildikast, oleme tuvastanud) mälukaart vahetult enne piltide suurde arvutisse saatmist maha. Pildistamist tuleb vist korrata, ükskord ma saan need sallid ilusasti pildi peale niikuinii! Pildistamise käigus selgus küll, et ilmselt vajaks Lillebrori Sõbra Õde isiklikku salli. K., kui tal mingi lilleneiu-üritus või midagi muud taolist tulemas on, anna aegsasti teada, päris huvitav oleks minisalli kududa.

Korjasin umbrohu vahelt paar kilo päris adekvaatseid porgandeid. Need söödi Peo käigus kõige kiiremini ära - söömise kohast 50 meetri kaugusel kasvanud, enam ökomaks minna ei saa!

Koos septembrikuuga tundub olevat alanud ka uus hiirejahihooaeg - olen paari päeva jooksul ära visanud mitu surnud karihiirt. Et kassid niisama hiiri püüavad, ilma neid ära söömata, mulle tegelikult ei meeldi, aga arvatavasti on karihiirel vale maitse või lõhn. Muud hiired süüakse ikka enamasti ära.

Kuni Jõugu Juht koolis käis, tegelesid Unistaja ja Lillebror kodus iseseisvate töödega - eelmise aasta materjali kordamine. Õuduste muusika, ütles sellise asja kohta kunagi üks kogenum kolleeg. Oskavad küll, aga esmane teostus on siuh-siuh ja valesti. Eks me harjutame keskendumist edasi.

Saime paika esialgse huviringide jaotuse. Lillebror hakkab käima loodusmajas - veel on lahtine, kas ühes või kahes ringis - ja trennis. Unistaja hakkab käima trennis, robootikas ja puutöös. Jõugu Juht hakkab käima trennis - aga selle aegadega on keeruline, sest kool -, puutöös ja juuniorides. Kui hästi läheb, tuleb koolis programmeerimine või midagi muud taolist põnevat, aga seda me veel ei tea, kuidas läheb.

Ja praegu paneb koolilaps kotti kokku. Esimesel päeval tabab teda nii kehaline kasvatus kui kunst. Oeh. Ilmselgelt on vaja hankida suurem trenniriiete/spordiasjade kott, muu varustus esialgu kõlbab.

______
*kutsutakse hoopis teistmoodi

Saturday, September 2, 2017

Nõus!

Hommikuse lehelugemise käigus sattusin artiklile, kus kõik räägitu on täiesti õige. Muidugi, et seda sajaprotsendilise kindlusega väita, peaksin võtma aega kohe mitu korda rohkem, et süveneda, mõtiskleda ja alles seejärel nõusolekut väljendada. Aga mul on nüõüd vaja šokolaadikook küpsetada ja üldse. Aga teie lugege ka, hea lugemine on.

http://pluss.postimees.ee/4226893/religiooniloolane-marju-lepajoe-rahvuslikkust-tuleb-jaatada-ja-selle-ule-uhke-olla?_ga=2.265706119.941666870.1502660589-1094331759.1493621350

Friday, September 1, 2017

September kollast päikest ...

Ei mingit päikest, kui me täna Linna jõudsime, hakkas kohe päris tihedasti vihma sadama. Traditsioonilise õuespeetava põhikooliaktuse ajaks jäi küll vihm järele. Esimese ja üheksanda klassi aktus on aulas, see seltskond mahub sinna ära, nii et seda ilmastikuolud palju ei mõjuta.

Septembris oleme juba üle elanud JJ taas-esimese koolipäeva, lipsu, lille ja aktuse. Noormees astus mu kabinetist pärast klassijuhatajatundi läbi ja küsis, kas tohib Semuga koos olla - tohtis küll jah. Semu nimelt tuli pealinnast siia Linna elama ja astus kooli, kus oli vaba õpilaskohta ja tuttav tädi psühholoog ees. Ega ma JJ ja Sõbra klassiga palju ei psihholoogita, muidu tekib rollisegadus - aga seal on niiehknii Imeline Klassijuhataja (nagu meil kõigis klassides) ja meil on väga suurepärane sotsiaalpedagoog ka, loodetavasti ei lähe mind JJ klassiga seoses vajagi.

Veel juhtub septembris:
  • Suur Suvelõpupidu ehk Unistaja sünnipäev;
  • täiesti uus ja esialgu tundub-et-hullumeelne ajagraafik;
  • Linna sügislaat, mille vastu valmistumiseks ma veel nädal aega umbes ööpäevaringselt tööd pean tegema;
  • sügislaadaga samal päeval on poistel võistlused, pole veel teada, kas osalevad kaks või kolm last;
  • Paunvere laat - võib-olla, meil on korraldajatega üks segane olukord;
  • Õunaõuepäevade üritus;
  • Teadlaste Öö, mis õnneks ei kattu igasuguste muude üritustega;
  • tõenäoliselt saab vähemalt üks laps vähemalt ühe sünnipäevakutse;
  • Teine Vanaisa lubas külla tulla;
  • mina saan valmis piibelehesalli ja alustan uut valget - soovitage, mis mustriga võiks olla, kui kellelgi mõtteid on?
  • nahkhiiresalli vist veel valmis ei saa, mulle ei meeldi meriinolõng :(
  • koon valmis ühe ammuse tellimuse ja selle tarbeks teen esimest korda elus eksperimenti riidevärviga - ärge muretsege, ma pesen värvitud materjali masinas mitu korda läbi, enne kui see vaiba sisse läheb;
  • koristame laastudest ja sodist puhtaks Maja tagumise külje;
  • teeme veel mingeid aiatöid;
  • käime ühel kirjulehelisel pühapäeval Võrumaa-ekskursioonil, kolleeg soovitas, et siis pidi see kuppelmaastik kõige kenam olema;
  • maksame natuke katuseüllatuse-võlgu tagasi, aga veel mitte kõike, sest augustikuised arved on krõbedad, vaja on veel kooliasju ja autole ilmtingimata uusi tagarehve - õnneks on meie võlausaldajatega see asi ka juba kokku räägitud. Nad lubasid mitte pahandada.
  • ja kõige hullem - kanamamma peab kohanema tibupojakese kodust ärakäimisega. Kui me natuke kohanenud oleme, siis ma kirjutan sellest ka, kuidas aeglaselt elult märgatavalt kiirema tempo peale ümberlülitumine meil läheb ja millised on võõrutusnähud.