CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Sunday, September 17, 2017

Koolimure

Enamik vanemaid annab lapsed heauskselt kooli ja loodab parimat. Kui midagi kardetakse, siis rasket kotti, ülearu entusiastlikke või jällegi kurje õpetajaid või  äärmisel juhul mingis formaadis kiusamist. Tunni ajal toimuvast on kõigil mingi ettekujutus olemas, vahetunnis toimuva peale vist väga ei mõelda... või ei taheta mõelda. Ja et kehalise kasvatuse rõivistu on kõige suurem kukevõitluste ja igasuguse muu jama kasvulava, ei oska vist mõistlikud emad arvatagi. Isad aga, mõistlikud isad vist suruvad selle mälestuse alla, mittemõistlikud aga on teinekord uhkedki veel. Küll sai kooli ajal nõrgemaid paika pandud ja üksteisega mõõtu võetud!

ÖÄK. Sada korda öäk. Eel- ja päristeismeliste poisikeste omavahelised suhted, kui neid poisikesi on suurem hulk ühte elementi kokku sunnitud ja täiskasvanut vahel karjatamas ei ole, on üks kõige nõmedamaid asju muidu tsiviliseeritud ühiskonnas. Kes on kunn, kes on konn, kellel on suurem muskel või vingem telefon, kes on juba karvasem (see võib olla nii voorus kui puudus), kes kellele mida oskab öelda... Üks igavene kemplemine käib ja vahele minna pole üldjuhul sobiv, aga kehalise kasvatuse rõivistusse suuremate poiste käitumist korrigeerima minna olevat isegi meesõpetaja jaoks võimatu. Et siis arvatakse eiteamida.

Meil on mõned mõttes vedanud, et Jõugu Juhiga samas klassis on Semu, kes on JJ-st tegelikult ligi aasta noorem ja küpses eas ema ainukese pojana ka mõnes mõttes lapsem. Täna oli JJ ja Semu vahel mõningane konflikt, mille tulemusena kandis Semu mulle ette kõik JJ koolipatud eesotsas sadamatöölist vääriva sõnavaraga. Siit ja sealt on neid sõnu ennegi koju toodud ja ka seletatud saanud - ma ei saaks oma tööd teha, kui mõne ropu sõna pärast ära minestaksin!-, aga mõte sellest, et meie laps võiks ükskõik mis olukorras kasutada vanderõnu või lausa roppusi, on muidugi vas-tu-võe-ta-ma-tuu. Eriti kuna Vanaisa inetud sõnad piiduvad k**** ja s***-ga, ja Mees ei vannu üldse... vähemalt mitte eesti keeles. Kui on hirmsasti vaja emotsiooni väljendada (soovimatu kontakt haamri ja pöidla vahel vms), siis saksa keeles, aga see piirdub ka Sch****-ga. Minu kuuldes pole ühtegi inetut sõna kunagi kasutanud ka Teine Vanaisa. Ja ärge tulge ütlema, et poisslastel on vajadus... Vajadus ennast tõestada, jah, muidugi, aga roppude sõnadega ei tõesta midagi.

Võtsin õhtul Jõugu Juhi letti. Kui ta tavaliselt ajab vastu või õigustab, miks just nii oli vaja, siis seekord oli ta täitsa vait. See on tema puhul vääääga ebaharilik nähtus. Siiamaani on ta peamiselt olnud vait siis, kui magab. Ta ei maganud. Pikapeale tuli ebalev kaebus, et ka Semu kasutab sõnu, mille tähendust ise ei teagi, aga teab, et tegu on inetusega. Üsna pahane seisukohavõtt minu poolt päädis JJ poolt hoopis ootamatu reaktsiooniga: "See kooliskäimine on mulle vist ikka liiga raske, tahaksin uuesti koduõppele!" Möh. Ei pidanud kaua urgitsema, kui noormees kurtis, et nii raske on olla teistsugune kui teised.

Oeh. Ei tea, kas see on ealine iseärasus või lihtsalt kohanemisraskused, aga mõnevõrra jahmatav oli seda kuulda küll. Jõugu Juhile on pisikesest peale õpetatud, et hea käitumine on kohustuslik sõltumata sellest, mida teised teevad... ja et kui ka kõik teised teevad midagi, ei tähenda see veel, et tegu oleks automaatselt hea asjaga. Näide täiskasvanute maailmast - et meil on massiliselt kärgperesid, ei tähenda, et see oleks tegelikult parim peremudel kõigi jaoks. Näide koolist - et kuuenda-seitsmenda klassi poiste univorm mingil hetkel on hallid dressipüksid, ei tee seda moenikastust iialgi vastuvõetavaks. No ja kui ka kõik teised mingil hetkel oma mahlaka sõnavaraga praalivad, ei saa see iial, üldse mitte kunagi olla lubatud heast perekonnast poistele (nende hulka kuulub ka Semu)!

Ülehomme kohtun mingis vahetunnis kindlasti Klassijuhatajaga. Ka tema meelest on ropendamine vastuvõetamatu. Küll me midagi välja mõtleme - või on Klassijuhatajal juba mõni mõte varasematest klassidest valmis, kes teab, minul küll on -, nii et kõigil klassi poistel oleks ühiselt ja anonüümselt piinlik ja vähemalt mõnda aega ei oleks kellelgi enam tahtmist inetusi rääkida. Personaalne pragamine toimib ainult jooksva vahelejäämise korral ja mitte iialgi siis, kui seda tehakse nii-öelda kogu kollektiivi ees.

Jõugu Juht käib vähemalt detsembrini koolis edasi ja - ma väga loodan - võidab endale klassi poiste hulgas koha mingil paremal viisil kui koledate sõnadega. Ja kui see koht on olemas ja asjassepuutuv noormees eluga rahul, siis jääb üle ainult koera saba, see tühine kolm ja pool aastat põhikooli lõpuni. Homseks päevaks ma kirjutan talle kirja selle Piibli kirjakohaga, kus Jeesus ütleb, et inimest rikub see, mis suust välja tuleb. Koguduse mehed on talle siiski autoriteetideks ja küllap ta leiab mõnel hetkel ka võimaluse kellegagi vestelda sellest, kui imelik on olla teismeline kristlane tavakoolis. Mees kahjuks pole seda läbi teinud, tema tuli kirikusse koos minuga pealtkahekümnesena, aga meil neid kristlikes peredes kasvanud lugupidamiseväärilisi mehi leidub. Tänu Jumalale.


Edit "ülehomme": Klassijuhataja ütles, et tema juba teab ja seda hoopis teistest allikatest. Nii et ei ole ma midagi ainuke, kes häiritud on. Teema võetakse üles. Vahetunnis kuulsin ka mina ühe hoopis teise klassi poisikeste suust karvaseid sõnu, olin paraku trepivahe jagu eemal, ei saanud ropendajatel kõrvu pihku võtta. Räägin ka nende klassijuhatajaga. Laste sõnavara on kogu kooli asi!

2 comments:

Meeli said...

Küll sellel koolil on vedanud. Keegi võik mind ka, palun, ümberkasvatada... Karvase suuvärgi osas ja üleüldse :)

reet said...

Jah, meil on õpetajatega tohutult vedanud. Aga Sinul on parim ümberkasvataja ju juba olemas. :)

Post a Comment