Taipasin praegu, et ei olegi kokkuvõtvalt kirjutanud, millist kasu või isiklikku arengut minu kevadine Olustvere vahet seerimine tõi. Või kas üldse tõi.
Niisiis. Märtsist aprilli lõpuni käisin Liina Langi koolitusel Olustveres. Koolitus oli väga tore. Koolitumise koht nii tore ei olnud, sest Olustvere asub eikusagil ja meie asume eikusagil ja kahe eikusagi vahele jääb üle saja kilomeetri, kui külavaheteid mööda otse sõita. Õnneks on külavaheteed enamasti asfalteeritud. Järgmisel korral lähen sinna ainult millegi samaväärse või parema nimel!
Koolitumise käigus valmis üks - väikesed valearvestused - keskmisest suurem piibelehesall. Selle ma jätan endale, sall on juba juubelil käinud ja puha. Koolitumise ajal sai peaaegu valmis teinegi sall, hagakirjaga, laia äärepitsiga. See sall on hetkel boneeritud ja ootab, millal mina, broneerijaproua ja raha kõik korraga samasse paika satume. Läheb kingituseks piduliku sündmuse puhul, ütles broneerijaproua.
Teise kommerts-sallina kudusin piibelehe number kaks, see muster meeldib mulle nimelt väga. Piibeleht number kaks sõitis pärast Hansalaata Ameerikasse.
Kolmas kommerts-sall on välgukirjaline ja ootab karbis oma aega. Ma ütleksin, et ta on selline väikese hapra inimese sall. Tehniliselt - nagu kudumise ühtlus ja muud taolised omadused - olen ma sellega kõige rohkem rahul.
Neljas kommerts-sall oli karukellamustriline, ui, see muster on raske - aga ilus, mulle tegelikult endale hästi meeldib. Sai jälle laia, aga lihtsa äärepitsiga, sest see karukell on küll üsna pretensioonikas ja nupuline, aga nii suure silmuste arvuga, et keskosa pidin kuduma jupi maad kitsama kui kooksin näiteks piibelehele või mõnele muule, mille silmuste arv on märgatavalt väiksem. Karukellasall lahkus minust Linna sügislaada ajal, üks noor ja kaunis blond naine, kelle juurde tundus kuuluvat mitte-eestikeelne mees, otsustas ta omale saada. Tuli, katsus salle, kuulas ära minu jutu sallide kohta ja ostis. :) Küsis, kas pärast pesemist peaks triikima. No mul läheb sallidega hooldusjuhend kaasa, kolmes keeles, ma rohkemaid eriti ei oska. Karpe sallide jaoks ostan Tasku alt kunstipoest, ilusad värvilised, aga kahjuks aknatud. Mis siis.
Tähendab, laadal on kaasas käinud neli salli ja tundub, et jõululaadale Linnamuuseumis - kui seda peaks korraldatama, siis sinna me läheme - tuleb neist kaasa ainult see välgukirjaline. Ja pilte pole ühestki, see on hirmus lugu küll.
Peaaegu valmis on kolmas piibeleht, mille keskosa kudusin rannas kivi otsas väga tänulikult ilusa suveilma eest, aga äärepits ei tahtnud kuidagimoodi külge hakata. Panin salli ja pitsi nördinult kotti ja otsustasin, et las ta ootab... ja siis läksid ilmad ilusaks ja mul pole olnud aega ega tõsist motivatsiooni selle salliga korralikult tegeleda. Noh, hetkel pole kiiret ka.
Pooleli on praegu mittestandardne nahkhiiremustriline, mille suur häda ei ole ei mustris ega mittestandardsuses, vaid lõngas. Mulle ei istu meriino! Kui ma olen kümme minutit kudunud, siis harjub käsi ära ja edasi ei ole enam paha, aga pealehakkamine on hirmus eneseületamine, meriinotunne on iiuuu. Libe! Nii et arvatavasti ei hakka ma ka siidilõngast pitsi kuduma, pole lootustki.
Veel on pooleli lehekirjaline sall, mille mustri kohta kolleeg ütles (ma ju koon õppenõukogus ka), et see on igalehepealsuurlehetäikiri. Muster on imelihtne ja jäi kiiresti pähe, aga eks ta üks vanainimese kampsuni muster ole. Hea turvaline autos või laadal või koosolekul kududa, aga väga ei vaimusta ja seetõttu ei lähe ka hästi edasi.
Pontšode, Dawanda poe ja põhitööna pitsitamiseni on veel palju arenguruumi. Pitsiraamatuid veel juurde ostnud ei ole, ohutuse mõttes (enne katuseüllatuse-võlad ja muud augud, siis hobivärk) pole raamatupoes õieti käinudki. Saara kirjastuse leti juures Haapsalu pitsipäeval tegin ka kinnise suuga "Mkmm!" ja vantsisin edasi. Õnnestus küll kiusatusele vastu panna. See-eest huvitusin ühest kleidikudumise-kursuse reklaamist FB-s. Mitte et ma tahaksin hakata kleite kuduma, lõiked ja mõõtmine ja iiuuu, aga kleidisaba ja pontšo ei tohiks teineteisest ideeliselt palju erineda. Pontšod on mul endiselt hinge peal, poepidamine ka, aga kesse teadis, et mu niisama igaks juhuks laatadele kaasavõetud sallid kohe minema jalutavad!
Kudumiskiirusega on nii ja naa. Kui muster meeldib, siis läheb nobedamini, kui ei meeldi väga, siis venib, nagu see lehetäikiri mul praegu.
Vardaid pole ka juurde ostnud. Nahkhiire all on kinni ühed ringvardad, teistega koon lehekirjalist. Autos ja kus iganes mujal kududes on ringvardad lihtsalt silmuste mahalibisemise mõttes turvalisemad kui lühikesed! Mis siis, et Hansalaada ajal ühe vanaproua käest ütelda sain, et õiget Haapsalu salli tohib kududa ainult puuvarrastega - no tema polnud KnitPro vardaid varem näinud. Ma tol hetkel ei hakanud seletama ka, et vaadake, turvalisus ja mugavus ja nii. Ega ta poleks ilmselt seletamist kuulata tahtnudki, ta tahtis mulle lihtsalt ära ütleda. Mõnel inimesel kohe on vajadus niimoodi... Kui ma aga vardaid juurde hangiksin, jätaksin kohe kõrvale nii lehekirjalise kui nahkhiire ja alustaksin uut karukella, sest see meeldib mulle palju rohkem. Tähendab, tuleb enne poolikud tööd valmis saada. Küllap ma saan.
Lõnga tellin LõngaLangi poest. Minu kudutempo juures - ma ju ei tee seda põhikohaga! - jätkub ühest lõngapakist päris jupiks ajaks.
Pitsikudumise kõrvalnäht on, et pühapäevane mittetöine kudumine, mis peaks seisnema villaste sokkide ärapäästmises (säär on terve, aga kand puhta puru - haruta esimese tahedama kohani üles ja koo vana sääre külge uus sokk), on muutunud keeruliseks ja raskeks. Sokilõng on ju jäme! No aga küll saab, talv tuleb ja lastel on sokke tarvis. Mu enda punane kampsun seisab ka esimesest Olustvere-päevast saadik kuskil kastipõhjas.
Ah et mis ma siis veel peale pitsitamise teen, küsib keegi, kes siia täitsa juhuslikult sattus, ja miks ma seda põhikohaga teha ei taha? No vaadake, põhikäsitöö on siiamaani olnud kaltsuvaip ja sellega ma kohe kindlasti pean tegelema. Ja tegelikult käin ma natuke riigitööl ka ja täna ei teegi eriti käsitööd, vaid lähen pärast koduõpetamist aeda. Võib-olla on viimane ilusa ilmaga kodusolemise-päev sel aastal, kes teab. Ja erinevalt mereäärest ma aiakudumisega ei tegele, seal on käsi muudeks asjadeks tarvis.
Pitsitamine on tore mitmetähenduslik sõna :). Et öelda, kui tubli Sa oled raporteerin: mul on endiselt veel 7 mustrikorda sellesama esimese ja ainsa alustatud salli keskosa lõpuni...
ReplyDelete