CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Monday, September 11, 2017

Truudusest

Ritsikul on huvitav külalispostituste seeria. Huvitav just selles mõttes, et inimesed räägivad, kuidas nende suhted on kujunenud ja millist elu nad praegu elavad. Kus mujal saaks inimsuhete-uudishimulik lugeda nii ilusaid seletusi, miks ja kuidas ja... hoopis tundmatutest elukorraldustest, näiteks. Mind inspireerisid need jutud mõtlema hoopis truudusest. Mis siis, et mõnes Ritsiku poolt edastatud elus on sellel sõnal vist hoopis teine tähendus või ma ei ole isegi aru saanud, kas üldse tähendust on. No ja pole minu asi, eks igaüks elab nii, nagu välja tuleb.

Igatahes. Mina olen eluaeg arvanud, et kui kaks inimest omavahel mingi tõsisemat sorti kokkuleppe sõlmivad, siis annavad nad mõlemad endast parima, et kokkuleppe rikkumist ei juhtuks. Mitte nii, et näiteks üks lepib kokku ja teine arvab paari nädala pärast, et seoses sügise saabumisega on linna peal palju ilusaid rebaseneide ja eks ole seal kabelimäel käidud kah juba. Sedasorti inimene, antud juhul passi järgi meesterahvas, on täiesti mõt-tet-tuu ja muidugi mõtlematu - kui pole valmis mingeid püsivaid suhteid looma, siis ära neid loo, ole kena. Muidugi, oleks võinud hullemini minna, abielu ja laps ja siis... Ega neid vähe pole, kellel ongi hullemini läinud.

Nojah. Nagu ma ütlesin, on minu sügav veendumus, et abielurikkumine on asi, mida peaks teadlikult välditama. Sõnakõlks "truudus on juhuse puudus" sisaldab endas juba algusest peale valmisolekut, et juhused ikka tekivad. Ei teki, kui neid ei otsita, ausalt. Juhuse otsimise idu on ikkagi sees, kui lihtsalt niisama kunagiste kursusekaaslastega ööklubisse minnakse, abikaasat koju lapsi hoidma jättes. Juhuse otsimise idu on sees kolleegidega peetaval saunapeol - kui ei ole just rangelt ühesooline kollektiiv, lasteaed või nii, aga kesse teab, mis sealgi areneda ei või, ikkagi 21. sajand ja tõejärgne ajastu. Juhuse otsimine on kindlasti sees igasuguses paaristantsu-õhtus, kus kepseldakse ja õõtsutakse ka kellegi muu kui oma abikaasaga. Vabandage, baptist minus sai sõna, aga kui te näeksite, kuidas üks minu imeline kolleeg, kes on ühtlasi tantsuõpetaja, tantsida suudab, siis te enam ei arvaks, et seltskonnatantsus on midagi süütut. No võib-olla siis on, kui kumbki tegelikult üldse tantsida ei oska ega taha, aga tantsib sellepärast, et arvab, et peab. Muidu ei ole.

Meremehe Naine ütles kunagi, et talle pole pähegi tulnud, et tema elus võiks olla keegi teine. Ma võin umbes sama öelda. Meesterahvas kui sõber, seltsimees ja vend - suurepärane, kuhu kohvikusse me maha potsatame ja jutustame? Mõningane rüütellikkus mitte-abikaasast meesterahva poolt - aitäh, andke siia. Mehed, kellel ei ole õdesid ega tütreid, ei saa võib-olla nõrgema astja nõrkusest nii hästi aru kui need, kellel on näiteks ema, naine, kaks õde ja tütar (noh, nagu see JJ nimekaim, kes katuselammutamise ajal tuli maa peale mind manitsema, et naisterahvas ärgu nii raskeid asju tõstku. Ma vedasin tol hetkel viiemeetriseid roovilatte virnadesse ja arvasin, et ega need raskemad ikka ei ole kui keskmine krohvikott, aga muidugi oli sõbral õigus, järgmisel päeval ei tõstnud ma enam midagi raskemat kui keedupott, selg valutas hirmsal kombel.). Aaaga kedagi mitte-Meest meest katsuda rohkem kui palju õnne sünnipäevaks või õnnistust soovides? IIIIIIIIIIIIIIIIIIIK! ÖÄK ja nii edasi. Võeh. /judiseb/

Mille alusel ma arvan, et Mees mulle truu on? No ega mul palju alust ei olegi, aga ma tavaliselt tean, kellega ta väljaspool kodu koos viibib ja pole olnud põhjust kahelda. Minu teada ei ole ta ka ilmaski olnud piisavalt eee, puuduses, et peaks kuhugi... Või noh, kui ta ilmtingimata peaks soovima abielurikkumist ette võtta, siis olgu see teine naine vähemalt parem kui mina. Ilusamate juustega (see pole raske) või midagi.

Üks teine sõber ütles abielutruuduse kohta kunagi nii: "Noh, ma olen kaks nädalat Austrias (pastorite täienduskoolitus, baptistiseminar). Naine jääb lastega koju. Ega ma siis ei pea sel ajal hakkama mööda võõraid naisi üles ronima!" See ülesronimise-jutt tekitab muidugi huvitavat fantaasialendu, aga tegelikult on ta täiesti tavalist kasvu mees, nii meeter kaheksakümne kandis nagu paljud teisedki mehed. Eks ta tahtis sellega öelda sama, mida Ritsiku tänane külalispostitaja - hetkeline kergendus ei kaalu üles kaasnevaid probleeme, pealegi ei oleks see ronimine abikaasa suhtes austav.

Minu jaoks on truudus ja ka vallalisena suhete vältimine otseselt seotud austusega. Tänapäeval muidugi ka ohutusega, Viimast on Nick Hornby suurepäraselt kirjeldanud raamatus "Elu edetabelid" ja see stseen oli vist filmis ka, kuidas Rob ja Laura pärast mõningast lahusolekut taas üsna intiimsel moel kokku juhtuvad ja äketse tuleb pähe küsida, kas vahepeal ikka turvavahendeid kasutati... aga nii see ongi, eks ole. Kõige kindlam viis kaaslase elu ja tervist mitte ohtu seada on mitte jagada oma ihu kellegi kolmandaga.

Austuse juurde tagasi tulles - abielurikkumine on, jah, abikaasa mitteaustamine. Aga vallalisena juhusuhteid luua ja lausa otsida tähendab minu jaoks, et inimene ei austa iseennast. Minu elufilosoofias on keha tegelikult teisejärguline ja võime ihulikke soove alla suruda ja/või nende rahuldamist edasi lükata täiskasvanud inimeseks olemise üks põhilisi eeldusi. Näljasena poes käies ei hakka ma sööma enne, kui olen toidu eest maknud. Miks peaksin ma palju keerulisemate asjade puhul - vaata eelmist lõiku - ihulikke vajadusi rahuldama enne, kui kõik kokkulepped on saavutatud? Ja intiimsuhete puhul on vaja väga palju kokkuleppeid, üks Snickers ei saa mind vigastada ega hiljem lugusid lahti lasta, inimene... saab. Arvatavasti põrkub see mõte nii mõnegi lugeja elufilosoofiaga, aga las põrkub, elufilosoofiad ikka põrkuvad. Ma tegelikult ei ürita kedagi ümber veenda.

Tegelikult olen ma lubanud, et ei kirjuta öösiti ja praegu ma olen väsinud, aga ma räägin veel kaks lugu. Ilusaks seostatud tekstiks ma seda oopust siin niiehknii vormida ei jaksa ega viitsi.

Üks lugu.
Oma Saksamaa peres sain pereema armukadeduse objektiks täiesti kogemata - pereisal oli lihtsalt huvitav mitte-päris-juhmi Ida-Euroopa lapsehoidjaga õhtuti köögis teed juua ja juttu ajada. Proua muutus ärevaks, aga ma ei usu ilmaski, et härral oleks minu suunas mingi sobimatu mõte olnud - selle tõeliselt intelligentse mehe jaoks olin ma liiga kutsikas ja tema minu jaoks jällegi liiga mitteatraktiivne. Ega ma seda öelda ei julgenud, kui ärevil proua turtsuma hakkas, kuidas sa ütled teisele naisele, et hoia oma kole mees endale? Aga eks see näitab ka minu kutsiklust tol perioodil. Too paar läks hiljem lahku, lugesin seda kuskilt ajalehest - nad ongi seal kohaliku tähtsusega kuulsused -, aga ma ei usu eriti, et viga oleks olnud truudusemurdmises. Või kui, siis naispoole poolt. Mh, mehega elasin ma kaks nädalat kahekesi majas, kuni ema ja laps Kanaaridel puhkasid, minu türklasest boyfriend oli ärevil (jah, ma olen elus palju vigu teinud), aga pereisa tõi lihtsalt diskreetselt endale paar "Playboyd" ja küsis, mis kell mina õhtul linna pealt tulen, kui ta selleks ajaks juba magama läheb, siis ei pane välisust lukku.

Teine lugu.
Nii umbes viieteistkümnenda ja kahekümnenda, aga võib-olla kahekümne teise eluaasta vahel oli mul sõbranna, kes oli ilus, andekas, rõõmsameelne ja eeee lahke. Kuulasin tema pihtimusi piinlikkuse, tülgastuse ja põnevuse seguga. Viimase pärast on mul praeguseks veelgi piinlikum. Hea ja arukas sõbranna oleks vastandunud ja küsinud, mida teine õige mõtleb, et niimoodi elab. Mina ei olnud talle hea ja arukas sõbranna - vaadake eelmist lõiku, kutsikas, noh! Head uudised lahke anniga kaunitarist levivad noorte meeste hulgas kiiresti. Tagantjärele ei teagi, kas tema kavalerid vaimustusid niivõrd tema isikust ja ilust või rohkem sellest, mida võis õhtu lõpetuseks loota. Minu tolleaegsete standardite järgi oli neid kavalere igatahes üle mõistuse palju. Mingil hetkel viisid meie teed lahku. Ei mäleta, et oleks mingi suur draama olnud, ilmselt erinevad huvid ja erinevad eluviisid ja mis veel. Tema 20+ vanuses leitud paari-aasta-elukaaslane aga teretas mind ka pärast nende lahkuminekut veel kaua rõõmsasti ja ühel üritusel kokku saades mainis ka mokaotsast, mida oli mu sõbranna kohta linna pealt kuulnud. Ei olnud toredad jutud. Ma ei oska ette kujutada, mida üks täitsa normaalse mehe moodi mees oma pruudi kohta selliseid jutte kuuldes tunneb, aga ilmselgelt ei olnud see mõnus tunne. Endine sõbranna, muide, on ikka erakordselt kaunis naine ja FB andmetel õnnelik ema. Kuigi me pole oma paarkümmend aastat suhelnud - ausõna, ma ei kujuta ette, mida me võiksime omavahel rääkida -, on mul selle üle siiski siiralt hea meel.

Arvatavasti on lugejate hulgas neid, kes leiavad, et kaaslase mineviku pärast häiritud saamine on väiklane ja nii edasi... Jah, võib-olla, sõltub maailmavaatest. Aga kindlasti on kõige ilusam, puhtam ja usalduslikum see suhe, kus truudus abikaasale on alanud juba enne tutvumist. Minu tutvusringkonnas on õige mitmeid sellised paare, kelle elus ongi olnud ainult üks - see õige ja ainus. Kujutage ette, nad saavad elada kahtlusteta ja mureta, et neid võrreldakse kellegi teisega. Ja igasuguste häirivate mälestusteta. Ja olemata ise kellelegi mingeid häirivaid mälestusi tekitanud. Niisugust puhtust ja ausust soovin ma oma lastele küll. Väga.

4 comments:

Nele said...

Täiesti mittebabtistina on minu mõtted üsna samad kui sul. Esiteks on lubadused pidamiseks. Isegi siis kui ise hästi enam ei taha. See on austus teiste vastu. Ja tõesti, võib juhtuda, et inimeste lähisuhe mingitel põhjustel enam ei toimi ning tekib soov astuda suhtesse kellegi teisega. Vot sel juhul arvan, et austusest oma partneri vastu võiks enne uude suhtesse astumist olemasoleva siiski enne ära lõpetada.

karina said...

Oeh, mina läksin seepeale Ritsikut lugema, jahmusin erinevate külalispostituste peale (oohhooo, päriselt ka on sellised inimesed olemas?), tundsin ära autori, keda olin varem juhtunud lugema ja olin seepeale tükk aega kurb, et inimestel elus nii keeruliselt läheb. Ja siis kohe selle otsa kuulsin ühest enda kaugemas tutvusringkonnas juhtunud mitte-truu olemisest ja see vedas tuju veelgi alla poole.
(Kuidagi kurb on, et inimestel on täiesti erinevad põhimõtted, nad õigustavad neid ja peavad kõiki teisi rumalateks, aga ise kannatavad...ja mõni on ka selle üle uhke veel.)

reet said...

Mulle tundub ka, et tegelikult kaasnevad õudselt paljude "vabade suhetega" kannatused vähemalt ühele poolele. Aga ega teiste inimeste elusid ju ei tea.

ritsik said...

Uuel nädalal on ilmumas külalispostitus veendunud monogaamlaselt, sest erinevad vaated ilmaelule peavad ikka tasakaalus olema.

Post a Comment