Monday, September 25, 2017

Tule taevas appi

Vahel kujuneb inimestega suhtlemine niisuguseks, et selle peale ei oskagi muud öelda kui kasutada väljendit Kakslille kirjutatud reisiraamatust (Rincewindi vaba tõlge): "Urineeriv koer, urineeriv koer!"

Tähendab, on olemas mängud, mida mängitakse. Nagu Eric Berne'il või nii, ainult et suuremalt ja ilusamalt. Isik A käitub ühel viisil, selle peale reageerib isik B sotsiaalselt aktsepteeritaval moel, selle peale peab - jah, peab - isik A käituma samuti sotsiaalselt aktsepteeritaval moel. Kui aga isik A vastukäitumine on sirgelt ja ühemõtteliselt antud mänguga mittesobiv võte ja tegelikult sobimatu võte ükskõik millises mängus, välja arvatud äärmisel juhul otsesed ülemuse-alluva suhted, siis see jooksutab mind kohe vägagi kokku. Isik A on mulle nüüd küll kõike muud kui ülemus või alluv, täitsa võrdne inimene, keda ma isegi väga hästi ei tunne. Isegi siitkandi viimase aja suurima mömmi ja meesšovinisti, keda nähes ma eelistan teisele poole teed minna (aga ega ma teda rohkem kui kord aastas ei näegi, kui kehvasti läheb) käitumine, mille tulemusena ma ta mömmiks ristisin, oli kuidagimoodi aktsepteeritav, sest käitumise hetkel tajus mömm ennast kohaliku kunnina. Et ta ennast konna kombel ülal pidas, oli juba minu probleem. Aga see A... Vastanduda ja ennast kehtestama hakata oleks äärmuslikult ebaviisakas ja A tasemele laskumine. Seda ma nüüd küll teha ei taha.

Veel kord: "Urineeriv koer!"

***
Et mitte eraldi raamatuteemalist sissekannet teha, sest raamatublogiks ma siiski ei pürgi, soovitan siinkohal lugemiseks raamatut "Mees nimega Ove". See on põhimõtteliselt raamat minu isast, selle vahega, et minu ema on täitsa elus ja mina olen kah, ja minu isa on Ovest 25 aastat vanem ja ilmselgelt mitte enam nii vitaalne. Aga muidu on sarnasus täiesti väljakannatamatu. Ja kurbnaljakas.

No comments:

Post a Comment